Veebruarikuu blogimisteema- tehnika

Kuna viimasel ajal ei satu ma just eriti tihti blogima, kuigi asju, millest oleks vaja kirjutada ja mis ootavad kannatlikult oma järge, et leiaksid oma tee blogisse, peavad veel siiski kahjuks ootama. Mul on lihtsalt vaja kihku-kähku postitada blogimisvõistluse kuuteema ja minule mitte tavapäraselt, olen ma selle viimasele minutile jätnud.
Oleks ma enne teadnud, et kuuteemaks tuleb tehnika, siis oleksin kiivalt tallel hoidnud postitust oma kõrvaklappidest ja sellest, kui imeline tehniline taip mul on. Kuid õnneks tuhnides oma mälusoppides, leidsin ma veel ühe juhtumi, mis peaks hästi antud teemasse sobituma.
Üldiselt tehnika mulle meeldib, meeldivad igasugu innovaatilised uuendused ja lahendused - eriti kui need on pimedasõbralikud. Ma ei karda elektroonikat, kui see pole just kellegi teise uus, uhke ja moodne läppar, nutiseade, mälupulk vms.
Minu juhtumi võiks vabalt liigitada tehniliste anomaaliate kategooriasse...vähemalt ma ise arvan nii, sest ma ei oska sellele mingit loogilist seletust leida. Nimelt mu läpaka aku on juba mõnda aega suht läbi ja arvuti seletab tüütu järjepidevusega, et soovitab mul kaaluda aku väljavahetamist, aga kuna pool tunnikest juhtmevabalt veel peab vastu ja juhtme otsas istumine pole mulle veel probleemseks muutunud, siis olen kiireloomulist asja edasi lükanud. Tavaliselt või normaal juhtumi korral annab läpakas aku tühjenemisest teada 10 minutit enne pildi tasku viskamist ja lisaks jõuab läpakas veel paar korda enne ära suremist nõuda veidi särtsu ning alles siis, kui läppari käsku ei võeta kuulda, pakib pillid kotti ja jääb vaikseks. Minu läppar aga natuke rohkem kui pool aastat, jõuab mulle ainult korraks karjuda:"Pane laadimaaa...." ja "sureb" põhimõtteliselt selle sama lause lõpus ära.
Mnjah, see juhtus ka ükskord ülekande ajal ja ma isegi ei tea miks ma ei pannud eelnevalt arvutit laadima...ju ma oletasin, et teen siuh-säuh ülekande ära ja rohkem arvutit ei kasuta. Kuid just sel korral, üle pika aja, otsustas mind külastada minu hea sõber Murphy :D
Läppar hakkas siis järjekordselt tuttavat hädakisa tegema ja teate, kui olete seda rohkem kui pool aastat kuulnud, siis selle ajaga olen ma suutnud lihvida endale lihasmällu peaaegu perfektsed kiirliigutused, et oma läpakale juhe sabaks taha pista, kuid mitte tookord...arvuti leidis, et mina olin liiga aeglane ja pakis järjekordselt oma suures tujukuses end kokku ja vaikis. Ma jõudsin vaid nukralt ja ahastunul häälel öelda: "Eiiiiii!"
Vajutasin korraks on / off nuppu, kuid sisimas teadsin, et see on täiesti mõtetu, kuna olen varemgi seda proovinud, kuid oh imet! Läpakas hakkas piiksuma...piip-piip-piip. Väga korrektselt ja täpsete intervallidega...see tekitas mulle tunnet nagu ma oleksin valet nuppu näppinud ja nüüd karistuseks otsustas läpakas kohe-kohe õhku lennata. Istusin siis nõutult diivanil, läpakas süles ja kuulasin neid piikse ning mõtlesin, et mida ma peaks tegema, kui järsku vaatasin, et kas mu pooleliolev ülekanne veel on kuskil olemas ja voilaa...kõik pooleli olevad toimetused olid alles ja arvuti lasi mul rõõmsalt ülekande ära teha ja programmid korralikult sulgeda ning lõpetas isegi piiksumise.
Ma ei tea siiani, et miks hakkas uuesti tööle? Kust võttis lisaenergiat? Kas see on üldse kuidagi võimalik ja miks pole varem nii käitunud? Miks pole sellist asja kordunud?
Tehnika on vist nagu tujudega naine, kord ei meeldi nii ja siis naa ja muudkui nuputa, et millega oleks rahul :D

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top