Selle asjaga on natuke pahasti. Bibi lugu te teate ja kes ei
tea, siis saab lugeda SIIT.
Minu toonane postitus tekitas kõvasti furoori, isegi pimedate liidus võeti
teema lauale, asjaosalised olid väga pahased jne. Kuid ma ei teinud välja ning
mõne aja möödudes torm veeklaasis vaibus. Leppisin sellega, et uue juhtkoera
küsimus on hetke seisu vaadates ebakindel ning lükkub ilmselt teadmata ajaks
tulevikku. Sest lihtsalt pole pädevaid treenereid, kellel oleks motivatsiooni
koeri treenida.
Kuid mõned kuud hiljem kuulsin juhuslikult, et üks pime mees loobus oma
juhtkoerast ning otsustasin uurida, kas koerale on juba uus kasutaja leitud. Et
kui ei ole, siis mina oleksin huvitatud. Ja nii võtsingi kooliga uuesti
ühendust.
Aga asi, mida ma ei teadnud oli see, et too pime mees polnud oma juhtkoera pea
aasta aega eesmärgi päraselt kasutanud ja koer oli päris palju asju ära
unustanud. Kui mitte öelda enamuse. Aga enne, kui kokku saime, tegi treener
talle väikese nädalaajase restardi ja kui esimest korda kohtusime, siis tundus,
et sellest koerast võib täitsa asja saada. Ent järgmisel kohtumisel oli koeraga
vahepeal mingi taandareng toimunud. Muidugi võis ka lihtsalt halb päev olla. Ka
juhtkoertel esineb neid päevi, kus nad absull ei viitsi tööd teha. Parema
meelega vaataks unistaval pilgul Emajõel suplevaid parte ning kujutleks end
sinna keskele sulpsamas. Ja siis pärast mõnusat jahutavat veevanni püherdaks
kuskil liivas ja murus ja igasuguses sodis ja oleks lihtsalt üleni rõõmus. Aga
ei, ma pean siin mingit pimedat ringi talutama ja kohviku laua all igavledes
nohisema, kuni ta oma teiste pimedate sõbranjedega maailma asju muljetavad. Pardid
on ikka palju huvitavamad.
Ja üleüldse võiks juhtkoertel ka mingid õigused pimeda peremehe valimisel olla.
Et oleks vähemalt kaks ühist huvi. Soovitatavalt pardid ja ujumine. Ujumise
võib asendada ka kõiksugu põnevate asjade söömisega, mida väljast võib leida
või siis püherdamisega kõige sees, mis lõhnab kahtlaselt. Tähendab, vabandust,
ma tahtsin öelda imeliselt.
Aga tagasi asja juurde.
Ma ei mäleta enam, mitmendal kohtumisel ma küsisin koera enda kätte, aga minu
mälu järgi oli see vist mingil kolmandal korral. Ja no mis ma oskan kosta. Kui
me läksime jalutama, siis ta ei läinud tee äärde, ei otsinud sebra. Ta oli
täpselt sellise näo ja olekuga, et kuule, otsi ise. Samal ajal piidles ise pidevalt
mu taskut, et kas ma nüüd annan talle maiust. Ja kui andsin talle korralduse
vasak sebra otsida, siis ta võttis küll hoo maha, ent ei saanud nagu aru, et
mida ma tahan. Joosep ütles ka, et ta on sellise olekuga nagu ta kuuleks
esimest korda seda sõna. Läksime siis koer rihmaga käe kõrval sebra juurde,
kiitsin ja patsutasin, andsin treeneri soovitusel maiustki, aga ei midagi. Koer
keeldus sebrale minemast.
Kui läksin tagasi treeneri juurde, et mõneks ajaks koer jälle tema kätte anda,
siis rääkisin ka sellest vasaku sebra asjast. Järgmisel kohtumisel treener
tunnistas, et tõepoolest, Angelil on mingi teema nende vasakute sebradega, et
ta ei taha esimesena pööret sebrale teha. Et ilmselt on see tulnud sellest, et
tema treenerina on esimesena keeranud ja siis sellest on koerale tekkinud
ootus, et inimene teeks esimese sammu sebra suunas ja soovitas mulle sama
taktikat. Aga ma hakkasin vastu vaidlema, et ma ei saa ju pimedana ise
esimesena pööret teha, ma ju ei näe millal sebra mu kõrval on. Ma võin umbes
aimata, et nüüd kuskil siin peaks sebra tulema, aga... nojah.
Ühesõnaga, Angel oli lihtsalt üks nunnu „süga mind kõhu alt“ kodukoer, kes
parema meelega piidles naabrite kassi kui et otsiks mulle treppi ja ust. Õues
käies oli ta ka rohkem arvamusel, et me läksime sinna niisama trallima ja
mängima.
Ja asi ei ole selles, et ma olen oma vana kogenud juhtkoeraga harjunud. Janet
oli ka esimestel kuudel pelglik ja arg. Kartis eksida ja oli super ebakindel,
aga ebakindlusest hoolimata oli tunda, et koer otsis ja vaatas ringi, et kus võiks
see uks või sebra olla, mida ma küsin. Ja kui sain aru, et liikus õiges suunas,
siis kiituse peale hakkas saba hoogsamalt liputama. Angel seevastu seisis
lihtsalt liikumatult ühe koha peal ning vaatles ümbritsevat loodust, tuules
õõtsuvaid puulehekesi ja hirmust kangestunud kassi. Ja kui mina liigutasin end,
siis ainuke huvi oli tal see, kas ta saab nüüd jälle maiust.
Nii et jaa, ma loobusin ka Angelist. Ja see otsus ei tulnud raskelt, sest kui
läksime Tallinnasse eksamiks harjutama, siis ma pole never end nii ohustatult
tundnud. Ma reaalselt mõtlesin, et ma jään trammi alla, sest Angel lihtsalt
jalutas suvalt kõnniteele, üle ohutussaarte, ja kõnniteed, mis üldjuhul
lõppevad sebradega, tema läks lihtsalt kaks meetrit kõrvale seisma. Ja kui
ütlesin, et sebrale-sebrale, siis ta vaatas
siukse näoga, et mida sa tahad inimene. Tal nagu puudus sõna sebra ja
selle asfaldil lebava valgetriibulise asja vahel seos. Et ma nagu ütlen mingeid
sõnu, aga ta päris täpselt ei saa aru, mida mingi sõna tähendab. Ning nendest
kordadest ei hakka ma üldse rääkimagi, kus ta mind vastu posti viis ja kuidas
ta absoluutselt ei arvestanud, et ma pean ka kuskilt läbi mahtuma. Võib-olla
olen mina imelik, aga mina üldiselt kasutan hoonesse sisenemisel ukseavaust,
mitte aga selle kõrval olevat seina.
Kui treener meile koju tuli, siis rääkisime ja võin öelda, et läksime
sõbralikult laiali. Ta ütles, et jah, tal sisimas on soov ja tahtmine koertega
minna ja jalutada, aga siis tuleb elu vahele ja pole motivatsiooni jne. Mina
jällegist rääkisin, et mulle ei meeldi need maiustega treenitud koerad. Et
vanakooli meetot on ikkagist parem. Koer teeb asju siis puhtalt sellepärast, et
meeldida oma peremehele, mitte aga mugida näost maiuseid sisse. Toit ei saa
olla esimene motivaator koera jaoks, eriti veel juhtkoera jaoks. See on minu
arvamus. Ja nii oligi. Tegin veel enne ära minemist Angelile viimase pai ja
oligi kõik.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)

Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
kahju, et taas ei vedanud, aga küllap Sa ikkagi varsti saad selle õige oma kutsu. see on küll veider treenimisviis- ainult maiusega, need koerad ei jaksa varsti enam liikudagi.
VastaKustutaJaa, nõus. Eriti kui arvestada, et labradoridel on kalduvus ülekaaluks. Nad ju võivad lõputult süüa, anna aint ette.
KustutaIsegi niisama kodukoer ei tohiks olla ainult maiustega treenitud. See on nii mõttetu. Vaatan vahel oma sõbrannade koeri, kes ainult snäki peale istuvad ja lamavad ja küsin endalt, et mis selle mõte on. Minu pisike sülekoer teeb selliseid asju esimese ütlemise peale ja ta isegi ei tea, et oleks võimalus mingi maius saada.
VastaKustutaNo just, mingit maiust pole vaja. Koera jaoks tuleb õpe teha lihtsalt toredaks ja lõbusaks. Ainuke asi, mis Janetile sai maiusega selgeks õpetatud oli eskalaatoril sõitmine. Ta alguses pelgas sinna peale minemist, aga siis sai kanapalliga meelitatud ja kui sai aru, et see on täitsa vahva asi, siis edaspidi läks sinna ilma probleemideta. Ja veel kasutasin väikseid treeningmaiuseid siis, kui käisin metsas jalutamas. Lasin koera lahti ja ise kobasin mööda metsarada ning siis käis koer iga natukese aja takka end näitamas, lootes saada maiust. Aga ma ei andnud kunagi siis kui ta ise tuli küsima, vaid kutsumise peale sai.
KustutaKahju, et sul uue juhtkoera leidmisega palju ebaõnne olnud on. Palju Eestis üldse juhtkoerte treenereid on? Su lugudest jääb mulje nagu see ainult üks olekski. Ja kas ootejärjekorras on peale sinu veel teisigi? Või on huvilisi pigem vähe?
VastaKustutaSellele küsimusele, et palju Eestis treenereid on, on väga keeruline vastata. Tartus on 1 treener. Mõned aastad tagasi oli neid kaks, aga noorem treener loobus ja enam ei tegele sellega. Tallinnas on 3 treenerit, kellest üks läks pensionile, teine treenis ainult ühe koera ja rohkem pole tahtnud vist treenida. Nii et järele jääb vaid üks treener, aga kuna tal on oma Kennel, mis võtab palju aega, pluss tavatöö jne, siis ta vist väga ei treenigi.
KustutaÜhesõnaga, kellegil pole aega ega motti treenida, kõik oleks nagu läbipõlenud.
Hetkel on 2-3 koerasoovijat.
Et nagu hobikorras treenitakse koeri? Seda poleks küll arvata osanud. Aga kuidas sa praegu siis peamiselt ringi liigud? Valge kepiga? Kui palju raskem sellega iseseisvalt hakkama saamine on erinevalt juhtkoerast?
KustutaEi, mitte päris hobi korras. Sotsiaalkindlustusametiga on seotud leping ja treener saab palka ka ikka selle eest. Aga hetkel on ühe koolitus organisatsiooniga leping lõpetatud ning teisega lõppeb vist selle aasta lõpus.
KustutaHetkel liigun Joosepi ja emaga. Tuttavates siseruumides liigun valge kepiga. Minu jaoks on kepiga liikumine palju raskem, sest uste, treppide ja kõiksugu asjade otsimine on keerulisem. Koeraga on selles suhtes hea lihtne. Ütled näiteks "otsi uks" ja juba ta lähebki ukse suunas, minnes kõikvõimalikest takistustest ka veel mööda. Bussi või trammi sisenemisel ei pea tänavatolmuseid uksi nühkima, et ust otsida, koer näitab ilma suurema vaevata kohe ukse kätte jne.