Peale siirdamist ehk kaks uut sõpra

Kuna ma eile öösel kirjutasin blogi Facebooki lehele ilmatu pika postituse oma humoorikast ja südamlikust bussireisist (saladuskatte all võin öelda, et ligi kuustuhat tähemärki), siis  mõtlesin, et ah, kui mul nagunii on sõrmed juba soojaks toksitud, et mis seal siis ikka – kirjutan teile juba ühe soojaga ära ka jätkupostituse oma neeru ja pankrease siirdamisest. Aastalõpu boonus või nii.
Kes veel mäletavad, siis teine siirdamise postitus lõppes sellega, kus ma lebasin poolpaljalt opilaual ning kurtsin parasjagu anesteesiaõele, mida ma kõige enam narkoosi juures kardan, kui ruumi sisenes keegi noorem mees ja teatas külmakasti maha pannes, et tõi neeru. Kui ei mäleta või soovite niisama oma mälu värskendada, siis esimest postitust saate lugeda SIIT ja teine asub SIIN

Kui ma peale ligi kuuetunnist narkoosi intensiivravi osakonnas esmakordselt silmad avasin, siis lebasin lihtsalt liikumatult soojas voodis teki all. Mul ei olnud valusid, ma olin küll kurnatud ja väga unine, kuid sisimas tundsin rahu. Ilmselt avasin ma silmad päris esimest korda juba opilaual, kust mind edasi viidi ärkamistuppa, kuid sellest ei tea ma õnneks ööd ega mütsi.
Räägitakse, et inimesed narkoosist ärgates räägivad kõiksugu rumalusi, mõned lobisevad isegi oma suured saladused välja. Täitsa põnev oleks teada, kas mina ka jutustasin maad ja ilmad kokku… Peaasi, et ma kedagi kuhugi pimedasse kohta ei saatnud.

Kui ma silmad avasin, siis lasus üle minu kõige mesimagusam uni, tundsin ütlemata mõnusat soojust, kuulsin taamal ümberringi inimesi liikumas ja askeldamas, keegi tuli mind tervitama, küsis enesetunde kohta, kontrollis monitore, mis vaikselt piiksusid. Tundsin, et mul on igal pool juhtmed, voolikud ja andurid küljes. Ma olin seal nagu kiisupojake oma juhtmekera keskel. Hiljem, päevi hiljem, kui sai kõik juhtmed ja voolikud kokku loetud, siis esimestel päevadel oli neid mul küljes 17. Nädal hiljem sain juba kümne anduri ja voolikuga hakkama. Voolikute kaudu sain ma toitu, ravimeid, valuvaigisteid, sealhulgas oksukodooni ja fentanüüli.  

Ma ei tea miks, aga esimese asjana kontrollisin, kas peopesasid kokku surudes tunnen, et mu sõrmed on peenikesed nagu baleriinil, kuid minu suureks pettumuseks olid mu käed turses ja  mul oli väga ebamugav käsi rusikasse panna. Mina oma narkoosilaksuse ajuga suutsin kohe esimese asjana mõelda, et oh ei, ma sain laisa neeru endale, ta ei taha üldse üleliigset vett mu organismist välja filtreerida. Midagi on vist valesti.
Kohe kui kirurgid mind vaatama tulid ja uurisid, et kuidas ma end tunnen, siis ega ma oma muret ja südamevalu endale hoidnud, vaid näitasin käed ette ja ütlesin, et mul sõrmed paistes, kas midagi on valesti? Aga ei, kirurg rahustas mu maha ja ütles, et see kõik on väga okei, neer alles kogub hoogu, et hakata tööle, see võtvat natuke aega. Seejärel kontrollis põiekateetri kotikest ja lisas, et uriin on veel üsnagi veresegune. Etteruttavalt võin öelda, et uriin oli veel väga pikka aega verine ja täis vereklompe. Nende klompide pärast sain ma veel hiljem valusaid pisaraid valatud. Kuid kõik see omal ajal.

Kuna mulle siirdati kaks organit – neer ja pankreas, siis minul lõigati kõht pikki ülalt alla lahti. Kohe rindkorvi alt kuni kubemeni. Isegi naba jäi skalpelli teele, mitte küll otse üle, aga väga lähedalt, väikse jõnksuga naba kõrvalt lõigati. Ja selleks, et pääseda soovitud kohta, kuhu neer ja pankreas poetada, siis lõigati ka kõhulihased pooleks, mistõttu ei tohi ma tänase päevani kõhulihaseid teha.
Ma kõiki peensusi ei tea, mis minuga tehti või kuhu midagi ühendati, sest teadupärast magasin ma selle peo maha, kuid seda ma tean, et minu uus neeruke pesitseb vaagnaluu vasakpoolses pesas ning on põiele toredaks naabriks. Pankreas on seevastu siirdatud paremale ning otsapidi nõelutud peensoole külge. Ja oh, sõbrad, peensool on selline tore sool, mis on seotud seedimisega ja sellest tuleb veel eraldi postitus, mis hädaorust ma pidin kõik läbi minema, et need kaks saaksid omavahel sõpradeks ja peensooleke saaks üle oma traumast, mis oli vaesekesele tekitatud.

Haiglapäevil sai natuke ka oksendatud. Ma midagi reljeefset kirjeldama ei hakka, kuid nõrganärvilised ja väga elava kujutluspildiga inimesed olge hoiatatud. Võileib koos teetassikesega on soovitatav hetkeks kõrvale tõsta.
Seda ärge minu käest küsige, mitmendal päeval tuli minu juurde füsioterapeut, kes aitas mind esimest korda koos oma abilisega voodisse istukile. Ma olin nendel päevadel paras siil udus. Ma tohtisin natuke istuda, kuid samal ajal ei tohtinud ma mitte ühtegi lihast pingutada, mis puudutas kõhtu. See kõik nägi sedasi välja, et esmalt nad panid mulle kere ümber tugeva pandaaži, mina samal ajal pidin süldina laskma end keerata ühele ja teisele küljele, et mitte sisemisi õmblusi lahti rebestada. Seejärel tõstsid nad mind istukile. Kõik muidugi omas järjekorras. Esmalt paremale küljele, siis jalad üle voodi serva, siis tõmmati mind külg ees istukile jne. Kätte pisteti kõrrega topsik, milles oli vesi ja ma pidin päevas mitu korda mulle puhuma, et kopse tugevdada, kuna peale sellist pikka operatsiooni on oht saada endale kopsupõletik. Eriti veel minusugustel patsientidel, kellel on immuunsus väga, väga maha surutud. Juba enne oppi sain esimese doosi immunosupressante hinge alla ja neid võtan ma tänase päevani. Ma olin alguses väga vastuvõtlik kõigele. Minuga toimetati ainult maskides ja kummikinnastes.

Taaskord puudub mul teadmine, kas see oli teisel päeval või oli see päeva jooksul teine, kolmas kord, mil füsioterapeut tuli minu juurde ning ütles otsustavalt, et nonii, Kai, täna proovime kõndida. Ma siiski kahtlustan, et see oli mitu päeva hiljem… Egas midagi, taaskord aitasid tüdrukud mu voodi servale istuma ja siis füsio kätele toetudes ajasin end aeglaselt ja ettevaatlikult jalgadele. Kui füsio ütles, et teeksin kõndimissamme, siis ma sain aru, mida ta mul palus teha, aju andis nagu ka korralduse jalgadele edasi, ent jalad tegid hoopis midagi muud. Ma isegi ei tea mida nad tegid, sest minu aju ütles, et kõik on suurepärane, me kõnnime, aga füsio hakkas naerma ja ütles, et ma olen kõndimise ära unustanud. Kuid seal samas kohe lohutas mind ja lisas, et pole hullu, kohe saab kõik taas korda.
Järgmiseks ulatas ta mulle topsi, et koos minuga natuke mullitada, ja siit tulebki tagantjärele mõeldes üks väga piinlik hetk...
Nimelt, mul läks süda nii järsku pahaks, et ma ei suutnud reageerida ja ma oksendasin suure kaarega oma armsa füsioterapeudi täis. Aga kuna mul oli nii sitt olla, siis mul ei olnud isegi jaksu häbi tunda. Ma lihtsalt mõmisesin moka otsast „palun vabandust!“ ja tahtsin vaid voodisse pikali heita. Kuid ma ei saanud, sest ma ei tohtinud ju üksi varba otsagi liigutada. See oli küll hetk, kus ma tundsin, et ma panen kohe pildi taskusse ära.

Ja ma tahan eraldi ära mainida selle, et minu füsioterapeudiks oli Janika Arras, kes sai tänavuse Kliinikumi kolleegipreemia ja tunnustuse ja kui ma seda uudist sotsiaalmeediast lugesin, siis olin südamest nii rõõmus, sest Janika väärib seda sajaga. Eriti peale seda, mida mina talle tegin. Kusjuures, inimene punus mulle hiljem veel patsid ka pähe, ilusad armsad patsid. Ma arvan, et ta andis mulle andeks, et ma ta peale natuke kettisin.

Ja kui veel rääkida intensiivravi osakonnast, osakonnast, kus on eranditult ainult 24h monitooritavad patsiendid, siis teate sõbrad, millised voodid seal on? Seal on udupeened futu voodid, mis hoiavad patsienti soojas, masseerivad, kallutavad ja mudivad, kõigutavad ja kaaluvad ning teevad veel kõiksugu erinevaid nippe ja trikke.
See on osakond kuhu ilmselt niisama naljalt ei taha keegi sattuda, sest seal on ainult kõige raskemad ja keerulisemad patsiendid, aga no elu oli seal mõnus küll. No kui välja arvata sond, mis läks mul nina kaudu makku, et mind toita ja dreenid, mis tulid kahelt poolt külgedelt välja, et siirdatud organite ümber ei koguneks veresogast haavavedelikku. Need dreenid olid veel väga pikka aega mu sõpradeks neil haiglapäevil. Ja küll ma nägin ränka vaeva, et need vooliku otsas rippuvad kummipallid koos vedelikukotikesega ei takerduks kuhugi taha. Eriti see üks – pankrease oma, sest etteruttavalt olgu ka see ära öeldud, et mul tekkis siirdatud organi äratõuge. Ent sellest juba tuleviku postituses. See tuleb ilmselt kõige kurvem ja emotsionaalsem postitus, mida olen üldse kunagi kirjutanud, kuna ühel hetkel ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa, ma olen nii kohutavalt väsinud.

Kuna oma kolmandas siirdamis postituses liigun ma neeru siirdamise- ja uroloogia osakonna intensiivpalatisse, siis tahan selle postituse lõpetuseks öelda shout out, intensiivravi osakonna kõikidele töötajatele – hooldajatele, õdedele, arstidele, kõikidele kõikidele, sest teie piiritu lahkus, hoolivus, sõbralikus, te olete lihtsalt võrratud. See, millise hoole ja hellusega te siirdatud patsiente kohtlete, pole sõnu selleks loodud. Te pesite mind, nii alt, ülalt, kaela, keha, hambaid, toitsite mind, kui oli väikseimgi mure, te lahendasite selle. Ma olin kui udupehmetel kätel kantud. Ma küll enamuse ajast magasin ja ei saanud muhvigi aru, millal on öö või millal on päev. Aju oli konstantses ajuudus, aga ma tundsin end turvaliselt ja hoituna. Te tegite endast kõik oleneva, et mina saaksin ainult paranemisele ja taastumisele keskenduda.