Annan endast elumärki

Mõtlesin, et tulen kirjutan mõned read. Muidu hakkate ehk veel arvama, et olen siia Kilingi-Nõmme mändide ja hangede vahele peris ära koolend.

Et teid kiiresti asjadega kurssi viia, siis minul läheb endistviisi. See tähendab, et endiselt olen pime, neerud endiselt ei toimi, uut pole kah saanud, Janet elab ning on oma ea kohta vägagi kepsakas (kui need kaks seika välja arvata, kus ma juba nutsin ja tahtsin lasta ta magama panna, aga Joosep ütles, et ootame veel natuke ja no mis ma oskan kosta – tal oli õigus), uut juhtkoera pole ikka veel ja ei tea millal tuleb jne jne. No nagu ma ütlesin – kõik on vanaviisi. Aa ei, vahepeal olin Tallinnas haiglas, nefroloogias. Mul nimelt tekkis peritoniit ehk kõhukelmepõletik. Ma ei tea kui palju see teid huvitab, aga pikk jutt lühidalt.
Mul on siis kodus dialüüsmasin, mis teeb mulle öösel üllatus-üllatus, dialüüsi. Enne magama minemist ühendan end masina külge, jättes praegu kogu selle lahustekottide ja kassettide ja väljavoolukottide ühendamise-paigaldamise-seadistamise julmalt vahele. Lihtsalt teadke, et masin kaalub-mõõdab-soojendab ja siis laseb spetsiaalselt minule määratud koguse lahust lihase ja kõhukelme vahele. Siis see kaks tundi loksub seal ja siis kaks tundi hiljem masin pumpab selle lahuse uuesti välja ja laseb uue puhta lahuse uuesti sisse. Ja nii teeb see masin seda öö jooksul 4-5 tsüklit. Olenevalt siis inimesest ja talle määratud raviplaanist.

Aga vot minuga juhtus selline lugu, et kui ma ühel ilusal õhtul end taas masina külge ühendasin, siis see liiter lahust, mida masin mulle päevaks kõhtu jätab, siis see liiter lahust oli lampi kuhugi ära haihtunud. No okei, mitte päris liiter, aga selline 700 milliliitrit oli jalad alla võtnud ja minema jalutanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et äkki mu kõhukelme andis otsad ja rebenes kusagilt ning nüüd immitseb seda lahust mulle kuhugi kuhu ei peaks. Ja kuna lahus ei püsinud seal kus ta pidi, siis hakkasin iga päevaga aina enam paiste minema. Ja paistetus on selles suhtes ohtlik, et muidu esimeste asjadena lähevad silmad, käed-jalad paiste, ent see ei pruugi alati nii minna. Ohtlikuks läheb asi siis, kui vesi läheb näiteks kopsu ja / või südamesse jne. Mul õnneks asi nii hulluks ei läinud. Arstid said ennem kiiresti jaole.

Ja muidu poleks isegi nagu väga hullugi, aga selleks ajaks kui nad ravivad seda peritoniiti, siis mind võeti jälle aktiivsest doonororgani järjekorrast maha, sest organism peab siirdamise ajaks olema põletikuvaba. Ma väga-väga loodan, et sellesse vahemikku ei satu just mulle sobiv doonorneer. Järjekorda tagasi saan loodetavasti selle kuu lõpus.

Aga haiglas olles oli mul tegelikult üpris lõbus. Mul oli naabriks nimelt üks vanaproua, kes ei tahtnud teps mitte uskuda, et ma kohe üldse ei näe. Näiteks ühel päeval toodi talle tilguti, aga mina ei pannud seda väikest asjaolu tähele (noh teate küll, toimetasin oma asjadega) kui äkki memmeke pöördus minu poole ja ütles: „Kuule vaata, kas seal pudelis on veel palju järgi?“.
Ma olin nagu mõh? Mis pudelis? Ja kus seal? Kuna ma ei saanud aru, millest ta rääkis ja ma ei raatsinud ega viitsinud hakata rääkima oma silmade elulugu, kuna ta kuulis väga kehvasti, siis vastasin lihtsalt, et „ma ei tea, ma ei näe“, mille peale tädike vastas otse südamest ja nagu väike laps ilma valehäbita: „Nii pime oled!“.
Haha, jah, pime mis pime. Võiks isegi öelda, et minust on lausa raske pimedam olla.

Järgmistel päevadel küsis ta, kas seal pudelis on seep. Ma jälle ei teadnud, et kus seal ja millisest pudelist jutt käib. Seal palatis oli rohkem kui üks pudel jne. Siis ta küsis kogu aeg, kas ta võib laetule ära kustutada, et tal juba sellest laelambist silmapõletik tekkinud, siravat otse silmaauku. Ma jälle vastasin naerusuiselt, et jaajaa, et kustutagu aga heaga ära, et ma nagunii ei näe, isegi mitte valgust. Paneb siis klõpsti tule kinni ja siis küsib, kas nii on okei. Eem, jah, nii on okei. Sama päeva õhtul ja järgmisel päeval kordus sama vestlus. Kas ma tohin need tuled maha lasta, siravad otse silma, mul juba silmapõletik jne jne. Ja ma pime inimene jälle lahkelt lubasin.

Ja nüüd ma ei teagi, kas tädike ei kuulnud mind või ta lihtsalt ei uskunud enam mu pimeduse juttu, kuna nägi, kuidas ma telefoni kasutasin ja olgem ausad, palatis liikusin ma samuti üsna kobedalt ringi, tegin ise endale dialüüsi, ise sõin, ise panin end riide jne jne. Jaajaa, rääkigu ma veel, et olen pime. Raudselt arvas, et ma olen tegelikult üks väike vastik õel inimene, kes ei viitsi, ei taha vaest vanainimest aidata. Ja nii jätkas vanaproua oma järjekindlusega minu käest abi küsimist. Üks päev küsis isegi oma telefoniga abi. Ma muidugi jällegist keeldusin viisakalt ja ütlesin, et „ma kahjuks ei saa aidata, ma ei näe“ (väga populaarne lause viimasel ajal minu suust), aga selle peale vastas proua, et ei-ei, et see on kõige lihtlabasem, sellega saan ma kindlasti hakkama, haha.

No vot, ja siis meil uputas siin. Lausa nii, et vesi hakkas ukse alt palatisse voolama. Ma ärkasin siin üks hommik üles ja kuulen, et keegi peseb põrandaid. Mulle tundus, et see ähkimine ja puhkimine tuleb vetsust. Kuna kahe palati peale on üks vets, siis mõtlesin, et naaberpalati proual juhtus õnnetus ja nüüd kraamib enda järelt.
Otsustasin siis peale kümmet minutit kuulamist, et lähen kutsun õige hooldaja. Kebisin siis voodist välja, torkasin oma pehmed jänkusussid jalga ja kooserdasin palatiukse juurde. Kui ma aga ukse avasin, siis selgus, et hoopis hooldaja oli see, kes palatiukse taga ohkis ja ähkis. Tagumik upakil veel ütles mulle, et oioi, ärgu ma praegu tulgu, et meil siin  uputab ja et võib-olla on juba palatissegi vesi tulnud. Ja oligi. Ma tõstsin jalgu ja sain alles siis aru, et ma seisan veeloigus.
Läksin siis tagasi voodisse ja kui olin seal mõned minutid südamerahus pikutanud, siis ühtäkki meenus mulle ehmatusega, et mul ju elektrivoodi ja et huvitav, kas ma peaks selle igaks juhuks seinast välja tõmbama, haha.

No vot. Sellised juhtumised siis minul. Neid oli tegelikult veel, aga hetkel valisin kõige värvikamad hetked ja pigem sellised hetked, mis olid just konkreetselt minuga seotud, mitte teiste patsientidega.
Kuidas teie möödunud aasta viimased kuud möödusid ja kuidas vahepeal läinud on? Kurtke, jagage rõõmu ja rääkige niisama kaasa. Kui siin muidugi enam eksisteerib mõnd hingelist üldse.

PS. Kaks päeva tagasi elutoas diivanil istudes tundsin sooja päikest oma palgel ja akna all põõsas laulis üks väike linnuke kevadiselt. Ma saan aru, et meil seisab ees veel mitu head talvekuud, kus lumehanged ulatuvad kohati kurguauguni, aga see väike linnuke tõi kuidagi lootust ja rõõmu ja minul puges küll põue väga kevadiselt soe tunne. Pärast rääkisin Joosepile ka sellest ja lõpetasin oma lause sõnadega „…ja varsti ongi kevad käes!“, mille peale tema teatas: „Sa oled optimist!“