Kurjad keeled ehk sõnadel on jõud

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

CONVERSATION

27 kommentaari:

  1. Jaa mulle on. Nimelt mäletan vist elu lõpuni seda jõuluõhtut, mil ma olin 5ne või 6ne. Ma ei osanud mingit kinki pakkida nii, nagu ema seda nõudis ja sellepeale käratas ta kuradi lehm raisk. Praegu see kõlab totralt, aga igal jõuluõhtul meenub mulle taas see seik. Väga suurt valu teeb see siiani.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei kõla sugugi totralt. Mul oli sarnane olukord...
      Ma oma vanust ei mäleta, aga suutsin koduvõtme ära kaotada ja siis mu ema käratas vihaselt keset tänavat: "Imbetsill!".
      Väikese tüdrukuna läks see mulle kohutavalt hinge ja teeb siiani aeg-ajalt haiget.

      Kustuta
  2. Uuh.. Palju asju on öeldud.
    Lapsepõlves: Et ma olen igav inimene. Lisaks veel riideruumis olevad sildid "Küürakas lits". Öeldud et mu nägu on nagu perse (Oma arvates ma kole pole 😁) Pole siiamaani nendele inimestele (ehk peaaegu kogu klassile) andestanud. Ei mõtle iga päev sellele aga meelde tuleb ikka vahel. Ja teeb haiget ka.

    Kõige hullem asi - Et ma olen debiilik . Seda ütles väga lähedane inimene.
    Ja otse näkku on öeldud et "Mind ei huvita sinu arvamus" Lahendasime mingit konflikti ja minujaoks võõras inimene kaitses mu tuttavat ning ütles nii. Kusjuures meesterahvas. See oli väga solvav. Ta tegi seda kogu seltskonna ees. Kes olid kõik peaaegu võõrad. Superhea "esmamulje".

    Neid asju on kindlasti veel palju aga rohkem ei meenu hetkel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, koolikiusamine on üks kohutavamaid asju siin planeedil ja jätavad eluks ajaks jälje kiusatava hinge. No ja nendest kõige hullematest tsenaariumitest ma parem rääkima ei hakkagi...
      Mulle nii rängalt pole kunagi öeldud. Diabeedi tõttu on mind küll teiste laste poolt narkariks kutsutud ja kuna olin kooli ajal suts pontsakam, siis paaril korral hõigati "rase oled vä?!"
      Tjah, kuid nii palju alandusi pole mina tõesti pidanud taluma ja alla neelama nagu Sina :(
      Sa oled vapper ja tugev isiksus! :)

      Kustuta
    2. 😊 Tänan. Aga veidi rõõmsamast teemast ka - Su blogi on huvitav ja hea on teada et on olemas häid, rõõmsaid ja positiivseid inimesi nagu Sina 😊

      Kustuta
    3. Aitäh Sulle! :)
      Ma olen üldiselt jah selline paratamatu optimist ;)

      Kustuta
  3. No ma ei tea. Kui ma nyyd õieti aru saan, siis need sõnad on öeldud su vanema (te) poolt. Kuidas saab keegi oma lapsele niisuguseid asju öelda (maailmanaba ehk välja arvata) ??? Mis olekus peab vanem selleks olema või mida see laps korda saatma ?? Issand. Jah, olen ise ka ema. Igatahes, kes iganes see lahedane sul poleks, niisugustest sõnadest saab yle väga lihtsalt : see ei ole inimene, kes midagi taolist oma kallile suudab oelda, see on mingi...ollus. Ja seega selle olluse tekitatud müra ei loe kyll absoluutselt. Mitte rohkem kui mõne suvalise tänaval kohatud tegelase sõnad. Loogiline, kas pole ? Ära otsi põhjust, seda ei ole voimalik leida. Niisuguseid asju ei ole yhelgi vanemal õigust oma lapsele öelda. Ja oledki yle saanud. Pai !!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, pai oli hea! ;)
      See "maailmanaba" ei ei pruugigi esiti võib-olla tundudagi kuidagi halvasti, aga kuna olukord oli selline pingeline ja väga suur vaidlus oli üleval, siis see oli pigem mõeldud nagu ma oleksin egoist, kes teiste arvamusest ei hooliks jne, kuigi see pole ju absoluutselt nii. Ja kuna ma ise end egoistiks ei pea või enesekeskseks inimeseks, siis kuidagi ikka puges naha vahele.

      Kustuta
  4. Uskumatu, et mõni lapsevanem võib nii öelda. End peab ikka natukene kontrollima, mitte ütlema mida sülg suhu toob.
    Ise olen koolikiusamist talusin mitu aastat. Õnneks verbaalselt, aga sõnad suudavad ka haiget teha. Enesehinnang on siiamaani vahepeal madal, aga see kogemus tegi mind tugevamaks ja tean, et kui vaja saan üksi hakkama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõned leiavad, et füüsiline vägivald on kõige hullem, kuid mina olen seisukohal, et verbaalne võib vahel inimest rohkemgi lõhkuda.

      Kustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Avely, miks oma kommentaari eemaldasid? :)
      Ma just mõtlesin, et vastan DSulle, et ma ei usu, et kedagi sellega solvad. Eks iga inimene peab ise õppima ja mõtlema, mida ja kellele ütleb.

      Kustuta
    2. haha, kustutasin jaa, hakkasin mõtlema et mu tegelik mõte oli sama mis siin teistelgi, et kui keegi nii ütleb teisele inimesele, siis tähendab see tavaliselt seda et ütleja on ise katki. mitte viga ei ole Sinus või kelles iganes kellele nii öeldakse. jah, nad on katki, aga samas see ei anna õigust nii öelda...ole katki või ära ole.

      Kustuta
  6. Lapsepõlvest ja noorukieast on hinges päris palju okkaid ja ebameeldivaid lauseid. Aga mina lohutan end pigem sellega, et teistele (teadlikult) haiget tegevad inimesed on reeglina ise katki ja õnnetud. Ja haige inimese peale ju ei pahanda ,et ta haige on...

    VastaKustuta
  7. Mulle on ka igasugu asju öeldud. On nimetatud pugejaks, väärakaks, lombakaks, lehmaks, litsiks, värdjaks, lolliks... Kõik need sõnad on teinud väga haiget aastaid ja aastaid olen paljuski kohelnud end nende järgi sest mine tea ehk teistel ongi õigus. Kusagile on jäänud mind need varitsema ja mõjutanud tugevalt mu valikuid. Nüüd aga olen jõudnud arusaamani, et sellised ütlejad on ise seest katki. Kui midagi halvasti öeldakse, siis põhjusega, aga see põhjus on nende sisemisest probleemist tingitud. Ja isegi kui midagi ongi tõsi siis on ainult ikkagi enda teha kuidas sellesse suhtuda. Teiste suhtumise üle võimu ei ole, küll aga enda oma. Jah eks mõningal juhul see vajab ka enne teise suhtes süvenemist, mis põhjusel halvasti öeldi. Seal taga võib olla usaldamatust, haiget saamist, pettumust, hirmu, ebakindlust, kadedust jne. Muutes suhtumist ja omades mõistmist muutub sõnade mõju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa kirjutasid lihtsalt nii kümnesse. Tahaks Sind selle eest kohe kallistada! :)

      Kustuta
    2. Oo jaa, tuttav tunne - mine tea, äkki teistel on õigus.

      Koolikiusamise kohta arvan nüüd tagantjärgi ise, et seal on vähem sellist suurt tulist viha, rohkem üldist rusuvat õhkkonda ja tülpimust. Ja kombinatsioonis laste süüdimatusega - nad ei oska veel nii hästi teiste tunnete peale mõelda kui täiskasvanud, "theory of mind" pole veel selles vanuses küllalt arenenud - võib see tülpimus anda tulemuseks kellegi kiusamise, sest midagi targemat pole meelelahutuseks teha.

      Ma olen tagantjärgi mõelnud, et mõni üksik asi, mida mulle öeldi, võis tehniliselt võttes isegi tõene olla, aga see ei ole oluline. sest need tõesed ütlemised ei olnud ju mõeldud info edastamiseks, vaid ikkagi ründamiseks. Selles mõttes ei ole vahet, kas tõene või väär, valiti suvalisi lauseid, mida tundus lahe öelda ja millega võis loota, et saab reaktsiooni kätte.

      Mis füüsilisse vägivalda puutub, siis mõnikord on see vaimse vägivalla erivorm. Ma ei mõtle kaklust, kus inimestel keevad tunded üle ja nad lähevad üksteisele kätega kallale, vaid seda, kus füüsilised rünnakud on mõeldud just selleks, et teisele koht kätte näidata. Et näidata: "Me võime seda sinuga teha".

      Kustuta
  8. Jah ka minu ema öelnud või karjunud mulle lapsena selliseid sõnu, mis vahel siiani hinge kraabivad. Vahel tahaks emale hinge pealt ka ära rääkida, et ta tegi mulle kunagi väga haiget. Aga nüüd täiskasvanuna ma tean, et ema on pea kogu oma elu olnud depressiivne ja alati ei osatud talle õigel ajal õiget ravi määrata, ning tean, et stabiilse psüühikaga ta poleks mulle neid sõnu öelnud. Aga samas ei julge rääkida talle, mis jälje see kõik jättis, sest kardan vanad haavad ka tema hinges lahti rebida ja siis võib ta jälle musta auku kukkuda. Nii et pigem ma lepin oma hinges kogu minevikuga ja teen rahu, kui teen emale omakorda haiget.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaah, ma olen ka korduvalt mõelnud, et äkki peaks istuma nende lähedastega ükskord rahulikult maha ja rääkima, millised välja öeldud sõnad mind tänaseni kummitavad. Ja täiesti võimalik ju, et nemad ise ei mäletagi enam, et oleks üldse miskit sellist välja paisanud. Mul on samuti see tibatillukene hirm, et äkki see jutuajamine põhjustab mingisuguse madalseisu, rebib nende toonased haavad lahti ja lõpptulemusel panen neid lihtsalt süüdlaslikult tundma, mis on absoluutselt minu viimane soov.

      Kustuta
  9. Need, kes oma lähedastele selliseid asju ütlevad, on ise väga katki ja ilmselt ise samasugust kohtlemist tunda saanud.
    Andeks anda on lihtsam, kui nende inimestega harva kokku puutud.
    Mu vanemad pole mind kunagi sõimanud, aga eks on minulgi teemasid, mis täiskasvanuna ümbermõtestamist vajasid. Ju nad teistmoodi ei osanud ja laps ei oska end ju kaitsta. Aga see laps on nüüd suur ja saab aru, mis tema kohta öeldust on tõsi, mis kõigest ütleja enda probleemidest sündinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on jah hästi oluline, et inimene täiskasvanuks saades teaks oma väärtust ja ei laseks mõjutada end kõiksugu rumalatest välja ütlemistest, kuid ma arvan, et ükskõik, mis eluperioodil on keegi kehvasti nähvanud ja see on hinge läinud, siis nendel kõige hullematel madalseisudel tulevad need sõnad ja teod tahest tahtmata inimesi kummitama.
      Näiteks...
      Oletame, et inimene kaotab töö, abielu läheb lörri, suhted lähedastega pole kiita ja üldse miski nagu ei suju ja siis kössitad õhtul korteris üksi diivaninurgas, vaikus ja pimedus on maad võtmas ja siis hakkavad need mustad mõtted võimust võtma ja lõpuks hakkab inimene ise endale sisendama, et ongi nii, kõik on tõsi, mida inimesed on talle öelnud.

      Kustuta
  10. Mu lapsel oli vahepeal selline kiuslik periood, kui käis ja kiusas kõiki. Ta ilmselgelt ei teinud seda pahatahtlikult vaid talle tundus, et teeb nalja. Aga see läks kõigi teiste jaoks nii tüütuks ja ebameeldivaks. Ja kui talle ütlesin, et lõpetagu ära, siis ei kuulanud ta mind. Lõpuks sai mõõt täis ja ma ikka väga pahaselt käratasin talle, et sa oled vastik kiusaja. Laps jäi selle peale vaikseks. Mõtles natuke ja küsis, emme, kas ma olen sinu jaoks ka vastik. Ja siis ma sain aru, mida ma öelnud olin. Appike!!! Mul oli olnud raske rasedus ja ma olin nii paljuJumalalt palunud, et me selle lapsekese ikka saaks ja temaga kõik hästi oleks. Ta on olnud meile nii suureks õnnistuseks. Ja nüüd ma ütlesin sellised sõnad. Tegelikult ei mõelnudki ma ju seda, et ta on vastik kiusaja vaid, et see, et ta kiusab, on vastik. Palusin tema käest vabandust ja Jumala käest ka, nende sõnade pärast ja lapsega koos palvetasime ja nutsime ja see oli üks suuremaid kahetsusi üldse mu elus. Nii et, mõnikor me lihtsalt väljendame end valesti. Ma ei õigusta end kuidagi ega ka Su vanemaid, aga lihtsalt, meil kõigil ei pruugi olla nii head eneseväljendusoskust, et öelda asju õigesti. Kallis Kai, ehk Su vanemad ei mõelnud seda päris nii, nagu see välja kukkus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii armas ja siiras lugu :)
      Mul on hea meel, et selline välja ütlemine sai teie vahel lahendatud ja et laps teab nüüd, et mitte tema pole vastik, vaid käitumine oli vastik. Need on tõesti kaks väga erinevat asja.

      Kustuta
  11. Mulle on ka öeldud igasuguseid asju, just isa poolt. Kõige julmemad on olnud need korrad, kui käratas, et käi välja siit ja et olen perekonna must lammas jne. Selliste ütlemiste "põhjuseks" minu raske teismeiga ning suur vajadus alati oma õigust ja õiglust taga ajada. Tean, et ta armastab mind väga, iga jumala kord ta vabandas praktiliselt kohe, aga haiget tegid ütlemised siiski. Pole ka ise süüst puhas, olen öelnud, et vihkan teda jm. Tegelikult ma nii ju ei mõelnud. Tundsin, et ei saa temast muud moodi nn jagu, kui et pean talle haiget tegema. Tean, et isa on minu ütlemiste pärast ka pisaraid valanud. Otseselt sellest me omavahel rääkinud pole, aga olen andestanud ja tean, et tema mulle ka. Andestamine on lihtne, kui oled ka ise samasugune tulehark kes enne ütleb ja siis mõtleb, siis tead, et lihtsalt keeb üks hetk kõik niii üle, et maa jalge all väriseb. Pean seda enda suurimaks miinuseks ja teen selle kallal tööd, kuid tulemused on rasked tulema. :) Olles nüüd ise ema, püüan ma kogu hingest vältida millegi sellise ütlemist, mida ise ka kuulda ei tahaks. Soovin, et minu lapsel oleks minuga seoses ainult soojad mälestused ja tunded.

    VastaKustuta
  12. Koolikiusamine oli tavaline, kui ma koolis käisin. Keha taastub. Meel ei unusta. Ainuke viis, on olla veel tugevam kui ennem. Kui on karme koormaid kanda, ei ole mõtet koorma üle kurta, tuleb treenida tugevad jalad. Alla andmine on endast loobumine. Võitlus on ainult iseendaga. Kui võidad enda, oled kõiki teisi võitnud.

    VastaKustuta

Back
to top