Muljeid massaažikoolitusest

Kuigi täna on alles neljapäev, siis mul on reaalselt tunne nagu oleks pühapäev. See bussiga loksumine väsitab rohkem kui koolitus ise. Ega pole naljaasi kahe päeva jooksul viibida 12 tundi bussis. Kui aus olla, siis koolitus ise polegi otseselt väsitav või raske, vähemalt veel mitte. Aga eks ma olen enamus ajast olnud ka laual siruli ja seda sel põhjusel, kuna mina olen meie grupis ainuke pime ja seeläbi on õpetajal lihtsam ja mõistlikum teistele otse minu peal võtted selgeks õpetada, kui hakata hiljem mulle eraldi selgitama.

Teisipäeval oli siis esimene koolituspäev ja põhiline osa läks tutvumisele, et kes me sellised oleme, millega tegeleme, kust tuleme jne. Alguses võib ju mõelda, et miks tutvumisele nii palju aega kulutati, aga sellel on väga oluline põhjus.See tutvumine on nimelt seepärast oluline, kuna massaaž on küllaltki intiimne tegevus. Pole ju harjunud oma kaasmaalast kohe esimesel või teisel kohtumispäeval seljalt, reite sisekülgedelt, tuhara pealt ja säärte pealt siluma ja paitama. Mul isiklikult endal pole veel seda silumise võimalust avanenud, aga seevastu olen mina olnud see, kelle peal on kätt harjutatud. Küllaltki naljakas on, mismoodi kursusekaaslased on nii närvis, et peopesad on suurest pingest higised ja külmad, et käsi lihtsalt keset silitust takerdub ja kui tuleb õpetaja, kes näitab uuesti ette mõningased võtted, siis õpetaja käsi oleks nagu siidkindaga kaetud - nii pehme ja sujuv. 

Me olemegi siis praegu nende kahe päeva jooksul tutvunud massaaži ajalooga, et kust üldse massaaž pärineb, kuidas on ajas erinevad võtted arenenud ja kergelt oleme puudutanud ka inimese terviklikuse teemat ning riivasime põgusalt ka teaduspõhise- ja alternatiivmeditsiini koosmõju. Kui hommikune teooria osa sai läbi, siis oligi aeg minna lauale ja hakata praktiseerima. Eile saadetigi meid koju sõnadega, et mingu ja harjutagu me siis silitamisvõtteid, sest uuel nädalal lähme edasi ja hakkame esimesi päris võtteid õppima.
Kuigi eile koju jõudes olin ma surmväsinud, siis kupatasin Joosepi voodisse kõhuli ja hakkasin silitusvõtteid kinnistama. Kui ma jalgadeni jõudsin ja reite sisekülgi silitasin, siis Joosepi ainus küsimus oli, et kas minu jalgu silitati ka täpselt niimoodi. Eks ma mõistan natuke Joosepi häiritust selles küsimuses, aga ma püüdsin talle selgitada, et see pole mitte midagi siivutut või kahemõttelist ja mina isiklikult ei mõtle inimest masseerides, et oi ma mudin praegu üht meest siin. Suhtun klienti sooneutraalselt. Ma ei tea, kas see on õige mõttelaad või kas nii tohib, aga kuna meile ei ole praegu selle kohta midagi täpsemat öeldud, siis nii ma mõtlen. Ma mõtlen, et inimene on n-ö ainulaadne "kunstiteos", mida saab voolida ja mudida.

Juba nende kahe päevaga olen mõistnud, et mul on hädasti tarvis hakata end varustama kõiksugu massaažitarvikutega. Alustades erinevatest looduslikest õlidest, froteerätikutest ja lõpetades loomulikult massaažilauaga, aga need kaks viimast on küllaltki krõbedas hinnaklassis. Me kõik pidime kursuse ajaks võtma endale isiklikud froteerätikud, ideaalis kokku 3tk - alusrätik, eraldi rätik alakehale ja eraldi rätik ülakehale. Mnjah, aga kuna meil on kodus totaalne froteerätikutepõud, siis ma võtsin aluslinaks tavalise voodilina ja alakeha jaoks ühe kõige suurema froteerätiku, kuid lõpptulemusena oli mul ikka kõik vastupidi. Aluslinaks mõeldud lina läks ülakeha katteks ja froteerätik läks alakehale ning alusrätiku asemele pandi see tavaline massaažilauda kattev paber. Ühesõnaga peab natuke neid rätiku asju uurima, et kust saada ilusaid, kvaliteetseid ja mitte üüratult kalleid froteerätikuid. Ma ideaalis tahaksin esialgu kahte kolmeosalist komplekti, millest üks oleks lõheroosa ja teine apelsinikarva.

Järgmine koolituspäev algab juba taas esmaspäeval ja praegune graafik kulgeb esialgu maikuuni täpselt nii, et esmaspäevast kolmapäevani viibin Tallinnas ja võimalik, et isegi kolmapäeval ei pääse koju, kuna viimane buss Kilingi-Nõmme poole väljub kell 17 ja kui koolituspäeva viimane loeng on anatoomia või füsioloogia, siis ei saa varem minema ka lipsata ja saan lihtsalt alles neljapäeva varahommikul kodu poole liikuma hakata.

Joosep pole veel protestima hakanud, et ma hakkan nii palju kodust ära olema, aga eks ma olen see nädal ekstra tubli ka olnud. Tegin esmaspäeval kartulitega värske kapsa-hakklihahautist, mida sai ka järgmisel päeval süüa ja kui teisipäeva õhtupoolikul koju jõudsin, siis haarasin paar ampsu sooja sööki, panin järgmise päeva asjad valmis, tegin kolmapäevaks kuumsuitsu hõbeheigisalatit ja hommikul vorpisin üllatusena Joosepile võikud ja tegin termosesse kohvi valmis, et kui hommikul ärkab, siis on kohe mõnus päevaga alustada, nii et ta ei pannud peaaegu tähelegi, et mind kodus pole :D

Kahju on ainult sellest, et massaaži koolitusruumi ei lubata Janetit ja seepärast peab Janet kõik need pikad tunnid ootama mind pika koridori lõpus. Ma küll hoiatasin, et ta hakkab haukuma, kui ühtegi hingelist pole samas ruumis ja mitte miski ei aita selle vastu. Kui olin 15 minutit ära olnud, siis hakkasidki esimesed haledad haugatused kostuma. Vahepeal käidi poobikut keelamas ja ühel hetkel kostus vaid vhahepeal haledat jorinat. Kui lõunapaus tuli, siis läksin oma poobikut vaatama ja selleks ajaks oli massaažikeskuse sekretär võtnud Janeti enda ruumi, kus siis Janet oli kohe pugenud laua alla ja kurtis seal sekretärile oma kurba üksildast saatust sellest, mismoodi ma vaese hinge maha jätsin. Aga kui ma ruumi astusin, siis oh seda rõõmu. Ta konkreetselt viskus külili, siis ajas tagumiku uppi, siis näitas mulle miljon korda igaks sajaks juhuks välisust, sest äkki ma tahaksin ära minna (sest tema oli küll valmis juba lahkuma). Ühesõnaga pauside ajal sain Janetilt palju etteheitvaid jorinaid ja mõminaid kuulda, aga õnneks pidas päevakese kenasti vastu.

Järgmisel päeval mõtlesin, et oh, äkki saan kolmapäeval ka Janeti sekretäriruumi jätta, aga järgmisel päeval oli teine inimene seal ja kui uurisin,kas oleks võimalik, siis tuli välja, et sellel sekretäril on koerakarvaallergia. Kuna vedasin Janetile kodust pehme lamamismati kaasa, siis õnneks sai selle peal lebotada, kuid haukumise vastu see ei mõjunud. Isegi ühtegi sõõmu vett ei joonud, alles koju jõudes kaanis vett endale niimoodi sisse nagu poleks sada aastat juua saanud - stress.
Kui hakkasime keskusest lahkuma, siis too allergiat põdev sekretär ütles, et ta pole küll mingi koeraspetsialist, aga kas see ei aitaks haukumise vastu, kui koer pimedasse ruumi panna... Ma küll vastasin prouale viisakalt ja konkreetselt, et see pole lahendus, kuid sisimas olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul on veel parem mõte, äkki lõikame üldse koeral häälepaelad läbi või mis? Mõtlesin veel, et ega koer pole ju papagoi, kelle puurile tõstad kohvikannusoojendaja peale ja siis jääb vait, kuna ekslikult arvab, et nüüd on öö. Ma saan aru, et ega see pole normaalne, kui mu koer haugub ja häirib sellega teisi, aga ega seegi pole päris okei, kui minu n-ö silmad peavad kuskil esikus ootama. Mu poobikul on lihtsalt mure, et jätan ta maha ja kaon kuskile ära. Ta ei vaja mitte midagi muud, kui seda, et saaks kuskil toanurgas oma lamamismatil pikutada ja aeg-ajalt silmanurgast piiluda, et olen endiselt olemas. Ühesõnaga see olukord vajab lahendust, mis sobiks kõigile osapooltele.

Eks paar sellist väikest murekohta on veel, aga usun, et need lahenevad jooksvalt. Võib-olla kirjutan sellest lähemalt juba järgmises postituses. Kuid üldiselt on kõik väga super ja ma olen ülimalt rahul ning ootan aina uusi loenguid ja praktikat.

CONVERSATION

10 kommentaari:

  1. Googelda hotellitarbed vms ja siis tuleb üks e-pood mis müüb hotellidele tarvikuid, aga eraisikud saavad ka osta. Seal on saunalinu ja käteratte erinevates värvides ja suurustes, hinnad väga soodsad. Ise plaanin ka sealt osta.

    VastaKustuta
  2. hotellitarbed.ee ongi see pood.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh super, suur-suur tänu! Kindlasti uurin :)

      Kustuta
  3. Miks koera kaasa ei lubata? Kui probleem karvades, siis aitaks vast riidest puur. Kui ringisiiberdamine, siis aedik. Kui ruumipuudus, siis demoesinemine, KUI pusikeseks koer end pakib, et vaid kaasas olla :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Asi on karvades ja kuna selles majas liigub üleüldiselt palju juhtkoeri, kes kõik on erineva käitumise ja hoolitsetusega, siis on kehtestatud kõigile üks reegel ehk et juhtkoerad õpperuumidesse minna ei tohi. Kuid minu arvates on see natuke nõme, et nende juhtkoerte kasutajate tõttu, kes ei hoolitse oma koera karvastiku eest piisavalt ja ei ole oma koeraga olnud koha hoidmises konkreetne, et siis teised (tublid juhtkoerad) peavad sellepärast kannatama.

      Janet on super kohahoidja. Näiteks nendel kahel koolituspäeval, kui pidi umbes kuus tundi koridori lõpus lamama, siis lihtsalt istus kannatlikult terve aja oma pehmel pesal. Ma tahaks, et võiksin lamamisaseme asetada õpperuumi sisse, kohe ukse kõrvale maha, siis oleks väga super ja Janet ei peaks stressama ja teised ei peaks haukumist kannatama! :)

      Kustuta
  4. Ma soovitaks sulle osta pigem kõik ühte värvi rätikud nt valged. Tulevikus saaksid neid kasutada klientide tarbeks, saad korraga pesema panna ja valgetega veel see hea asi, et saab vajadusel valgendajat kasutada.

    Ma eeldan, et ennem koolitust sa informeerisid neid, et sa oled tulemas koeraga. Tegelikult peaksid ka nemad kaasamõtlema ja leidma lahenduse, kuidas sind koolitutud saada ja samal ajal ka Janetit rahus hoida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Uh, mulle valged rätikud kohe üldse ei meeldi, kuidagi liiga steriilsed ja nendest ei õhku soojust (räägib pime :D).

      Jah, nad olid teadlikud, et hakkan juhtkoeraga käima, sest muudmoodi ma lihtsalt ei jõuaks sinna kohale. Janet saadab kodust bussi peale, siis Tallinna bussikast trammile ja trammipeatusest omakorda massaažikeskusesse, nii et oluline abimees. Ja kui aus olla, siis tegelikult vajaksin koolituspäevade pauside ajal samuti Janeti abi, kuna vahepeal tahaks vetsu ja lõunale minna, mis küll kõik asub samas hoones, aga kuna Janet on kuskil teises maja otsas, siis pean kogu aeg kedagi paluma, kes võtaks mu oma tiiva alla ja viiks ja tooks. Aga mulle meeldiks ikka iseseisvus. Kui Janet oleks õpperuumis sees ja lamaks ukse kõrval, siis pausi ajal läheksin võtaksin oma sõbrakese ja toimetaksin oma asjad ära ja voilaa - teised ei pea oma vaba aega minu toimetuste peale kulutama. Tundub mulle kuidagi mõistlikumana

      Kustuta
    2. Mulle just valged rätikud meeldivad, mitte haiglate omad muidugi. Vaid selliseid karvasemad ja pehmemad ja äärtes sisse pressitud mustriga ☺ valged on just kui profesionaalsemad 😛 Aga Edu sobivate leidmisel ☺

      Kustuta
  5. Kai, Sa oled nii tore.

    VastaKustuta

Back
to top