Meie pulmapäev

Me hakkasime oma pulmi korraldama umbes aasta enne. Et pulm üldse toimuda saaks, selleks on vaja tseremoonia paika ning kellel on pulm koos peoga plaanitud, nendel ka peopaika. Meil oli plaanis pulm koos peoga, sest Joosep ütles, et tema kavatseb küll ainult ühe korra elus abielluda ja et siis peab ka pidu olema. Kuna meil oli kiriklik laulatus, siis oli selge, et laulatus saab toimuma kirikus. Minul oli küll alguses suur soov rannatseremoonia teha, ent Joosepi jaoks oli oluline, et laulatus saaks toimuma just kirikus ja just tema lapsepõlve koguduses. Kuna see oli talle väga oluline, siis tundsin, et see pole koht, kus hakata jonnima ning oma nõudmist taga ajama. Peopaiga osas tegi jällegist Joosep järelandmise ning pidu sai toimuma mõisas. Mis jättis küll esimesel kohtumisel väga hea esmamulje, ent paraku osutus see hiljem ikka väga suureks pettumuseks ja südamevaluks. Kes tahab lugeda, siis saab teha seda siit.

Alguses oli meile abiks ka minu hea sõber Lotta, kes täitis pulmakorraldaja rolli, kuna tal olid varasemast suured kogemused erinevate ürituste korraldamisega. Lotta oli, ilma liialdamata, paljuski minu silmadeks, kujutluspildi loojaks, keerulistel hetkedel kaineks mõistuseks ja vajadusel ka rahustajaks, lohutajaks. Meil oli pulmakorraldaja, meil oli ideaalne peopaik. Kõik tasapisi sujus ja iga nädal liikusid asjad väikeste sammudena edasi.

Aga ma sain ainult kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja pea pilvedes hõljuda kui tuli esimene tagasilöök – me jäime oma pulmakorraldajast ilma. See uudis ei tulnud mulle teps mitte kergelt, vaid täitis mu südame suure murega, sest ühtäkki oli see oluline lüli meie tugivõrgustikust kadunud. Ja põhjus miks Lotta pidi loobuma meie pulma korraldamisest oli lihtsalt sellepärast, et ta jäi beebiootele. Ja kuna ta pea terve raseduse kallistas vetsupotti ja võitles tugeva iiveldusega, siis polnud variantigi, et ta on meiega lõpuni.
Nüüd peale pulmi olen endalt miljon korda küsinud, et miks me ometigi uut korraldajat ei otsinud? Ja ausalt – ma ei tea sellele vastust. Mul ei tulnud sellist mõtet isegi hetkeks pähe, et ma peaksin uue korraldaja kuskilt sebima. Kuigi oleks võinud, siis oleks kindlasti olnud vähem närvikulu, pisaraid ja mida kõike veel.

Neli kuud pulmadeni

Veebruar oli mul töö tõttu nii kiire ja tihe, et õnneks sai kõik pulmaga seonduv mõneks ajaks pausile pandud, et märtsis uue hooga edasi asjatada. Aga nagu me juba kõik teame, siis märtsis tuli meile koroona ja riigis kehtestati eriolukord. See muutis korraldusliku poole muidugi veelgi keerulisemaks. Aprillis ma tundsin, et me oleme niiii üksi selles olukorras. Maailm on segi, kõikjal valitseb ebakindlus ja inimestel on miljoneid küsimusi, ent mitte ühtegi vastust. Ma püüdsin mitte üle mõelda, aga süda valutas. Joosep püüdis mind küll lohutada, öeldes, et ärgu ma muretsegu, 4. juulil seisame me nii või naa altari ees ja ütleme oma „jah“ sõnad ja minust saab tema naine. Aga ega ma selle pärast ju muretsenud. Mina naisena muretsesin rohkem hoopis nagu selle korraldusliku poole pealt. Tahtsin ju, et kõik saaks sel päeval olema imeilus. Et iga väikseimgi detail oleks paigas. Või kui mitte kõik, siis enamus. Aga sellel hetkel polnud mitte kui midagi paigas: kleit oli, florist oli, ülikond oli tegemisel, aga pulmaisa oli endiselt küsimärgi all, pulmakorraldajat polnud enam ja pidu.. ei tea, kas lastakse korraldada. Aa, ja kutsed, no need kükitasid kuskil USA tollis.

Kui vaatasime tracking numbrit, siis sealt näitas, et Oklahoma mingist postist olid need edasi liikunud ja siis sealt vahepostist veel kuhugi kolmandasse kohta ja sealt kolmandast kohast olid liikvele läinud ma ei tea kuhu.Lootsin et Euroopasse. Ja kutsed olid kõik nii kujundatud ja kirjutatud, et peopaik ja kuupäev olid paigas.
Aga siis kaks päeva hiljem lugesin kuskilt ERRi portaalist, et USA pani kokku mingi nimekirja, et millistesse riikidesse peatati koroona tõttu pakkide saatmine ning kae nalja - Eesti oli ainuke riik Euroopast, kuhu pakkide vedu peatati. Ja mina olin veel nii rõõmus kui suutsin oma „super hea“ idee Joosepile maha müüa, et meie Ameerika sõbrad teeksid meie pulmakutsed.

Ja nädal hiljem mõtlesin, et kinnitaks kohakaartide, külalisteraamatu ja kingikarbi ja kinkekaartide tellimuse ära. Aga siis sain vastuskirja, et see tegija peab kahjuks meie tellimustööst loobuma, kuna tal on poole aasta jooksul olnud neli oppi käel. Loomulikult soovisin ma inimesele  kiiret paranemist, ega ma mingi südametu pole, aga pekki küll, see siiski ei muutnud olematuks ka minu emotsioone kui ma seda kõike lugesin. Me olime ta kümnete tegijate seast just sellepärast välja valinud, et ta tegi liblikakujulisi kohakaarte ja külalisteraamat sobis ja hind sobis, kõik sobis. See oli hetk, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaksin nüüd hästi natuke nutta. Pole lihtsalt võimalik, et nii paljud asjad veavad viltu. Kuidas, ah?

Kaks kuud pulmadeni

Ja oleks siis asi sellega lõppenud. Ei. Reaalselt juba järgmisel päeval sain ma meie valitud fotograafilt kirja, kus palus väga vabandust ja andis teada, et tühistab koroona tõttu tellimuse. Kuna maailmas toimuv külvas palju hirmu, siis ei osanud nagu pahane ka inimese peale olla. Nii ma siis lihtsalt lesisin liikumatult voodis ja mõtlesin endamisi, et okei, rahu, hinga sisse-välja, see kõik on mööduv.
Kui olin umbes kümme minutit sedasi liikumatult lebanud helises telefon. Kiku helistas. Rääkisin siis talle ka oma ebaõnnest. Ja kuna see kõik oli lihtsalt niiii absurdne kui paljud asjad vedasid viltu, siis ma lihtsalt lõkerdasin teisel pool toru, mille peale Kiku ütles, et ta pole never nii lebolt suhtuvat pruuti kohanud, et nii mõnigi oleks sellises olukorras juba täielikus hüsteerias. Kuid siis äkitselt Kiku peatus poolelt lauselt ja ütles, et aga oot, temas tärkas nüüd tema sisemine sotsiaaltöötaja, kes tunneb muret, et äkki ma olen hoopis mental breakdowni saanud ja sellepärast ma naerangi nagu mingi poolearuline, haha. Et vahet pole, mida mulle öelda, ma ikka naeran.

Meie pulmapäev

Olgugi, et jäime oma pulmakorraldajast ilma ja olgugi, et jäime ka fotograafist ja kohakaardi tegijast ilma, kutsed kükitasid kuskil teisel pool maakera, koroona möllas ja külvas hirmu, siis sellest kõigest hoolimata oli meie päev väga ilus. Hoolimata isegi nendest pisaratest, mis ma valasin kaks nädalat enne pulmi ja kus ma olin nii piiri peal, et kui ma üks õhtu Joosepile sülle pugesin, siis nuuksusin läbi pisarate, et mul on kõrini sellest mõisa jamast ja kogu sellest korraldamisest ja inimestest, et ma ei tahagi enam mingit pidu. Emotsioonid lõid ikka korralikult üle pea. Tahtsin, et kõik oleks ilus ja tore ja et ma ei peaks tegelema kõiksugu jamadega.

Ööl vastu pulmapäeva ööbisin ma ema pool. Magada sain minimaalselt, kuna ärevus võttis võimust. Hommikul kappasime emaga linna, kus ma juba oma pruutneitsiga tõttasin edasi soengusse, videograaf tihedalt kannul. Peale soengut läksin meiki ja siis liikusin juba salongi taha tuppa, kus mulle aidati kleit selga, anti veel viimane lihv ja valmis ma olingi. Joosep saabus samuti mingi hetk salongi, et natuke nina puuderdada ja ülikond selga panna. Nii et me sisuliselt olime kõrvuti ruumides, ent ei näinud teineteist enne kui ilupildistamisel, meie kokkulepitud kohtumispaigas – Hedon spaa ringteel, purskkaevu juures.



























Kui ilupildistamine sai läbi, siis läksime kirikusse. Seal me lipsasime käsikäes taha tuppa ning umbes viis minutit enne laulatuse algust läks Joosep koos pastoriga saali. Ja siis täistunnist algaski tseremoonia. Esmalt liikus saali altari juurde pruutneitsi, siis läksid Joosepi vennapoeg ja minu väike õetütar, kes kandsid kahevahel sõrmusepatja. Mina samal ajal ootasin fuajees isa käevangus, endal silmad juba märjad. Minu sisenemisel kõlas Andrea Bocelli pala „Prayer“, aga seda instrumentaalpalana. Meile väga armsad inimesed musitseerisid viiulil ja klaveril.








Järgmine hetk laulatusest, mis võttis mul lõua värisema, oli hetk, kus me Joosepiga andsime teineteisele oma tõotused ja ütlesime, mis meil südamel on. Joosep alustas.

Me oleme kuulnud, et parimad asjad siin ilmas on tasuta. Näiteks naeratus, näiteks viisakus. Siiski on võimalik paljusid asju välja teenida. Naeratuse võime saada kauni soovi eest, viisaka kohtlemise osaliseks võime saada siis kui oleme teistega lahked ja sõbralikud. Siiski Sina, Kai, oled paradoks, ühest küljest oled Sa tulnud minu ellu täiesti tasuta, samas ma pole kunagi tundnud, et olen Sind välja teeninud, et olen Sind kui suurimat onnistust väärt. Mõnikord kui Sa pikutad minu kõrval, siis vaatan lakke, taevasse või kummutisahtlite peale ja mõtlen, et Sa oled mulle saadetud, me ei ole kohtunud niisama. See, mis meid seob on ikkagi katkematu tunne, mis on alati taustaks ükskõik millisele olukorrale. See on midagi mõõtmatult enamat kui ühised huvid, intellektuaalsed vestlused või sarnane maailmavaade. See on midagi, mis ei ole meist enestest, vaid midagi, mille Jumal on Sinu ja minu ellu andnud ning kinnitanud selle praeguse sündmusega.

Me oleme kuulnud, et kui midagi või kedagi poleks olemas, siis see või tema tuleks välja mõelda. Sinu kohta ei saa seda öelda. Mitte kelleski ei ole seda ainest, mille pealt oleks võimalik Sind välja mõelda. Lugematu arv Sinu pisikesi kiikse, rumalaid hetki ja kohmetust, mis igapäevaselt kinnitavad kui eriline ja armas Sa oled. Tunnen sageli, et me oleme Sinuga eriline meeskond, sest üheks kõrgeimaks sihiks on, et paarilisel oleks hästi, et ta oleks õnnelik.
Kui ma teen midagi hästi, siis Sa oled alati uhke, Sa ei vähenda kunagi millegi väärtust, mida ma olen teinud. Ja veel lühemalt võiksin selle kokku võtta järgnevate sõnadega: teades minu halvimat, näed Sa minus alati parimat. Nähes minu saamatust, rõhud Sa minu oskustele. Sa otsid minus alati seda, keda ma isegi endas näha igatsen.

Ma seisin seal silmad veekalkvel, kuulates Joosepi igat sõna. mu süda lihtsalt hardus. Ja kui pastor ütles, et nüüd on minu kord, siis oli mu pea tühi, ma olin kogu oma teksti unustanud. Aga ma natuke kogusin end ja siis puterdasin midagi lõuavärinaga kokku. Algus oli väga konarlik ja segane, aga lõpp läks juba enam-vähem hästi.

Kallis Joosep, me oleme läbi tulnud nii headest kui halbadest olukordadest ning see, et me täna siin seisame on tunnistus sellest, et see kõik on meid ainult tugevamaks teind. Ja täna, seistes siin Sinu ja Jumala palge ees, tahan Sulle kinnitada oma ustavust ja armastust. Sa oled väga eriline ja suure südamega mees. Põhjus miks ma Sinusse armusin oli sellepärast, et Sa nägid minus midagi enamat, midagi enamat kui lihtsalt ühte pimedat. Sa võtsid aega, et mind tundma õppida. Sa tundsid siirast huvi minu mõtete ja maailmavaadete kohta, asjade kohta, mida ma millestki arvan. Sinu jaoks polnud minu pimedus probleemiks. Sa vahel lausa unustasid ära, et ma ei näe. Siis kui pakkusid poes mulle naiste ajakirja. Mäletad? Või kui unustasid ära, mitmendale korrusele Sa mind kaubanduskeskuses jätsid. Või kui unustasid mind McDonaldsi vetsu, ise samal ajal vaadates laua all mu lamavat juhtkoera ja mõeldes, et miks Kail küll nii kaua läheb.

Sa oled näinud mu pisaraid ja Sa oled elanud kaasa mu õnnestumistele. Sa pole kunagi pisendanud mu muret, ega ka rõõmu. Sa oled alati minusse uskunud ja julgustanud, ka siis kui mina olen endas kahelnud. Ma armastan Sinu suurt südant ning Su lollakaid nalju ja pranke, mida Sa mulle igapäevaselt teed.
Ja täna siin seistes tahan Sulle lubada, et ükskõik kui kõrgele või kaugele Sa ka ei lendaks, siis tahan alati olla tuuleks Su tiibade all. Ja kui väsid, siis hoian ja kannan Sind, et Sa ei kukuks. Armastan Sind kogu südamest, kallis Joosep.

Enne meie isiklikke sõnavõtte ja traditsiooniliste vannete andmist esitas Joonas Alvre laulu „Sa oled minuga“.

















CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Imeline! 💕

    VastaKustuta
  2. Pisarateni liigutav...

    VastaKustuta
  3. Toredad olete. Ja ilusad :)
    Kui kutsed USA-sse kadunuks jäid, siis kuidas külalised tulla oskasid? Ja kuidas nad oma koha peolauas üle leidsid? Ja kes pilti tegi? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Saatsime e-kutsed. Päris kutsed saabusid umbes kolm kuud peale pulmi. Mul sellest plaan veel eraldi postitus kirjutada, kus ma näitan ka kutseid ja räägin, kuidas me teksti koostasime jne.
      Meil oli lauaplaan ja kohakaardid. Sellest kõigest tuleb samuti veel üks pulmateemaline postitus, et kes olid tegijad. Ja muidugi ka pildid lauaseadetest, kohakaartidest jne.
      Fotod tegi Triin Müür. Ma katsun mingi aeg postituse piltide alla ka midagi kirja panna. Mul selleks natuke Joosepi abi vaja, aga tema on praegu enamuse oma vabast ajast krundi peal ehitamas.

      Kustuta
  4. Oh kuramus, mul võttis nende muljete lugemine pisara silmanurka. Väga liigutav ja armas. Ootan uut postitust ja teile Joosepiga miljon aastat õnne!

    VastaKustuta
  5. Olete väga erlised ja kallid inimesed. Jätkuvat Jumala õnnistust igasse teie päeva!

    VastaKustuta

Back
to top