Sirmi taga ehk kõige imelikum olukord naise elus

    HOIATUS!!! Lugemine omal vastutusel! Postitus võib sisaldada kirjatekstis häirivaid intiimkirjeldusi.

Enne siirdamisele minemist tuleb minna ja võtta naistearstilt kinnituskiri, et sul on seal allkorrusel kõik korras. Et ei ole mingeid kasvajaid, rakulisi moodustusi, põletikulisi koldeid vms. Nii seadsin ka mina sammud naiste nõuandlasse. Ette ruttavalt mainin selle ära, et Joosep on minuga alati kabinetti kaasa tulnud.

Läksime siis kenasti kohale omale seda vajalikku papperit nõutama. Seekordsel visiidil läks kõik vanaviisi. Mind kutsuti sisse, arstil oli mind väga hea meel näha, saatis mu käevangus sirmi taha, võtsin püksid jalast ja ronisin pukki.
Esmalt tegi tavapärast läbivaatust, noh, teate ju küll, peeglite ja asjadega. Aga kuna kabinetti oli tekkinud ka moodne ultrahelimasin, siis tegi ka tupesisest UH. Vaatas ja mõõtis kõikvõimalikud asjad ära, mida mõõta ja vaadata annab. Kuna meil on peale siirdamist soov proovida ka last saada, siis jäi eriti hästi meelde lause, kus arst ütles, et munasarjad on korras. Enne, kui pukist pääsesin ja aluspüksid tagasi jalga venitasin, võttis ta ka emakakaelalt proovid. Või noh, kui nüüd üdini aus olla ja mu mälu mind alt ei vea, siis võttis proovi ikka enne ultraheli. Pärast ju ei saa, siis oled sealt alt selle geeliga ülepeakaela koos.

Enne kabinetist lahkumist leppisime kokku, et kui proovid on korras, siis ta ei hakka helistama, aga kui midagi on paigast ära, siis helistab. Ja ta helistas…
Ütles, et mult leiti üks bakter ja et ta kirjutab suukaudseks kasutamiseks ühed tabletid, mis peaks siis selle bakteri hävitama. Kui küsisin, et mis bakteriga tegu, et ma nagu ise ei tunne, et mul oleks mingeid kaebusi vms, siis arst ütles, et see on selline suht levinud bakter, mis tavaliselt tekib naistel siis kui nad on stressis. Ma olin nagu aa, vau, ma ei teadnudki, et naistel on oma stressibakter olemas. Ja mõelda vaid, chillis teine seal rahulikult oma elukest ja ei tekitanud mulle üldse enda olemasoluga stressi. Seekord aga ütles arst kõne lõpus, et kui ma ravikuuri läbi teen, et siis ta tahaks mind uuesti näha. Et pangu ma aga nõuandlasse aeg kirja ja tulgu kohale.

Egas midagi, kaks kuud hiljem istusime Joosepiga uuesti naiste nõuandlas. Astusime kabinetti, mul jälle väike ärevus sees, sest no tee või tina, aga no ei ole mugav seal naistearsti juures käia. Ma ei tea kuidas teil on, aga mul on max ebamugav. Ma saan mõistusega aru, et see on vajalik ja kontrollis tuleb käia ja kõikidele sõeluuringu kutsetele olen alati reageerinud ja selles suhtes on kõik fine, aga no ei ole mugav, kui sa pead pukis jalad laiali pikutama ja keegi mingisuguste  metallriistadega su sees urgitseb ja venitab.
Ja võib-olla ma peaks mainima, et minu naistearst on selline hästi kompleksivaba. Einoh, ega ta muidu vist ei saakski olla see arst, kes päevast päeva vaatab vagiinasid nagu mesilane, kes sumistab õielt õiele. Ja muidu mulle väga meeldivad teistsugused, karakteriga inimesed, sest nendega ei hakka kunagi igav, nad julgevad eristuda jne. Aga vot see visiit oli juba next level. Ma polnud selliseks läbivaatuseks valmis.

Igatahes. Astusime kabinetti, ütlesime „tere“, aga arst ei vastanud. Joosep juhatas mu arsti laua kõrval olevale toolile istuma. Ootasime. Samal ajal kuulen, kuidas raadio ragiseb ja sealt kostub seksika häälega Pearu Pauluse lõõritamist „nii kuum on tunne, nii kuum on tunne, sa ju tead see meeldib mulle, sest nii kuum on tunne“. Arst endiselt polnud meiega sõnagi vahetanud, toksis arvutis midagi. Võib-olla täitis eelmise patsiendi epikriisi, ma ei tea. Mul kippus vägisi naeratus suule tulema, sest olukord oli rohkem kui humoorikas. Ma oleksin nagu põrunud professori kabinetti sattunud.  Kuid siis ühel hetkel lõppes klaviatuuril klõbistamine ja ta keeras end tooliga hoogsalt ümber ja ütles hästi rõõmsalt ja intensiivselt: „Tereee! Mul on nii hea meel teid näha. Te olete nii nunnud.“
Ma olin ausalt öeldes nats pahviks löödud, sest see kõik oli natuke nagu nihkes. Ma naeratasin totakalt, sest mind ajas juba see 2Quick Starti lugu seal kabinetis naerma ja siis ma nagu üritasin maru tõsise näoga olla, aga mul väga ei õnnestunud.
„No tõesti, te olete nii armas paar. Alati nii rõõmsad ja sina, Joosep, oled ikka nii tubli mees,“ jätkas arst.

*Et sa siis ikka teaksid, Joosep, sa oled tõesti mul niinii tubli mees. Kohe niinii tubli, haha.

Sületäis komplimente vastu võetud, edasi juhatas arst mu taas tuttava sirmi taha, kus ma sain rahulikult kleidi üles kerida, trussikud jalast võtta ja taas pukki ronida. Seekord peeglite ja metallist instrumentidega urgitsemine jäeti vahele, võeti esmalt kohe proov ja takka järele tehti kohe ka uus UH. Kõik naised, kes on viimase viie aasta jooksul naistearsti juures käinud, teavad, kuidas see tupesisene UH käib. Et ma seda ei hakka siin kirjeldama. Aga asi, mida ma tahan kirjeldada on minu reaktsioon. Esmalt jälle vaatas ja mõõtis kõike, mida mõõta ja vaadata annab selle masinaga ja siis ütleb, et munasarjades on mikrotsüstid. Tähendab, ma tean, mida tähendab tsüstilised munasarjad, aga googeldades mikrotsüstilised munasarjad ei saa ma ühtegi vastet. Ja kui te nüüd küsite, miks ma oma arsti käest ei küsinud, siis mind tabas õudus ja ootamatus, kui ta keset ultraheli ütles, et ole hea, tule vaata sina ka.

Ma esiti mõtlesin, et kutsub naistearsti õde vaatama, et too kinnitaks üle vms. Sest kaks kuud tagasi näitas UH, et kõik on ju korras, mu munasarjad olid ju olnud ilusad ja terved. Ja nüüd kahe kuuga on siis nad mikrotsüstiliseks muutunud või? Et kas nii ruttu saab tõesti muutused toimuda ja mis neid muutusi, just neid tsüstilisi, muutusi põhjustavad?

No igatahes, mul läks kaks sekundit aega aru saamaks, et ta mitte ei kutsu õde sirmi taha, vaid Joosepit. Ja uskuge mind, Joosep oli ka segaduses, et mis mõttes ta peab tulema ja vaatama ja kinnitama, et jap, Kai, su munasarjad on mikrotsüstilised, sest ta on ju naiste vagiinade ja munasarjade spetsialist. Aga tegelt mul täitsa kama kaks, mida Joosep sealt ekraanilt pidi vaatama ja üle kinnitama, ma tahtsin sekundiga jalad kokku tõmmata ja paluda, et mind sündsalt linaga kinni kaetaks, sest see ei ole see vaatepilt, kus sa tahad, et su mees sind näeks. Vähemalt mina küll ei taha. Selles ei ole midagi seksuaalset ega ilusat. Et kuule musike, mängime seda mängu, et sina oled arst ja mina sinu patsient. Ei. Tõmba püksid jalga tagasi ja mine ära.
Aga jaa, arst kutsus Joosepi nagu muuseas sinna sirmi taha, küsis tema arvamust ja puha, nagu Joosep oleks vana kolleeg naiste nõuandlast. Ja kogu see protseduur, kuni nad ekraanilt minu mustvalget vagiinat uurisid, kestis minu jaoks terve igaviku.

Ja te lihtsalt ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin, kui ma pukist pääsesin ja tohtisin end taas riidesse panna. Järgmine akward hetk oli see kui ma sirmi tagant välja astusin, sest Joosep ootas mind seal ja kuigi ma ei näinud ta nägu, siis ma tajusin seda meievahelist kohmetust, kuhu meid oli nii ootamatult visatud.
Kui me kabinetist välja astusime, siis ma ütlesin Joosepile lihtsalt: ära.Ütle. Mitte. Midagi ja me jalutasime vaikides  käsikäes autoni.

Aga enne ära minemist ütles veel arst, et kui proovid on korras, siis ta ei helista. No see tavaline jutt, teate küll. Ja veel uuris ta Joosepilt, et kuidas me liigume, et kas bussi või autoga ja kui arst kuulis, et Joosep sõidab autoga, siis kiitis teda jälle, et ta on ikka nii tubli, niiniii tubli.
Ma ei tea, miks mulle see Joosepi ülistamine ja kiitmine nii palju nalja pakub ja naerma ajab. Ma ise kiidan ka Joosepit ette ja taha ja meil on teineteisele kiituste ütlemine selline tavaline suhte osa, võiks isegi öelda et igapäevane. Me täname möödaminnes teineteist väikeste asjade eest. Et võib-olla sellepärast arsti kiitus kõlabki nii naljakalt, kuna tema ütleb seda hästi entusiastlikult, kuidagi sedasi, et juhuu, sa oled nii äge ja tubli ja super, et tõid Kai arsti juurde ja et sa üldse oled koos pimeda naisega ja no lihtsalt vauvau wiivau. Et mina ei kiida Joosepit sedasi kui mind arsti juurde autoga sõidutab, et oo vau, sa sõidutasid mind arsti juurde, aitäh sulle. Tõesti, aitäh sulle.

Issand, ma isegi ei tea kuidas seda kõike nüüd kokku võtta, sest selles loos on nagu.. KÕIKE. Võib-olla polegi siin midagi kokku võtta. Ma tean ainult seda, et ma pean varsti jälle minema kontrolli, haha. Aga tore külg asja juures on see, et kui mu arst ei oleks nii värvikas isik, siis poleks mul teile mitte midagi sellist jagada. Nii et ma järgmine kord teen juba eos enne kabinetti sisenemist väikse fotojäädvustuse ka ära, sest no mine tea, võib-olla juhtub jälle midagi ekstra ootamatut. Tänase postituse juurde mul kahjuks fotot panna ei ole. Ehk andestate, et ma va pime ei märka kogu aeg pilte klõpsutada.