Esimene aastapäev

Aga teate mis? Kogu selle tohuvabohu vahel tähistasime meie Joosepiga oma esimest aastapäeva. Ja kui me möödunud aastal veetsime oma pulmaöö Viljandi Park Hotelli sviidis ning sealt juba edasi liikusime väiksele Eesti ringreisile, siis mõtlesime, et oh, sellest võiks saada meie igaaastane mesinädalate traditsioon. Ent paraku dialüüsiga väga ei kipu kuskile ööseks minema. Nii hakkasin mõtlema, et niisama kodus istuda oleks veits lamp, lihtsalt kusagile restosse minna, maitea, ei tundunud ka midagi nii erilist, sest me käime päris tihti väljas söömas. Niisiis pidin ma välja mõtlema mingi ägeda plaani, sest tahtsin seda üllatusena teha.
Jaajaa, ma saan aru, et tavaliselt on naised need, kes heldinult ohkavad, et awwwii, huvitav millega mu kallim mind seekord üllatab, aga miks ei võiks vahel naised olla need üllatajad. Alati ei pea ju selleks kinkijaks ja nahast välja pugejaks meespool olema, või mis?

Igatahes…
Kuna mul polnud peale haiglat nagunii midagi muud tarka teha, peale surnud naha maha ajamise loomulikult *mis sai suurepäraselt ka ise hakkama*, siis hakkasingi tegutsema. Ma ei tea kust, aga mingi hetk turgatas mulle pähe mõte, et appi kui lahe oleks iga aasta teha samas kohas ilupilte, kus me oma pulmapäevalgi tegime ja mõelda vaid, nii 50. aastat jutti.
Kes veel ei tea, siis meie käisime oma pulmapäeval pildistamas Hedon spaa juures ning Valgre kuju juures tantsisime ja mängisime plaksumängu, tegime naljapilte jne. Ning mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkas see mõte mulle meeldima.

Edasi liikusid mu mõtted pikniku, täpsemalt öeldes üllatuspikniku suunas. Ma olen viimased neli aastat unistanud sellest, et meil oleks nunnu punutud piknikukorv, kuhu sisse saaks mahutada kõiksugu hõrkusid suupisteid ja jooke ja siis laotad oma piknikutekikese murulapikesele ja avad korvi kaanekese ja hakkad asju tekikesele laduma. Ja ausalt öeldes me oleme sellest varemgi mitu korda rääkinud, eriti viimasel ajal, nüüd kus meil on päris oma krunt, aga lihtsalt tegudeni pole veel jõudnud. Vot sellised väikesed unistused ja soovid.
Aga jällegist – tahtsin, et see oleks midagi teistsugust, midagi erilist ja ootamatut ja nii sündiski mul plaan.

Peale ilupildistamist liikusime autoga Kilingi-Nõmme, kus ma palusin tal auto maja ette parkida. Seejärel ulatasin talle väikese võtmekese, postkasti võtmekese, kust ta siis leidis enda nimele adresseeritud valge ümbriku roosa südamekesega ja sealt seest sedeli, kus ühel pool oli maakaart joonistatud ja teisel pool tekst:
Kallis,
loodan, et meie esimene pulmaaastapäev on seni Sinu jaoks möödunud meeleolukalt. Fotosessioon oli imetore ja see tõi palju helgeid mälestusi möödunud aastast. Armastan Sind kogu südamest!
Aga  enam pole aega aega kulutada, sest nüüd algab väike aaretejaht ja siit tuleb Sinu esimene vihje:
Mõnikord, et edasi liikuda, tuleb hoopis rappa minna.
Sinu proua Kunder

Ehk siis, ma ei korraldanud talle lihtsalt pikniku, vaid sellele eelnes ka aaretejaht. Ma olin Nõmme peale 7 vihjet ära peitnud, kõik samasugustes valgetes ümbrikutes. Piknikuplatsiks siis meie krunt, kus oli õetütre ja tema mehe poolt õigeks ajaks valmis pandud piknikukorv, heeliumiga täidetud valged ja roosad õhupallid, võileivatort ja muud soolased suupisted. Magusa eest kandsid hoolt Vahvlihaldjad, kellelt ma sain makroone ja kaks soolakaramelli tassikooki, kaunistatud pärlitega ning peale pandud suhkrumassist südamekujulised plaadid, millele kirjutatud „Kai & Joosep“. See oli super nunnu! Joogiks tellisin Pierre Zéro alkoholivaba roosa vahuveini. Sama, mis pulmaski oli. Ning loomulikult ei puudunud ka meie pulmapäeva kaunistatud pokaalid.

Muidugi esines ka mõningasi viperusi ja ootamatusi, millega ma polnud sugugi arvestanud.
Näide 1: esialgne plaan nägi ette seda, et kui meie Joosepiga krundile saabume, siis on piknikutekk juba paigas ehk maha laotatud. Ja et see saaks sinna kenasti paika, selleks olime Elluga varasemalt kokku leppinud, et jätan esikusse riidest koti, kus sees on siis valge pleed, aga… Juhtus nimelt see, et kui ema hommikul meile tuli, et mulle soengut teha ja pärast meiega linna sõita, siis ta arvas, et kui ma selle riidest koti juba esikusse tõstsin, ju ma siis tahan selle endaga ühes võtta ja nii otsustaski ema tütrekese käevaeva  kergendada ja koti ise autosse viia. Heh, vot siin oleks nägemine kasuks tulnud.
Näide 2: Väike aaretejaht, mis lõõskava päikese käes vantsides ei tundunud enam sugugi lühike ega väike. Kui ma seda distantsi hing paelaga kaelas kaasa tegin, siis ma jõudsin 63 korda mõelda, et kes see ohmoon oli, kes tahtis ilmtingimata 7 vihjet ära peita ja kaheksandasse punkti pikniku üles seada, ah!? Ega ometigi mina? Hea nali oli muidugi meie kulul. Viimane vihje oli Nõmme asulast suts välja peidetud ja te võite kolm korda arvata, kas see oli seal alles, kui me sinna kohale jõudsime. Muidugi mitte. Saate aru jah! Keegi, eeldatavasti inimene, leidis Joosep Kunderi nimelise ümbriku, millele oli isegi peale kleebitud roosa südameke, ja ta lihtsalt jalutas sellega minema. Ma saan aru kui uudishimu taob jalaga peesse, ava siis see ümbrik oma südamerahuks, aga ole palun inimene ja pane siis tagasi kah kust võtsid!!!

Vot sellised on lood, siinpool sood. Mõne päeva pärast peaksime aastapäeva fotod ka kätte saama, siis jagan neid Instas ja ilmselt ka oma Facebooki lehel. Kellel pole kummaski kontot, siis Joosep lisas blogisse sellise kifti vidina, mis kuvab lehele Facebooki postitusi. Ma ei tea küll kuhu või kuidas, aga kuvab. Nii et põhimõtteliselt peaks kõik huvilised neist osa saama.
And last but not least. Suured südamlikud tänud ja soe käepigistus kõigile, kes andsid minu suurejoonelisele plaanile lendamiseks tiivad: Ingeliina, minu kallis ema, Ellu ja Carl, Helis,Villem, Tiia, Kai-Mai käsitöö, Miiu ja Kukupesa, Prindistuudio ja Vahvlihaldjad. 

Sa oled mu pelgupaik, mu kaitsja ja mu valvaja.
Aastapäeval tehtud pilt, mille saime kaks päeva hiljem kätte, et ootaja aeg oleks leebem.
Foto: Helis Martoja

Ja siin siis meie piknikukorvike õhupallide ja muu mandiga.

Ja Joosep kinkis mulle aastapäevaks sellised nunnud kullast kõrvarõngad roosa safiiriga. Mul olid kunagi varem kullast rippuvad lilleõied, kus roosa safiir oli keskel südamikuks, samuti Jossu kingitud ja mis sobisid imeliselt kihlasõrmusega, aga ma va pime kaotasin need ära.

CONVERSATION

13 kommentaari:

  1. Hästi väljamõeldud üllatus, detailideni paigas. Palju ilusaid hetki teile ja head tervist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh heade sõnade ja soovide eest! :)

      Kustuta
  2. Juba kättesaadud pilt on väga ilus. Mind ikka hämmastab su huvi mälestuste säilitamisse fotode näol, sest noh… :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ...olen pime, eks. Aga tõepoolest nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks, mulle meeldivad fotod ja seda nii paber- kui digivormis. Osad prindin paberile, et albumisse, fotoseinale, riiulisse panna jne. Ja kui kuskile lähme, kas kahekesi või seltskonnaga, siis olen tavaliselt mina see, kes hõikab esimesena "Ou, teeme pilti ka, siis on hiljem tore vaadata!"
      PS. Ja noh, mine tea, ehk saan ma kunagi tulevikus veel nägijakski... ;)

      Kustuta
    2. See mõte käis mul omal ka läbi, et siis sul ju hea tulevikus vaadata. Kuidas kõik valesti välja nägi :)
      Mulle endale on ka muidu fotod väga olulised. Olen proovinud mälestusi talletada ka video vormis, aga fotograafia ikka südamelähedasem.

      Kustuta
    3. Haha jaa, ma teen siis raudselt postituse sellest, kus ma küsin iga teise pildi kohta, mis siin toimub? Kes see ütles, et ma näen sedasi siin ilus välja ja et jaa, väga super, sa vaatad väga õigesti kaamerasse.
      Oi, ja kui rääkida videodest, siis mulle meeldib neid ka teha, aga noh, ütleme nii, et viimasel korral ma filmisin ainult esiku vaipa ja Janeti jalgu. Olgu ära öeldud, et eesmärk oli koer kaadrisse saada.
      Sa siis väikestviisi hobifotograaf? :)

      Kustuta
  3. Palju õnne @ ja armastust, mu kallid sõbrad🥰

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, kallis Varje! Su kommentaar tõi meie mõlemi näole naeratuse. *süda*

      Kustuta
  4. Apppi, kui äge! Võtan järgmiseks aastaks eeskuju - me just tähistasime oma pulma-aastapäeva nädala alguses, seega see aasta ei jõua enam :)

    Ja ma olen ka fotode fänn - iga aasta käime 2 x pildistamas, suvel ja jõuludel. Need pildid on hindamatu väärtusega mu jaoks, eriti tulevikus on hea vaadata, kuidas ise ja ka teised on aastate jooksul muutunud. Sul on tulevikus samamoodi, ma olen selles kindel!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olgu ette ruttavalt ka see ära öeldud, et Joosepile väga meeldis ja ütles, et nii armas üllatus. Mul oli piknikukorvi juurde pistetud ka rullkiri, hõbehalli atlassleifiga kinni seotud, kus siis kirjutasin meie esimesest abieluaastast, unistustest ja kui suurt tänulikkust ma tunnen, et ta mu elus on. Päris lõppu kirjutasin luuletuse ka.
      Lihtsalt kui tahad veel mõtteainest oma järgmiseks aastapäevaks... ;)

      Kustuta
    2. Heh, teoorias on idee äge, aga reaalsuses ma ei ole tunnete teemal eriline sõnasepp, seega ilmselt oleks mu kiri midagi stiilis "Tänks, et nii tore oled ja sul on ilus pepu" :D Et jään vist pigem aardejaht-pikniku juurde :D

      Kustuta
    3. Haha, päris hea. Ma ei tea, mis selle pepuga on, aga ma ütlen ka Joosepile pea iga päev, et tal on ilus pepu. Aga iseenesest see on selline mõnus lühike, sobiks hästi koogi peale lasta kirjutada...
      Oh, ma sain just sõbrapäevaks ülikhuuli mõtte. Tänks! ;)

      Kustuta
  5. Hei!
    Väga armas üllatus ja tore, et teil on tekkimas traditsioon. See, et keegi kirjaga ära jalutas on alatu tegu. Võibolla mõni nolk arvas, et see on "äge" idee. Pildid on mega ilusad. Eriti siit kõige esimene.
    M

    VastaKustuta

Back
to top