Vahepeal juhtus elu

Pole mõnda aega siia sattunud ja eks vahepeal ole palju toimunud, muutunud. Kui ma oleksin umbes kaks kuud tagasi kirjutanud, siis     poleks siin midagi heiatada olnud, olukord muutus ootamatult kiiresti halvaks ja sain erakorralise saatelehe haiglasse, peale mida olengi usinasti haigemaja ja kodu vahet pendeldanud. Kui viimasel nefroloogi visiidil oli mu kreatiniin 470 (norm väärtus 49-90), siis jaanuari keskpaigaks oli see näit kerkinud 675 peale ja noh, sellise näiduga ei oodata ega vaadata enam, et kas ja millal inimene haiglasse peab minema, vaid see on juba selline number, kust alustatakse neeruasendusraviga ehk dialüüsiga.

*Tähendab, see number on inimeseti varieeruv. Täisjõus mehele poleks selline näit veel pruukinud mingit mõju avaldada, ent minusugusele minile on see ilmselgelt liig mis liig.
    
Enesetunne oli nagu oli, kesine, enamuse ööpäevast ma magasin ja väsisin kiiresti. Ma olin nagu robottolmuimeja, kes tohkendas natuke ringi ja siis järgmine hetk avastas, et oioi, aku saab kohe tühjaks, vaja kähku minna laadima. Nii veetsin ma iga oma viimase kui vaba hetke õndsat und magades ja kosudes. Eriti murelikuks muutus Joosep siis, kui ma mingi hetk magasin kolm ööpäeva jutti, käies vahepeal ainult vetsus ja haugates midagi kiiret hamba alla. Ja mul ei tekkinud ülemagamise tunnet. Und lihtsalt jagus. Ma tundsin pidevat kurnatust. Aga see uni oli vajalik, sest selle unega pani mu organism end sisuliselt stand by peale. Ei soovita kellegile, ent sellegipoolest väga huvitav kogemus.

Eile täitus just üks kuu sellest kui mul algas dialüüsravi. Ettevalmistused tehti selleks muidugi juba varem ära, siis kui 27. jaanuaril kaheks nädalaks LTK nefroloogiasse läksin, aga sellest ettevalmistusprotsessist, millise dialüüsi kasuks otsustasin ja miks, tuleb eraldi postitus, koos piltidega. Aga olge hoiatatud, need pildid ei pruugi sobida nõrganärvilistele.

Enesetunne on selle lühikese ajaga kõvasti paranenud, jaksu on rohkem ja hommikul ärgates tunnen end suhteliselt energiliselt. See on minu jaoks veel siiani natuke harjumatu, kuna aastaid olin harjunud tegutsema sellise pooltühja akuga, ent nüüd on hoopis teine tera. Iga päev ärkan hommikul rõõmsatujulisena üles, iga päev uhan tolmukaga mööda elamist ringi, pesen pesu, kokkan, suhtlen sõpradega, kudrutan koeraga,teen tööd ja mul jääb pisukest energiat ülegi. Üks päev pidasin isegi plaani aknapesu ette võtta, ent siis sai mõistusehääl minust võitu. Seevastu koristasin ja sorteerisin esikukapid ära, mis olid oma aega oodanud juba jumal teab kui kaua. Nüüd on veel üks magamistoa kummut ja suur riidekapp läbi vaadata, sorteerida ja pakendada, sest need riided, mida ma enam ei kanna, annetan ma puuetega inimestele, kes elavad vaesuses. Esimene sats läks juba kolmapäeval teele. Sinna sai päris arvestatav kogus jopesid, parkasid, jakke, pükse, pusasid, saapaid, ketse jne.

Mul on viimase aastaga tekkinud tungiv vajadus elimineerida kõik üleliigsed asjad meie elamisest ehk et, mida vähem asju, seda parem ja see tunne aina süveneb. Mis vähegi kasutult seisab – vudivek, minema! Pole vaja neid asju siia tolmu koguma ja ruumi tarbetult võtma. Loodan enne siirdamisele minemist sellega enam-vähem ühele poole saada. Oleks tegelt tahtnud enne dialüüsi algust magamistoale värskenduskuuri ka ära teha, aga paraku see jäi tegemata ja praegu ei ole see ka võimalik, kuna kogu dialüüsindussektor on meil magamistoas ja kuna ühe päevaga ei tapeedi, pese aknaid, riputa uusi kardinaid ja fotoseina üles, siis peab see jääma sellesse aega kui ma juba siirdamiselt tagasi kodus olen. Kuigi mega tore oleks kui keegi, khm, ei tea küll kes? #joosep, võtaks selle asja siis ette kui ma haiglas olen. Mõelda vaid kui tore see oleks.. jõuan mina peale pikki nädalaid haiglast koju, seinas minu valitud tuttuus vesihall tapeet, ilusad uued pitskardinad, uus laelamp, suures valges puitraamis pulmapilt, voodi ja öökapid paigas, minu kapikese peal suur kimp heleroosasid, valgeid tulpe *ohkan heldinult*. Jaa, seda ma sooviksin!

Hetkel ma rohkem ei kribagi, sest kuiv pesu ootab voltimist ja kappi panemist, põrand imemist ja Joosep jalutamist, muhaha. See tähendab, et viimaks                     leidis härra abikaasa oma tihedast graafikust meie jaoks kvaliteetaega ja me lähme randa jalutama, õhtul vaatame teineteise kaisus veel mõnd head filmi ka.