Minu järjekordne äpardus köögis

Pühapäeval oli meil siis Janetiga väike Tallinna trip ja kuigi alguses ma pidasin end nii tegijaks mutiks, haududes plaani kõikidest emotsioonidest ja äpardustest kirjutada kohe õhtul koju jõudes, siis paraku kadus see tuhin minus poolel teel koju sõites. Kui ma koduuksest sisse astusin, siis ma tundsin igas oma rakus rammestust ja ainus, mida ma teha tahtsin, oli vahetada peoriided mõnusate koduhilpude vastu ja end diivanile kerra tõmmata. Hmm, tähelepanelikematele lugejatele võib varsti jääda mulje, et ma muud oma vabadel hetkedel ei teegi, kui ainult kössitan pleedi sees ja kulutan lohku diivanisse. Aga no olgu selle diivaniga nagu on, fakt on see, et sinna ma järjekordselt maandusin ja end lebosse viskasin.

Joosep oli nii armas ja pakkus, et võib mulle teed teha ja ma võtsin selle suurepäraselt kõlava pakkumise pikemalt mõtlemata vastu. Kui ta oli veekannu sisse lülitanud ja kapist tassi välja õngitsenud, siis uuris, et millist teed ma sooviksin. No siin ei tulnud tal kaua vastust oodata, sest ma tahtsin oma lemmik karamelliteed piima ja meega. Haha, aga kui Joosep kuulis, et ma tahan just konkreetselt seda teed, siis andis teada, et ma pean ise tegema, sest tema ei oska seda teha, tal tuleb mingine solk välja.
Kusjuures huvitav on see, et ma olen kogu protsessi algusest lõpuni talle ära seletanud ja näidanud, aga tõepoolest, Joosepi valmistatud karamellitee mee ja piimaga pole üldse nii hea. Pigem selline on ja ei ole kah ja kui keegi tahaks proovida esmakordselt minu lemmik teed, siis no Joosepi tehtud teed ma esimesena proovida ei annaks, sest siis te arvaksite, et mu maitsemeel on veits nihu. Mis on täiesti imelik, sest materjal on kõik ju sama. Aga eks siin mängib tõesti rolli väga täpselt doseeritud mee ja piima kogus ja see, kui kaua lased teel tõmmata.

Igatahes ma ei olnud nördinud ega miskit, vaid ajasin end diivanilt püsti ja läksin teekest valmistama. Tegin kõik nii nagu peab. Lasin teekotikesel täpselt õige aja tõmmata, lisasin mett ja kuna meil oli kondentspiima ka, siis lisasin seda ka törts ning kõige viimasena piima. Õigemini ideaalis peaks see nii olema, et piim läheb viimasena. Mul ema lisab vahest jäätisepalli ka peale. Ma lisasin ka eile peale piima veel midagi oma tee sisse, aga see polnud teps mitte jäätis. Kuna üks piimapakend sai tühjaks ja tassi servast oli oma poolteist senti puudu, siis avasin külmiku, et uus piimapakend avada ja olin rõõmus, kui leidsin uksesahtlist tetrapakendis oleva "piima". Keerasin aga rõõmsalt korgi maha, pistsin sõrme tassi sisse, et saaksin aru, millal tass on täis ja valasin. Lõpetasin valamise ja keerasin parasjagu korki peale, kui Joosep tõstis pilgu arvutist ja nägi minu käes olevat tetrapakendit ja lausus: "See on see hästi hea viljalihaga apelsinimahl..."
"Mis asja?! See on mahl või? Ma panin seda oma tee sisse!" laususin ma eriti ahastunud häälel. Ma olin ju nii väsinud ja mõte uuest tee tegemisest polnud üldse tore. Joosepile pakkus aga see olukord suurt huvi ja palju nalja, nii et tuli lausa minu uut eksklusiivset apelsinimaitselist karamelliteed mee, piima ja apelsiniviljalihaga proovima. Ütleme nii, et päris huvitav mekk oli teel, kuid mina üle poole tassi ei suutnud seda juua, hakkas vastu. Kuigi otseselt halb see tõesti polnud.

Ma ei tea, mine või tõesti ja paku end kuskile uute sortimentide ja maitsete aretuse osakonda tööle. Või kuskile piimatööstusesse ja hakkan uusi maitseid leiutama. Ma avastan läbi oma äparduste selliseid maitseid, mille peale nägija uneski ei tuleks. Egas midagi, pean Kikust õppust võtma ja ka hakkama oma uusi maitseid patenteerima ja äri püsti panema.