Alguses mul polnud päris kindlat plaani sellest kirjutada, et mismoodi me massaažikursusel üksteist kordamööda silitame, silume ja masseerime, aga kuna ma olen saanud lugejatelt mitmeid küsimusi selle massaažikursuse kohta, siis otsustasin natuke muljetada ja infot šeerida.

Näiteks mitmed  lugejad on küsinud: kus saab vähem kui kahe aastaga ja nii soodsalt klassikalist massaaži õppida?
Eesti Pimemassööride Ühingus. STOP! Ma tean küll, mida praegu kõik massööriametihuvilised mõtlevad - aga ma ei ole ju pime! Jah, tõesti ei ole, aga Sa ei peagi seda olema, et EPMÜs massööriametit omandada. Mina olen näiteks meie kursuse ainuke pime. EPMÜsse võivad kõik huvilised õppima minna. Rohkem infot saab siit!

Palju koolitus maksab, kust tuleb rahastus ja mida see sisaldab?
Koolitus maksab 1600€, mis sisaldab klassikalise massaaži algteadmisi, anatoomiat, füsioloogiat, ravimiõpetust, anamneesi kogumist, FIE põhitõdesid, lõputöö ja eksamid. Lisaks saame juurde võtta aroomi-, lümfi-, kupu-, laste- ja kristallimassaaži ning reikit ja Hiina meditsiini jmt. Mina taotlesin rahastust läbi Töötukassa, võttes end töötuna arvele. Kuid need, kes töötavad, ei pea samuti mütsi nurka viskama, kuna neilgi on võimalus töö kõrvalt kursust läbida. Selleks küsige lisainfi juba massaažikeskuse juhatajalt Janne Jervalt: 5575310

Kui ma oma esimeses postituses kirjutasin, et klassikalise massaaži kursus, kestab märtsist juuni lõpuni, siis nüüdseks on selgunud, et päris nii see ei ole. Meil mai keskpaigus hakkavad küll juba praktikapäevad pihta, kus hakkame reaalseid inimesi ehk kliente teenindama ja masseerima, kuid sama aegselt toimuvad meil ka loengud edasi. Kui kõik kursuse loengud ja tunnid on läbitud ja lõputöö koos eksamitega tehtud, milleks on üldmassaaži tegemine professionaalsele massöörile, siis on Sul võimalus minna ja teha ka kutsehariduseksam ära. See on eraldi riiklik eksam ja esimene kord on tasuta, kuid kui läbi põrute, siis järgmise korra eest tuleb tasuda riigilõivu, milleks on umbes 250-300€ ja seda minu teada ei kompenseerita. See, kes Sulle lõputööks satub, sõltub fortuunast, kuna nagu eksamitel ikka, siis peavad kõik kursuse lõpetajad endale pileti tõmbama. Seega hea juhuse läbi võib Sulle lauale lõputööks sattuda igati vinks-vonks keskmine ja täiesti tavaline inimene, kui ka kahe meetrine või mõni turskem isend ja siis pärast teed aja peale sellist rööprähklemist, et ise ka ei usu. Kui ma juba pime ei oleks, siis oleks paslik öelda, nii et silme eest on must :D

Mis siis veel... Selline kuiv informatiivne jutt sai vist enam-vähem kõik kirja, aga ma muljetaksin natuke niisama ka...
Üldine emotsioon on väga super ja ma olen ülirahul. Meil on väga mõnus grupp ja kui alguses olime kohmetud ja natuke häbelikud, siis nüüd pole vähimatki probleemi püksid poole tagumikuni tõmmata (või nagu üks meie kursusekaaslane kogemata ütles, ajades tuhara ja pahkluu omavahel segamini: "Tõmba püksid kohe pahkluudeni!" :D

See oli ka alguses naljakas, kui õpetajal ei jäänud sugugi meeldesee pisike fakt, et ma pime olen. Mingist hetkest aga nii palju jäi meelde, et miskit on mu nägemisega viltu ja siis küsis päeva jooksul korduvalt üle "Oota, palju Sa näed?". Palju nalja on saanud ka nimedega... Meil on grupis üks meessoost kursusekaaslane ka - Ingo, aga õpetaja ristis ta ühel päeval poole tunni jooksul Osvaldiks, Oskariks, Ivariks ja Ingvariks :D

Minu tavaline nädal näeb praegusel perioodil välja selline, et esmaspäeva varahommikul vuran Tallinnasse, siis kell 10.30 algab massaaži praktikaline osa, mis kestab tavaliselt kella 15.30-ni ja kell 16 algab anatoomia, mis lõppeb nõks peale kuut. Siis ma pakin oma läbi muditud lihased ja aju kokku ning suundun tuttava poole, et järgmisel hommikul uuesti tagasi tulla ja kõike otsast alata ja nii kuni kolmapäeva õhtuni.

Tallinnas on mul läpakas küll kaasas, aga mitte blogimiseks, vaid õppimiseks, sest iga päeva anatoomialoengu lõpus antakse meile ka kodune ülesanne. Anatoomias alustasime esmalt rakkude, kudede, lümfide, vere, elundkondade ja kõiksugu taoliste meelde tuletamise ja õppimisega ning nüüd oleme otsapidi jõudnud inimese luustiku, liigeste ja lihaste õppimiseni ning seda kõike ilusas ladina keeles.

Luustiku õppimine käib nii, et me kõik istume ümber laua ja laua peal pikutab kondi-Robert, kelle luid me näpime, otsides üles köbrukesi, köpruseid, harjaseid, plokke, põntasid, kõrgendikke, kirurgilisi- ja anatoomilisi kaeli jne. Tavaliselt on loengu lõpus mul selline tunne, et mu aju on läbi hakklihamasina lastud ja siis blendrisse valatud ja paar korda veel läbi blenderdatud. Lihtsalt ma tunnen, et mul pimedana on veits kurnavam kogu seda anatoomiat hallata, kuna ma pean luid rohkem katsuma ja otsima ja katsutavast endale pildi pähe looma ja leidma tugipunktid, et mille järgi järgmisel korral selle koha luu pealt ära tunneksin.

Tuttav, kelle pool ma Tallinnas peatun, küsis ka juba, kui kuulis mind õppimas, et kas ma õpin arstiks ja et milleks kõike seda tarvis. Vastus on lihtne. Kuna massaaž ei ole lihtsalt mudimine ja lihaspingete leevendamine, vaid tunnustatud meditsiiniline ravi, siis massöör peab vajadusel oskama saatelehelt välja lugeda arsti poolt kirjutatud termineid, no et mis põhjusega saadeti inimene massaaži.

Kokkuvõttes olen ma super rahul ja kuigi mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et mu aju kärssab ja mõistus suitseb, siis laias plaanis on see kõik nii huvitav ja põnev. Üliäge on osata kõiksugu massaaživõtteid ja tunnetada erinevaid lihaspingeid. Järgmisel nädalal on meil luustiku peale arvestus ja praeguse seisuga on nii, et kereluudest ja õlavöötmeluudest võin ma une pealt ladina keeles kõik ära rääkida, kuid üla- ja alajäsemete luid pean veel õppima. Selleks kirjutasin ma kaheksa A4 leheküljelise konspekti, mida Joosep praegu teises toas loeb helifailina sisse, et ma saaksin kõiksugu muude toimetuste taustal klappidest kuulata ja õppida. Ma loodan, et fortuuna naeratab mulle ja ma tõmban endale arvestuse vastamiseks mõne sellise luu, mida ma enam-vähem normaalselt oskan ja tean. Kui arvestuse ära teen, siis hakkame lihaseid õppima ja no neid on tagasihoidlikult umbes 600. Nende peale tuleb samuti arvestus ja päris viimasena tuleb siis eksam kogu inimorganismi peale.

Kuigi täna on alles neljapäev, siis mul on reaalselt tunne nagu oleks pühapäev. See bussiga loksumine väsitab rohkem kui koolitus ise. Ega pole naljaasi kahe päeva jooksul viibida 12 tundi bussis. Kui aus olla, siis koolitus ise polegi otseselt väsitav või raske, vähemalt veel mitte. Aga eks ma olen enamus ajast olnud ka laual siruli ja seda sel põhjusel, kuna mina olen meie grupis ainuke pime ja seeläbi on õpetajal lihtsam ja mõistlikum teistele otse minu peal võtted selgeks õpetada, kui hakata hiljem mulle eraldi selgitama.

Teisipäeval oli siis esimene koolituspäev ja põhiline osa läks tutvumisele, et kes me sellised oleme, millega tegeleme, kust tuleme jne. Alguses võib ju mõelda, et miks tutvumisele nii palju aega kulutati, aga sellel on väga oluline põhjus.See tutvumine on nimelt seepärast oluline, kuna massaaž on küllaltki intiimne tegevus. Pole ju harjunud oma kaasmaalast kohe esimesel või teisel kohtumispäeval seljalt, reite sisekülgedelt, tuhara pealt ja säärte pealt siluma ja paitama. Mul isiklikult endal pole veel seda silumise võimalust avanenud, aga seevastu olen mina olnud see, kelle peal on kätt harjutatud. Küllaltki naljakas on, mismoodi kursusekaaslased on nii närvis, et peopesad on suurest pingest higised ja külmad, et käsi lihtsalt keset silitust takerdub ja kui tuleb õpetaja, kes näitab uuesti ette mõningased võtted, siis õpetaja käsi oleks nagu siidkindaga kaetud - nii pehme ja sujuv. 

Me olemegi siis praegu nende kahe päeva jooksul tutvunud massaaži ajalooga, et kust üldse massaaž pärineb, kuidas on ajas erinevad võtted arenenud ja kergelt oleme puudutanud ka inimese terviklikuse teemat ning riivasime põgusalt ka teaduspõhise- ja alternatiivmeditsiini koosmõju. Kui hommikune teooria osa sai läbi, siis oligi aeg minna lauale ja hakata praktiseerima. Eile saadetigi meid koju sõnadega, et mingu ja harjutagu me siis silitamisvõtteid, sest uuel nädalal lähme edasi ja hakkame esimesi päris võtteid õppima.
Kuigi eile koju jõudes olin ma surmväsinud, siis kupatasin Joosepi voodisse kõhuli ja hakkasin silitusvõtteid kinnistama. Kui ma jalgadeni jõudsin ja reite sisekülgi silitasin, siis Joosepi ainus küsimus oli, et kas minu jalgu silitati ka täpselt niimoodi. Eks ma mõistan natuke Joosepi häiritust selles küsimuses, aga ma püüdsin talle selgitada, et see pole mitte midagi siivutut või kahemõttelist ja mina isiklikult ei mõtle inimest masseerides, et oi ma mudin praegu üht meest siin. Suhtun klienti sooneutraalselt. Ma ei tea, kas see on õige mõttelaad või kas nii tohib, aga kuna meile ei ole praegu selle kohta midagi täpsemat öeldud, siis nii ma mõtlen. Ma mõtlen, et inimene on n-ö ainulaadne "kunstiteos", mida saab voolida ja mudida.

Juba nende kahe päevaga olen mõistnud, et mul on hädasti tarvis hakata end varustama kõiksugu massaažitarvikutega. Alustades erinevatest looduslikest õlidest, froteerätikutest ja lõpetades loomulikult massaažilauaga, aga need kaks viimast on küllaltki krõbedas hinnaklassis. Me kõik pidime kursuse ajaks võtma endale isiklikud froteerätikud, ideaalis kokku 3tk - alusrätik, eraldi rätik alakehale ja eraldi rätik ülakehale. Mnjah, aga kuna meil on kodus totaalne froteerätikutepõud, siis ma võtsin aluslinaks tavalise voodilina ja alakeha jaoks ühe kõige suurema froteerätiku, kuid lõpptulemusena oli mul ikka kõik vastupidi. Aluslinaks mõeldud lina läks ülakeha katteks ja froteerätik läks alakehale ning alusrätiku asemele pandi see tavaline massaažilauda kattev paber. Ühesõnaga peab natuke neid rätiku asju uurima, et kust saada ilusaid, kvaliteetseid ja mitte üüratult kalleid froteerätikuid. Ma ideaalis tahaksin esialgu kahte kolmeosalist komplekti, millest üks oleks lõheroosa ja teine apelsinikarva.

Järgmine koolituspäev algab juba taas esmaspäeval ja praegune graafik kulgeb esialgu maikuuni täpselt nii, et esmaspäevast kolmapäevani viibin Tallinnas ja võimalik, et isegi kolmapäeval ei pääse koju, kuna viimane buss Kilingi-Nõmme poole väljub kell 17 ja kui koolituspäeva viimane loeng on anatoomia või füsioloogia, siis ei saa varem minema ka lipsata ja saan lihtsalt alles neljapäeva varahommikul kodu poole liikuma hakata.

Joosep pole veel protestima hakanud, et ma hakkan nii palju kodust ära olema, aga eks ma olen see nädal ekstra tubli ka olnud. Tegin esmaspäeval kartulitega värske kapsa-hakklihahautist, mida sai ka järgmisel päeval süüa ja kui teisipäeva õhtupoolikul koju jõudsin, siis haarasin paar ampsu sooja sööki, panin järgmise päeva asjad valmis, tegin kolmapäevaks kuumsuitsu hõbeheigisalatit ja hommikul vorpisin üllatusena Joosepile võikud ja tegin termosesse kohvi valmis, et kui hommikul ärkab, siis on kohe mõnus päevaga alustada, nii et ta ei pannud peaaegu tähelegi, et mind kodus pole :D

Kahju on ainult sellest, et massaaži koolitusruumi ei lubata Janetit ja seepärast peab Janet kõik need pikad tunnid ootama mind pika koridori lõpus. Ma küll hoiatasin, et ta hakkab haukuma, kui ühtegi hingelist pole samas ruumis ja mitte miski ei aita selle vastu. Kui olin 15 minutit ära olnud, siis hakkasidki esimesed haledad haugatused kostuma. Vahepeal käidi poobikut keelamas ja ühel hetkel kostus vaid vhahepeal haledat jorinat. Kui lõunapaus tuli, siis läksin oma poobikut vaatama ja selleks ajaks oli massaažikeskuse sekretär võtnud Janeti enda ruumi, kus siis Janet oli kohe pugenud laua alla ja kurtis seal sekretärile oma kurba üksildast saatust sellest, mismoodi ma vaese hinge maha jätsin. Aga kui ma ruumi astusin, siis oh seda rõõmu. Ta konkreetselt viskus külili, siis ajas tagumiku uppi, siis näitas mulle miljon korda igaks sajaks juhuks välisust, sest äkki ma tahaksin ära minna (sest tema oli küll valmis juba lahkuma). Ühesõnaga pauside ajal sain Janetilt palju etteheitvaid jorinaid ja mõminaid kuulda, aga õnneks pidas päevakese kenasti vastu.

Järgmisel päeval mõtlesin, et oh, äkki saan kolmapäeval ka Janeti sekretäriruumi jätta, aga järgmisel päeval oli teine inimene seal ja kui uurisin,kas oleks võimalik, siis tuli välja, et sellel sekretäril on koerakarvaallergia. Kuna vedasin Janetile kodust pehme lamamismati kaasa, siis õnneks sai selle peal lebotada, kuid haukumise vastu see ei mõjunud. Isegi ühtegi sõõmu vett ei joonud, alles koju jõudes kaanis vett endale niimoodi sisse nagu poleks sada aastat juua saanud - stress.
Kui hakkasime keskusest lahkuma, siis too allergiat põdev sekretär ütles, et ta pole küll mingi koeraspetsialist, aga kas see ei aitaks haukumise vastu, kui koer pimedasse ruumi panna... Ma küll vastasin prouale viisakalt ja konkreetselt, et see pole lahendus, kuid sisimas olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul on veel parem mõte, äkki lõikame üldse koeral häälepaelad läbi või mis? Mõtlesin veel, et ega koer pole ju papagoi, kelle puurile tõstad kohvikannusoojendaja peale ja siis jääb vait, kuna ekslikult arvab, et nüüd on öö. Ma saan aru, et ega see pole normaalne, kui mu koer haugub ja häirib sellega teisi, aga ega seegi pole päris okei, kui minu n-ö silmad peavad kuskil esikus ootama. Mu poobikul on lihtsalt mure, et jätan ta maha ja kaon kuskile ära. Ta ei vaja mitte midagi muud, kui seda, et saaks kuskil toanurgas oma lamamismatil pikutada ja aeg-ajalt silmanurgast piiluda, et olen endiselt olemas. Ühesõnaga see olukord vajab lahendust, mis sobiks kõigile osapooltele.

Eks paar sellist väikest murekohta on veel, aga usun, et need lahenevad jooksvalt. Võib-olla kirjutan sellest lähemalt juba järgmises postituses. Kuid üldiselt on kõik väga super ja ma olen ülimalt rahul ning ootan aina uusi loenguid ja praktikat.

Ma tean, et olen varemgi siin hiljaaegu imestanud, et kuhu see aeg küll kogu aeg kaob. Nagu päriselt! Kui ma siin mitu aastat järjest pühendusin juhtkoerandusele, siis möödunud aasta sügisest, kui ma lõpuks kõigi teiste juhtkoerte tolmu oma jalgelt pühkisin, siis arvasin, et nüüd hakkab mul olema palju rohkem aega endale, blogile, oma lugejatele, kodule ja Joosepile. Aga reaalsus on see, et mu selle poolaasta kalender on halastamatult tegemisi täis tikitud.

Kõik sai alguse sellest, kui ma võtsin Delfi Naisteka igakuise kolumni kirjutamise vastu. Ei läinud palju aega mööda, kui sain järgmise koostööpakkumise, mille ma ka kohe pikemalt mõtlemata rõõmsalt vastu krabasin. Ma võin äkki natuke selle projekti saladuseloori kergitada ja anda vihje... Mul seisab nimelt ees väga-väga huvitavate inimestega palju põnevaid intekaid, millest ka minu blogilugejad hakkavad osa saama, nii et on mida oodata. Lisaks tuli veel kirjutamisalaseid koostööpakkumisi. Ajakiri "Sinuga", mis ilmub 3-4 korda aastas, tegi samuti ettepaneku hakata nende kolumnistiks. Ning värskeim, võiks lausa öelda, et ahjusoe uudis on see, et järgmisest nädalast hakkan ma õppima klassikalist massaaži. Selleks pean ma poole kohaga Tallinnasse kolima, kuna koolituspäevi hakkab nädalas olema kolm kuni neli ja nii kuni juunikuu lõpuni välja. Koolitus hõlmab anatoomiat, füsioloogiat, sagedamini esinevad haigused, kinesioloogia, eriala puudutav seadusandlus, FIE-na toimimise põhialused, kliendi seisundi hindamine, anamneesi kogumine, ravimiõpetus, lihaste- ja liigesliikuvuse testimine. Kõigi valdkondade peale tulevad ka eraldi eksamid ja arvestused, praktika ning kirjutada tuleb ka lõputöö. Antud õppekava annab vajalikud teadmised, oskused ja vilumuse töötamaks massöörina, mis on kooskõlas kutsestandardiga.

Praktikast rääkides, siis kohustuslikke praktikatunde oli vist 160. Seega, kui ma olen kõik massaaži algteadmised omandanud, siis ma loodan, et ka mõni mu lugeja tahaks saada minu poolt muditud. Eriti hästi sobib see nendele, kes võib-olla veidi häbenevad end teise inimese ees paljaks võtta, sest no mina luban ausõna, et ma ei piilu :D Ma tegelikult selle häbenemise asja võtsin täiesti enda pealt, kuna mina küll häbenen. Kuidagi imelik on teise ees oma partii letti lüüa ja seda mitte ainult massööri ees, vaid ka arsti juures ja ema nähes. Ehh, no see teadmine oleks sobinud nüüd hästi sellesse faktipostitusse, mida ma samuti hetkel koostan. Igatahes, eks see aktiivsem mudimine ja massaažile regamine algab vist alles kuskil mai-juuni kandis.  

Kõik see, mis kirja sai pandud, on tegelikult ainult tibatillukene osa sellest, mis mul hetkel elus teoksil. Õnneks koos massaažikoolitusega saan ühildada ka skulptori külastused, kus ma käin siis ühe tulevase näituse raames, mida kohe päris kindlasti soovitan kõigil vaatama tulla. Kui õige aeg käes, siis kindlasti jagan selle kohta ka lisainfi.
Mis siis veel...
Eelmisel nädalal võõrustasime sõpru ja minu hooleks jäi toidulaud. Tegelikult algne plaan oli niisama ühiselt kvaliteet aega veeta ja natuke niksi-näksi pakkuda, aga lõpuks kujunes sellest välja totaalne söömaorgia, kuna ma läksin veits hulluks :D No ma ei saa sinna miskit parata, kui mulle meeldib, et kõik oleks viimase peal - ei mingit allahindlust. Lõpuks oli laual isetehtud kartulisalat, küüslaugu-juustu ja kinea-porru-õuna täidisega korvikesed, pärmi-lehttaignga viineripirukad, kodutehtud tort ja külalised tõid veel tatrajahust tehtud ja šokolaadiga glasuuritud vahvleid ja moorapalle.

Mul oli plaan sellest külluslikult kaetud peolauast pilti ka teha ja jagada oma meistriteost, aga kuna lõpp läks kiireks, nagu alati, siis pildi tegemine meenus mulle alles siis, kui viimane külaline sulges enda järel ukse. Seisin hetkeks täiesti nõutult ja lalisesin oma pooleli ära koristatud lauakese ees. Oeh, ma olin enda üle nii uhke, sest kartulisalati hakkimine on üks maru tüütu ja piinarikas tegemine. Tean, et on kuskil olemas need hakkijad, aga ma pole leidnud. Nii ma hakkisin oma salatikest tükk-tükikese haaval poole kaheni öösel. See oli ühtlasi ka põhjus, miks tahtsin väga-väga jäädvustada oma made by blind meistriteost.Ma ostsin veel sama päeva hommikul endale poest potitulbi ja sädistasin rõõmust, et nii armas ja ilus on, kui laual lill, sest see annab palju juurde. Aga no mis seal ikka. Joosepil on aprilli lõpus sünnipäev tulemas ja küll ma siis uue peolauakese katan ja ehk siis ma ei unusta klõpsu teha.