Ma küll ei tea, mis laadi mõtted võisid kellegil peast läbi vuhiseda, kui lugesite pealkirja, aga reedel sai tõepoolest üks väga, väga eriline koeratüdruk 9 kuuseks. Ja ilmselt saate kõik aru, et jutt ei käi siin Janetist, vaid minu uhiuuest silmapaarist, daamid ja härrad, lubage tutvustada – juhtkoer Batya Bianka, sõpradele Batu, Bibi. 😍
Kuigi, kui nüüd päris aus olla, siis juhtkoer on veel vara öelda selle marakrati kohta, kes armastab:

• vahepaladeks prille ja plastkarpe süüa
• koridorist KÕIK jalatsid elutuppa vedada
• laualt toitu näpata
• kell viis hommikul ärgata
• kasse taga ajada
• vedelema jäetud riideid oma suva järgi laiali vedada

Tjah, selle loetelu põhjal ütleks, et eesmärgid on paigas ja sihid kõrged. Vähemalt on koeratüdrukul mitmeid motoorikat ja füüsist arendavaid hobisid. Selle üle on ainult rõõm, puhas rõõm. Haistate sarkasmi?! 😆

Tegelt on nats imelik loetleda tulevase juhtkoerahakatise kohta sihukeseid krutskeid, sest minu jaoks on see esimene kogemus kui saan oma tulevase juhtkoera kasvamisele ja arenemisele igakülgselt kaasa elada. Ja ma pole päris kindel, kas see on just see progress, mida ma ootaksin tulevaselt juhtkoeralt. Et kui alguses upitas end toolini, siis kasvades avastas, et ohoo, näe nüüd ma ulatun juba lauani. #maniitublikoer
Aga lets keep fingers crossed, et see kõik oleks mööduv etapp. Palun, armas taevaisa, palun tee nii, et see oleks mööduv etapp!

Janetiga olid asjalood hoopis teisiti. Temaga me kohtusime esimest korda alles siis, kui ta oli 1,8. aastane ja oli juba algust teinud oma juhtkoeraõpingutega. Seega.. Janetiga kohtudes vaatas mulle vastu igati ontlik, pisut arg ja malbe loomuga kollane labradoritüdruk, kelle hingel polnud ainsamatki pattu. Vähemalt mina küll ei usuks, kui keegi tuleks ja väidaks mulle pühalikult, et Janet varastas kutsikana toitu või et hekseldas hinnalisi raamatuid vahepaladeks. Kindlasti mitte, see on kellegi alatu laim. Ja nüüd, kus ma saan vahetult kasvuperega suhelda, siis on tõesti natuke murettekitav kuulda, et Batya on paras suslik ja marakratt. Et nagu aaahaahh, et siis sellest väänikust peaks mulle järgmine juhtkoer tulema. See juhtkoer, kes hakkab mind – pimedat, ohutult mööda linnaliiklust, punktist A punkti B saatma, ilma, et ma endal hambad suust välja kukuksin või esimese trammi alla jääksin? Davai siis.

Ilmselt saite vast ise ka aru, et kogu see eelnev jutt Janeti ingelikust käitumisest oli tiba forsseeritud, ma reaalselt valetaksin, kui väidaksin, et see tegelinski pole never ever midagi varastanud *vaatab ingelikul ilmel üles*. Viimane pahandus, millega proua juhtkoer hakkama sai, oli see, kui kühveldas endale Platinumi poolt kingituseks saadetud uue uudistoidu sisse. Ma ei jõudnud veel piltigi teha, kui juba tüüp jalutas mulle esikusse saba lehvides vastu, endal katki rebitud pakend võidurõõmsalt hambus, muig. Nii et, ma aeg-ajalt siiski kõige selle headuse keskel korrutan endale, et ega Janet pole ka alati kullatükk olnud. Ja raudselt näris kutsikana  kellegi tuhvlid ära ja kui ei varastanud tervet latti vorsti, siis pool vast ikka. Ja kui mööda köögikappe ei turninud, siis seda ainult sellepärast, kuna pisikese poobiku käpakesed on lühikesed ja kehaehitus akrobaatiliste soorituste teostamiseks liialt töntsakas.

Aga tegelikult on mul Batya suhtes hea sisetunne. Päris tõsiselt. Ta paistab olema küll märksa elavaloomulisem ja vallatum, aga juba praegu olen mõningasi sarnasusi neil kahel täheldanud. Ma siiralt usun, et meist saab hea tandem. Aga enne, kui Janet teatepulga lõplikult üle annab, saab Batya veel natuke lapsepõlveradadel tuuseldada ja mängulusti nautida. Mitte, et juhtkoeraametiga oleks mängulustil kriips peal, kindlasti mitte, aga nagu inimlastelgi, siis ühel hetkel peab lasteaia värava sulgema ja tegema elukeses järgmise sammu, ja nii ka Batya – peab hakkama tähtsat ja väärikat ametit pidama.

Oeh, meel muutub härdaks ja kurbus poeb hinge, kui mõtlen sellele, et teekond Janetiga on lõpusirgel.. me oleme nagu sukk ja saabas. Nagu hästi sissekantud mugav toatuhvel. Batya on seevastu nagu uus, sissekandmata nahksaabas, mis pole veel minu jala järgi end vorminud. kuid tean, et küll seegi aeg tuleb. Ja ega ma ei saa öelda, et mul on uuele juhtkoerale mingisugused imeootused. Ei ole. Ja ega saakski olla!

Hästi palju on räägitud sellest, et kui pime saab teise juhtkoera, siis tavaliselt kipub võrdlema uut vanaga. Et oi näe, vana koer oskas seda, teist ja neljandat palju paremini kui uus. Uus koer ei oska ja ei saa aru, mida ma tahan jne. Ja üleüldse, see uus koer.. see uus koer tundub kuidagi rumalavõitu olema. Unustades selle suure hala keskel ära ühe väga, väga olulise asja – kunagi alguspäevil oli esimene juhtkoer samamoodi ebakindel ja kõik võttis aega, et teineteisega kohaneda ja harjuda.

Ma ikka ei väsi end kordamast: juhtkoerad on kõik erinevad, olgu see esimene või kolmas, neljas koer, neid ei saa võrrelda, sest nad on nagu lapsed. Üks on tugev muusikas, teine jällegi geograafias.Nii ka koertega. Kõik koerad ei tee agilityt, kõik koerad ei ole juhtkoeramaterjal ja kõik juhtkoerad pole oma oskustelt ühe vitsaga löödud. Janeti komistuskiviks jääb surmatunnini laiad väljakud ja nendelt otse üleminekud. Meelita, anu, palu põlvili, palu veelkord, tee mida iganes, aga no see koer lihtsalt EI lähe otse, alati vajume sujuvalt kuskile vasakusse või paremasse nurka ära. Ja ma võin kihla vedada, et Batyal on ka raudselt mingi oma kiiks. Aga on kuidas on ja läheb kuidas läheb, sest hoolimata tugevatest ja nõrkadest külgedest, on need koeratüdrukud mõlemad niiii tohutult armsad nunnupallid. 💓

Need, kes mu Facebooki blogilehte jälgivad, on ilmselt juba kursis, et käisin lõunanaabrite juures – Lätis. Olin seal suisa kaks ööd ja kolm päeva. Ja ei, mitte alkotripil, vaid juhtkoerte maavõistlustel.
Meie Janetiga enam küll ei võistle, kuigi pean ausalt tunnistama, et kiusatus on siiani suur, sest parimatel aegadel oleme ikkagist päris mitu kuldmedalit koju toonud ja kuigi Janet on võrdlemisi eakas, siis oskused on proual endiselt tasemel. Aga hea sportlane teab, millal on aeg lõpetada ja nii me olimegi seekord lihtsalt omadele kaasa elamas ja käppa hoidmas.

Meie Gerliga, kes muuseas on samasugune pimesikk nagu mina, olime ühes numbritoas, neljandal korrusel. Algselt paigutati meid kõiki küll eraldi tubadesse, isegi eri korrustele, aga me Gerliga leidsime, et koos oleks vähe julgem ringi tuiata. Ja oi, kuidas me tuiasime. Ja see 4. korrus on järgneva loo juures väga oluline detail, pisike, kuid oluline. Sest nagu juba sai öeldud, siis liikusime me hotellis ja selle ümbruses enamasti iseseisvalt ringi (loe: pimeduses kobades), mis omakorda tähendab seda, et me ilmselgelt sattusime kõiksugu seiklustesse. Ilmselgelt. Ja kohe ma ühest humoorikamast seigast pajatama hakkangi.

Mis juhtub, kui kaks pimedat peavad jõudma neljandale korrusele liftiga, millel puudub häälteavitus?

Ei midagi erilist– lihtsalt suur tõenäosus on ära eksida. Õnneks, ma ütlen õnneks, olid liftil reljeefsed nupud. Seega vähemalt saime kompides õigele korrusenupule pihta.. või siis mitte.
Kui kõikidest olemasolevatest korrustest oli sobiv number tuvastatud, vajutasime nuppu. Meil olid äraütlemata enestega rahulolevad ilmed ees, sest esimene voor oli edukalt läbitud ja sõit võiski alata.

Mõni hetk hiljem, peale liftist väljumist pöörasime vasakule, sest noh, seal pool asus meie vanniga sviit. Sain kõigest neli-viis sammu teha, kui järsku Janet tõmbas kõigi nelja käpaga loha ja seisatas. Ma siis proovisin kobades aru saada, et mis toimub.. sein. Sein, mida poleks tohtinud seal olla.Sain koheselt aru, et oleme täitsa vales kohas. Keerasin otsa ringi ja kamandasin lähenevat Gerlit, et too pööraku ots ringi ja kobigu kähku lifti tagasi, oleme valel korrusel. Ronisime siis kribinal-krabinal tagasi lifti ja litsusime uuesti 4. korruse nuppu.

ÄÄREMÄRKUS: juhtkoer on õpetatud mööduma kõikvõimalikest takistustest, nagu näiteks prügikastid, veelombid, reklaamplakatid jms. Ühesõnaga kõigest, millest on võimalik sujuvalt mööduda, peab juhtkoer mööduma. Aga kui teele satub sihukene takistus, millest pole võimalik ilma suunda muutmata mööduda, siis juhtkoer on kohustatud jääma seisma, et pime saaks olukorraga tutvuda ja langetada otsuse, et mida koer peaks järgmiseks tegema. Juhtkoera üks suuremaid eksimusi on see, kui muudab omavoliliselt suunda!

Taas mõni sekund sõitu ja olimegi juba uuel korrusel.. vist. Ega pimedana ei saa kunagi sada prossa milleski kindel olla. Või noh, selles saab ikka kindel olla, et päike tõuseb igal hommikul idakaarest. Aga.. kui teisel korral enam seina vastu ei tulnud, siis olime juba lootusrikkamalt meelestatud ja naersime, et oli see vast lõbus seik. Peagi tundsime jalge all ka tuttavat kaldteed, mis oli meile justkui kinnituseks, et oleme õigel trajektooril. Andsin Janetile korralduse otsida vasak uks. Kõik korras, kõik klapib. Haaran taskust uksekaardi, piiksutan ja vajutan linki. Aga. Uks. Ei. Avane. Piiksutan uuesti, aga ikka mitte muhvigi. Piiksutan veel ja veel, aga ikka ei midagi. Uks jäi meile suletuks.

Esiti arvasin, et uks jukerdab, sest olen varemgi nende hotelli toaustega jeegerdanud nii, et higimull otsa ees. Aga kui peale korduvkatseid seisime seal ikka nagu nuiad nurgas, mokad töllakil, siis ma ei tea kust, aga tekkis mõte proovida, et ega äkitselt uksenumber pole kombatav. Ja ennäe imet, tundsin tõepoolest õrna reljeefsust sõrmede all. Natuke kobamist ja järgmine hetk piiksatan ehmunult: Issand halasta, „see pole üldse meie tubagi!“. Me oleme jälle valel korrusel. Meil on tuba 409, aga see siin on 309.“

Keerasime padavai otsa ringi ja lahkusime kuriteopaigalt lõkerdades, kui hetk hiljem liikus meile keegi kodakondne vastu, kes juhtumisi osutus olema just selle toakese elanik, mille ukse taga ma sekund tagasi meeleheitlikult uksekaardiga piiksutasin ja ukselingiga klõgistasin.
Otsustasin, et minule igatahes tänaseks aitab liftiseiklustest ja järgmise korruse lähen mööda treppe. Ent ega ma loll pole, sest loll on see, kes oma vigadest ei õpi. Enne, kui ma jälle piiksutama hakkasin, kontrollisin igaks sajaks juhuks uksel paiknevat numbrit ka. Seekord oli tõesti sõrmede all 409. Ja nii me kaks pimedakest leidsimegi viimaks oma kauaotsitud numbritoakese üles. Jebedijee!

*Eesti kohtunik ja treener, kes ööbis üksikus numbritoas, kirjutab mulle südaööl messengeri.
A: "Ma kuulen, et keegi räägib vetsus telefoniga.. „
B: "Sinu vetsus või?“

Peale selle, et ma nii head kildu rebisin, tahan ma lisaks öelda seda, et Primos on natuke liiga õhukesed seinad. Kuid samas.. millises hotellis ei oleks, onju!? Sest hommikul enne seitset hakkas meie korrusel kellegi värdjas kukk kirema. Ja ei, sõbrakesed, see polnud selline tervisest pakatava maatõugu kuke kikerikii, kes hommikuse pärlendava kasteheina taustal rõugu otsas kireb. Ei, kaugel sellest. See hotellikukk röökis nii nagu ta vaeseke oleks kaks ööpäeva jutti kuskil rockkontsertil pidu pannud, lotti ja harja visanud, kurgu ära külmetanud ja siis varakoidikul end tööpostile vinnanud. Mul kippus vägisi itsitus peale tulema, aga toppisin tekiotsa suhu ja üritasin vaikselt olla. Ma ei tea siiani päris täpselt, et mis hea pärast küll, kui nagunii kõik hotellikülalised olid sihukese kiremise peale ammuilma juba ärkvel ja rivistunud hommikuvirgutuseks koridori.

Ja ma sain järjekordse kinnituse sellele, et ma endiselt ei oska pakkida. Ma viskasin kotti retukad ja Denimi särgi, et oleks vabal ajal mugav ja mõnus olla. Kas ma kordagi kandsin neid reisil olles? Ei, muidugi mitte. Kotti lendasid veel mu lemmik kleit, paksud villased sukapüksid, mitu paari sokke-trussikuid, veel mingid pluusid ja soojad tuduriided, mis on minusuguse külmavarese jaoks must be. Suurest spordikotist kasutasin ma ainult aluspesu, hügieeni- ja Janeti reisitarvikuid. Ja ongi kõik! Teisi asju EI puutunud ma sõrmeotsagagi.

Aga eks näis, meil seisab lähiajal veel üks reis ees. Ja kuna ma tahan uskuda, et inimene on arenemisvõimeline isend, siis loodan, et 14. Novembriks olen ma targem. Fingers crossed. Ja kuigi tegu on kõigest paaripäevase reisiga, siis ootusärevus on suur, sest tegu on lennureisiga. Ma pole never ever lennukiga lennanud, Janet ka mitte. Nii et, see saab olema meie mõlemi eluesimene lennureis. Ma loodan, et ma oma kõrguskartuses seal üleval sussi püsti ei viska ja et turvakontroll poobiku toitu ära ei konfiskeeri. See ei meeldiks proua juhtkoerale kohe teps mitte.

Ise murran pead, et huvitav, kas koeratoit peaks olema originaalpakendis? Et kas ma peaks kindluse mõttes hankima pisikese kilose pakendi või võin suurest toidukotist vajaliku portsjoni kaasa võtta? Ühesõnaga, kõik targad ja kogenud reisisellid, ärge olge kitsid, jagage infi.

    Lobisesime täna messengeris sõbrannaga erinevatest suhetest, armukadedusest ja tülidest. Ja kuna sai päris arvestatav hulk mõtteainest kirja, siis mõtlesin teiega ka neid jagada.

Suurem arutelu sai alguse sellest kui sõbranna tõstatas küsimuse, et kui suhte alguses on juba tohutult palju tülisid, kas siis asi on üldse seda väärt?

Ma olen selle küsimuse üle pikalt juurelnud ja ütleme nii, et tänaseks on minu arvamus kardinaalselt muutunud sellest, mida arvasin kahekümneselt. Kui nooremana olin arvamusel, et kui miski ei sobi, miski ei meeldi või kui teine inimene kärgib minuga, tõstab häält, siis nägemist, uks on seal! Enam ma muidugi päris nii mustvalgelt asju ei näe, ega ka lahenda.

Meil on samuti olnud Joosepiga tohhujaa kuipalju tülisid. Ühel hetkel need lihtsalt tekivad. Kas siis tegu on selle kurikuulsa olme- ja argielulise tüdimusega või ma ei tea millega, aga järsku hakkab üks kärkima, on tülpinud ja häiritud ja lõpuks muutud ise ka pahuraks ja närviliseks. Ja siis selle asemel, et maha istuda ja rahulikult asjad selgeks rääkida, on asjad lõpuks hoopis nii kaugele eskaleerunud, et põrnitsetakse teineteist tigedalt nagu siga laupäevast päeva. Ja siis juba tekib see küsimus: kas jätkata ja otsida lahendusi või kohe teha lõpp ja minna uude suhtesse, lootes, et seal sellist asja ei tule ja et uus suhe on täis päikest ja vikerkaari ja värki.

Mina isiklikult arvan, et igas suhtes on tülid, lihtsalt kakeldakse erinevate asjade üle. Pole olemas kahte ühesugust inimest ja erimeelsusi paraku tuleb kõigil ette ja see, mismoodi me neid lahendame, sõltub päris mitmest asjast. Kuid eelkõige kodust, kust me tuleme ja millise lastetoa pagasi oleme endaga kaasa saanud. Loomulikult on veel kõiksugu mõjutajaid, nagu näiteks kellega me tundlikus eas suhtleme – sõbrad ja muu seltskond, kellelt me omastame mingeid kindlaid käitumis- ja suhtlemismustreid.

Minu meelest on väga naiivne arvata, et teistel pole üldse tülisid ja et neil on suhe nii harmooniline, et kappavad nagu ükssarvikud rõõmsalt päikseloojangusse, kordagi sealjuures koperdamata. Inimestel pole lihtsalt kombeks tulla avalikkuse ette musta pesu pesema. Teisisõnu, ma arvan, et suhetes tülide esinemine on täiesti normaalne. Isegi vanematel inimestel, kes on leidnud endale teise-kolmanda kaaslase, isegi neil on omad vaidlusmomendid ja porisemised. Vastavalt eale siis, erinevad mured ja teemad. Mõnikord on ebatervislikumad just need suhted, kus pealtnäha on kõik lilleline, aga tegelikult mõlemi sees pulbitseb segadus ja negatiivsus,mis vaikitakse maha. Aga kui asi kestab juba aastaid ja omavaheline suhtlemine on muutunud teineteise solvamiseks, ebameeldivaks haisvaks konnatiigiks, kus uut energiat peale ei tule, siis pole vast tõesti mõistlik sellises suhtes olla. Eriti, kui üks pool ei taha muutusi või kui teine pool ei näe, et midagi on suhtes valesti. Ja kui mõlemais pole enam usku, siis pole vapsjee midagi enam mõtet üritada.

Meil on Joosepiga näiteks siiani mingid teemad, mille üle me vaidleme ja vahel tunnen, et see on niiii kohutavalt väsitav. No näiteks: ma olen aeglane mingites asjades, aga ma ikka ja jälle kordan talle, et ise sa mind võtsid sellisena ja peale 11 koosoldud aastat võiks ju inimene juba aru saada, et ilmselt ma ei muutu. Kui üldse, siis vanusega veelgi aeglasemaks, muahaha. Joosep ilmselt hüüataks seda lugedes praegu: "Ei ole võimalik aeglasemaks muutuda!“

*Haha, aga jaa, Joosepikene, kui sa seda loed, siis tea, et asjad ei muutu siin midagi roosilisemaks. No teate ju küll.. Ealised iseärasused. Ühel ilusal päeval olen kortsus ja hallipäine ja motoorika on aaaeeeglaaaseeem. Jaa, Joosep, veel aeglasem kui praegu.. Nii. Lihtsalt. On!

Ja on asju, mis meile oma kaaslase juures kohe üldse ei meeldi, ajab kergelt silma tõmblema või nii, ja siis tahaksime hirrrmsasti inimest muuta, aga tegelikkuses tuleks ühel hetkel lihtsalt leppida, et Su kaaslasel on mingid omadused, mis sinule ei meeldi või tunduvad veidrad, naljakad või midagi kolmandat, aga samas... ajaga saab see inimene koos oma veidrustega kalliks ja armsaks. Usu, isegi nende kommetega, mis sind super-ekstra närvi ajavad. Ikka on ju kallis ja oma!

*Jaa, Joosukene, isegi siis oled mulle armas, kui oma riiete toas kloppimisega suudad iga mu viimse kui närvi niimoodi pingule tõmmata, et nende peal saaks vabalt harfi tinistada. Ja ilmselt olen peale igat kloppimist ka paari halli juuksekarva võrra rikkam. But still.. oled minu musu. Ja ikka armastan ja hoian sind, kui kapi peal oleva puru ja tolmu, selle asemel, et märg lapp endale köögist tuua, minema puhud. Arrggghh! Ei-ei, ikka oled nii tohutult nummi. Mis sest, et mul hakkas praegu neid ridu kirjutades silma juurest närv tõmblema . Kallis oled ikka!

Ehh,ma räägin nagu vanur, kes on oma taadukesega terve igaviku koos elanud ja nüüd istume oma eluõhtul kahekesi tugitoolis ja naudime õndsust ja aeg-ajalt kärgime, et ärgu krääksutagu oma tooliga või sahistagu villase sussiga, ma üritan siin „Prillitoosi“ taustal tukastada, eksole.

Aga nende tülide lahendamisega on see huvitav asi, et me kõik lahendame ka konfliktolukordi erinevalt. Mina näiteks tahan tüliõunale läheneda nii, et lähme tüli alge juurde tagasi, et kõik sõlmekesed saaksid kenasti lahti arutatud. Et mismoodi mina antud asjast aru sain, siis rääkida oma tunnetest, sest.. ma olen naine ja naised üldjuhul armastavad rääkida tunnetest ja kui vähegi saab, siis kasutada ka metafoore, ilmestamaks oma tundeid, haavatavust *mul oli selline tunne nagu torm oleks rebinud õrna lille juurtega pinnasest välja* ja siis jõuda lõpuks lahenduseni.

Joosep seevastu, erinevalt minust, ei viitsi ega jaksa enam uuesti konflikti algpõhjuseid läbi nämmutada, sest tema jaoks on selge, kust miski alguse sai ja kui suurem kärkimine ja torm on maha rahunenud, kumbki on eri tubades maha jahtunud, siis saame keskpõrandal kokku ja hakkame tantsima, ei, tegelikult hakkame rääkima. Aga kui mina ei saa rääkida algpõhjustest ja tunnetest, siis mul tekib uus tunne, sest taas kord.. ma olen naine ja ma olen suuteline tundma ja reageerima iga teise lause peale erinevalt. Ei ole ühte kindlat emotsiooni kogu kompoti jaoks. Aga tema jällegi ei viitsi otsast peale teemat molekulideni lahti nämmutada. Et jah, see probleemidele lähenemine ja lahendamisviis on ka inimeseti erinev.

Aga noh,  siiani oleme saanud oma vaidlused peetud, kompromissid leitud ja viimasel ajal on nii, et kumbki argumenteerib oma mõtetega ja kui lõpuks pole kummagil enam midagi lisada, siis ollakse lihtsalt vait, natuke tulised ja kuumad teineteise pihta. Ja kui maha rahunetakse, siis tavaliselt emb-kumb tuleb lepitust otsima, enamasti on selleks Joosep. Lihtsalt tuleb ja paneb mulle käed ümber ja ütleb, et lepime ära, ma ei taha riius olla ning siis järgneb veel üks kalli ja musi ja ongi teema maas.
Kuni järgmise korrani.

Ja huvitav on see, et kõrvalseisjad mõtlevad, et einoh, on kah põhjus, mille pärast kraagelda, aga samas.. see on jällegist see inimeste ja paaride erinevus. Meie jaoks vaidlevad ja teevad sääsest elevanti jällegi teised absoluutselt tühisest asjast. Seega ma olen seisukohal, et meil pole õigust anda hinnanguid sellele, et kelle jaoks on mis oluline ja valus probleem- või kitsaskoht. Me keegi ei saa toppida teisele oma kinga jalga ja siis väita, et see king ei pigista.

Enne, kui ma ära magama poen, raporteerin oma viimaste päevade tegemistest ja käimistest.

Eelmisel nädalal, neljapäeva hilisõhtul, pakkisin kõik oma kodinad kokku, et järgmise päeva varahommikul purjetada Saaremaale, isale külla. Ja otsustasin, et kui metsade vahelt tagasi tsivilisatsiooni naasen, siis muljetan. Mitte, et mu isa elaks kuskil pärapõrgus, kuhu internet ei levi ja toitu valmistatakse peeru valgel küünlaleegi peal, vaid lihtsalt tavaliselt on maal kõike muud põnevat teha, nii et isegi parima tahtmise juures poleks mul aega olnud rüperaali poole kiigata. Ja olgem ausad, peale värskes õhus möllamist, on blogimine küll viimane asi, millele ma viitsiks ja jaksaks mõelda.

Kõik, kes on vähegi praamiga Saaremaale kruiisinud, teavad, et esmalt maabutakse Kuivastu sadamas, mis teadagi asub pisikesel Muhu saarel, mis on nii äraütlemata armas ja hubane paigake. Oma esimese, kohustusliku peatuse tegimegi Muhu toidupoe juures, kust ostsime värsket ahjusooja leiba ja soolakristallidega Saaremaa võid, mida hakkasime pikemalt mõtlemata nosima. Kui esimene nälg kustutatud, kimasime edasi Kärla suunas.

1. päeval mina suurt midagi ei teinud. Istusin niisama kiigel, nautisin hilissuve päikesepaistet ja kujutlesin, mismoodi taamal vuliseb purskkaev. Kuigi see, mis päriselt vulises, polnud teps mitte purskkaev, vaid kõigest tiiki paigaldatud veefilter, mis hoiab tiigi puhtana ja väldib vee hapuks minemist. Vahepeal mängisin Mariakesega, kes on mu pisike poolõde, sõnamängu.. tagasihoidlikud kolm tundi. Ja kui Mariake muutus liiga lärmakaks, siis tegin ettepaneku mängida mängu „kes suudab kõige kauem vakka olla, see on võitja“. Tänks, Kiku, et oled mulle oma lapsemeelsuses kõiksugu toredusi õpetanud. Kulus marjaks ära.

2. Päeval vurasime juba hommikul naabertallu õunamahla tegema.  Ma vast ei hakka detailidesse laskuma, et mismoodi see mahlategu välja nägi, aga ütleme nii, et olime igati produktiivsed. Saime umbes 120l õunamahla, millest 2/3 läks vaatidesse villimisele, 10 liitrit toormahla sain ma endale koju kaasa ja Joosep leidis, et ma olen pehmelt öeldes peast soe, kui kavatsen paari päevaga kõik selle toormahla endale sisse kärutada. Ma esiti ei saanud aru, et milles probleem, see ju puhas vitamiin. Aga peale pisukest mõtlemist ja vaagimist, otsustasin siiski osa mahlast kuumutada ja klaaspudelitesse valada.

Seenel sai ka käidud. Tähendab, mina ei käinud, ma olen küll igakülgselt andekas, aga operaator Kõpsina jääb seeneriik mul siiski vallutamata. Meie Mariaga olime hoopis puhastus- ja sorteerimismeeskonnas. Kupakad ühte kaussi, puravikud teise ja kukekad kolmandasse kaussi. Ja nüüd on mul sügavkülmutuses korralik seenevaru, millest hääd ja paremat kokata: seenesoust, seene-sibulapirukas, seenepitsa, seenepasta, seene-panini jne.

Ühesõnaga, igas mõttes oli ütlemata tore aeg ja vahelduseks oli mõnus nelja betoonseina vahelt nina päris loodusrüppe pista. Ja ma olen enda üle ütlemata uhke, sest esimest korda elus olen ma talveks kõiksugu asju sisse teinud:

• 7l maasikamoosi, millest 2,5l on toormoosina sügavkülmas.
• 6 purki alõdžamoosi. Mul pole helekollast aimugi, et mis maitsega see moos võiks olla.. osad väidavad, et paljalt on liialt vänge, aga noh, eks näis.

*Ehh, ma just teabeldasin ja sain teada, et mingil moosilaadal valiti rahva lemmikuks just alõdža-astelpaju-kibuvitsamoos. Noh, peaaegu, mul on moosist ainult astelpaju ja kibuvits puudu, muig.

• Piparmünt korjatud ja kuivatatud, osa panin ka värskena sügavkülma.
• Esimest korda elus panin külmasalve ka posu pihlakaid. Talvel hea koos piparmündiga smuuti sisse peoga pista.
• Kuuseriisikad kupatatud ja purgis, puravikud ja kukekad võiga praetud ja sügavkülmas.

Aga olgu, kell on juba öö ja ma pean veel abivahendite ISO-koodid üles kirjutama, sest homme hommikul lähen gripivaktsiini saama ja siis saan ühtlasi ka koodid pereõele ära anda, et saaksin tõendi, mille alusel saan endale uusi pimeda abivahendeid tellida. Ja seda kõike ikka selleks, et mu pimeda eluke oleks veelgi lihtsam ja iseseisvam. 

Raporteeritud.