Ma olen juba kolm korda alustanud selle postituse kirjutamist, praegune on neljas katse. Ma suutsin vahepeal isegi postituse pealkirja ära unustada, mille ma pealkirja lahtrisse kirjutasin. Kirjas see mul on, aga mis täpsemalt, pole õrna aimugi. Eks enne avaldamist tsekin üle, kas läheb postituse sisuga kokku või mitte.

Tavaliselt olen ma sellise pika jutuga naine, kes tahab – ei, tegelikult ma ei taha – lihtsalt mul on selline loll komme kõik peensusteni lahti kirjeldada. Detailid on olulised. Küsi mult näiteks, kuidas mu kohtumine läks, ja siis ma räägin ilmast, valgusenurgast (pimeda jaoks teatavasti kriitilise tähtsusega detail) ja sellest, kuidas keegi uksest sisse tuli. Varsti teab lugeja, et tal oli seljas puuderroosa väike pintsakjakike, selle all kreemikas topp ja liibuvad retuuspüksid. Väga liibuvad. Need ulatusid napilt üle tagumiku ja olid kaunistatud rohkete kuldsete roosiõitega – aga see, mis ma tegelikult tulin teile siia pidulikult ütlema, on see, et mu vasak silm lõigatakse välja.  Jep, tõsijutt. Mitte kogu silm. Kui see peaks midagi leevendama või kedagi lohutama.

Vahepeal on lihtsalt niii palju juhtunud. No jah, kapten Ilmselge, kui oleme jõudnud sinnamaani, et kellegil meist hakatakse siin juba silma välja lõikama. Või mis juba, kakskümmend aastat on saadud rahus pime olla, aitab küll, muutuski juba veits üksluiseks.

Okei, ma ei ole tegelt nii chill nagu pealtnäha paistab, mul on olnud hetki, kus olen paaril korral murdunud, aga nendest hetkedest mõni teine kord. Ma ei hakka täna kõiki asju lahkama ja sündmuste keerdkäike lahti kirjeldama, kuidas me oleme jõudnud siia punkti, et juba selle aasta kevad-suvel seisab mul selline katsumus ees, küll aga püüan ma hoida positiivset joont.

Kui ma jaanuaris silmaarsti kabinetis istusin ja ta mulle esimest korda sellest protseduurist rääkis, siis seda kõike oli selles hetkes liiga palju, et seda korraga ära seedida. Palusin arstil vaid protseduuri nime paberile kirjutada. Kui koju jõudsin, ulatasin väriseva käega kollase post-it paberilehekese Joosepile ja ütlesin vaid ühe sõna – googelda.

Ta luges.

Vaatas vist pilte ka.

Siis tõusis ja tuli minu juurde.

Kallistas. Vaikselt. Nagu ma oleks katki läinud asi, mida tuleb hellalt ja ettevaatlikult hoida. "Mul on nii kahju, Kai," sosistas ta. Nii me seal elutoas teineteise embuses seisime, reaalsus aina enam sügavale hinge settimas.

Eks minulgi ole. Ma olen enam kui kindel, et tegu on ükskõiksusega, halvimal juhul raviveaga, mille tulemusel ma vahetasin ka silmaarsti. Me ei oleks praegu selles kohas kus me oleme, kui... ah, teate. Selles loos on nii palju "agasid", mida oleks pidanud teisiti tegema, nii et ma kirjutan sellest eraldi postituse.

Ma vist oleksin pidanud kuhugi teksti sisse istutama ka väikese spoiler alerti. Ühesõnaga, kes peensusi ei taha teada, siis SPOILER ALERT!

Protseduur, mis mind peagi ees ootab, kannab sellist nime nagu eviskeratsioon. See on silmaoperatsioon, mille käigus eemaldatakse võrkkest, klaaskeha (geeljas läbipaistev vedelik, mis täidab suurema osa silmast. Küll aga jääb silma väline kest alles, mis aitab hoida silma kuju. Silmalihased jäävad samuti alles. Hiljem paigaldatakse silmaõõnde implantaat ja kui silm on paranenud, siis tuleb kosmeetiline katteprotees, mis annab silmale loomuliku välimuse. Ilma katteproteesita oleks silm roosakas, kust kumab valget läbi... või oli see nüüd vastupidi.

Kuigi protseduur muudab silma sisemust, on see tavapärane meetod, kui silma ei saa muul viisil päästa või kui see põhjustab tugevat valu. Ja noh, minul valutab see silm sedasi, et igal vabal hetkel ma kössitan diivanil ja suren sisimas, pea torgatud kuhugi tekinutsaku sisse.

Aga jah,  järgmine nädal kui arst helistab, siis hakatakse vajalike pabereid kokku panema ja siis umbes kahe nädala pärast toimub lõikus. Ma ei tea, mis saab, ja teadmatus ongi see, mis mind kõige enam hirmutab. Ja kuna see otseselt puudutab ka esteetilist poolt – midagi, mis on kõigile nähtav, siis ütlen päris ausalt: see tekitab teatavat ebakindlust. Ma ei tea, mis tunne see on, kui silmas on implantaat. Mis tunne see on, kui su oma silma katab paari millimeetri paksune katteprotees. Kas mul võib tekkida äratõukereaktsioon. Ma ei saa tulemust oma silmadega üle kaeda ja veenduda, et jep, näen suht püss välja. See kõik nõuab ikka kamaluga usaldust.

Eks siin  mängib rolli ka see, et meie, naised, kes me oleme nn peeglite ohvrid, tahame alati veenduda, et kõik oleks viimse kui karvani paigas. Mina küll tahan. Kodus võin ma aasta tuustik olla, aga nii kui uksest välja tsivilisatsiooni astun, tahaks kena välja näha. Ei, mitte teiste pärast, eelkõige ikka iseenda pärast.

Sest olgem ausad – keegi meist ei taha välja näha nagu meid oleks just sekund tagasi tolmusest, kopitavast kartulikotist välja raputatud. Me vähemalt püüame mitte sellised välja näha. Pigem selline... roosa pehme pilveke, mis lõhnab taevalikult hästi ja millel on kõik omal kohal. Ka need osad ihuliikmetest, mis pole ehk jumalast ja loodusest meile antud.

Ja siis kipuvadki  kõiksugu muremõtted vägisi pähe ronima, et okei... kuidas me nüüd selle implantaadi ja proteesi olukorra esteetiliselt ära lahendame? Sest, kes pole siiani veel aru saanud, siis minu jaoks on hea välja nägemine sama oluline kui tervis, sisemine rahulolu jne jne.

Aga te teate mind – ma pole mingi papist tüdruk.

Ma kardan, jah.    

 Aga ma lähen sellest ikkagisirge seljaga läbi. Ja muudan ka selle oma tugevuseks.