Tänaonlihtsaltniikahtlanepäevolnud.
Igapäevased lihtsad asjad, mida ma olen harjunud tegema ei tule täna absull välja. Võtame kasvõi toidu valmistamise. Minu jaoks pole vähimgi probleem vaaritada maitsev õhtusöök ja ühtlasi kokkamise käigus külmikust leiduvad jäägid ära tarbida. Kui soovitakse kisselli vahukoore-kohupiima kreemiga - saab. Kui soovitakse krõbedat ahjuliha koos ahjukartulitega - saab. Kui soovitakse lõhe-, borši-, aedvilja- või püreesuppi - saab. Kui soovitakse pannkooke, magusaid või soolase täidisega - saab, kõike saab. Pole mingit probleemi ega küsimust.
Aga täna... täna ei saanud ma reaalselt isegi kartuli keetmisega hakkama. Algselt oli plaanis Joosepile üleeilseid keedukartuleid praadida ja kapsahautist soojendada. Ma veel eraldi lugesin potis kartulid üle, et esmaspäevaks jääks normaalne kogus, mida lõunaks pakkuda. Hakkan siis mina kartulit praadima... võisilm ka pannil juba sulanud, kui haaran potist esimese kartuli. Viilutan selle ära ja kui hakkan teist kartulit võtma, siis mida pole - kartulit pole. Ainult mingi mudru oli. Ma ei saa aru, kas ma loendasin kogu aeg ühte ja sama kartulit viis korda järjest või? #pimedalikkajuhtub
Vähe sellest, et ma absull ei vaimustunud kartuli koorimise mõttest, sest no ma olin end vaimselt teisele lainele täna seadistanud, siis avastasin, et einoh suurepärane - hautis ei lõhna ka just kõige värskemalt. Nii ma ohkisin seal pliidi ääres, kui Joosep soovitas ikka enne hautise ära viskamist seda natu-natukene keeleotsakesega mekkida, aga kuna mina olin hetk tagasi ühe banaani-õuna-spinati smuuti hinge alla tõmmanud, siis mind ei isutanud mekkida vbla natuke mädanenud kapsast.
Uhh, kuna olin kogu olukorrast ülimalt häiritud, siis otsustasin lihtsamat vastupanuteed minna ja teha vana head lollikindlat heeringa-hapukoore-sibula möksi koos keedukartuliga. Kuna lõunaaeg oli niigi üle läind, siis koorisin ühe portsu kartuleid kärmelt ära ja viskasin poti pliidile ja lülitasin pliidi täisvõimsusele, et kartulid saaks kiiremini keenuks. Vahepeal tegin selle heeringamöksi valmis ja siis läksin istusin arvutisse. Suur viga.
Järgmine hetk oli see, kui ma toetusin küünarnukkidega valamu servale ja kisendasin Joosepile, et ei tuleeeee kööki, ei tule, ei tule. Vaene mees tahtis mind kõigest lohutada. Ma sain teada, et täisvõimsusel töötav pliit keedab tõepoolest poole kiiremini mu kartulid valmis ja sama kiiresti ka kärsatab. No siis muidugi mitte, kui ma kurnaks need õigel ajal ära. Igatahes, ma reaalselt tahtsin nutta, et kuidas ometigi saab mul täna kõik nii metsa minna.
Kassisin pool tunnikest, sest no ausalt öeldes oli mul sellest toidust juba kergelt öeldes poogen. Mingi hetk aga korjasin oma motivatsiooniriismed kokku ja suundusin tagasi kööki, et hakata uuesti kartuleid koorima... Joosep oli ka natuke aega lohutuseks seltsis, või no ma käskisin olla, sest vajasin emotsionaalset tuge, kui võtsin noa, et uuesti otsast alustada. Mingi hetk uuris Joosep, et kuidas mul läheb, no nii jutu jätkuks või nii ja siis vastas ise: "Aa ups, see polnud vist praegu kõige parem küsimus..." :D
Kuna ma ennist jooksin ummisjalu oma kartuleid päästma, siis viskasin selle tilgatumaks keenud poti koos põlenud kartulitega otse kraanikaussi, kus ma kuulsin, et miskit susises, aga loomulikult ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, sest no milleks, eksole. Arvasin ju, et tegu on selle kuramuse põlenud kartuli sisina ja susinaga. Ei olnud. See oli mu puidu aluse komplektist pärineva noaga, mille käepide tulikuuma poti all ära sulas. Jess. Ma ei pea vist oma frustatsiooni kirjeldama.
Ma ütlen, täna on mingi selline "kõik läheb peeti" esmaspäev, mis sai tegelikult alguse juba öösel, kui tahtsin hakata maiustama oma lemmik krevetisalatiga, mille Joosep mulle linnast üllatusena tõi.
Sättisin end siis mugavasti voodisse teki alla, lülitasin elektrilise alustekikese ka sisse, no et ma ei saaks +23 kraadises toas põiepõletikku või miskit, eksole. Salati koos kahvliga võtsin ka muidugi endaga ühes, aga kui sain end lõpuks sätitud ja olin valmis hambad lööma krevetti, oli kahvel otsustanud vahepeal ära jalutada kadunud asjade maailma. Peale põhjalikku otsimist, palusin Joosepil endale uue kahvli tuua. Kui nagu võluväel sain endale Joosepi abiga siuhti uue kahvli, siis kae nalja - ma va pime suutsin salati ära kaotada. Lõpuks leidsin salati üles. See oli mul süles. Kuna mul tavaliselt on läpakas süles, siis mu aju ei genereerinud ära, et see pole läpakas. Lõpuks sain sööma hakata ja söömise ajal ilmus ka teinegi kahvel välja.
Juhhei. Ma just avastasin, et mu põlve peal on mingi kuivanud heeringa-hapukoore nire. Virk inimene läheks ja nühiks selle kohe praegu seebi ja käsnaga puhtaks, aga minul on raskelt savi mingist nirest, ma hõõrusin selle lihtsalt sõrmedega maha. Las mu põlv haiseb natuke soolaheeringaliselt. Mul on peale tänaseid läbielamisi selleks täielik õigus. Aa kuidas Teie päev on muidu täna kulgenud? Miskit huvitavat juhtunud? :D
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Mul on lihtsalt frustra ja kurvavõitu päev.
VastaKustutaJoosep muidu ikka kartulikoorimistehnikaid valdab :)?
Valdab, aga kuna see oli minu bläkk, siis mul on selline kiiks, et pean ise olukorra saama parandatud. Keegi ei tohi mind siis puutuda või segada :D
KustutaLoodan, et homme on Sul helgem päevake! :)
See kõik ei ole absoluutselt naljakas, aga ma naersin ikka, sest noh, mul oli umbes samasugune päev ja kui kellelgi on veel, siis on kohe tore mõelda, et mina ei ole ohmakas, kuu seis on lihtsalt selline :D
VastaKustutaNo näiteks, hommikul tegin omale teed, mõtlesin, et törts piima on ka veel pakis, valan selle ka peale. Valasin, selgus, et piim oli oli aja ära elanud ja läks tükki mu tee peal. No viskasin tee ära siis. Tegin uue ja halleluuja, täiesti automaatselt tõstis käsi uuesti piimapaki ja kukkus kallama. Ja kui piim oli poolel teel tassi, tahtsin ma lihtsalt märatsema hakata. Viskasin ära nii tee kui piima. Uut ei teinud. Veidi hiljem mõtlesin lohutuseks vaarikaid süüa ja siis läks vaarikaseeme niimoodi hamba vahele, nagu oleks sinna kinni kasvanud, ei olnud abi hambaniidist ega hambatikust. Ma olin täiesti nõus juba selle kuramuse hamba välja tõmbama, saaks ainult seemnest lahti. Vot selline päev. Kindlasti läks midagi veel nihu, aga mu aju on selle praeguseks juba maha kandnud. Aga Sina oled tubli, ma vist oleks need kartulid kus seda ja teist saatnud ja võikusid söönud või pitsat tellinud.
Hahaa, see märatsemise soov on niii tuttav tunne :D Pole vist viisakas, aga ma ka itsitasin Sinu äparduste peale, nüüd oleme tasa ;)
KustutaMul oli nii mõnus äratundmisrõõm, kui lugesin, et Sa jood teed piimaga - minu inimene! Ma joon kaa. Ma vist hingelt inglane vms. :D
Rääkides veel teest, siis ma kartuli keetmise ajal tegin endale ka teed, õigemini viskasin paki tassi, valasin vee peale ja jätsin tõmbama ja unustasin, sest no kogu selle tamburai keskel oli tee viimane asi millele mõelda. Mingi 6h hiljem läks Joosep kööki ja ütles, et mu tee on vist valmis :D
Eile oli täiega sinine esmaspäev. Suutsin oma toimetustega nii ummikusse minna. Miks peaks ju oma keha kuulama kui see ütleb, et on väsinud. Mine ja trambi veel edasi. Lõpuks piisavalt vara (kell 23:00) magama jõudes ei jäänudki magama. Pool ööd istusin üleval ja mõtlesin, mida oma eluga peale hakata. Geenius kuubis.
VastaKustutaM.
Mõni päev lihtsalt kohe on selline, et kõik läheb pekki. Korralikult. Aga enamasti on siis ka nii, et sellele järgnev päev on hoopis teistsugune, enamasti märksa rõõmsam.
VastaKustutaSelle kõige peale saadan Sulle ühe video, et Sa näeksid, et kartulite ärakärsatamine on suisa tippkoka tegu võrreldes sellega, millega inimesed on hakkama saanud. Vaadake koos Joosepiga, hääle võite maha keerata, las ta siis kirjeldab Sulle, kuivõrd hullusti võivad inimesed kokkamisest aru saada - enamasti on see niisuguste inimestega igapäevane.
https://www.youtube.com/watch?v=kHpXXC85Aig
Aga selle teega on nii, et kui see juhtus Sul must tee olema, siis võid sellest isegi kaifi saada, kui see on 6 tundi mõnusasti laagerdunud. :D Ma lapsena tegin ka mõnikord endale sellist teed, et oli nii kange, et õlilaigud tekkisid peale ja siis panin endale 8 lusikatäit suhkrut sisse. Kas ma kaifi ka sain? Ei oska enam öelda, aga naabrid pole kurtnud.