Nii. Kõigepealt üks väga oluline teadaanne: silmad on alles. Mõlemad. Need samad originaalid, mis mulle kunagi sünnitusmajast väikese kortsus inimesena kaasa anti.

Kevadel jõudsin lõpuks kirurgi juurde. Või noh, peaaegu. Temaga ma kohtuda ei saanud, küll aga olid praktikant ja arstresident varmad mulle opiaega kirja panema. Plaan oli lihtne – see ligi aastake ristiks ja viletsuseks kaelas olnud valulik silm välja lõigata.
Ma siiski loobusin sellest lahkest pakkumisest. Eelistaksin enne kirurgi ennast ka näha… Vedas, et kabinetis operatsioonilauda, opikitlit ja susse käepärast polnud. Muidu oleks mulle ilmselt juba roosa ühekordne mütsike pähe tõmmatud, sirmi taha talutatud ja asi sealsamas ära tehtud.
Ent sellest kõigest kirjutan mõni teine kord pikemalt. See oli kõigest väike apetizer teile.
Kui nüüd natuke teisest teemast rääkida, siis blogisse sisse logides üllatas mind kõige enam see, et mu blogil, kus viimased kuud on pigem tolmurullid ringi veerenud ja ämblikud rahulikult võrku kudunud, on vahepeal lambist kolm milli lehekülastust täis tiksunud. Mina ei tee mitte midagi (väljaarvatud kõik need asjad, millest ma allpool terve romaani pikkuse jutukese kokku kribasin) ja tema muudkui õitseb ja hõlmitseb.
Tundub, et kõige parem blogimisstrateegia ongi üldse mitte blogida. Drop the pliiats, Kai!
Okei, tõele au andes, eks ma vahetevahel olen ikka siia ära eksinud ja isegi mõne postitusegi kirjutanud, kuid mitte ühtegi neist avaldanud. Nagu te kõrvalolevalt pildilt juba isegi aru saite. No surprises here.
Aga kui nüüd peris tõsiselt rääkida, siis pean teile puhtsüdamlikult üles tunnistama...
Ma tegelt megalt igatsesin teid ja oma tahumatut blogikest. Just seda vahetut suhtlust, muljetamist, talletamist, niisama jagamist.
Kui palju toredaid kohtumisi on mul olnud. Juunis käisin sõbra sünnipäeval ja vihtusin tibutantsu. Maeitea, miks ma pidasin vajalikuks ära mainida, et tegemist oli sõbra sünnaga. Nagu te muidu arvaks, et ma sadasin kuhugi suvalisele aiapeole sisse, kukkusin kartulisalatit kahe suupoolega vitsutama ja tibutantsu kepsutama.
Alguses putkisin veits vastu, sest noh… ma olin unustanud õiged tantsuliigutused, kuid see polnud mitte mingisuguseks takistuseks ega ka vabanduseks. Kõik unustustehõlma vajunud tiivaripsutused tuletati tantsu käigus taas meelde ja lõpuks sain vist enam-vähem hakkama kah. Vähemalt Joosep külvas mu laua juurde naastes rohkete komplimentide ja suudlustega üle. Ma ise mõtlesin, et jaajaaa, kindel see, talle ilmselt lihtsalt meeldis kõige enam mu puusade hoogne töö.
Siis kutsuti mind vahepeal ühte videosse modelliks... Ma pole kunagi end kui modelli vaadanud. Aga ei noh, kui modell, siis modell. Kes olen mina, et sellele vastu vaielda. Kõik komplimendid võtan vastu.

Pakkisin erinevaid outfite kaasa, lõhnastasin end kui roosapilve tupsuke ära. Püksid, kingad, kleidi, päiksekad, vihmavarjud ja igast pudi-padi viskasin kotti – sisuliselt terve oma garderoobi pakkisin kaasa – ja minek. Oli väga vahva ja meeleolukas päevake.
Jaanipäev möödus samuti väga kiftilt. Päev enne oli Joosepi vennatütre gümna lõpetamine ja siis jaanid toimusid nende pool. Meil olid toredad õuemängud ka ja moodustati kahesed meeskonnad.
Ja ei, meid ei pandud Joosepiga kokku. Jumal tänatud! Okok, nali. Aga vahelduseks oli tegelt päris tore kellegi teisega tiimis olla.
Ma sain endale paariliseks Kaupo – Joosepi vennanaise Monika venna. Aplaus ja lilled teile, kui saite selle sugulussideme oma peas lahti arutatud.
Meil oli palju pallimänge. Enamasti tuli minuti jooksul pall kuhugi, soovitatavalt väravasse või korvi, visata-veeretada-lüüa.
Ja kaege nalja – te ei usuks oma silmi, kui oleksite näinud. Mina ise ka ei usuks, AGA.... ma korvpalli vabaviskes sain kolm korda palli korvi.
Saate aru jah? Mina, kes ma ei näe muhvigi, viskasin palli korvi!!!
Oleksin ilmselt rohkem punkte skoorinud, kui ma poleks vasakut ja paremat poolt segi ajanud. Lõpuks Joosep ütles: "Kaiii! Natuke rohkem selles suunas" ja patsutas mu vasakule õlale.
No jah siis. Ma kuulsin küll teda, aga ma teadlikult ignoreerisin teda ennist, arvates, et ta raudselt ajab praegu ise pooli segamini. See pole mul esimene kord, kus ma nägijaga vaidlen, khm-khm.
Lihtsalt inimesed vahel ajavad mulle käojaani. Vaatavad mulle sügavalt silma sisse ja kinnitavad käsi südamel, nagu viimane aus inimene siin maamuna peal, et tee peal EI OLE mitte ainsamatki takistust, mine julgelt otse ja siis... põmaki, ma kõnnin vastu betoonposti. Päriselt juhtunud lugu.
Või koperdan kõige graatsilisemate liigutustega teeservast alla.
Aga jep, tuleb välja, et ma olen kaotsi läinud kossuäss.
Ja nüüd me Joosepiga planeerime Lõuna-Eesti roadtrippi. Plaanime Lilli metsarada külastada. See pidi olema üks ilusaimaid loodusradasid sillakeste, vulisevate ojade ja liivapaljanditega.
Seejärel minna Hellenurme vesiveskit vaatama – üks Eesti vanimaid töötavaid vesiveskeid – ja siis erinevad vaatetornid on meil listis: ilmselt Tellismäe, Pesapuu ja Harimäe.
Koiva ürgorgu tahaks ka külastada ja telgime ilmselt Mustjõe ääres. Kui seal ei ole sobivat kohta, siis on meil plaan B ja plaan C ka olemas.
Seekord ilmselt ei jõua, aga tegelt tahaks telkida Karula looduspargi ümbruses. Seal pidi imeline vaade hommikul päikesetõusuga avanema, kui orgudest tõusev udu heljub mööda maastikku, kuldsed päikesekiired sirutumas üle väljade.
See kõik pidi väga maaliline ja natuke müstilisena mõjuma.
Okei, teine ülestunnistus – me tegelt käisime roadtripil juba ära (möödunud nädalavahetusel) – ma lihtsalt ei viitsinud seda teksti uuesti kirjutada. Te poleks muidu seda lugeda saanudki. Küll aga plaanin kirjutada eraldi postituse meie reisust, sest oli mõningasi nn üllatusi.
Mis siis veel…
Joosep lõpetas väga edukalt esimese kursuseaasta ära. Kui keegi pole veel kuulnud, siis ta läks õendust tudeerima.
Tessaga oleme käinud näitustel ja tüdruk sai kevadel Eesti tšempioniks. Juuli alguses käisime Daugavpilsis šnautserite erinäitusel ja sealt noppis Läti tšempioni tiitli.
Ja jätkuvalt käime agilitys, harjutame ja õpime uusi asju jne. Ta on üks ütlemata vahva ja nutikas koeratüdruk.
Kuigi viimases agility-trennis otsustas ta poole raja pealt minu juurde joosta ja kui treener teda tagasi starti kutsus, siis Tessa lihtsalt istus mul süles nagu padaemand ja ei liigutanud käppagi.
Väga omane käitumine šnautseritele – nad on põikpäised ja väga oma inimeses kinni. Niisama naljalt ta kellegagi kaasa ei lähe.
Seda ma vist Facebooki blogi lehel juba jagasin... või mitte? Et Tessa oli vahepeal Lemmiku digiajakirja kaanestaar. Jep, jagasin küll. Meenus.
Aga eks ma mõni teine kord võin tema ja meie ühistest seiklustest eraldi postituse kirjutada, tema nn eripäradest ja kiiksudest, tõule omastest asjadest.
Kirjeldustõlke tööd olen teinud, natuke raamatut kirjutanud ja natuke disainiga tegelenud – see viimane on selline... kuidas ma ütlen – minu salaprojekt.
Aga kui see valmis saab, siis kuulete te kõik sellest. Ma olen väga elevil. Kui mul vaid rohkem tunde oleks ööpäevas. Aga see kõik on nii imeline, lummav ja õrn, karakteriga asi, mille kallal ma vaikselt nokitsen.
Aaa, juuni keskel käisin analüüse andmas ja mu siirikud elavad väga kenasti. Ma esiti arvasin, et minu analüüsivastused on laboris kellegi teise omadega segi aetud.
Ma nagu terve inimene.
Ainult et enesetunne seda alati ei väljenda. Aga noh, nüüd on suvi käes ja päike teeb head, annab energiat.
Aga davaika. Tõmban otsad kokku ja siis lähiajal postitan oma paar mustandites kükitavat postitust ka teile siia lugemiseks.
Kuidas teil endil muidu läinud on? Kui siin muidugi ühtegi hingelist enam on ringi luusimas.
Aaa, ja pärispäris viimaseks asjaks, lõpetuseks – ma ostsin endale magamiseks silmaklapid.
Kui ma seda siia kirjutan, siis ma muigan ja näole tuleb pisut salakaval, kergelt muhelev naeratus.
Kuid sellest, miks ma need endale soetasin ja milline oli Joosepi reaktsioon, kui ta avastas mind nendega magamas... HAHAHA.
Uskuge mind, te oleks tahtnud olla kärbsed mu magamistoa seinal.
Aga olks, adios amigos!