Siirdamisest, hirmudest ja haiglakotist

Kes pole veel kuulnud, siis alates 18. detsembrist lisati mind aktiivsesse doonorneeru ootejärjekorda. See tähendab sisuliselt seda, et mulle võib üksdaspuha millal see kõne tulla, kus teisel pool toru olev inimene ütleb „palju õnne, teile on sobiv organ leitud“ või midagi seesugust. Ega ma päris täpselt ju ei tea, ma pole kunagi varem sellist kõnet saanud. Aga ühtlasi tähendab see ka seda, et ma pean eranditult kõik freaking võõrad numbrid vastu võtma. Ja te ei kujuta ette ka kui kohutavalt halb telefonile vastaja ma olen. Kõik mu sõbrad võivad seda kinnitada. Mitte kunagi ma telefoni ei kuule ega vastu ei võta, vähemalt mitte õigel ajal. Reaalselt.

Ma sain ükskord, kunagi aastaid tagasi, isegi oma isa käest selle eest sõimata, et miks ta ei saa mind telefoni teel kätte. Et ta muudkui ketrab ja ketrab ja no tee või tina, aga tütart telefonitsi kätte ei saa. Ja no siis tulid kõik need klassikalised küsimused ära, et miks sul üldse see telefon on kui sa vastu ei võta jne. Ja kuigi ma pean tõdema, et ei olnud just väga tore saada isa käest õiendada, siis tema jutus oli iva. Isa ütles, et alati tuleb kõne vastu võtta kui ta helistab või kasvõi tagasigi helistada, sest kust ma tean, võib-olla juhtus õnnetus, on suremas ja tahab mulle viimast korda öelda, et olen kallis ja et armastab mind. 

See vestlus isaga toimus üle kahekümne aasta tagasi ja mis on muutunud? Suurt mitte midagi, peale selle, et ma võtan nüüd eranditult kõik isa kõned vastu, haha. Nii et midagi oli sellest vestlusest ja kurjustamisest ikka kasu kah.

Nende 20 päeva jooksul on helistanud mulle seitse võõrast numbrit, kellest neli olid telefonimüüjad. Ja no teate, ma saan kõigest sellest aru, et nemad peavad ka kuskilt oma leiva lauale saama, aga pliiis, mitte minu kaudu. Ma ei vaja pärlitega näohoolitsust või prügist taastoodetud termostassi või super kodukindlustust. Ma niigi literally iga kord suren sisemiselt natuke, kui võtan võõra numbriga kõne vastu ja nüüd pean mina neid veel kurvastama kah. Mu süda lihtsalt murdub, kui pean oma keeldumisega sellelt üleni rõõmsalt telefonimüüjalt naeratuse näolt koristama. Ma saan mõistusega aru, et ega mina ei vastuta tema teenistuse eest, aga ikkagi on kuidagi nadi tunne öelda, et „kui sul mulle neeru pakkuda ei ole, siis nägemist, ma pole huvitatud“.
Okei, ma päris sedasi ei ütle. Aga mõtlen küll, haha.

Aga kui ükskord peaks see õige kõne tulema, siis ideaalis võiksin ma kuskil kahe tunni jooksul Tartusse jõuda. Selleks puhuks seisab mul esikus haiglakott juba pakitult ja stardivalmis. See on umbes nagu see rasedate haiglakott, lihtsalt ilma nibukaitsekreemita ja beebi stuffita. Aga mis ma siis kotti pistsin (teid ju hullult huvitab, mida üks siirdamisele minev isik endaga ühes veab) ja isegi kui ei huvita, siis sorry, but not sorry, ma kirjutan ikkagi. Võite südamerahus vahele jätta või siis hoopis kaasa mõelda, et mida mul veel võiks kindlasti vaja minna.
Kuna ma pean peale siirdamist 3-5 nädalat haiglas olema, siis pakkisin kaasa:

*Pesemisasjad – šampoon, palsam, duššigeel, nuustik, rätik, hambahari ja –pasta.

*Aluspesu. Ostsin mitu uut komplekti, kuna peale siirdamist oled sa hästi vastuvõtlik kõiksugu bakteritele ja nii pidasin targemaks tutikad hankida.

*Juhul kui sa ei taha ringi käia nagu kitlis vanaema, mina ei taha, siis isiklikud mugavad riided (pidžaama, pehmest fliisist vabaaja püksid, mõned pluusid jt). Mitte, et ma esimesed kolm päeva üldse kuskile jalutaks, aga no saate aru küll.

*Sokid – 5 paari, millest ühed on villased.

*Hommikumantel ja sussid. Isiklik hommikumantel on minu jaoks must be asi. Ma tean, et tavaliselt väga paljud ei viitsi haiglasse hommikumantlit kaasa tarida. Esiteks võtab see närakas palju ruumi ja teiseks ollakse arvamusel, et küll dressikas asja ära ajab. Aga vot mina ei saa nii. Ma  hommikul olen sellise hästi pikaldase ärkamisega ja kui ärkan, siis ma ei hakka kohe riideid vahetama. Ma viskan mõnusa pehme hommikumantli selga ja siis tiksun omas mullis. Ja pealegi on mul nii üleni tore roosa hommikumantel, mis on veel nii mega pehme, et ainuüksi juba seda kandes tuleb mulle naeratus suule.

*Läpakas. Kuna ma kavatsen haiglas olles blogida. Ma küll ei tea kui palju ma jaksan, aga kasvõi mõne rea kaupa kirjutan ja annan endast elumärki. Kui mitte siin, siis Facebooki lehel ikka.

Viimasel hetkel viskan kotti:

*Telefoni ja laadija.

*Midagi magusat – kommi ja mahla. Kuigi… Sellega on mul veits segased tunded, sest siiani olen ma alati haiglasse midagi magusat võtnud, juhuks, kui veresuhkur madalaks läheb, aga nüüd ma saan ju tutika pankrease ning sisuliselt tähendab see seda, et ma saan diabeedist vabaks ja suhkrud ei tohiks enam mäkra mängida. Võeh, ma ei tea.

*Rahakott ja dokumendid.

Ja nüüd, kus kott on pakitud ja ma istun telefon näpus, on mul tekkinud väike opieelne hirm. Mul pole ju kunagi olnud viietunnist lõikust, nii et mind lõigatakse full lahti, vereülekanded, pärast klambritega uuesti kokku tagasi, morfiin ja asjad. Ja kõik need ravimid hiljem, hormoonid ja immunosupressandid. Et jaa, ma natuke kardan. Eriti hormoonravi. Selle vastu ilmselt ei saa, et olen pärast oppi ja hormoonide manustamist nii või naa tsipa paistes. Aga  karvaseks kui ahv ma küll muutuda ei taha. Mõni, kellel on võib-olla rohkem savi, ütleks  et nojah, ju sa siis oled lihtsalt üks väike pärdik, kes on natuke paistes ja natuke karvane. Mõni teine jälle ütleks, et ei ole hullu, kõik on mööduv. Ning keegi kolmas tuletaks meelde, et kõikse olulisem on siiski see, et ma üldse saaksin uue neeru ja et see hakkaks korralikult tööle ja et organism ei tõrjuks seda ära. Ja ma selle viimasega nõustun sada prossa, peaasi, et uus organ kenasti, ilma viperusteta tööle hakkaks, aga ma valetaksin, kui väidaksin, et välimus pole mulle üldse oluline. Samas üks lugeja kirjutas ja ütles, et ta on 18 kuud hormoone võtnud ja pole karvkattes muutusi täheldanud. Nii et mul on lootust.