See on kapsaussilegi selge, et igal kodumasinal on oma mingi kindel aeg, mil see töötab laitmatult. Tavaliselt on selleks laitmatuks tööajaks garantiiperiood ja edasi võib hakata masin siit-sealt lagunema, roostetama, purtsuma ja turtsuma või niisama streikima.

Ma pole varem sellele mõelnud, aga kas võib olla nii, et osadel inimestel pole lihtsalt häid suhteid tehnikaga? Kui ma oma üürikesele elule siin maamunal tagasi vaatan, siis nagu teatav muster hakkaks välja joonistuma küll. Tõsi, kõik kodutehnika pole küll päris omaalgatuslikult ära lagunenud, osalt olen ma ise olnud hooletu. Alustades oma esimesest rüperaalist, mille ma jõudsin enne sisse lülitamist sõna otseses mõttes õhku lasta. Ma olin lihtsalt maru elevil päris oma enda esimesest arvutist ja nii ma lasin masinasse otse 220 volti sisse, käis ilge pauk ja vaene rüperaal ajas igast august tossu välja. Ma ise olin veel õnnetum, istusin püksid rebadel ja kuulasin ema kisendamist sellest, et enne tuleb manuaali ka lugeda. Ja sellest ma parem ei hakka rääkimagi, mismoodi ma sukeldusin arvuti sügavustesse ja kustutasin kõiksugu imelike nimedega failid ära, sest mulle lihtsalt ei meeldinud mingid kahtlaste tähtede ja numbritega failid. Mingi obsessiiv-kompulsiivne häire vist.

Järgmise tehnika manalateele saatmises oli samuti minu karvane käsi mängus. Sellest on mul tegelikult kõige rohkem kahju, kuna tegu oli üüber hea tolmuimejaga ja kui elamises on juba kaks rõõmsalt karva puistavat labraatorit, siis kulub üks korralik tolmuimeja marjaks ära. Või mis kulub, see on nagu must have toode. Me küll soetasime uue, aga see pole pooltki nii hea ja pealegi, kuigi see tänasel päeval veel töötab, siis poole aastaga lagunes see osaliselt ära. See kaas, mis käib tolmukoti peale ja mille vahele käib see filterlapike, et mikrotolmukübekesi õhku tolmutamise ajal ei satuks, siis no meil see kaas ei püsi enam peal ja seega näeb meie tolmuimeja suht väärakas välja, mis on pealegi üpris kahjulik. Eriti, kui arvestame, et Janet põeb atoopilist dermatiiti ja kõige suuremaks allergeeniks tema jaoks on kodutolm. Nii ma unistangi veega töötavast tolmuimejast või siis sellest tööstuslikust tolmukast, mis lihtsalt moe pärast ei undaks ja millega ma ei pea pool aastat ühte ja sama kohta nühkima, et see saaks karva- ja liivavabaks, vaid mis lööks põrandad ja kõik vuugivahed paari liigutusega läikima. Sellest, mis juhtus meie eelmise tolmukaga, saate lugeda siit. Kes linki ei viitsi avada, siis lühidalt: ma imesin tolmuimejaga koera veekausi veest tühjaks :D

Järgmiste tehnikarikete eest ma pole õnneks vastutav, vaid siin on tegu ühel juhul mingit sorti anomaaliaga ja teisel juhul on ajahammas teinud oma töö. Jutt endiselt minu iPhonest, mis otsustas mõned nädalad tagasi hakata kaamlit mängima. Telefon on sees, kõik äpid ja muud funktsioonid toimivad nagu valatult, aga teistele ütleb, et mu telefon on välja lülitatud. Samamoodi ka välja helistamisega. Ma omast arust hullult helistan ja telefon isegi teeb kutsumise häält, aga teisel inimesel ei kutsu ja samuti ei jää kõnelogisse mitte ainsamatki märki helistamisest maha. Ma olen oma iPhone hoidnud nagu oma silmatera ja see näeb välja peaaegu nagu uus, aga näe ikkagi ei taha see koos minuga toimida.

Teine asi, mis meil põhimõtteliselt kohe-kohe on ära koolemas ja töötab ainult ehku peale, on pesumasin. See on Whirlpooli masin ja on tublid hulk aastaid truult meie räpast pesu küürinud, aga nüüd on sellel mingi rike, mis tundub parandamatu. Möödunud nädalal sai masinat putitatud ja puhastatud ning tundus, et kõik sai korda, aga tutkit. Kui muidu viskad rõõmsalt riided masinasse, paned täisprogrammi peale, siis ideaalis peaks pesu kolme tunni möödudes saama valmis, aga meie masin on otsustanud vanas heas eriti usinaks hakata, et peseb ja loputab pesu ka veel siis, kui esimesest loputusest on juba 5h möödas. Ise ägiseb ja teeb sinna juurde eriti vaevatud häält nagu me sunniksime vägisi takka. Ja et pesu masinast kätte saada, siis selleks peab Joosep masinale erinevatesse kohtadesse mükse jagama ja lootma, et see masin saab ühel ilusal hetkel aru, et nüüd oleks aeg tsentrifuugima hakata ja peale seda siis ise manuaalselt nupust masina välja lülitama. Muidu see masin peseks vist oma elupäevade lõpuni ühte ja sama pesutäit. Igatahes maru tüütu, sest nii ei saa kodust ära ka minna või ööseks masinat tööle panna.

Kui mu telefon jaurama hakkas, siis miski mu sees ütles, et see ei jää ainsaks asjaks ja näed, ma ei pidanud kahte päevagi ootama, kui see kuradi pesumasin oma probleemiga lagedale tuli. Ma ei taha mõeldagi kõikidele nendele eurodele, mis nende kodumasinate alla minema hakkab. Aga kuna minu eesmärk on praegu koguda raha elutoa sisustamiseks ja pulmadeks, siis mul käsi ei tõuse uue tolmuimeja ja pesumasina ostuks. Telefonita saan ma veel kuidagi hakkama, aga pekki see tolmukas ja Janeti dermatiit sinna otsa veel, pluss nüüd veel pesumasin. Tahaks ka kunagi ausaks abielunaiseks saada. Laif.

Pühapäeval oli meil siis Janetiga väike Tallinna trip ja kuigi alguses ma pidasin end nii tegijaks mutiks, haududes plaani kõikidest emotsioonidest ja äpardustest kirjutada kohe õhtul koju jõudes, siis paraku kadus see tuhin minus poolel teel koju sõites. Kui ma koduuksest sisse astusin, siis ma tundsin igas oma rakus rammestust ja ainus, mida ma teha tahtsin, oli vahetada peoriided mõnusate koduhilpude vastu ja end diivanile kerra tõmmata. Hmm, tähelepanelikematele lugejatele võib varsti jääda mulje, et ma muud oma vabadel hetkedel ei teegi, kui ainult kössitan pleedi sees ja kulutan lohku diivanisse. Aga no olgu selle diivaniga nagu on, fakt on see, et sinna ma järjekordselt maandusin ja end lebosse viskasin.

Joosep oli nii armas ja pakkus, et võib mulle teed teha ja ma võtsin selle suurepäraselt kõlava pakkumise pikemalt mõtlemata vastu. Kui ta oli veekannu sisse lülitanud ja kapist tassi välja õngitsenud, siis uuris, et millist teed ma sooviksin. No siin ei tulnud tal kaua vastust oodata, sest ma tahtsin oma lemmik karamelliteed piima ja meega. Haha, aga kui Joosep kuulis, et ma tahan just konkreetselt seda teed, siis andis teada, et ma pean ise tegema, sest tema ei oska seda teha, tal tuleb mingine solk välja.
Kusjuures huvitav on see, et ma olen kogu protsessi algusest lõpuni talle ära seletanud ja näidanud, aga tõepoolest, Joosepi valmistatud karamellitee mee ja piimaga pole üldse nii hea. Pigem selline on ja ei ole kah ja kui keegi tahaks proovida esmakordselt minu lemmik teed, siis no Joosepi tehtud teed ma esimesena proovida ei annaks, sest siis te arvaksite, et mu maitsemeel on veits nihu. Mis on täiesti imelik, sest materjal on kõik ju sama. Aga eks siin mängib tõesti rolli väga täpselt doseeritud mee ja piima kogus ja see, kui kaua lased teel tõmmata.

Igatahes ma ei olnud nördinud ega miskit, vaid ajasin end diivanilt püsti ja läksin teekest valmistama. Tegin kõik nii nagu peab. Lasin teekotikesel täpselt õige aja tõmmata, lisasin mett ja kuna meil oli kondentspiima ka, siis lisasin seda ka törts ning kõige viimasena piima. Õigemini ideaalis peaks see nii olema, et piim läheb viimasena. Mul ema lisab vahest jäätisepalli ka peale. Ma lisasin ka eile peale piima veel midagi oma tee sisse, aga see polnud teps mitte jäätis. Kuna üks piimapakend sai tühjaks ja tassi servast oli oma poolteist senti puudu, siis avasin külmiku, et uus piimapakend avada ja olin rõõmus, kui leidsin uksesahtlist tetrapakendis oleva "piima". Keerasin aga rõõmsalt korgi maha, pistsin sõrme tassi sisse, et saaksin aru, millal tass on täis ja valasin. Lõpetasin valamise ja keerasin parasjagu korki peale, kui Joosep tõstis pilgu arvutist ja nägi minu käes olevat tetrapakendit ja lausus: "See on see hästi hea viljalihaga apelsinimahl..."
"Mis asja?! See on mahl või? Ma panin seda oma tee sisse!" laususin ma eriti ahastunud häälel. Ma olin ju nii väsinud ja mõte uuest tee tegemisest polnud üldse tore. Joosepile pakkus aga see olukord suurt huvi ja palju nalja, nii et tuli lausa minu uut eksklusiivset apelsinimaitselist karamelliteed mee, piima ja apelsiniviljalihaga proovima. Ütleme nii, et päris huvitav mekk oli teel, kuid mina üle poole tassi ei suutnud seda juua, hakkas vastu. Kuigi otseselt halb see tõesti polnud.

Ma ei tea, mine või tõesti ja paku end kuskile uute sortimentide ja maitsete aretuse osakonda tööle. Või kuskile piimatööstusesse ja hakkan uusi maitseid leiutama. Ma avastan läbi oma äparduste selliseid maitseid, mille peale nägija uneski ei tuleks. Egas midagi, pean Kikust õppust võtma ja ka hakkama oma uusi maitseid patenteerima ja äri püsti panema.

Mäletate ikka, et ma rääkisin ühest suurepärasest kontserdist, mis 21. detsembril Tartus tulemas on ja tegin isegi blogiloosimise, et üks õnnelik lugeja koos kaaslasega pileti saaks?
19. detsember sai loosimise tähtajana välja öeldud ja nii sündiski:

Kolmapäeva õhtu peaks endale ja kaaslasele Karlova teatrisse mineku jaoks vabaks tegema...
* trummipõrin *
K2pik!

Loodan, et Su hotmaili aadress on ikka töökorras, sest kirjutan Sulle sinna... kui ei ole, siis anna palun mulle endast ise märku ;)

***

Kellele fortuuna seekord ei naeratanud,  siis minge ikkagi. Sel kolmapäeval kell 19 Karlova teatris ja sissepääsu lunastamiseks pistke taskusse 10 raha.

Jõuluks koju ehk suvi käib väikeses toas

Ja mis kümmet raha puudutab, siis mul on siseinfi, et teil on ilmselt üks ilgelt äge piletimutt, aga tema ainus häda on, et matemaatikas on ta üsna khm... No see lühike ja kulunud tuhmivärviline kriit karbis... Nii et for your own sake, võtke täpne raha kaasa, mine tea muidu, mis ta teile tagasi andma hakkab :P
Aa, ja tema teine häda (kuigi ma just paar rida tagasi ütlesin eelmise asja kohta "tema ainus häda") on see, et ta absoluutselt ei tunne pooli... Või noh, ajab need pooltel kordadel sassi. Seega, just for fun, küsige temalt hääästi palju küsimusi, stiilis "kuhu poole riided võib riputada?" või "kuhu poole tualett jääb?" jne.
Mul on endiselt kahju, et ma tulla ei saa. Olgu teil tore ja palun-palun-palun, kirjutage pärast kommentaaridesse, kuidas meeldis?!

Ma peaks praegu ülehelikiirusel end inimeseks tegema ja linna tormama, sest ma sain endale viimasel minutil ripsmetesse ja kulmudesse aja, aga tahtsin enne, kui ma leekides minema jooksen, jagada paar mõistatust. Need mõistatused pärinevad tegelikult lastele mõeldud raamatust ja kui mulle neid ette loeti, siis ma püüdsin kogu oma täiskasvanud inimese rikutuse välja lülitada ja mõelda nagu laps. Ma võin ette ruttavalt öelda, et minul see ei õnnestunud, aga mõtlesin, et testiks teie peal ka :D

Mõistatus nr. 1
Pealt must, seest punane, pistab sisse, on mõnus.

Mõistatus nr. 2 
 Pista sisse, tõmba välja, keera keret, töö läheb korda.

Mõistatus nr. 3
Kui sisse paned on kõva, kui välja võtad on pehme ja otsast tilgub.

Kolmas mõistatus oli ainus, mida olin varem kuskilt kuulnud, aga ma ei olnud võimeline meenutama ega ka välja nuputama õiget vastust.
Ma ilmselgelt ei anna praegu õigeid vastuseid, vaid huviga ootaks pakkumisi. Ma pean tõdema, et meie vanarahvas on olnud küllaltki leidlik ja mul on selline kuri kahtlus, et need meie vaarvanaemad- ja isad on nimme sellised riukalikud ja krutskitega kahemõttelised mõistatused välja nuputanud. Ma kujutan ette mismoodi nad peale pikka päeva ja põllul rassimist kogunesid rõõmsalt oma tarekestesse, haukasid putru ja mõtlesid pihku itsitades tulevastele põlvedele mõistatusi välja. 

Selles lastele mõeldud 600 mõistatusega raamatus oli veel selliseid tüüpmõistatusi ka nagu: on kollane. Noh, kas oskate aimata või teate vastust? Vihjena võin öelda, et kui teie mõtted liiguvad päikese suunas, siis see on absoluutselt vale vastus. Raamatusse on õige vastusena ära märgitud kollane ploom. Hehe, ilmselgelt on see ju ploom, mis see muu ikka olla saaks, onju.  Ei ole mingi banaan, melon, sidrun ega võilill, vaid on ploom.

Mind see kollase ploomi mõistatus niivõrd inspireeris, et ma mõtlesin ise ka mõned mõistatused välja.
Mõista-mõista, mis see on: on kandiline.
Mõista-mõista, on karvane.
Mõista-mõista, mis see on: on punane.
Mõista-mõista, on külm.
Mõista-mõista, mis see on, mis ripub?
Mõista-mõista, mis see on: on terav.
Mõista-mõista, mis see on, mis on niiske?


Lõpetuseks üks tarkusetera ka siia. Kas teie teate mis on juuksed? Jah, te saate õigesti aru, ilmselgelt pärineb see ka sealt vahvast lasteraamatust. Arvestades neid eelnevaid mõistatusi, siis mina oleksin pakkunud, et juuksed on vaese kiilaspäise mehe unistus või et juuksed on inimese pead kattev karvastik, aga need ei ole õiged vastused. Õige vastus on märksa lihtsam ehk siis: mis on juuksed - ainus, mis tõesti väldib kiilaspäisust

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

Mul pole endiselt haistmismeel sellest viiruse põdemisest tagasi tulnud, kuigi nohu on peaaegu kadunud. Helgematel hetkedel ma miskit nagu tajuks, aga kust lõhn tuleb või mis lõhn see on, seda ma veel ei suuda tuvastada.

Tegin Joosepile kohvi ja kui muidu on kohv üpriski aromaatne, siis no täna hommikuse seisuga on mu lõhnaindikaatorite seis endiselt null. Juba mitmendat hommikut järjest viin ma Joosepile töölauale kohvi, lisades juurde: "Sorry, aga ma ei tea, mis maitsega see tuli!"

Tunneks ma siis ähmaselt mingeid normaalseid lõhnu, aga ainus, mida ma suudan tuvastada ja tunnen, on see, kui Joosep teki all peeretab. Issand halasta, miks ma pean just seda esimeste "lõhnadena" tundma? See on sama hea, kui inimene on pikka aega koomas olnud ja siis ühel ilusal päevakesel otsustab oma silmakesed avada ja selle asemel, et näha lillepukette, naeratavat medõde ja aknast helesinist taevast,peab ta vahtima kuidas palja perse ja rippuvate kortsus kannikatega palatikaaslane plekist poti otsa ronib.

Pimedana on niimoodi süüa ka keeruline teha. Mul ju toidu valmimise indikaatoriks on tavaliselt nina, aga praegu ma seisan tuima ja nõutu näoga pliidi ees ja proovin toidu küpsusastet pendliga tuvastada :D Okei, tegelikult pendlit mul pole, aga suht huupi valmistan ma praegu süüa küll. Pealegi ma ei julge pliidi kõrvalt kuskile kaugele minna ja see on kohutavalt häiriv, sest ma ei ole harjunud tühja passima. Vahepeal saaks ju möödaminnes niiii palju ootel ja pooleli olevaid toimetusi ära teha. Kasvõi puhas pesu kokku lappida ja kappidesse sättida. Aga no kui lõhna ei tunne, siis kipub mul üldse meelest minema, et ma midagi küpsema panin. Mis silmist, see meelest ja mis ninna ei jõua, siis see ka peast. Alles siis, kui Joosep uurib, et mida ma kärsatan, siis viskan pesu maha ja jooksen paanikas pliidi juurde.

Maitsemeel on paremini taastunud, kuigi sellega on ka omaette ooper. Naljakas on kahe suupoolega endale sisse ajada putru, kartulit, pihvi, müslit, mandariine ja muud taolist, sealjuures ise maitseid tundmata. Teed on eriti veider juua, sest kogu aeg on selline tunne nagu lürbiks lihtsalt sooja keedetud vett. Sama hästi võiksin jätta teepaki raiskamata ja juuagi reaalselt sooja keeduvett. Mind visuaalne pool ka sugugi ei segaks ju :D
Eilsest vist hakkasin natuke ähmaselt tajuma granaatõunamahla mekki. Avastamisrõõmud, nagu väike laps, kes avastab maitseid. Hääl on nii ja naa. Saan juba vaikselt ja rahulikult rääkida, kuid nii kui natukesegi pikemalt pean rääkima, siis pistab hääl taas plehku ja mu kaelasooned tahavad plahvatada. Lihtsalt hääle tegemiseks on mul vaja ekstra pingutada ja siis ma olen nagu rämedate veenilaienditega koristajamutt, kes on 50-aastat koolivõimla ruume mopiga puhtaks küürinud, ainult selle erinevusega, et minu veenilaiendid asuvad kaelal.

Oot, kuhu ma selle kõigega nüüd jõuda tahtsingi... Aaa, ma mõtlesin, et  jagaks teiega ka seda nalja, mida Joosep mulle mõned päevad tagasi tegi ja mille ma oma blogilehe FB seinale postitasin. No juhuks, kui FB peaks kunagi otsustama pillid kotti panna, et siis ei lähe Joosepi vaimuüllitised kaotsi, sest Google ja minu blogi on ju ikkagist igavesed :D

Mu külmetusviirus oli tänase päevani kenasti taandumas, ainult lõhna- ja maitsemeelt polnud veel tagasi tulnud ja hääl oli paras varese kraaks. Just nimelt „oli“, sest peale seda, kui Joosep helistas ja teatas, et tegi eksami ära, siis ma rõõmustasin niivõrd, et mu hääl pistis sootuks plehku. Nüüd ma olen pime-tumm.
Joosep hõikas mind teisest toast: „Kaieee!?“
Aga, kuna minust ei tule ju piuksugi välja, siis patsutasin käega vastu madratsit, no nagu vihjeks, et tulgu siia või et ma kuulen – rääkigu.
Joosep tuleb siis magamistuppa ja teeb mulle kõiksugu nalja. Ma üritan mitte väga palju naerda, kuna ei taha häälepaelu koormata ja näitan kätega kõri peale, mille peale Joosep lausub: „Kägistama?“
Ma jälle naeran ja vehin kätega ja siis võtan arvuti sülle, et talle kirjutada, aga enne, kui jõuan ühte tähtegi valmis trükkida, teeb Joosep järgmise pakkumise: „Arvutiga töötama!?“
Ma panen arvuti käest ja kukun voodisse külili ja naeran hääletult. Kogun end ja püüan midagi siis oma häälega öelda, kuid ainult kähisen ja Joosep teeb järgmise pakkumise: „Eino Baskin??!“
Ma kukun voodist põlvili maha ja lihtsalt tahan naerust nutta. Ebanormaalne! Joosep teatab rõõmsalt veel lõppu, et Alias on üks tore mäng.

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?