Ma tõin neeru

Kui olime Joosepiga Kliinikumi parklasse jõudnud ning veel viimased minutid vaikuses autos istunud, suundusime hetk hiljem EMO sissepääsu juurde. Kohe kui sisse saime, täitsime paberid, sain endale randmepaela ning üks noor meditsiiniõde viis mu endaga kaasa, et mõõta rõhku, tegi EKG ning toksis midagi arvutisse.
Samal ajal kui ma toolil istusin küsis ta, et ega ma juhuslikult see Kai pole, kes blogi peab, mispeale vastasin, et juhuslikult olen küll. Selle peale muutus ta nii rõõmsaks ja ütles, et jaaa, ta töökaaslane oli just täna hommikul blogist lugenud, et sain kõne siirdamisele ja ta olevat olnud nii elevil ja siiralt rõõmus minu pärast. Ma olin muidugi südamepõhjani liigutatud, et mul on nii palju kaasaelajaid ja seda igast Eestimaa otsast. Hea, et ma sinnasamma ära ei sulanud nagu varakevadine lumememm.

Andmed sisestatud ja muljed vahetatud, liikusime käsikäes naerdes ja rõõmsalt lobisedes röntgenisse, sest enne kui mind lahti lõigati oli vaja teha kõhuõõnsusest ja vaagnast pilt. No et oleks ikka päris selge, kuhu need organid mahutada. Olin end juba poolest kerest paljaks koorinud, kui sain ehmatusega teada, et radioloogiks on noor meesarst. Ja ma olin seal nagu issand jumal küll, palun halasta mu peale ja pane mulle palun silmapilkselt kohe kõik riided tagasi selga! Ma tean-ma tean, nende jaoks pole hsee ilmselt midagi erakordset, et järjekordne poolpaljas naine seisab nende ees, usual day as always, aga see ei lohuta mind sugugi, sest imelik on mul ikkagi. Tunnen end alati nii kohmetult, et tahaks end iga kord sündsalt lina või kätega kinni katta.
Kui röntgenist tagasi tulin ja uuesti Joosepi kõrvale maandusin, siis küsis ta esimese asjana, et kuidas ma seda teen? Ma ei saanud esiti aru, et millest ta räägib, mida ma kuidas teen. Ta siis selgitas, et lähen mina võhivõõra inimesega teise ruumi, viis minutit hiljem tuleme koos naerdes ja juttu puhudes tagasi, nagu vanad sõbrannad muiste, et kuidas ma seda teen? Ma vaatasin talle nõutult otsa, sest ma ei tee ju mitte midagi erilist, ma lihtsalt olen mina ise. „No just, Kai. Sinus on midagi, mis mõjub inimestele vabastavalt, pannes neid tundma nagu te oleksite juba ammusest ajast parimad sõbrad. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes suudaks nii ruttu võita inimeste südameid ja usaldust,“ selgitas Joosep. Minu jaoks aga täiesti tavaline.

Edasi tuli kuskilt osakonnast keegi hooldaja ning saatis meid uroloogia ja siirdamis osakonna intensiivpalatisse. Seal anti mulle pidžaama ja mõni tund hiljem ka esimesed immunosupressandid, et hakata vaikselt juba mu immuunsust alla suruma. Siis tuli hooldaja ning aitas mul trombisukad jalga venitada. Ma küll ei näinud, kuidas nad mul jalas istusid, aga sellest hoolimata tundsin ma end nendes väga kauni ja seksikana. Ja kui ma sain teada, et need on veel valge-lilla triibulised, kaks minu lemmik värvi lisaks roosale, no siis olin ma lõplikult müüdud. Olin päris kindel, et ma pakin need koju kaasa ja hakkan neid seeliku või kleidiga kuidagi sedasi kandma, et lõppude lõpuks ei saa mitte keegi aru, et mul on trombisukad jalas, haha. Aga võin juba etteruttavalt teid maha rahustada ja öelda, et need paraku jäid minust haiglasse maha, kuna pärast oppi olid neil vereplekid ja joodiplekid ja sada muud „võluvat“ plekki, mistõttu ei tundunud nad enam peale selliseid katsumusi sugugi nii ilusad. Nii et võite rahuliku südamega hingata, ma vaene pime inimene ei klõbista mööda linna trombisukad jalas ringi.

Oodata tuli tegelikult väga kaua. Haiglasse kutsuti meid kella kaheksaks ning vahepeal oli kell tiksunud üheteist peale. Joosepil oli selle aja peale kõht tühjaks läinud ning talle toodi putru ja võileiba. Mina ei saanud paraku midagi. Olin eelmisest õhtust saati söömata ning enne oppi sain vaid mõned lonksud vett, et tabletid alla neelata.
Aa, ja enne sellist pikka operatsiooni antakse patsientidele ka lahtistit ja ütleme nii, et seda ei manustata suukaudselt. See oli vast kõige ebameeldivam protseduur kogu selle ettevalmistuse eel. Ei midagi valusat, kõigest mõni sekund sealsamas voodis, aga lihtsalt ääretult ebamugav, kui keegi seal tagaotsas oma pastatuubi ja kummikindaga sudib. Üritasin seda nüüd võimalikult siivsalt seletada. Ehk õnnestus.

Kui kõik protseduurid ja ettevalmistused tehtud, siis pikutasin niisama voodis, mängisime kordamööda elektrivoodi puldiga, unelesime ja rääkisime Joosepiga niisama juttu. Kui siis üks hetk astus palatisse kirurg. Ütles, et usub, et saan umbes kell kaks opile, et hetkel võetakse organeid välja ja et sellega läheb veel pisut aega. Peale mida ta lahkus. Ma olin hetkeks sõnatu, lebasin liikumatult voodis ja seedisin äsja kuuldut. „Nad siinsamas lõikavad praegu kellegi seest organeid välja, siin samas,“ sosistasin ma šokeeritult Joosepile. Ma polnud arvestanud sellega, et mu doonor tuleb siit samast Eestist, sest variant oli, et tuleb ka mujalt. Kuid hiljem tõesti selgus, et minu doonoriks oli keegi nooremapoolsem naine Eestist. Ma vahel siiani mõtlen selle inimese peale ning sellele, et kusagil on keegi, kes kaotas endale väga kalli ja armsa inimese. Kellegi, kes võeti ootamatult nende eludest ära. Seda enam tunnen ma kohustust hoida oma uusi sõpru veelgi hoolikamalt, suhtuda lugupidamisega nii siirikutesse kui oma kehasse, sest need on saadud kingituseks kellegi elu hinnaga. Ning kuskil sügaval südamesopis kannan ma seda peret endaga alati kaasas.

Lõpuks hakkas kell liginema kolmele ning intensiivpalatisse tuli kõne opisaalist, et mind oodatakse. Hooldajad panid mulle krõpsudega õhukese ürbi selga ja mütsikese pähe ning sussid jalga ning heitsin voodisse teki alla ning mind viidi mööda pikki koridore, liftiga kuhugi (ma ei saanud aru, kas üles või alla) ning peagi ütles keegi Joosepile, et siit tema kahjuks enam edasi tulla ei saa. Ta oli terve selle aja koos minuga kaasa liikunud, hoidis mul käest kinni ja kinnitas igal sammul, et on minu kõrval ja et kõik läheb hästi. Mu silmad olid veekalkvel, noogutasin talle, endal süda sees värisemas. Püüdsin isegi natuke naeratada, kuid ei suutnud.
Enne, kui Joosep maha jäi, kallistas ta mind korra veel tugevasti ja andis põsemusi ning seejärel libiseski mu käsi tema soojast peost välja. Püüdsin kõigest väest oma mõtteid mujale saada, sest teadsin, et kui nii edasi läheb, siis hakkan sealsamas lihtsalt südantlõhestavalt nutma. Kuid ükskõik kui väga ma ka ei püüdnud argiseid mõtteid mõelda, ma ei suutnud, klomp oli kurgus. Ja siis see juhtus. „MA ARMASTAN SIND, KAI!“ karjus Joosep läbi uste mulle järele ning ma oleksin nii väga sel hetkel tahtnud tema juurde joosta, teda veelkord kallistada ja paluda, et ta tuleks minuga opisaali kaasa. Tean, naeruväärne, kuid nii ma tundsin.
Õde, kes oli tulnud operatsiooniruumi ustele vastu, märkas, et mul pisarad silmas ja lohutas mind ning sõnas lahkelt naeratades, et kõik läheb hästi.

Opisaali jõudes heitsin lauale pikali, anestesioloog hakkas minuga koheselt tegelema, küsis küsimusi ja oli kuidagi hästi sõbraliku ja sooja olemisega. Sain talle ära räägitud, et milline ebameeldiv ja hirmutav kogemus oli mul dialüüsitoru paigaldamisel. Et kuidas ma ei suutnud peale narkoosist ärkamist arstidele ja õdedele märku anda, et olen ärkvel, kuna keha oli halvatud. Ja nii nad seal toimetasid mu kallal, vasaku käe küljes oli vererõhumõõdik, kehale pandi klemmid ja parema käe küljes oli juba esimene kanüülgi sees. Nad olid nii professionaalsed. Teate nagu oleks varemgi seda teinud.
Olin juba täitsa rahulik, suutsin isegi juba naeratada, sest pinge oli maas, kui opisaali sisenes keegi tehnik ja ütles „ma tõin neeru, panen kasti siia maha“ ja ma olin seal nagu ee, ookei, ma olen nüüd valmis tuttu jääma.

No vot, selline oli siis siirdamisele eelnenud ettevalmistus. Eks ma pisut lühendasin, sest muidu tuleks sellest ilmatu pikk postitus, kuid kõik oluline sai kirja ning juba järgmises postituses räägin sellest, mis olid minu esimesed tunded peale kahe organi siirdamist, palju mul juhtmeid küljes oli, kuidas ma füsio abil esimest korda voodist püsti tõusin ja miks ma tema peale oksendasin ning kõigest muust põnevast.
Kui jätsin midagi rääkimata, siis küsige julgelt kõike, mis teile huvi pakub.