Meeleheitel koduperenaise heietused

Okei, ma olen nüüd lõplikult oma viimasegi mõistuse minetanud. Küsite miks? Ma kohe räägin teile miks.
Käisin mina kolmapäeval katsikul. Ilm oli ilus. See tähendab tuulevaikne, lumi oli ära sulanud ja kõik teed olid kuivad ja tihased siristasid ja sädistasid põõsastes. „Ainult päike on veel puudu,“ mõtlesin ma endamisi kui jalutasime emaga Kaubamajaka poole. Kui kaubanduskeskusest väljusime, hoidsin ma käes üht suurt ja väga värvilist tulbikimpu. Ma ei tea, kas see kevadine hetk lõi mulle pähe või mis, aga alates sellest päevast peale olen ma lakkamatult palehigis koristanud. Käisime katsikul ära ning peale seda ma muudkui koristan nagu sõge inimene. Esmalt kobasin kõik kapipealsed läbi, laua pealt sorteerisin asjad ära, viskasin üleliigse pahna minema, tühjad pappkastid läksid ahju, siis pühkisin tolmu, siis jooksvalt tegelesin nõudega ja siis pesin mitu masinatäit pesu ära ja siis panin kuivama ja siis kappidesse ja nii mitu korda järjest, siis vahetasin voodipesu ära, siis küürisin harjaga diivani puhtaks, siis tõmbasin tolmukaga põrandad üle ja seejärel mopiga ja siis möödaminnes tegin veel boršisupi ka valmis. Midagi tegin veel, aga no kes see enam mäletab kolmepäeva taguseid sündmuseid.

Mingi hetk kui olin meie söögilaua puhtaks ja lagedaks saanud, siis tekkis mul kange tahtmine sellele pastellkollane laudlina peale laotada ja suur kimp värvilisi tulpe lauale asetada, aga see plaan jäi mul teostamata, sest esiteks a. mul pole tulpe ja b. mu linane laudlina on kapis, niimoodi kenasti kokku volditud ja see tähendab seda, et sellel on voltimisjäljed sees ja ma ei saa ju ometigi kortsus lina lauale panna. Ja mul ei ole triikrauda ega triikimislauda, et seda probleemi lahendada. Ning nii ma mõistsin, et mul on neid hädasti vaja.
Tegin siis kraamimisse väikese pausi sisse ja läksin googeldama. Kuna mulle väga meeldivad Tefali asjad, siis esimesena googeldasingi Tefali triikrauda. Leidsin sobiva. Hind oli sobiv. Tundus, et nupud on samuti pimedasõbralikud ehk mehaanilised, mitte puutetundlikud. 180 kraadi aurusüsteem, voolujooneline jne. Jaa, seda ma tahan. Aur tundub kasulik ja tore funktsioon. Voolujoonelisus meeldib ka. Tundub nagu mugav. Nii, järgmiseks oli vaja lauda, mille peal triikimist teostada ning see oli koht kus mu väike pea plahvatas. Kõigepealt pidin ma tooli pealt maha kukkuma nende hindade peale. Esimene laud, mis ma välja listitud loetelust vaatasin maksis 145 eurot. Saate aru jah!? Sada.Nelikümmend.Viis eurot! Ma olin nagu mida pekki!? Ma ei hakanud isegi lahti klikkama, et mis selle laua nii kalliks teeb. Ma liikusin kohe järgmise juurde. Aga ega järgmine parem polnud. See maksis kõigest 131 eurot. Lõpuks leidsin ma ka 41 eurot maksva laua ja isegi mingisuguse 6 eurose nikatsi. Aga seda viimast ma ei julgeks osta. See ilmselt kukuks ainuüksi triikrauda nähes kokku.

Lõpuks jäin ma pidama sellisel brändil nagu Vileda, sest mul on Vileda pesurest ja no see on super. Pealegi oli selle laua nime järel eraldi värvus välja toodud – roosa / valge. Kas ma tahan endale roosa-valgega triikimislauda? Muidugi ma tahan. Nii, väga hea. Klõpsasin laua lahti ja hakkasin tootega tutvuma ja ma olin jälle nagu misasja? Triikimislaual on pikendusjuhe, eraldi pistikupesa ja siis veel mingi funktsioon, millest ma ei saanud ööd ega mütsi aru. Ma lugesin ja hakkasin mõtlema, et oot-oot, aga kui mu triikimislaual on juhe, kas mul on siis juhtmevaba triikrauda vaja? Kas selliseid on üldse olemas ja kas ta saab siis oma voolu otse lauast või mis asja? Ja kuna minu välja valitud Tefali triikraua tooteinfo juures polnud seda infot, et see oleks juhtmevaba ja kuna pilti mu silmad ka ei seleta, siis ma olen totaly mind blown. Kes oleks osanud arvata, et 15+ aastat pime olemine mõjub sedasi, et ma ei saa enam elementaarsetest triikimisasjadest aru. Help needed. Ma tahan hirmsasti triikida. Palun aidake vaest inimest. Ma ei saa aru, milline raud ja milline laud omavahel sobituvad. Nad peavad ju ikkagi sõbraks saama ja omavahel suutma koos töötada.

Mis siis veel uudist…
Aa, mul on nüüd kodus trenašöör – stepper. Jalutamist see muidugi ei asenda, aga abiks ikka. Ma alguses arvasin, et ma olen nii kõva mutt, et panen selle üksi pimedana kokku, kuid siis selgus tõsiasi, et ma ei jaksa seda üksi kastist väljagi tõsta. Joosep halastas mu peale või noh, esmalt ta naeris väheke mu üle ja siis tuli appi. Kui stepper oli koos, siis tegin nii moe pärast soojenduseks juba mõned sammudki. Tundus päris lihtne. Südaööl surmväsinuna voodisse heites panin trenniplaani paika. Ütlesin Joosepile entusiastlikult, et esimene nädal stepin ma iga päev 10 minutit, teisel nädalal 20 minutit ja siis juba pool tundi iga päev ja nii see prink pepu majja toodi. Joosep arvas, et ma võtan liiga suuri ampse ning soovitas igal uuel nädalal ühe minuti juurde lisada. Saate aru jah?! 1. MINUT!
„Kuule ole nüüd, 1 minut on naljanumber. Ega ma mingi lödipüks pole,“ vastasin ma enesekindlalt *naeran laginal*. Järgmisel päeval ronisin siis stepperi peale, panin telefonist juutuubi taustaks mängima, et siis möödub aeg kiiremini või nii, ja kukkusin tammuma. Ma säästan teid ja ei hakka teile siia pateetliku ilukirjanduslikku lugu oma hingeldamisest ja suremisest kirjutama. Ma olin heal juhul 2 minutit steppinud kui ma juba surin. Mul oli reaalselt hing paelaga kaelas. Ühesõnaga minu suurejooneline plaan iga päev 10 minutit jutti steppida kukkus kolinal läbi. Nüüd tundub see Joosepi ühe minuti plaan päris adekvaatne.

Aga okei, ma tõmban joone alla. Tuli veits selline lobapostitus. Aga ärge siis unustage ühele hullule koristusmanjakile siin triikimisrauda ja lauda soovitamast. Ja paluks mitte soovitada mingit hinge hinnaga asja, ma nüüd nii palju ka seda triikimist ei armasta.