Kai pimeduses kobamas: tegijal juhtub nii mõndagi

Kuvatud on postitused sildiga tegijal juhtub nii mõndagi. Kuva kõik postitused

Kui ma alles hakkasin pimedaks jääma ning käisin pidevalt silmaoppidel ja laserravis, siis pidin mõneks ajaks kriipsu peale tõmbama oma meikimistele. Aga ega ma otseselt sellest puudust ei tundnud ka, sest noh teate, tol momendil oli mul vähe olulisematele asjadele tarvis keskenduda. Nagu näiteks kuidas mitte pimedana esimese trollibussi alla jääda. Ja nagu käesolevast blogist võite aimata, siis olen igati edumeelne selles olnud.

Aga ma veel siiani mäletan selgelt, et kui mul silmadel üldse meiki polnud, siis mu pilk oli selline eee, kuidas nüüd öeldagi.. unine? Kuid, kui laineri või silmapliiatsiga sai silma kergelt rõhutatud, siis justkui imeväel ärkas mu nägu ellu. Ja olles kiivalt nende mälestuste küüsis kinni, nagu takjas püksisääres, siis ikka ja jälle leian ma taas tee kosmeetiku juurde, kellel ma siis lasen keemiliselt oma ripsmeid ja kulme värvida. Ja siis on jälle kaks nädalat muretu.

Siiani on see olnud minu jaoks kõige pimedasõbralikum ja mugavam variant. Kuid nagu ikka, siis vahel, vahel saab sellest kahest nädalast sujuvalt lausa neli kuud. Ja selleks ajaks on juba ammuilma mu kulmudelt-ripsmetelt värv maha kulunud ja nii pean ma jälle vana hea ripsmeka appi võtma, et natukenegi inimese moodi välja näha.

Ja just niimoodi juhtuski, et ma polnud jälle terve igaviku salongi jõudnud, aga kuna mul seisis ees üks koolitus-kohtumine, siis tahtsin natukene esinduslikum kui kolletanud kapsaleht välja näha ja nii pidin taas ripsmetušši järele haarama. Aga kuna mul oli hirrrmus kiire, siis polnud mul aega kodus sellega tegeleda ja nii viskasin ripsmeka kotti ja pistsin bussipeatuse poole punuma. Kuna bussini oli veel mõni minut aega, siis otsustasin, et davai, tõmban kärmelt ripsmed siinsamas bussipeatuses üle.

Haarasin kotist ripsmeka, ettevaatlikult suunasin harjase silma juurde ja muudkui koolutasin ja harjasin. Teisega samamoodi. Olin väga rahul enesega, sest jõudsin täpselt aega. Buss keeraski juba nurga tagant välja.

Astusin sirge seljaga bussi, tervitasin juhti, Janet suhtles seni bussirahvaga ja võttis stiilis „oh heldeke kui armas ja tark koerake“ komplimente vastu, siis möödusime mitmetest inimestest, naeratasin sõbralikult ja maandusime vabadele kohtadele. Ma ei oska ajaliselt öelda, kui kaua olime loksunud, vast midagi sinna kümne minuti kanti, kui äkki tundsin õrna koputust õlale. Koputajaks osutus üks lahke moega vanaproua, kes informeeris mind sellest, et mu nägu on murine.

Selgus, et ma olin ripsmedušši harjasega nii hoogsasti vehkinud, et mingi nipi läbi said mu silmalaud ka mökerdatud ja paar musta jutti olin ka suutnud endale näkku tõmmata.

Naeratasin kohmetult ja tundsin nii suurt piinlikust, et oleks tahtnud sealsamas läbi bussiistme vajuda. Aga kuna see vajumine ei õnnestunud mul eriti hästi, siis ei jäänud mul muud üle, kui hakata end pabertaskurätiga puhtaks nühkima. Aga.. kuna kuiva paberiga teadupärast väga asja ei saa, enda ilaga niisutatud paberit on ka nagu tiba imelik endale teiste ees näkku hõõruda, siis taas tõttas appi too tarmukas memm, kes oli juba jupp aega oma koti kallal midagi kohmitsenud. Ja hetk hiljem ulataski mulle oma hinnalise kreemitotsiku. Ma vähemalt arvan, et see oli mingit sorti kreem. Lõhnas küll sedamoodi.

Edasine reis kulges rahulikult ja ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mina hoidsin ülejäänud reisi vältel võimalikult madalat profiili ja lihtsalt ketrasin filmilindina oma elu viimaseid minuteid silme eest läbi, mõeldes kõigile neile inimestele, keda ma tervitasin, naeratasin ja ise samal ajal tundsin end #niikauninaniikaunina, sest silmad ikkagist värvitud ja puha.

Praegu ma jah naeran selle üle, aga tol momendil polnud see just kõige toredam hetk avalikus ühistranspordis, aga lohutasin end sellega, et õnneks olid need AINULT 10 minutit minu elust. Ja tundsin tänulikkust, et selliseid inimesi on veel olemas, kes julgevad ligi astuda või õlale koputada, kui märkavad, et midagi on valesti.

PS. Pimedana ripsmetuššiga ripsmeid värvida pole minu jaoks kunagi eriline väljakutse olnud. Juba esimesel proovimisel tulin suurepäraselt toime.. ja nüüd siis sedapsi. Mis me siis siit õpime, tähendab, mida mina sellest õpin? Vist seda, et järgmine kord proovib uuesti, ja et tark ei torma.

Minu selle miljoniaasta pikkuse blogipausi sisse mahtus mitmeid sündmusi ja juhtumisi. Nats on imelik hakata kirjutama keset lagedat maikuud veebruari- ja märtsikuu sündmustest koos lumiste pildikestega, aga mis parata, järgnevate postitustega just seda saama hakkategi. Alustuseks üks soojenduslugu Joosepi sünnipäevaeelsest päevast, mis seisis mul draftides. See siis mingi kolme nädala tagune juhtum.

Käisin täna linnas ja võtsin oma kaks pakki Smardist välja. Enne seda käisin ka Anu Fotost läbi ja lasin reisifotod välja printida ja siis ostsin Joosepile sünnipäeva hommikuks kohvi kõrvale Britta kooki. See üks Jossu lemmikuid. Lõpuks oli aeg hakata tagasi bussi peale liikuma ja kuna Janetil on praegu kevadine karvavahetus teoksil, kus viskab usinasti talvekasukat maha, siis no see on lihtsalt täiesti haige mismoodi see koer hargneb. Kammid, ei kammi, eriti vahet pole.

Igatahes... polnud võib-olla just kõige kirkam mõte panna jalga mustad sukad, aga no kuna need sobisid mu ülejäänud outfitiga perfektselt, siis tuli lihtsalt ilu nimel ohvreid tuua. Mul oli nimelt Desiguali värviline lilleline kootud kleit ja must nahktagi ja must nahast õlakott ja jalas olid madalad mustad nahkpapud ning juuksed olid hobusesabas. #imeilusagapiltieimõiganudteha

Rullisin siis enne bussi minekut end veelkord üle, sest sellistel perioodidel ma alati püüan anda endast maksimumi, et võimalikult vähe lahtiseid karvu siseruumidesse vedada.

Kuna ma ei läinud bussikast bussi peale, vaid Papiniidust, siis bussi astudes vabastas üks lahke proua esimese rea istekohad. No et ma ei peaks pimedana kuhugile taha otsa ronima. Kui kaasreisija oli lahke ja sõbralik, siis bussijuhiks oli seevastu üks toriseva moega juht, kes peaaegu alati jätab natuke sellise mulje, kui ma bussi astun, et ma võiks lausa kuulda mismoodi mõtleb valjusti "Jälle see pime oma karvase koeraga...".

Seega püüdsin eriti hoolas oma hargneva koeraga olla. Naeratasin malbelt ja pugesin vaikselt istuma, kuid enne seda pressis Janet end mu jalgade eest läbi, et end mõnusasti istmete alla sirgu tõmmata. Võite kolm korda arvata millised mu jalad peale seda eestvaates välja nägid.

Enne Nõmme jõudmist mõtlesin, et ookei, ma katsun viimase hetkeni istuda ja kui buss uksed lahti teeb, siis hüppan püsti ja lähen sirgjooneliselt treppideni ja surun Janetit tagumikust, et too väljuks esimesena, et siis saan oma karvaseid jäsemeid varjata ja Janet saab kähku õue edasi hargnema minna.

Plaan võis ju mul hea olla, aga kui kõik tundub minevat plaanipäraselt, siis kargab alati kuskilt onu Murphy välja ja naksab mind kannikast. Selle asemel, et Janet teeks minuga koostööd ja astuks rõõmsalt õue värske õhu kätte, kukkus see koon jonnima: eiii, ma ei taha esimesena minna, mine iseee! Aga no mina ka ei tahtnud esimesena minna, mul oli ju oma karvaste jalgade varjamiseks master plan välja mõeldud, mida järgida ja seni kuni ma seal taidlesin ja läbirääkimisi pidasin... omast arust koeraga, siis otsustas see paskaak mind ja mu master plani ignoreerida ning raputas kõik oma miljon lahtist karva sinna samma, otse bussijuhi kõrvale, maha. Jess. Ole sa tänatud! Ma arvan, et see bussijuht armastab meid eilsest veelgi palavamalt... NOT!

Aa, tulles korra tagasi Joosepi bezeekoogi juurde...
Kuna mul oli kook eraldi riidest poekotikeses, mille viskasin, või no õigemini asetasin hellalt ja õrnalt bussi kõrvalistmele, et säilitada kvaliteetne välimus, siis ega erilist vahet polnud, põhimõtteliselt oleksin võinud selle ka visata sinna istmele, sest ma istusin sõna otseses mõttes koogile peale. Jep, thats me. #miksminugapeabalatijuhtuma

Kui koju jõudsin, siis asetasin koogisäilmed külmikusse, kõige kõrgemale, sest ma ei tahtnud, et Joosep näeks ja loeks, et mis koogi ma ostsin. Ta küll nurus, et ma annaks kohe koogi kätte, aga ma olen veendunud, et sünnipäevaks mõeldud kook maitseb alati kõige paremini ikka õigel päeval ja nii jäi karp suletuks. See eest üritasin Joosepit võikudega lohutada ja kui hakkasin külmikust tomatit välja õngitsema, ise samal ajal hoides telefoni pea ja õla vahel, sest mul oli ju hirmus vajadus samal ajal õega lobiseda ja siis see juhtuski... järsku karjatasin Karinile: "EIIII! Lõpeta kõne ära, ma EI SAA enam rääkida!"

Mul nimelt kukkus kook külmiku kõige kõrgemalt riiulilt põrandale. Neetud tomat! Ma sain minuti jooksul 76 minisüdarit. Nagu ei ole võimalik, et ühe koogiga saab nii lühikese aja jooksul nii palju äpardusi juhtuda. Ma ei julge karbi sisse piiludagi, ei tea milline vapustav koogelmoogel seal karbis end peidab, aga noh, vähemalt on see siiski Joosepi lemmik kook, või noh... oli. Koostisosad on ju endiselt samad :D

Tänaonlihtsaltniikahtlanepäevolnud.

Igapäevased lihtsad asjad, mida ma olen harjunud tegema ei tule täna absull välja. Võtame kasvõi toidu valmistamise. Minu jaoks pole vähimgi probleem vaaritada maitsev õhtusöök ja ühtlasi kokkamise käigus külmikust leiduvad jäägid ära tarbida. Kui soovitakse kisselli vahukoore-kohupiima kreemiga - saab. Kui soovitakse krõbedat ahjuliha koos ahjukartulitega - saab. Kui soovitakse lõhe-, borši-, aedvilja- või püreesuppi - saab. Kui soovitakse pannkooke, magusaid või soolase täidisega - saab, kõike saab. Pole mingit probleemi ega küsimust.

Aga täna... täna ei saanud ma reaalselt isegi kartuli keetmisega hakkama. Algselt oli plaanis Joosepile üleeilseid keedukartuleid praadida ja kapsahautist soojendada. Ma veel eraldi lugesin potis kartulid üle, et esmaspäevaks jääks normaalne kogus, mida lõunaks pakkuda. Hakkan siis mina kartulit praadima... võisilm ka pannil juba sulanud, kui haaran potist esimese kartuli. Viilutan selle ära ja kui hakkan teist kartulit võtma, siis mida pole - kartulit pole. Ainult mingi mudru oli. Ma ei saa aru, kas ma loendasin kogu aeg ühte ja sama kartulit viis korda järjest või? #pimedalikkajuhtub

Vähe sellest, et ma absull ei vaimustunud kartuli koorimise mõttest, sest no ma olin end vaimselt teisele lainele täna seadistanud, siis avastasin, et einoh suurepärane - hautis ei lõhna ka just kõige värskemalt. Nii ma ohkisin seal pliidi ääres, kui Joosep soovitas ikka enne hautise ära viskamist seda natu-natukene keeleotsakesega mekkida, aga kuna mina olin hetk tagasi ühe banaani-õuna-spinati smuuti hinge alla tõmmanud, siis mind ei isutanud mekkida vbla natuke mädanenud kapsast.

Uhh, kuna olin kogu olukorrast ülimalt häiritud, siis otsustasin lihtsamat vastupanuteed minna ja teha vana head lollikindlat heeringa-hapukoore-sibula möksi koos keedukartuliga. Kuna lõunaaeg oli niigi üle läind, siis koorisin ühe portsu kartuleid kärmelt ära ja viskasin poti pliidile ja lülitasin pliidi täisvõimsusele, et kartulid saaks kiiremini keenuks. Vahepeal tegin selle heeringamöksi valmis ja siis läksin istusin arvutisse. Suur viga.

Järgmine hetk oli see, kui ma toetusin küünarnukkidega valamu servale ja kisendasin Joosepile, et ei tuleeeee kööki, ei tule, ei tule. Vaene mees tahtis mind kõigest lohutada. Ma sain teada, et täisvõimsusel töötav pliit keedab tõepoolest poole kiiremini mu kartulid valmis ja sama kiiresti ka kärsatab. No siis muidugi mitte, kui ma kurnaks need õigel ajal ära. Igatahes, ma reaalselt tahtsin nutta, et kuidas ometigi saab mul täna kõik nii metsa minna.

Kassisin pool tunnikest, sest no ausalt öeldes oli mul sellest toidust juba kergelt öeldes poogen. Mingi hetk aga korjasin oma motivatsiooniriismed kokku ja suundusin tagasi kööki, et hakata uuesti kartuleid koorima... Joosep oli ka natuke aega lohutuseks seltsis, või no ma käskisin olla, sest vajasin emotsionaalset tuge, kui võtsin noa, et uuesti otsast alustada. Mingi hetk uuris Joosep, et kuidas mul läheb, no nii jutu jätkuks või nii ja siis vastas ise: "Aa ups, see polnud vist praegu kõige parem küsimus..." :D

Kuna ma ennist jooksin ummisjalu oma kartuleid päästma, siis viskasin selle tilgatumaks keenud poti koos põlenud kartulitega otse kraanikaussi, kus ma kuulsin, et miskit susises, aga loomulikult ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, sest no milleks, eksole. Arvasin ju, et tegu on selle kuramuse põlenud kartuli sisina ja susinaga. Ei olnud. See oli mu puidu aluse komplektist pärineva noaga, mille käepide tulikuuma poti all ära sulas. Jess. Ma ei pea vist oma frustatsiooni kirjeldama.

Ma ütlen, täna on mingi selline "kõik läheb peeti" esmaspäev, mis sai tegelikult alguse juba öösel, kui tahtsin hakata maiustama oma lemmik krevetisalatiga, mille Joosep mulle linnast üllatusena tõi.

Sättisin end siis mugavasti voodisse teki alla, lülitasin elektrilise alustekikese ka sisse, no et ma ei saaks +23 kraadises toas põiepõletikku või miskit, eksole. Salati koos kahvliga võtsin ka muidugi endaga ühes, aga kui sain end lõpuks sätitud ja olin valmis hambad lööma krevetti, oli kahvel otsustanud vahepeal ära jalutada kadunud asjade maailma. Peale põhjalikku otsimist, palusin Joosepil endale uue kahvli tuua. Kui nagu võluväel sain endale Joosepi abiga siuhti uue kahvli, siis kae nalja - ma va pime suutsin salati ära kaotada. Lõpuks leidsin salati üles. See oli mul süles. Kuna mul tavaliselt on läpakas süles, siis mu aju ei genereerinud ära, et see pole läpakas. Lõpuks sain sööma hakata ja söömise ajal ilmus ka teinegi kahvel välja.

Juhhei. Ma just avastasin, et mu põlve peal on mingi kuivanud heeringa-hapukoore nire. Virk inimene läheks ja nühiks selle kohe praegu seebi ja käsnaga puhtaks, aga minul on raskelt savi mingist nirest, ma hõõrusin selle lihtsalt sõrmedega maha. Las mu põlv haiseb natuke soolaheeringaliselt. Mul on peale tänaseid läbielamisi selleks täielik õigus. Aa kuidas Teie päev on muidu täna kulgenud? Miskit huvitavat juhtunud? :D

Umbes kolm kuud tagasi koperdasin ühe postituse otsa, mis oli minu jaoks kuidagi väga vastuoluline.Seal kirjutati nimelt kapiblogimisest ehk sellest, et hoidku taevas selle eest kui keegi pereliikmetest-sõpradest-tuttavatest-töökaaslastest peaks juhuslikult nende blogi olemasolust teada saama. Või kui tõesti keegi lähedastest peaks avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks. Et lugegu parem üksi, kusagil keldris teki all. Lugesin postituse läbi ja mind valdasid kahetised tunded. Esiteks, minu jaoks jäi see piinlikkustunne natuke arusaamatuks, sest a. ma ise pole kunagi nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogiga avalikuks tulemist, siis miks üldse oma nimega blogida? Ja kui sa tunned, et mingi asi on sinu jaoks liiga piinlik, miks siis üldse sellest avalikult rääkida? Ma saan aru kui anonüümsena jagaksid, aga oma nime ja näoga? Vot sellest ma ei saa aru.

Ja et sellest veel vähe oleks olnud, et ma tundsin end segaduses olevat, minu suureks üllatuseks väga mitmed teisedki blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka Facebookis jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ja mina, noh, mina lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin. Mis teil toimub seal? Kas teie blogi-mina ja päriselu-mina on siis niii erinevad või millest selline, ma julgeks öelda, kerge paanilisus? Et mis asja nagu. Ja kas ma olen ainus, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ja kas see võib olla selle pärast, et mu pere ja sõbrad teavad, et ma olen blogis ja päris elus üks ja see sama inimene. Ja olgem nüüd ausad, need, kes blogivad oma näo ja nimega, eks neile omajagu ikka meeldib ka see tähelepanu. Mitte, et ainult sellepärast blogitakse, ent tihtipeale on see üks peamisi põhjuseid (v.a vanakooli blogijad). Kuigi mina ei alustanud blogindusega selle eesmärgiga, et saada tuntuks või midaiganesveel, ma ei teadnud isegi seda, et bloginduses on nii-öelda omad mõjuisikud, koostööd jne. Mina lihtsalt olin, olin õnnelik kui päevas tuli 30 vaatamist ära, haha. Aga jaa, tagasi tähelepanu juurde. Mina olen lausa nii edev, et aeg-ajalt tõstatan omaalgatuslikult ise seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes ei ole lugenud!?

Ja loomulikult enamus mu sõpru ei jäta ka ise mainimata uutele tutvustele, et "kas teate, Kail on blogi" ja teevad seda kõige lambisemates kohtades, poes kassa järtsis seistes, kohvikus kelnerile kui too tuleb meid teenindama, arsti ukse taga oodates, ja siis niimoodi jagavad võhivõõrastele mu domeeni. Ja kui peaks juhtuma, et seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult blogis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle kohapealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on isegi mitmed sõbrad mulle korduvalt öelnud. Või noh, õigemini on nad väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas sul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi sa romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasid või püksid täis lasid või bussitripil mähkmesse pissisid. #hädaeiannahäbeneda

Ja kuna ma naeran ikka vääga palju, ennastunustavalt ja südamest, siis on juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud. Ja nii on aeg-ajalt sõpradel kombeks mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära.

No vot, ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on savi. Selles suhtes olen ma üpriski külma närviga ja oskan olukordadesse "vahel ikka juhtub" suhtuda huumoriga. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu vaikib ning see kõik on fine. See on igaühe enda valik, mida ja kuidas end paljastab. Ja kindlasti ei taha ma väita, et need, kes ei kisu end kogu maailma ees paljaks ja ei räägi oma piinlikest seikadest, et need oleksid nagu mingid igavad kuivikud. Kindlasti mitte. Samuti ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid kuidagi imelikud. Ja pealegi, mõelge kui mitte ükski hing ei jagaks selliseid lugusid ja hetki oma elust, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus pealekasvav generatsioon, et me kõik oleme ühed mitte puuksutavad aadli- ja saksa preilad. Kunagi ei röhitse, ei feili ja teame une pealt kõiki etiketi reegleid ning alati käime mööda joont.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole kunagi häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, pisukest jonni, pettumusi, rõõmuhetki, igatsused ja unistused.. kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja kandilisus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis pidavat muutma nägijatele pikemate tekstide lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest ei mina teadnud, et teil on vaevaline seda lugeda. Andke teine kordki teada kui miskit häirib või vajab muutmist, mina ju ei näe. Vot sellised lood siis seekord.

Aa, üks asi siiski meenus veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui julgetaks ligi astuda ja juttu puhuda vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on korduvalt tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest noh, ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi.

PS. Teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka. Siis tulete igast olukorrast võitjana välja!!!

Eelmise nädala neljapäeva hilisõhtul pakkisin targu enda ja poobiku tavaari kokku, et saaksin hommikul kauem põõnata ja äratuskella edasi lükata. Ma pole absoluutselt hommikuinimene ja hommikul üles tõustes näen ma välja nagu pulstunud tuust ja mitte ainult... ma tunnen ka end nagu läbi lukuaugu pressitud morsk (kuigi Joosep väidab, et olen hommikuti imeilus ja armas). No on kuidas on, oluline on see, et lõpuks ajasin end ikka püsti ja söögilaua all nohisev Janet loivas ka esikusse, kui märkas, et haarasin kapiukse küljes rippuvad rakmed.

Jõudsime bussijaama umbes seitse mintsa enne bussi väljumist ja kuna mul oli meeles, et varem väljus täpselt samal ajal kaks bussi, siis otsustasin kärmelt t-piletist järgi tsekata, et teaksin, kas pean hoolikamalt jälgima, et kust suunast buss sisse sõidab. On ennegi nii juhtunud, et üks buss sõidab sisse ja teine buss tuleb minut hiljem järgi, aga kuna esimese bussi mootorimüra summutab teise bussi saabumise ära, siis olen nii mõnestki bussist sedasi maha jäänud.
Paraku jõudsin ma ainult sihtkoha sisse tippida, kui juba keeras esimene buss sisse ja loomulikult suures tippimistuhinas ei pööranud ma sellele tähelepanu, et kummalt poolt see buss nüüd saabuski... aga egas midagi. Eks tuleb minna ja küsida.

Kamandasin siis Janeti bussiust otsima. Leidnud ilma erilise vaevata bussiukse, kobisime bussi ja sain teada, et see sõidab Pärnusse. Böäk-böäk! Kuid bussijuht lisas, et Tartu buss on taga. Ukerdasime siis tagurpidi bussist välja ja olin esiti otsustusvõimetu, et millist käsklust Janetile anda. Tean-tean, bussijuht andis mulle ju suuna kätte ja teoreetiliselt oleks see tähendanud seda, et kui seisan näoga bussi poole, siis peaksin vasakule minema, aga kuna ma olen niii palju inimesi kohanud, kes on hoonete ja esemete positsioneerimises üli kehvad, siis ma kahtlesin selle info õigsuses. Inimene võib ju öelda küll, et taga, aga elu on näidanud, et see võib tähendada nii vasakul, paremal, ees, taga, üleval või all.

Kuid hoolimata skepsisest andsin esimeseks käsuks Janetile pöörata vasakule. Janet keeraski, no nii moe pärast meeter vasakule ja siis näitas uuesti mulle Pärnu bussi ust. Umbes nagu daah, loll pime, uks ju siin samas! Ma siis kordasin jäärapäiselt uuesti, et mingu vasakule, aga no Janet ei liikunud mitte grammigi, vaid jõllitas pingsalt esimese bussi ust edasi. Sain aru, et vasak käsk praegu siin ei toimi ning järgmiseks otsustasin bussi eest minna. Vahepeal olin ma miskipärast jõudnud kindlale veendumusele, et buss on teise bussi taga ehk paralleelselt kõrval.

Janet läkski kenasti esimese bussinina eest läbi ja keset bussijaamaplatsi ja mina taga korrutamas, et otsigu uks, kuid siis jäi seisma, vaatas ringi ja keeras järsult ümber ja hakkas mind tagasi Pärnu bussi peale lohistama. Ma taga peaaegu, et ahastunult kisendamas: "Eiiiii, otsi teine buss mulle!!!". Janet jäi selle peale seisma. Jälle vaatas ringi ja võttis uuesti suuna sama bussi peale, kuhu me esimesena sisse ronisime. Ma olin nii piiri peale aetud, sest ma ei tohtinud Tartu bussilt maha jääda ja olin juba valmis Janeti ette asfaldile põlvili laskuma ja taevastelt jõududelt abi anuma, kui äkki jooksis üks proua meie suunas ja küsis, kas mul oleks abi vaja. Einoh, kes mind natuke rohkem teavad, siis tavaolukorras oleksin ma abist keeldunud ja öelnud masaanisehakkama. Korduvalt saanud ju. Ainult, et bussist maha jäänud ja siis on Kiku tahtnud mind peajagu lühemaks teha.

Igatahes tänu sellele heale prouale saime me lõpuks õigele bussile ja vaata raiska, bussijuht ei valetanudki, see too teine buss seisiski täpselt esimese bussi taga, mitte aga küljel, ees, all või üleval, vaid taga. No täitsa kohe nagu ime. Hakka või inimesi taas uskuma. Kui ma Tartu bussi astusin, siis tervitasin kergelt naerdes bussijuhti ja bussijuht muigas mulle vastu. Hiljem sain veel jupp aega mõelda sellele, mismoodi kaks bussitäit rahvast sai tasuta meelelahutust jälgida. Hakka või piletiraha küsima ma ütlen :D

Ma olen viimased kaks kuud eeskujulikult eriarstide uksi kulutanud ja järgmisel nädalal olen juba kolmandat korda minemas nefroloogile, kuna me siin natuke timmime mu rauavaegusaneemiat. uuel nädalal peaks selguma, kas retseptipõhised rauapreparaadid koos C-vitamiiniga on olnud minu jaoks piisavad või hakkan saama rauasüste. Ja et kõike seda teada saada, pidin ma paar päeva tagasi uued uriini- ja vereanalüüsid andma.

Meil siin väikelinnas saab ka teatud hommikutel käia proove andmas, mis siis saadetakse edasi Pärnusse. No mingid lihtsamad tehakse kohapeal ka ära, aga sellised põhjalikumad saadetakse ikka edasi Pärnu haigla laborisse.

Igatahes panin kolmapäevaõhtul endale äratuse veidi varasemaks, et jõuaksin hommikul rahulikult harjutada purki pissimist ja siis selle väärtusliku kraamiga jalutada perearstikeskusesse. Kõik läkski suurepäraselt. Ma mõtlen purki pissimine. Isegi mööda ei lasknud. Kui vetsus oma asjad ära toimetasin ja purgikesele kaanekese peale surusin, siis mõtlesin, et ei hakka kilekotikese otsimise peale aega raiskama, kuna totsiku kaas tundus olevat selline tihe ja korralik. Nii asetasingi topsikese kotikesse, viskasin analüüsi paberid ka kotti ja asusime Janetiga teele.

Jõudsin nibin-nabin poole kümneks perearstikeskusesse, kuid kohe löögile ei pääsenud, kuna üks vanapapi oli juba sees. Jäin siis ooteruumi istuma ja kookisin oma topsikese kotist koos paberitega välja, mille asetasin kõrvalistmele. Mingi hetk võtsin purgikese ikka oma kätte, sest mul hakkas natukesekene imelik seal niimoodi rõõmsalt oma uriinipurgikesega kõrvuti istuda. Kuna tundus, et läheb veel aega, siis pistsin käe kotti, otsisin endale taskurätikut ja kui hakkasin nina nuuskama, siis tundsin, et mu käed haisevad kuse järgi. Mõtlesin, et mida pastat? Ma ju loputasin peale protseduuri käed korralikult seebi ja veega puhtaks ja kodus oli ju kõik timm. Järgmiseks tõstsin oma uriinitopsikese endale nina alla ja kukkusin seda hoolikalt nuusutama. Ma kujutan ette, mis ilmega mind kõrvalt vaadati (no kui üldse vaadati, sest mul puudub ülevaade sellest, kas ja kui palju inimesi oli seal samal ajal koos minuga). Igatahes tops ise oli kuiv, aga pikemal juurdlemisel panin paika järgmise teooria: kotis olles immitses sutike kaane vahelt uriini läbi, koti sisekangas imes selle rõõmsalt endasse, jättes purgikese kuivaks ja kui ma oma käe kotti pistsin, siis see ka põhjus, miks mu käsi haises nagu tõhk. Egas midagi. Pidin seal edasi istuma ja lõhnama nagu viimane kusik.

Kui olin ligi pool tunnikest palavusest läbi vettinuna istunud ja oodanud kannatlikult oma aega, halastas lõpuks taevaisa mu peale ja ma sain löögile. Aga ma ei jõudnud kabinettigi, sest kui olin kaks sammu ära teinud ja õde mu käes olevat uriinitopsikest koospaberitega silmas, küsis, et ega ma ometigi analüüside pärast ei tulnud. Ma kogelesin, et tulin küll ja siis sain teada, et pool tundi tagasi viidi analüüsid minema, et täna enam ei saa analüüse võtta ega anda. Seisin siis hetke seal, kusetops ühes käes ja paberid teises käes ja mõtlesin, et vägev. Ma niigi pool teed hüpitasin ja utsitasin Janetit mäest üles rühkima, sest palavus ja vanadus pole just parim combo 10 aastasele labraatorile. Ise olin ma ka nagu ma olin - higine, kusene, hingeldav.

Egas midagi. Helistasin Joosepile ja andsin teada, et mul oleks tarvis Pärnusse saada ja et ma tulen koju ja siis võiksime minna, kuna ma tahaks lähiajal süüa, aga vereanalüüs tuleb tühja kõhuga anda.

Hakkasime siis poobikuga tagasi kodu poole vantsima, kui äkki poolel teel tundsin, et mu hargivahe ja aluspüksid on kuidagi kahtlaselt märjad. Ühes olin ma kindel - nii palju ma nüüd ka kuumal suvepäeval ei higista ega vaevle kusepidamatuse all, et aluspüksid sellise lurtsuga läbi liguneksid. Ega ei pea välja nuputamiseks olema mingi eriline ajuhiiglane, et JAH, mul hakkasid keset jalutust päevad. Jah, just siis, kui Janet venis nagu tatt ja mul oli tarvis veel rahvarohkest kohast läbi jalutada.

Mingi hetk helistas Joosep mulle tagasi ja uuris, et miks ma nii heitunud häälega olen, et viib mu linna ja et ma ei pea ju muretsema ja siis ma vuristasin ühe ropsuga nii nagu torust tuli: "Janet uimerdab, mul on kohutavalt palav, ma olen väsinud, õhk on otsas, haisen kuse järgi ja pole just eriti tore, kui mulle tehakse peale pooletunnist ootamist teatavaks, et ma pean sellisena veel kuskile linna hakkama ronima ja tead mis? Et kõigest sellest vähe poleks, hakkasid mul keset linna päevad ja mu aluspüksid on verest läbi vettinud. Ma arvan, et mul on õigus olla tibake heitunud häälega!"

Käisime eile hilisõhtul sõpradega Steffanis, sest üllatus-üllatus, mul isutas taas Frutti Di Mare ehk krevetisalati järgi. See originaalis sisaldab tigusid ka, aga kuna mina neid molluskeid ei söö, siis lasen alati tigude asemel panna topeltkrevette. Mingi periood tellisin endale seda salatit lausa iga nädal, sest ma olen arvatavasti maailma suurim krevetimanjakk ja selle tõestuseks peaks piisama, kui ütlen, et eile oleksin peaaegu väikese lisatasu eest tomatid ka krevettide vastu välja vahetanud, aga kahjuks viimasel minutil sai kaine mõistus minust võitu.

Ppärnakatena oleme me Steffanis sagedased külalised. Keegi tuleb külla - lähme Steffi! Ilm on halb, kuhu minna? Lähme Steffi! Kõht on tühi - lähme Steffi! Tahaks maailma parimat krevetisalatit või niisama miskit maitsvat - lähme Steffi! Ühesõnaga minu meelest Steffani on nagu Pärnu visiitkaart, kui keegi tahab pitsat-pastat-ahjuvorme. Kuid põhjus miks üldse meie eilsest Steffani külastusest kirjutan, on asi nimelt selles, et siit tuleb järjekordne lugu #pimedalikkajuhtub ja #natukeolipiinliktohuvapohu.

Esmalt jõudsime seltskonnaga Steffi 20 mintsa enne köögi sulgemist, aga no sellest pole hullu miskit, kuna koht ise on suveajal peale köögi sulgemist veel oma paar tunnikest avatud ja seega saab ka maailma aeglaseim inimene (that will be me) toitu kugistamata nautida. Üllataval kombel oli hilisel õhtutunnil palju teisigi meiesuguseid einestajaid ja ooteaeg lausa umbes tunnike, millest meid koheselt ka teavitati.

Mulle eriliselt meeldis see, et meie lauda teenindas meessoost teenindaja, kes jättis mulle kohe esimeste minutitega äärmiselt sümpaatse ja sõbraliku mulje ning Joosep nõustus ka minuga, et hästi tore kelner. Ma mitmel korral sädistasin sosistades meie seltskonnale ka, et niii tore kelner, ise teadmata, et too kelner oli vahepeal minu kõrvale jõudnud... nii palju siis minu under coverist! :D

Seni kuni me kannatamatult oma toitu ootasime ja näljalistena kukleid nosisime, tekkis meil lauas
arutelu, et kelle tuntud inimese häälega meie kelner on ja minu üllatuseks Joosep lahendas antud müsteeriumi loetud sekunditega. Nagu misasja!? Tavaliselt on see ikka minu leivanumbriks olnud, kuid seekord polnud ma jõudnud hakata veel tuntud inimesigi oma peas läbi lappama, kui see tegi juba teatavaks, et meie kelneril on täpselt see sama hääl nagu sellel "Kartulites ja apelsinides" psühholoog Viviani vennal. Ma olen ilmselgelt rooste läinud. Jäin peale Joosepi kommentaari nagu stalker meie kelnerit täpsemalt ja pikemalt kuulama ja no tõesti oli üks ühele.

Meie näljaste rõõmuks saabus vahepeal ka toit oodatust varem lauda ning kuna meeleolu oli ülev ja toit ülimaitsev, siis kaotasin valvsuse ja suutsin ära unustada, et ma olin vahepeal oma joogiklaasi mujale tõstnud ning ühel hetkel kostuski kurjakuulutav kolks. Jah, ma suutsin kõigest ühe elegantse liigutusega oma täis joogiklaasi ümber ajada nii, et terve lauapealne ja sealne tavaar ujus minu viinamarjamahlast. Ma ise ehmatasin selle intsidendi peale täitsa ära ja suutsin vaid moka otsast piiksudes küsida kõige absurdsema küsimuse üldse - mis nüüd saab? Ei midagi ei saa. Las mahl niriseb rahulikult mööda laualina meile sülle, põrandale ja valgub mööda lauda laiali, eks. Nagu kust üldse selline küsimus!? :D

Tahaks öelda, et sellega kogu asi piirduski ja rohkem ma sel õhtul ei hiilanud, aga tegelikkuses oli see alles algus. Sest kuigi mehed reageerisid kiirelt ja kuivatasid minu põhjustatud uputuse ära, siis hetk enne kelneri saabumist avastasime, et great, minu taldriku all on veel mahla, kuid siis oli seda hilja hakata likvideerima ja pealegi olid meil salvakad anyway juba otsas. Omavahel öeldes - mul oli enda äparduse pärast kohutavalt piinlik ja veel omavahelisemalt öeldes - ma pidasin peas juba plaani kogu oma maine vara jotsiks jätta. Kuid meie tore kelner suhtus sellesse ülirahulikult ja kogu lugu olekski võinud siinkohal oma õnneliku lõpplahenduse saada, aga EI, sest Joosepi sõber ütles meie kõigi jaoks täiesti ootamatult ja valjuhäälselt puhtapime.ee, aga kuna kelner ei osanud kohe kuidagi sellise info peale reageerida ja oli ilmselgelt veidi segaduses, siis Joosepi sõber kordas öeldut: "PUHTAPIME.EE! Ta on pime ja see on tema veebiaadress!" !"

Mhmh, tänks sõbrad! Ma suutsin ainult mõelda, et paluuun olge kuss ja ausalt öeldes ma isegi ei tea miks, sest tavaliselt on mul suhteliselt yolo, kui keegi viitab mu pimedusele ja blogile, aga seekord oli kogu olukord nii akward ja ootamatu, et me mõlemad kelneriga ei osanud mitte kuidagi reageerida ega olla, või no mina oskasin. Ma lihtsalt oma kohmetuse varjamiseks hakkasin laginal naerma, ise samal ajal punastades, aga ega see olukorda paremaks ei teinud, sest kogu loole kirsiks ma tegin küllaltki valju naerunorsatuse. Sealt edasi kukkusin ma peaaegu külili ja peitsin pea laua alla Joosepi sülle (aga mitte liiga kauaks, sest muidu oleksin veel imelikuma mulje jätnud). Ühesõnaga oli tore, ei saa kurta.

Ma olen juba kolmandat päeva täitsa ihuüksi, no kui koertearmee välja jätta. Joosep sõitis konverentsile ja nii ma olengi terve nädalavahetuse teinud seda, mida ja millal hing ihkab. Vahelduseks on täitsa mõnus niimoodi üksi hängida, kui vaid need hilisõhtud, ööd ja hommikud poleks nii tühjad. Ma olen selle üheksa aasta jooksul ikka nii ära hellitatud ja harjunud, et teine pool peab magama minu kõrval ja hoidma mind kaisus. Isegi selliste läitsakutega poen ma Joosepile külje alla ja nõuan nagu turtsuv siil, et võtku mind kaissssuuu, ma ei saa muidu uinuda ja ega vaesel mehel muud üle jäägi, kui oma armast naisukest hellalt kaisutada ja ise samal ajal higistada nagu hobune. Kuigi nendel ülikuumadel päevadel-öödel, kus pole enam õhkugi hingata, siis hoiame ka ikka nagu normaalsed inimesed üksteisest võimalikult kaugele ja suvel me üldiselt asendame teki tavalise linaga.

Hmm, no näete kui huvitav. Ma tulin tegelikult siia plaaniga kirjutada oma järjekordsest humoorikast juhtumist, aga hakkasin sujuvalt täiesti teisel teemal lobisema.

Tulles tagasi üksi kodus olemise juurde, siis sellega lasub mul kohustus käia mõlema koeraga ka väljas. Päeva jooksul vähemalt kaks korda. Janetiga on tõesõna enamjaolt õues käia üks lust ja lillepidu, sest ei rabele, ei sikuta ega püüa mind iga hinna eest võssi tirida, aga Python on seevastu igavene nuhtlus. Täielik vastand minu viisakale ja väärikale labradoriprouale. Saate meie varasematest seiklustest lugeda siit. Ning kuna mingil imelikul põhjusel mulle ei meeldi tsirkuseklouni mängida, siis oma väärikuse riismeid silmas pidades, eelistan päeva teist jalutust teha hilisõhtul või suisa ööpimeduses, sest ei soovi oma etteastele publikut. No et kõik ümberkaudsed inimesed jälgiksid pingsalt mu tegevust ja hoiaksid eneselegi märkamatult hinge kinni, et huvitav, kas pime jõuab kahe koeraga, elusa ja tervena, sihtpunkti.

Eile sai üle pika aja ema pool käidud. Plaan oli grillida ja niisama aias tšillida, aga ema leidis, et sellise läitsakuga poleks eriti mõnus liha kärsatada ning sellest tulenevalt sõin ma hoopis hapuoblikasuppi ja lehtsalati-fetajuustusalatit. Kui ma õhtupoolikul koju naasesin, ei hakanud ma oma pitsilist suvekleiti koduste hilpude vastu välja vahetama, vaid viskasin end läpaka taha lebosse ja hakkasin blogima.

Kui päike oli eneselegi märkamatult loojunud ja kõik naabrid olid oma toimetamistega õuest siseruumidesse kolinud, ajasin mina endale kargu alla, võtsin koerad ja läksin koertele õhtust pissiringi tegema.

Kui ma sättisin esikus Janetile rakmeid peale ja kinnitasin Pythonile lintrihma kaelarihma külge, siis tundsin, et kleit nagu hoiaks kuidagi imelikult nihkesse või kisub ühele poole viltu. Aga no kuna Python on tekitanud mulle oma tuppa roojamistega
paanilist hirmu, siis ma ei soovinud rohkem aega kulutada ja ei hakanud sellele kleidi anomaaliale tähelepanu pöörama, vaid astusin korterist välja.

Liikusin vaikselt ja ettevaatlikult kahe koeraga trepist alla ja kui olin kuskile poolte treppi jõudnud, tundsin, et mingi veider asi jõlgub vastu mu säärt. Kuna see polnud karvane, siis eeldasin, et tegu pole ka koera sabaga. Nii ma siis kamandasin koerad istuma, et saada endale üks vaba käsi ja kui sirutasin käe selja taha, et oma kleidisaba katsuda, siis voilaa - mu pitskleidi küljes rippusid elegantselt mu oma enese kopsukad.

Ise pärast mõtlesin, et tänu taevale, et ma need trepikojas avastasin ega kaotanud kuskile keset hoovi ära. Näiteks lastemänguväljaku kõrvale või miskit. Seekord läks õnneks, aga no igal juhul siit väike hoiatav õppetund kõigile naistele - oma tisspüksikud tuleb hoida kummutis, mitte voodis ega diivanil! :D

Blogi pikaajalisemad lugejad on kursis , et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse statsionaari minema ja seda koos oma juhtkoeraga . Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga üksmeelselt, et see poleks päris mõistlik, kui tuleksin vabatahtlikult sellisesse keskkonda, kus kõik inimesed igast august lekivad.

Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.

Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.

Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.

Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.

Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.

Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.

Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"

Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita, juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

Eile käisime siis haiglas mulle seda glükoosi monitoorimisjubinat kõhule paigaldamas, aga kõigest sellest, milline see välja näeb, kuidas paigaldamine käis ja kuidas mul on siiani selle jullaga elu kulgenud, kirjutan lähemalt ja täpsemalt eraldi postituses. Täna tahaks keskenduda hoopiski sõbrapäevale.

Kuna mina andsin oma kingituse Joosepile juba paar nädalat tagasi kätte, sest ma olen maailma kehvim üllatustetegija, siis täna sai Joosep ainult musi, kalli ja kooki. Kooki, mille ma eile õhtul suurte kannatuste ja piinadega valmis meisterdasin. Sest olgem ausad, kui ma siin postituses kilkasin, et teen Joosepile sõbrapäevaks maailma lihtsama koogi, siis tegemise käigus selgus, et olgugi, et komponente on vähe, siis tegemine ise polnud sugugi lust ja lillepidu.

Põhimõtteliselt koogipõhja tegin purustatud Digestive küpsistest, millele lisasin tunde järgi ka sulatatud võid. Seejärel surusin küpsisepuru koogivormi põhja ja peale valasin kohupiima-šokolaadi-vahukoore segu. Kuid selle seguga tekkiski kõige rohkem sekeldusi, sest kui valge maasikatega piimašokolaadi ära sulatasin ja hakkasin seda vanilje kohupiimaga kokku segama, siis hakkas šokolaad ju uuesti ülehelikiirusel tahenema. Kuid Kuidagi sain ikka lõpuks need kaks komponenti omavahel segatud, aga kuna kuum šokolaad muutis kohupiima küllaltki soojaks,siis hakkas kogu see soe mögin omakorda vahustatud vahukoort lahustama. Vahepeal tekkis mul minipaanika, aga ma olin vapper ja ei kaotanud pead ega visanud visplit nurka, vaid valasin ulmekiirusel kogu segu küpsisepurupõhjale peale ja viskasin kogu kupatuse täiega külmikusse tahenema. Ma kaapisin sügavkülmast ka paar peotäit mustikaid välja, mille lisamine nägi eriti koomiline välja. Kui ma tavaliselt ettevaatlikult kõmbin ja katsun, et kuhu ma miskit lisan, siis seekordne garneeringu lisamine nägi välja järgmine: avasin külmikuukse, viskasin suvalt, sõna otseses mõttes pimesi, siuhti mustikad koogi peale laiali ja sulgesin pauhti külmikuukse, kontrollimata lõpptulemust.

Hommikul, kui oli aeg koogiga maiustama hakata, siis palusin Joosepil enne, kui ma selle lahti lõikan, koogikesest ka pilti teha. Olin niiii elevil, sest õrnalt sõrmeotstega koogipinnast katsudes oli tunda, et hoolimata minu viperustest, on kook öö jooksul täitsa kenasti ära tahenenud, aga kui Joosep fotokaga kohale ilmus, siis selgus kurb tõsiasi - minu rapsides valatud koogikate ei katnud ühtlaselt kogu koogipõhja ära, vaid üks äär jäi ilma katteta.

Nojah, mis seal ikka, mõtlesin mina, ega ma seda enam olematuks muuta ei saa. Hakkasin hoopis ettevaatlikult koogivormilt ümbrist eemaldama, aga siis osa koogipõhjast pudises põrandale. Ma ei jõudnud isegi reageerida. Sel hetkel puges küll ausalt öeldes veits pettumus hinge ja pisar tikkus silma. Kogu minu vaev ja pühendumus, mis ma selle koogi valmistamisse panin. Ma isegi ei tea päris täpselt, et mis mul selle põhjaga nihu läks, aga üritasin siis võimalikult ilusa ja viisaka tükikese sellest käkerdisest välja lõigata ja sellisena see koogitükike lõpuks Joosepi ette ilmuski.

Pildil siis ka minu sõbrapäevalilled Joosepilt - tumelillad tulbid ja helepunastest roosidest kimp, millel kaunistuseks kipslilli ja karuheina ning kuskil on ka üks lepatriinu. Joosep ütles, et kuna mõlemad lilled olid nii ilusad, siis ei suutnud poes otsustada, et kumba võtta ja seepärast võttiski kahed lilled.
Hommikune äratus oli ka nõnda armas... Kuna meil paistab hommikune ja lõunane päike mõnusasti otse voodi peale, siis ma põõnasin päikeselaigus, kui Joosep vaikselt mu selja tagant kaissu haaras, tegi õlale musi ja sosistas mulle kõrva: "Sa oled minu päikselaigus unelev kiisu, minu printsessike, keda ma nii väga armastan!" :)

Meil on selline vaikimisi ära kirjutamata reegel, et kes viimasena hommikul voodist oma käbalad välja ajab, siis see teeb ühtlasi ka voodi ära. Üldjuhul olen selleks tegijaks mina, sest no mina olen see meie pere päevavaras, kes vabal päeval ärkab millal ise tahab ja saadab enamus päevi mööda endale meelepäraseid tegevusi tehes ehk blogides. Vahepeal leian end eksikombel ka tolmuimejaga mööda korterit ringi vuristamas, pliidi ees leemekulbikest liigutamas ja niisama mehele meelehead tegemas, no et vähemalt ükski meist jaksaks rahhi kokku kühveldada :D

Tegelikult ma alles hiljaaegu, kui ma ühel õhtul lobistasin kraanikausis nõudega, ütlesin Joosepile, et ma mõtlesin, et läheks kuskile nõudepesijaks. Joosep muidugi oli kohe kategooriliselt minu suurepärase plaani vastu ja kui uurisin, et mis see põhjus on, siis ütles: "Ma ei taha, et oma käekesi rikuksid ja pealegi me tuleme praeguste rahadega kenasti välja..."
"Kallis, aga mõtle..." üritasin ma oma juttu jätkata. "Kai, mõtle parem ise. Sa võid praegu siin kraanikausi najal särada ja olla särtsu täis, aga Sul on päevi ja isegi nädalaid, kus Sul pole lihtsalt jaksugi end voodist välja ajada... Nii et minu poolt kindel EI!"

Eks tal oli selle tervise koha pealt õigus küll, aga no millal me niimoodi teosammul liikudes ükskord jõuame selle elutoa sisustuseni!? Millal ma saan selle imeliku laiaks istutud vedrudega ja põhja alt porolooni välja pudiseva tugitooli meenutava konstruktsiooni prügimäele saata. Millal ma saan sellest rõvedast tumepruunist lauast lahti, mille sahtlid hallitavad? Millal ükskord ometigi saabub see õnnis päev, kui saan kogu selle tavaari aknast välja visata? Millaaal? Ma küll kannan igakuiselt oma hoiusele raha üle, mille ma olengi vaikimisi nimetanud "elutoa" hoiuseks, aga alles üleeile vajus korraks mu süda varvastesse (oleks mul sussidki jalas olnud, siis oleks ehk ainult sussi sääre sisse sinkinud), aga igatahes meie uunikumist pesumasin otsustas ajutiselt otsad anda.

See on tegelikult juba pikemat aega unnanud, krigisenud ja vigisenud kahtlaselt. Ilmselt ongi pesemas oma viimaseid elupäevi meie sitast pesu, aga ma ei olnud vaimselt valmis selleks, et ma pean kogu oma elutoa fondi (370 euri)uue pesumasina ostu alla matma. Need raisad maksavad ju hinge hinda. Hea on, et meil on tarvis lihtsa inimese masinat ehk pealtlaetavat ja tavaliste manuaalsete nuppudega - need on vähe soodsamad. Mina ju tänapäevaseid uhkeid eestlaetavaid masinaid kasutada ei saa, kuna need enamus on ju puuteekraaniga. Minusugune pime ei tee selle puutekaga mitte essugi. Pärast on nii ära puudutud, et ükski inimhing ega taevane vägi ei saa sealt enam meie pesu kätte :D

Ühesõnaga, ma läksin praegu veits lappesse, sest ma ei tahtnud sugugi sisustamisest, rahast ja pesumasinast kirjutada, vaid russi mordast...

Paar hommikut tagasi ärkasime me Joosepiga koos (see eelmine lause kõlas praegu täpselt nii nagu me muidu ei ärkaks koos, aga tegelikult ma pidasin silmas seda, et tema ei tormanud kohe arvuti taha ja mina ei roomanud kööki kohvi keetma, vaid lubasime endale natuke ühist hommikust aega). Hommikune ühine aeg ei tähenda seda, et me lihtsalt oleksime selili voodis lebanud ja tuimalt lakke vahtinud ega seekord mitte ka nahistamist, vaid hoopis natuke kiusasime üksteist ja kuna Joosep kõdistas mind alatult palju, siis ma vandusin kättemaksu. Ma targa ja salakavala naisena ei reetnud oma kurje plaane, vaid alles siis, kui Joosep arvas, et kiusamine on läbi, siis naersin riukalikult ja üritasin teda kottidest kõdistada, muahaha, aga no ei läinud õnneks. Vähemalt mitte nii nagu mina seda plaanisin.

Kuid, et mul oli üldse julgust ja alatust sellist tegu üritada, hakkas Joosep mind uuesti halastamatult kõdistama. Nii me siis madistasime, kui ma järsku kukkusin üle voodi serva põrandale. No ja kuna ma samal ajal ühtlasi kõdistasin ka Joosepit, siis kukkumise hetkel andis mulle veel kogemata vopsu ja nii ma prantsatasin omakorda veel seljaga vastu seina. Joosep muidugi ehmus ja palus vabandust, aga no mul miskit hullu ei olnud, peale selle, et imelikul kombel seljale saadud vopsust hakkas mul hoopis pea koheselt valutama ja lõi olemise uimaseks. Joosep otsis igaks juhuks netist üles peapõrutuse esmased sümptomid ja hakkas neid järjepanu kontrollima.

"Nii, mitut sõrme Sa näed?"
"Lollakas!" vastasin ma selle peale naeru kihistades. Järgmine punkt ütles, et peapõrutuse korral võib esineda kõnehäiret. Selle peale pomises Joosep nii muuseas kohe järgi: "Aahah, no see on Sul nagunii..."
Järgmine punkt puudutas inimese miimikat ja kui Joosep seda hakkas kontrollima, siis käskis mul endale otsa vaadata ja kui oli sekund kaks vaadanud, siis nii muuseas ütles, et sellega on ka kõik korras - tavaline russi morda.
"Russi morda!? Russi mõrda??" korrutasin ma uskumatusest ja ise samal ajal naeru mügistades. Mul on kuri kahtlus, et Joosepis on kaotsi läinud filoloog või keeleteadlane. Vihjeks neile, kes ei jaga biiti välja, siis russ on vihje minu pooleldi venku rahvusele ja veerand Krimmi tatarlasele ja no mõrda on larf, nägu.
Ühesõnaga päeva võis korda läinuks lugeda, sest nii ilusat ja erilist komplimenti polnud ma juba ammu saanud! :D

Kes minu Facebooki blogilehte jälgivad, siis need on juba minu täna hommikuste juhtumistega suurepäraselt kursis. Kuid inimesed ei tea veel seda, et millise lahenduse olukord lõpuks sai. Aga enne, kui ma lahenduseni jõuan, siis ma paari lausega selgitan nendele vaesekestele ka olukorra ära, kes ei jälgi mu Facebooki blogilehte ja istuvad seetõttu teadmatuses.

Ühesõnaga eile õhtul läksin emale külla ja jäin ühtlasi ka ööseks. Ma tegelikult üldse ei tahtnud, kuna ma olen väikestviisi kodukana, kes armastab magada oma voodis oma mehe kaisus, oma tekikese all, juua oma tassikesest teed ja istuda oma diivanil. Kuigi ema pool on mul oma armas toake endiselt alles, siis see pole enam päris see, kuna toas on tehtud ümberkorraldusi ja no ei teki enam seda õiget tunnet. See vist on märk sellest, et olen lõplikult pesast välja lennanud ja oma elu peal. Minu argipäeva kuuluvad nüüd igapäevaselt Joosep ja labraatorid. Kõlab vist veits nõmedalt, aga minu jaoks on see umbes samaväärne, kui ma jätaksin mehe ja lapsed omapead ja ise käiksin aeg-ajalt oma vanemate pool niisama ööbimas. Mitte, et nad hakkama ei saaks, aga mina tunnen, et sellisel juhul oleks nagu puzzlest tükk paigast ära.
Kuid seekord ma siiski läksin ema poole, kuna Joosep oli nagunii kodust ära ja ema nii armsalt palus, et tuleksin seltsi. Ning eks oma vanematele tuleb ka aega leida, sest keegi meist ei tea seda ette, kui palju on meile seda ühist aega antud.

Hommikul läks ema tööle ja kui mina lõpuks oma koivad voodist välja vedasin, siis läksin automaatselt välisukse juurde, et Janet pissile lasta, kuid uks oli lukus. Iseenesest pole selles ju mitte midagi eriskummalist, kui kodust lahkudes keerad ukse korraliku inimesena lukku. Pigem isegi loogiline. Aga nali seisnes selles, et ema unustas mulle ära mainida, et ükskõik, mida ma ka ei teeks, ärgu ma ainult ust võtmega avagu. Välisust lihtsalt ei saa seestpoolt lahti keerata. Või no õigemini saab ikka, aga sellisel juhul kiilub võti lukuauku kinni ja siis ei saa enam väljaspoolt ka keegi sisse. Aga just võtit ma ju ukse avamiseks kasutasingi. Tundus nagu suht ohutu variant kasutada võtit ukse avamiseks. Vähemalt suutsin ma ühe maja sissepääsudest eriti vargakindlaks muuta, hea seegi.

Ma polnud üldse vaimustuses kogu sellest olukorrast ja nii mu pulss, veresuhkur, silma- ja vererõhk hüppasid lakke ja ma olin paras närvipundar, sest mul oli mure Janeti pärast, kellel oli hommikune pissiring veel tegemata. Nii ma siis haudusin plaani, et kuidas Janet õue smuugeldada. Vahepeal käisin ja ludistasin niisama ajaviiteks võtit, et äkki õnn naeratab ja taevaisa halastab mu peale. Või kui mitte minu peale, siis vähemalt Janeti põie peale. Aga ei.

Ainus mõeldav variant oligi siis aken, aga ma ei suutnud otsustada, et kuidas oleks kõige õigem ja ohutum. Ma ei saanud ju Janetit lihtsalt aknast välja visata, sest ma ei saa ju eelnevalt akna all olevat pinnast ja kõrgust kontrollida. Pärast oleksin saanud endale veel heal juhul kipsis jalgadega juhtkoera. Oleks see vast olnud vahva santlaager - üks pime ja teine jalgadest vigane. Veel vaagisin vastupidist varianti ka. Et äkki libistan ennast ise esimesena aknast välja ja siis aitan poobiku järgi, aga siin tekkis küsimus: aga mis ma siis teen, kui mina olen juba õues ja Janet keeldub akna kaudu väljumast? Seisangi siis seal niimoodi pimedana ilma juhtkoera ja valge kepita. Much fun! :D

Kui olin pea kaks tundi juba kõikvõimalikke versioone kaalunud, analüüsinud ja kümneid kordi võtit lukuaugus logistanud, mõtlesin, et proovin toore jõuga seda nõmedat võtit keerata ja voilaa, uks läks justkui imeväel lahti. Võtit ma muidugi lukuaugust endiselt kätte ei saanud, aga tühi sellega. Ma olin prii ja Janeti põis oli päästetud. Nii et, kui kellegil on lukuabi tarvis, siis kutsuge mind, ma olen nüüd üks level kõrgemal luku lahti muukimises.

Tjah, aga omaette muigasin hommikul küll, et vähe sellest, et pimedana kulub mul nagunii rohkem aega kõiksugu asjade ära tegemiseks, siis nüüd pean veel pimedana hakkama õues ka käima läbi akna. Milleks minna uksest, eksole, see on ju liiga lihtne ja igav, las ronib aknast.

PS. Ma tellisin täna Joosepile sõbrapäevakingituse ära ja ma olen nii kohutavalt elevil. Ma ei tea, kuidas ma suudan vastu pidada kõik need järgmised poolteist kuud. Hullult tahaks teile pikalt ja laialt seletada ja näidata, et millega on tegu, aga kuna Joosep käib ka mu blogi aeg-ajalt piilumas, siis ma ei saa riskida, mjäu. Aga ma luban, kui annan selle Joosepile kätte, siis šeerin teiega ka seda. See on lihtsalt nii awesome, et kui näete seda, siis hakkate kõik seda endale ka ihaldama ja jänkidemaalt lademetes tellima.

Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!

Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?

Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!

Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.

Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D

Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D

Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.

Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)

Janet pea kotil lebotamas

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada. Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama. mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.

Eile käisin tuttavatega õhtustamas. Ei miskit fäänsit, vaid selline väike ja lihtne omaette istumine, kus söögiks pakuti täidetud soolaseid pannkooke.
Mulle tohutult maitsevad soolase täidisega pannikad, aga mul on neid pimedana nõksa keeruline süüa. Küll kukub täidis tagasihoidlikud 754 korda välja, siis lõikan mingi lahmaka tüki välja, mida ma üritan siis endale elu eest, nagu mingisugune esmaklassiline herneaju, suhu pressida. Sealjuures mõistmata, et targem oleks tükk väiksemaks lõigata, aga EI, ega ma mingi allaandja pole, eksju, lihtsalt natuke kangekaelne. Ja vahepeal juhtub, et pistan üldse tühja kahvli suhu, sest poolel teel otsustas kogu mant kahvli pealt vehkat tõmmata.
Kuid eile sain ma õnneks üleootuste hästi hakkama, sest ma targu ei hakanud pannkoogi kõrvale kahmama toorsalateid, snäkke ja hapukoore-tilli kastet. Mõtlesin, et mida vähem manti taldrikul, seda väiksem tõenäosus, et mul miskit märkamatult sülle või lauale pudeneb.

Ainuke asi, mille ma hoolikalt taldriku servale asetasin, oli läbiligunenud teepakikene. Kui ma pannika mugimisega olin ühele poole jõudnud, siis tõstsin endale natuke peedisalatit ja paar marineeritud kurgikest. Ma olin juba põhimõtteliselt lõpusirgel oma söömistega, kui äkitselt üle laua kostus "Öäääööääää!" ja järgmiseks tundsin ma suunurgast välja tilpnemas nöörikest koos paberiga ehk et ma pistsin endale teepaki suhu. Ma lihtsalt korraliku inimesena kaapisin kõik riismed taldrikult kokku, sest kõik tuleb ju ikka korralikult ära süüa :D
Selle eilse äparduse valguses meenus mulle see kunagine lugu, kus ma tšillipähklite pähe näppasin Joosepi tagant hoopis midagi muud. Saate lugeda siit.

Nõks peale üheksat jõudsin ma lõpuks koju ja suhteliselt kohe tõmbasin end diivanile pleedi sisse kerra ja vaatasime viimast "Kallis, Sa oled kosunud" osa järgi, kui ühel hetkel helistas Joosepile tema hea sõber, kes uuris, kas väikese seltskonnaga meile külla võib tulla ja ühtlasi ka ööseks jääda. Joosep oli muidugist kohe nõus, aga ütles, et kooskõlastab minuga ka läbi. Ega ma ausalt öeldes polnud sellega üldse arvestanud, sest mõtlesin, et jään mõnusasti diivanile mokk töllakil magama ja küll Joosep pärast mu tuttipidi voodisse ära lohistab. Seega ma jõllitasin Joosepile kalailmel otsa ja olin skeptiline, kuid Joosep oli nagu väike elevil poiss, kes ootas pikkisilmi Jõuluvana ja ütles, et see teeks ta väga rõõmsaks, kui ma oleksin nõus. ma mõtlesin, et no olgu pealegi. Ma ei saa ju seda rõõmu talle keelata, eksole. Kuigi see olgu pealegi tuli sellise väikese vorst vorsti vastu diiliga. Ma ju juba ammu moosin ja mudin teda, et kirjutaks selle minu eluesimese laevareisi külalispostituse ja nüüd sain kokkuleppe, et selle nädalavahetuse jooksul peaks selle ära kirjutama.

Igatahes sõbrad jõudsid alles suts peale ühte meile ja siis istusime kogu seltskonnaga poole neljani üleval. Ma küll alguses ütlesin Joosepile, et mina poen küll ära põhku, et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta soovis, et ma säraksin tema kõrval. Tjah,nii ma siis särasin terve öö. Särasin nii kaua kuni aku lõplikult tühjaks sai. Lausa nii tühjaks, et täna ma magasin suisa kella kaheni päeval, aga ma tunnen end ikka nagu laeva alla jäänud räimena. Ma peaks elamise tolmukaga üle võtma, aga absull pole motti. Lisaks täna on meestepäev ja ma lubasin Joosepile pannkooke vaarikamoosiga. Või õigemini eile Joosep tellis tänaseks pannikaid ja hommikul sain juhuslikult teada, et täna siis selline päevake ja no nüüd peaks seda enam selle küpsetamiseette võtma. Ja meestepäeva puhul võiks ju end veits kasida ka. Hea on, et ma eile dušši all ära käisin, nüüd vaja vähe normaalsemad riided selga tõmmata, kuigi ahvatlus terveks päevaks hommikumantlisse jääda on suur.

Tänane hommik algas meil tasase koputusega välisuksel, mille peale Python koheselt reageeris ja moka otsast möhatuse välja lasi. Enne seda ma magasin õndsat und hambad laiali ja nägin just sel samal momendil mingisugust ilusat unenägu ja nagu Murphyle kohane, siis koputus tuli just kõige valemal hetkel üldse. Avasin unesegaselt silmad, kuulatasin ja pärisin Joosepilt aru, et kas see oli tõesti koputus, mida ma kuulsin. Joosep kinnitas, et jep, see oli täitsa päris ja et ma ei näe praegu und.
Selle asemel, et minna ja vaadata nagu normaalsed inimesed muiste, et kes see seal "varajastel" hommikutundidel ukse taga koputab, meie lihtsalt pikutasime liikumatult voodis edasi. Ju meist keegi ikka oleks ust avama läinud, kui see oleks olnud paaniline koputus, mille järgi võiks koheselt oletada, et kuskil on tuli lahti või kuskilt kellegi keldrist on laip leitud, kuid see oli selline vaikne ja rahulik koputus, mis ei motiveerinud meid kummatki riideid selga ajama ja ukseni loivama.

Peale paari koputust ja ootamist, saabus vaikus ja oli kuulda, et keegi lahkus trepikojast. Kuna ukse taga käimisega oli Joosepi uni nagu peoga pühitud, siis haaras öökapilt oma tahvli ja hakkas hommikusi uudiseid läbi sirvima, kui äkki küsib minult: "Kas Sa kuuled koera niuksumist?"
Ma kergitasin selle küsimuse peale väheke oma pead padjalt üles ja jäin kuulatama ning ütlesin, et mina ei kuule midagi. Joosep ikka, et kuidas ma ei kuule?! No ma siis kikitasin uuesti kõrvu, kuid samal ajal tõusis Joosep juba voodist püsti ja liikus esiku suunas. Ma ütlesin siis uuesti, et minu meelest on see lapsenutt, sest see kostus ju väljaspoolt meie korterit.
Ma pikutasin voodis edasi, kui äkitselt kuulsin, et Joosep avas meie korteri välisukse ja esiti ma mõtlesin, et kontrollis minu väidet, et kas tõesti naabrilastest keegi nutab, kuid pani ukse uuesti kinni, kuna trepikojas valitses haudvaikus.

Joosep tuli magamistuppa ja ütles: "Näe, oligi ju Sinu koer, kes nuttis..."
"Ei olnud ju! See nutt tuli korterist väljaspoolt" raiusin ma põikpäiselt vastu, mille peale Joosep ütles: "Janet oligi trepikojas!"
"Misasja?! Satahad mulle praegu öelda, et Janet just praegu tuligi trepikojast korterisse või?" küsisin ma täiesti segaduses olles.
"Jah!" vastas Joosep. "Sa tahad öelda mulle, et ta oli terve öö seal või?"
"Ma arvan, et me lihtsalt esimest koputust ei kuulnud..." mõtiskles Joosep valjult.
"Et naabrilastest keegi tuli, koputas, me ei reageerinud ja siis tuli ise korterisse ja võttis Janeti? See ei kõla ju üldse loogiliselt, sest siis oleksid koerad lärmi teinud, kui keegi oleks korteriukse avanud ja pealegi vaata Janetit, tal pole kaelarihma ja naabrilapsed ei võta Janetit kunagi ilma rihmata..." seletasin ma. Peale seda jäime mõlemad nõutult voodi servale istuma ja vaatasime üksteisele ja Janetile kordamööda nõutu näoga otsa. Janet säras suurest rõõmust nagu juudipuu, ähkis ja keerutas, pistis oma koonu mulle pihku ja lunis paisid ja siis läks Joosepi juurde ja lõpuks hüppas voodisse ja viskas end täpselt keset voodit külili.

Kogu see lugu on nii imelik ja täielik müstika, sest kui Joosep koertele öösel viimase pissiringi ära tegi ja me veidi hiljem magama läksime, siis ma kuulsin, mismoodi Python oma pessa magama puges ja ma veel imestasin, et Janet polnud tema kohta ära hõivanud.Samal ajal mõtlesin isegi veel, et huvitav, kus siis Janet on, sest tema tavaliselt hõivabki nahaalselt Pythoni pesa või siis poeb voodi alla magama, aga ma ei tundnud voodisse pugedes varvastega Janeti karvast tagumikku, mis tavaliselt minu voodi poole alt välja ulatub. Mul oli hinges see küsimus ja natuke nagu painas, et kus on Janet, aga no ma rahustasin end maha, et ju ta siis magab köögis laua all või elutoas või no kus iganes, kuid mitte trepikojas, nagu vaene väike vanemateta laps.

Imelik on ka see, et Janet tavaliselt annab vägagi häälekalt märku, kui on kuskile üksi või maha jäetud, kuid öösel ei teinud trepikojas piuksugi. Alles siis, kui kuulis Pythoni möhatust ja aimas vist, et äkki me oleme nüüd ärkvel, hakkas endast vaiksete ja tagasihoidlike niuksatustega märku andma. Ja mina, hea armastav ja hooliv koeraomanik (lubage mul siinkohal köhatada), kes on kordumatu kord kuulnud Janeti mõminat, näutsumist, niuksumist, kiunumist, hädakisa, ei tundnud oma pisikese popsiku vaikset kutset ära, vaid Joosep oli see, kes juhtis mu tähelepanu sellele, sest ma ise oleksin täielikus südamerahus edasi hambad laiali maganud, sest no mina ausõna ei kuulnud. Öelge veel, et pimedal on hea kõrvakuulmine, muig :D

Janet igatahes pole täna minust sammugi maha jäänud. Isegi vetsu minnes, oli ta juba enne sees, kui mina jõudsin üldse oma varvastki üle lävepaku tõsta. Istus entusiastliku ilme ja olekuga nurgas ja liputas mulle rõõmsalt sabaotsa ja nii ma siis pidingi hommikuse pissil käimise koos karvase kaaslasega ära toimetama. Mul lihtsalt polnud südant teda välja ajada. Vaene hing, keegi võiks mulle nüüd loomakaitse kutsuda.
Keda teie olete maha või ära unustanud?
Pildil siis Janet peale, loodetavasti mitte väga ränka, ööd trepikojas. Leidis endale kohe väheke parema küljealuse:

Kui siin eelmisel aastal läks lahti üks lõputuna näiv jant, mis oli minu jaoks niivõrd ootamatu ja stressirohke aeg, mis sai veel jätkuloo endale selle aasta kevadel, siis mingi periood olin endaga ikka täitsa läbi. Ma ei näidanud seda küll väljaspool olijatele välja, sest ma püüdsin ise ka sellele mitte koguaeg mõelda. Kuid minu kõige lähedasemad sõbrad ja pereliikmed teadsid, mis minu elus toimub ja kuidas seda vaimselt läbi elan. Joosep nägi seda eriti lähedalt, kuna luges meililisti kirjavahetust ja oli igal sammul minu kõrval ja tema oli see, kelle õlal ma õhtuti ikka nutta tihkusin ja küsisin temalt, et miks inimesed nii õelad peavad olema, miks peab pidevalt mingisugune ussitamine kuskil käima, miks?! Ega ma oma küsimustele otseselt vastust ei tahtnudki saada, vaid mul oli endast vaja välja saada see valu, mida need inimesed olid mulle oma käitumisega suutnud põhjustada.

Kogu see triangel kestis tsüklitena kokku kuskil aastakese ja kõige huvitavam minu jaoks, mis hiljem selgus, oli see, et kogu kammajaa oligi algusest peale nii plaanitud ja üles ehitatud, et mulle koht kätte näidata ning puust ja punaselt selgeks teha, et mina oma pooliku haridusega ei jõua kuskile ega saavuta midagi. Aga nagu rahvatarkus või vanasõnagi ütleb, siis aeg parandab haavad ja ega minagi tegin ühel hetkel otsuse, et mul pole mõtet kulutada oma energiat sellele fiaskole ja las need inimesed jääda ja mina elan oma imelist elukest armsas väikelinnas edasi. Mõistsin, et mul on ju nii palju toredaid ja häid sõpru ja inimesi, kes hoolimata minu puudustest, minust ikka hoolivad ja kaasa elavad. Mul on armastav mees, maailma parim juhtkoer, parim õde koos oma mudilastega, ema ja isa, oma päris kodu, meil on Joosepiga ühised unistused, mille poole me koos pürgime ja siis veel minu super-tore-armas-vahva-äge-parim-enneolematu-võrratu-suurejooneline blogi koos veel paremate lugejatega. No ja nii ma siis olengi juba ligemale oma viis kuud oma rahulikku elu tiksunud ja tundnud väikestest hetkedest ja asjadest rõõmu. Ma poleks paremat otsust saanudki teha, kui see, et ma lahkun kõiksugustest organisatsioonidest, mis on konkreetselt seotud nende nelja inimesega.

Jah, mul vilksas küll korraks peast mõte läbi ja esitasin iseendale küsimuse, et aga mis siis edasi saab ja kas ma saan end kuskil mujal rakendada, kui ma organisatsioonidest välja astun, sest ma pole natuurilt selline inimene, kes lihtsalt käed rüppes istuks nelja seina vahel. Ma tahan toimetada, asju ajada ja organiseerida, kirjutada, suhelda jne.kuid ega ilma asjata ei öelda, et kui ühes kohas sulgub uks, siis teises kohas avaneb aken. Ma nüüd kohe ei avalikusta, millisest akna avamisest ma siin täpsemalt pajatan, aga eile õhtul sain ma igatahes väga ootamatu telefonikõne ühelt hüüber toredalt ja armsalt inimeselt, kellega olen varasemaltki kohtunud ja ta tegi mulle ettepaneku. Mina andsin omaltpoolt nõusoleku ja nüüd neljapäeval on koosolek, kus siis vist otsustatakse lõplikult see ära, et kas minust saab...

Hah, ma lõpetangi praegu niimoodi kiuslikult oma postituse ära ja jätan teid selle üle mõtisklema, et kes minust saab või mis aken mulle nüüd avanes jne. Nii palju võin saladuseloori kergitada, et pimedatega ega nende organisatsioonidega see asi pole grammivõrdki seotud.Aga ma luban alandlikult käsi südamel, et kohe, kui õige hetk on käes, siis saate esimestena teada. Uii, ma olen nii elevil ja rõõmus :D

Vot vahest on selliseid hetki, kus kõik asjad jooksevad pea peal kokku ja siis Sa tahaksid lihtsalt korraks end emotsioonidest tühjaks karjuda. Mul oli täna üle pika aja selline hetk. Mõtlesin, et lähen käin Janetiga õues pissiringil ära ja kui tuppa tulen, siis annan koonule süüa ja võtan endale ka miskit hamba alla.

Plaan, kui selline, tundus igati ohutu, aga see oli äärmiselt petlik. Oleks ma varem teadnud, et selline jant hakkab pihta, ma poleks end voodist välja loivanudki. Kogu see juhtumistejada algas sellest, et kõigepealt ma koperdasin esikus Joosepi seljakoti otsa, mille ta oli viisakalt mulle keset põrandat jalgu jätnud. Kui ma suutsin peale pääsukeste ja poognate tegemist võidukalt püsti jääda,avastasin ma, et ta on ise midagi suure hurraaga esiku riiulitelt otsinud ja selle käigus kõik minu eksklusiivsed õlakotid põrandale tõstnud ja need loomulikult ka sinna jätnud. Mnjah, loomulikult sinna jätnud, sest kuidas ma muidu saaksin praegu teile siin sellest halada. Järgmiseks avastasin, et absoluutselt kõik Janeti jalutusrihmad on kuskile haihtunud. See oli täielik müstika, sest Janetil ei ole ainult mingi üks rihmaräbal, vaid ikka oma viis komplekti kindlasti ja nüüd olid need kõik kadunud. Edasi avastasin, et esikus oleval pingil on äärmiselt kunstililiselt nutsus Joosepi surfipüksid, sokid, trussikud, kampsun ja hommikumantel ning pole sugugi välistatud, et seal oli veel miskit, mis sinna ei peaks kuuluma. Ma lihtsalt ei jõudnud nende asjade sobramisega lõpuni, kuna tundsin, et muidu ma lihtsalt plahvatan, võtan need asjad ja pistan neile tule otsa. Oleks need riided siis olnud vähemalt korralikult ja viisakalt kokku lapitudki, aga no kus sa sellega.

Lõpuks, peale pingelisi minuteid, leidsin Janetile mingisuguse rihma ja suundusime õue. Jõudsime kenasti muruplatsile, Janet tuuseldas seal veits ringi, mina nosisin sibulõunu ja kui tundus, et võiks hakata tagasi tuppa liikuma, siis otsustas Janet, et me EI lähe tuppa. Mina muidugi tundsin, et pegens küll, mul suhkur ka madal ja oleks tarvis kiiremas korras mahla või miskit magusat. Aga no enne kui mahla joomiseni jõuan, siis oleks vaja see kuramuse trepikoda ju üles leida. Ma isegi ei pannud tähele, et kust Janet valesti pööras. Ega üldjuhul on see preila meil nii nutikas küll, et on matsu välja jaganud, et kui häästi sujuvalt minna, siis Kai ei saa aru, kui oleme juba kuskil teisel rajal ja nii ei peagi kohe tuppa minema ja saab linna peale tšillima minna. Aga noh muidugi kohe, kui ma sain aru, mida see labraator üritab saavutada, pistsin ma pröökama, et otsigu kohe trepikoja uks üles ja lähme tuppa.

Ma ei tea täpselt, kus ma kõik ära tiirutasin, aga tean vähemalt nii palju, et kogu seiklus toimus sisehoovis. Ja ma sain veel teada, et meil on sisehoovis vist päris mitu madalat mändi. Ma vähemalt arvan, et mitu, sest Janet viis mind korduvalt peapidi männiokstest läbi. Aga no pole ka välistatud, et kogu see aeg oli tegu ühe ja sama männipuuga, ega mina ei näinud ju :D

Ei, väga "vahva" oli. Mulle on varemgi kõiksugu puuladvad ette jäänud, hoolimata sellest, et ma olen lühikest kasvu. Aga no tänane oli küll ikka tase omaette, sest ma korduvalt ja korduvalt kõndisin nägupidi okstesse, siis kulgesime kuskile murulapile, kus polnud ainsamatki sissetallatud rada, siis uuesti okstesse ja samal ajal kui otsisime endiselt ust edasi, sain ma ajaviiteks oma juustest männiokkaid välja noppida. Ahjaa, ühe käbiga sain ka vastu pead, mis mulle pähe kukkus, kui ma prauhti jälle puusse jooksin :D

Tundsin kuidas ärritus kasvas ja neesin end taaskord maapõhja, et telefoni kaasa ei võtnud. Mõtlesin ju, et mis selle viie mintsaga päevasel ajal ikka nii väga juhtuda saab, eksole. Aga no õnneks, ma ütlen õnneks, peale mõningasi veiderdamisi ja lollitamisi, leidsime lõpuks siiski õige ukse üles. Läksin tuppa ja siis loomulikult enne, kui ma oma suhkruga tegelema hakkasin, otsustasin Janetile krõbuskid ette tõsta, aga no kaussi pole seal, kus see olema peaks. Teadsin, et Python oli eile seda lakkumas käinud. Ta alati läheb peale Janeti söögikorda seda uudistama ja kontrollima, et ega pole left overeid. Helistasin Joosepile, aga no tema ei osanud ka mulle oma olematu mäluga miskit tarka kosta. Lõpuks võtsin uue kausi, andsin koerale toidu ette, liikusin magamistuppa, et oma mahl võtta, aga siis sattus mu talla alla mingi hüüber liivahunnik. Okei, hunnik on liialdus, aga no ikka päris palju liivateri ja see oli viimane piisk mu karikasse. Mõtlesin, et no mida asja, kas Joosepil oli tõesti niivõrd kiire, et kogu oma maise garderoobi pidi esikusse nutsu viskama ja välisjalatsitega mööda elamist ringi tammuma?!

Uuh, rahu, ainult rahu, Kai!" sisendasin ma endale. Tegelikult pole keeruline need riided ise sealt kokku lappida ja kappi tõsta ja tolmukaga elamine kähku üle käia, aga no lihtsalt asi on põhimõttes- ma ei salli sellist bardakki. Eriti veel siis ,kui kõik muu veab ka hetkeks viltu. Ja eriti raske on nende emotsioonidega siis toime tulla, kui veresuhkur on madal ja kogu see jant peab mahtuma korraga 15 minuti sisse. Jaotuks see ühtlaselt ööpäeva peale ära, siis oleks jummala lebo.

Aga põhjus miks Joosep linna tormas, oli nimelt selles, et ta läks Lindale bussile vastu, et aidata tal oma kodinad mu ema poole kolida. Linda ju alustab nüüd oma õpinguid Pärnu Koidulas ja siis seetõttu ka selline elukorralduse muutus. Ja no kuna Linda ei leidnud peavarju Pärnu linnas, siis oli minu ema lahkelt nõus teda oma tiiva alla võtma. Esialgu paigutab ema Linda minu vanasse tuppa, aga kuna emal on juba pikemat aega agaralt remont maja peal käinud, siis peagi saab Linda teisele korrusele oma väikese katusetoakese. Käisin ka ise siin paar päeva tagasi ema pool teise korruse remonti uudistamas ja ema lasi endale kamina ette riputada sellise mõnusa korvtooli. Ma olen so in love. Kahju, et korterisse selliseid asju lakke ei anna riputada, aga noh, vähemalt tean mida kindlalt tahan, kui kunagi oma maja ehitama hakkame. Seni ma lepin rotangtooliga, mida mul ka veel pole :D Aga no see tuleb kindlasti, peab tulema, sest ma juba kujutan end seal nii mõnusasti ette istumas, magamas, lugemas jne.

Tellimine: Postitused ( Atom )

featured Slider

Koputajast vanamemm ja väike murjam

Niisama lobisen

Käpard

Kapiblogimine

Lähme esimesele bussile ja vahet pole, kuhu see sõidab

One of those days

Natuke oli piinlik

Ootamatu vidin kleidi küljes

Ära lärma, teised inimesed on ka siin

Pimedal inimesel võiks olla alati plaan B - rõhk sõnal 'võiks'

Meie sõbrapäev

Russi morda

Miks minna uksest, kui saab ka aknast ja korstnast

Järjekordsed pimeda seiklused

Kui asjad ei lähe nii nagu peavad

Kes kisab mäel kõige valjemini? Eks ikka pime

Kõik tuleb ikka korralikult ära süüa

Öö trepikojas

Uued tuuled

Vahest tahaks lihtsalt karjuda

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin

featured Slider

Kes siin kirjutab?

Kutsu mind kõnelema

Kirjeldustõlge

Koostöö

Facebook Like Box

Otsi blogist

Vanad postitused

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin