Jumal hoidku. Kui ma oleks seda ette teadnud, et mu eelmine postitus nii paljudel inimestel pisara silma toob (kuigi mina kirjutasin omast arust sellise kerge huumori ja "elame üle" võtmes), siis võib-olla ma oleksin pidanud selle üldse kirjutamata jätma. Aga samas — ma tahtsin teid ju endaga sellele teekonnale kaasa võtta, ja tuua näite elust enesest, et pimedaks jäämine ei pruugi alati see kõikse hullem asi olla, mis juhtuda saab.
Väga paljud, kaasa arvatud mu oma abikaasa, on mulle öelnud, et nägemise kaotus oleks see kõikse hullem, mina sellise kaotusega hakkama ei saaks, ma sureks otsemaid jala pealt maha, langeksin sügavasse musta masendusse jne jne. Ent uskuge mind - te saaksite sellega kindlasti hakkama. Iseasi, kes kuidas. Kuid ma võin käsi südamel teile garanteerida, et te päris kindlasti ei jääks koju diivanile istuma ja tolmu koguma. Mingi aja võib-olla istute, aga siis üks hetk avastate, et oleks vaja kempsus ära käia. Ajate kargu alla, hakkate vaikselt minema. Leiate vannitoa üles, kõik muu vajaliku ka ja ongi esimene eduelamus olemas. Ja kui lööte end ära, koperdate või mida iganes muud, siis inimestena on meil selline huvitav võime — me oleme suutelised õppima. Lõpuks jäävad kodu neli seina kitsaks, omas keskkonnas tunnete end nagu vana proff ja lähetegi laia maailma vallutama. Lööte jalaga ukse lahti ja minek. Mis sest et esialgu ainult maja ette pingi peale istuma, ja teel sinna tallate naabrinaise roosipeenras natuke, aga asi seegi. Algus tehtud.
Pime ma juba olen. Selles on mul "eksam positiivsele hindele sooritatud" ja tunnistus taskus. Nüüd seisab ees aga eksam edasijõudnutele. Nagu ma oma viimases, postituse lõpus kirjutasin, siis jah, ma kardan, kuid mul pole valikut. Kindlasti ta mõjutab mind. Ma ei ole psühhopaat, et "laadilaa, lõikame siis silma välja, mis seal ikka". Aga kuna mina tean seda juba alates jaanuarikuust, siis mul on olnud aega selle mõttega harjuda, seda seedida ja ja... noh, ära sõbruneda sellega nii palju kui võimalik.
Ma ei oska ilmselt end teie kingadesse panna, et kuidas kõik see kõrvalt tundub, aga ma igaks juhuks ütlen — ma EI hakka ära surema, sõbrakesed! Mul lihtsalt lõigatakse natuke, tsut-tsut, silma ära. Pealegi - teine silm jääb ju alles. Lisaks on veel teinegi tore asi — ma saan endale ise valida meelepärase silmaiirise värvi.
Ja kui nüüd keegi loeb ja mõtleb, et okei, see tüdruk pole päris kodus omadega, siis olen küll! See ei ole mingi varjatud enesehaletsus, kus ma püüan vaprat nägu teha, aga sisimas tegelikult lahistan nutta. Ei. See lihtsalt olengi mina. See on minu viis asjadega toime tulla. Sest ausalt — diivanil kössitamine ja patja nutmine ei ole kunagi mitte midagi paremaks teinud. See tekitab ainult rohkem masendust ja enesehaletsust, et oi, miks küll mina, miks elu minu vastu peab nii karm olema, kas mina ei või siis elu nautida nii nagu kõik terved inimesed naudivad jne jne. Ja mul ei ole sellisteks asjadeks aega. Ega ka huvi.
Aga jah, oleksin ma seda teadnud, et inimesed seda nii traagiliselt võtavad, nagu hakataks neil silma peast välja lõikama, siis oleksin kohe postituse algusesse pannud hoiatuse stiilis "nõrganärvilistel ja rasedatel sõbrannadel lugemine keelatud". Okei okei. ma saan ju tegelikult aru, et te väga hoolite ja elate mulle kaasa, aga taevas hoidku, ma ei taha, et te nutaksite või oleksite kurvad. Päriselt ka.
Mu seitsmendat kuud rase sõbranna saatis mulle hommikul nutetud häälega voice'i... ja ausalt öeldes ma murdusin teda kuulates rohkem kui selle teema peale kokku. Ma oleks tahtnud teda lihtsalt kallistada ja öelda, et ära nuta, kõik saab korda. Mida ma ka tegin. Sina keskendu oma beebile ja tuhutamisele, mida sa oled siin viimased kuud jõudsasti teinud. Mina ei taha süüdi olla enneaegse beebi sünnis, eksole. Et jah, ma hakkasin ise inimesi lohutama, mis oli omamoodi naljakas.
Kui olete postituse lugemisega siia maani jõudnud, siis te ikka teate jah, et see kõik oli alles sissejuhatus, muig.
Või tõmban seekordsele kirjatükile joone alla ja säästan teid mammut-postitusest... Ah ei. Kui juba kirjutan, siis kirjutan ühe raksuga ära. Ei viitsi seda teemat sada korda nämmutada, mul siin tegelikult palju toredamaid asju ja teemasid millest kirjutada. Seega katsun selle lõpu kiirelt ja lühidalt kokku võtta.
Ma olen oma varasemates postitustes korduvalt vasaku silma jamast kirjutanud, seega siin detailidesse ei lasku. Kuid lühidalt siiski.
Suvel hakkas vasak silm kriipima, helistasin perearstile ja sain põletikuvastased tilgad peale. Need suurt midagi ei aidanud ning läksin silmakliiniku erakorralisse. Seal selgus, et mu silmarõhk on kõrge. See siis põhjus, miks ma tundsin nagu mu silmas oleks liiv. Mulle määrati rõhku alandav tilgaravi ja dioodlaser. Selle kohta, kuidas minul see laserprotseduur möödus, saate lugeda SIIT.
Mida mulle aga enne protseduuri ei räägitud, oli see, et see tekitab püsiva kahjustuse. See on protseduur, kus laseriga kahjustatakse silmavedeliku tootvat organit. Mul oli enne laserit silmarõhk langenud 30ne peale, nädal varem oli see 56. Ma ei osanud sellele ennist mõelda, aga arst ütles mulle selle rõhu peale, et "tilgaravi ei ole pikas plaanis nii ehk naa jätkusuutlik". Aga äkki, kallis tohter, seni kuni tilgaravi on (!) jätkusuutlik, äkki me jätkame sellega. Jätkame seni, kuni kannatab. Püsiva kahjustusega protseduuri jõuab alati teha. Ja ma tuletan meelde, et minule seda infot ei öeldud, et tegemist on püsiva kahjustusega. Või seda, et see konkreetne laser soodustab silmas põletiku teket ja et selle ära hoidmiseks tuleb võtta ibumetiini. Ibumetiini — mida mina siirdatud neeruga patsient EI TOHI võtta. Ma sain seda peale protseduuri teada. Püsiva kahjustuse kohta kuulsin ma üleüldsegi Tartust. Jah, sest ma läksin lõpuks Tartusse üle. Samuti läbi erakorralise, sest mu silm punetas ja oli valulik.
Mind ei kutsutud peale dioodlaserit mitte ühtegi korda füüsiliselt tagasi kontrolli. Panin arsti ettekirjutusel tilkasid, käisin kaks korda prillipoes silmarõhku mõõtmas, mida arst oli palunud mul teha päev enne, kui ta mulle helistab. Kuna oktoobris, esimese kontrollkõne ajal mu silm oli endiselt väga valulik ja jooksis vett, siis ligi kuu hiljem - 5. novemril, oli silm tunduvalt rahulikum, kuid siiski veel kergelt valulik. Ja oligi kõik. Mulle ei määratud uut kohtumist, kontrollaega, mitte kui midagi. Öeldi vaid, et kui silm peaks hakkama vaevusi põhjustama, siis mingu ma Pärnu silmaarsti vastuvõtule. Ma olen kõik viimased 20 aastat ITK-s käinud. Seal on minu toimik. Seal on kirjas esimesed silmapõhja uuringud, esimesed laserravid, silmasisesed süstid, lõikused, kuni selleni, mil ma kaotasin nägemise. Pärnus pole seda ajalugu.
Ja mul siiski läks silm taas aina valulikumaks, pidevalt lahmas silmast vett. Aga kuna 11. detsemril oli mul Tartus nahaarstile aeg, siis otsustasin ühe soojaga ka sealsest silmakliinikust läbi astuda. Mind kuulati rahulikult ära ja küsiti, et millal mul Tallinnas uus kontrollaeg on. "Mulle ei pandud uut kontrollaega," vastasin mina. Mis peale vaadati mu silm üle, see oli põletikus ja kõik muu on juba ajalugu.
Lisaks veel see, et dioodlaseri tulemusel kõigub mu silmarõhk seal 4 ja 6 vahel, ja see on väga, väga madal. Ma vaevu jaksan oma silma lahti hoida, sest silmalaul pole millegi peale toetuda. Kui otsest vajadust pole, siis ma ei hoiagi oma silmi lahti.
Kui ma käin kohtumistel, siis võtan end kokku, aga oma vabadel hetkedel ma lihtsalt lesin ja suren vaikselt sisimas, sest madal silmarõhk põhjustab konstantset ööpäevaringset silmavalu. Mul kogu silmakoobas, silm ja silma ümritsev luu valutavad.
Ma teadsin — ma oleksin pidanud sellest ikka eraldi postituse kirjutama. Saite nüüd korraliku rammusa mammuti, ja ma ei kirjutanud veel pooltki sellest, mis juhtus. Näiteks seda, kuidas silmakliiniku õde mulle nähvas, kui julgesin küsida, kas pean ütlema ka ravimite milligrammid, et palju mida võtan. Ja seda vahetult enne paberi allkirjastamist, millega ma andsin nõusoleku protseduuriks. Kordagi seda lugemata, sest mina ei näe ja silmakliinikus töötades ei tule ju selle pealegi, et ette lugeda. Sest noh... miks peaks üldse pähe tulema, et seal võivad käia inimesed, kes ei näe või näevad halvasti. Täiesti ootamatu kontingent. Kes oleks osanud arvata.
Ma ei ole mingi spetsialist, ammugi mitte arst, aga on asju selles loos, kus ma tunnen, et tehti valesti. Liigagi rutakalt. Vahest oleks saanud oodata selle protseduuriga. Mul on tunne, et silmaarstid ei mõista, et kui inimene on pime, siis see ei tähenda, et meil on oma silmadest kama kaks. Minu silmad, olgugi et pimedad, on ikkagi minu ihu osa. Jah, nad ei näe enam seda imeilusat värvilist maailma, aga nad on ikkagi minu omad ja nad ei tohiks lihtsalt kuskile nimekirja lõppu kukkuda sellepärast, et pole enam nägemist mida päästa annaks.
Kui inimene on ratastoolis ja ei kasuta oma jalgu kõndimiseks, siis me ei suhtu nendesse kui mõttetutesse ihuliikmetesse, millest pole mingit kasu. Täpselt sama on silmadega. Lisaks kõik kaasuvad haigused. Kui ma lähen eriarsti vastuvõtule, siis ma eeldan, et ta vaatab mind kui tervikut — et ta arvestab ka minu teiste haiguste ja vastunäidustustega, mitte ei ravi ainult ühte väikest juppi minust.
Inimene on tervik. Ja temasse tuleks ka nii suhtuda.
0 comments:
Postita kommentaar