Jäin täna endamisi mõtisklema, et kui palju on meie ümber õelust
ja üksteisele ära panemist, näpuga näitamist ja kurjust. Et miks on nii lihtne
öelda halvasti? Miks me, inimesed, reostame oma hinge kibeduse ja
eneseimetlusega? Küsimusi on palju, vastuseid vähe. Aga nendele teemadele
mõeldes hakkasid mu peas keerlema read, mis tahtsid saada nii-öelda
virtuaalsele paberile. Võib-olla kõnetab kedagi teist ka minu tagasihoidlikud luuleread.
Ning nagu aimata võite, siis postituse pealkiri on ühtlasi ka minu uue
luuletuse pealkiri.
Puude varjus, sinililleõites
Kaetud pehme rohetava samblaga, oksaraoga
Tühjad ilusad sõnad, nendega künnan enda ümber päiksesoojust
Kerglaselt löön pea kuklasse, naeran
Keegi ei näe mu palet puude varjus, sinililleõites
Päiksepaistes, sambla vahel oksaraos
Kes küll pühiks pealt pehkind sambla, kolletunud kuivand lehed
Kes küll julgeks astuda välja puude varjust, Valguse kätte
Süda puhas ja plekitu
Kes küll julgeks öelda, endamisi mõelda, et on veatu
Ilma süüta, ehk hetkeks peatud?
Pühid maha kuivand sambla, pehkind oksarao
Sinililleõites uhke rüü
ja ütled – mina oma hinge kurjusele ei müü.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Täitsa hää
VastaKustuta