Ma ei tea,kust oma postitusega pihta hakata. Tahaks ju endast jätta viisaka ja südamliku tütre muljet, kes suudab alati eeskujulikuks jääda, mitte pahandada, mitte närvi minna, mitte toriseda jne jne, aga käsi südamel – ma ei suuda. Ma tahan nimelt  teile rääkida loo, mille saaks vabalt liigitada kategooriasse „emad-jäävad-emadeks“.
Ma ei tea, kuidas teistes peredes nende asjadega on, aga ma tahaksin niiväga loota, et ma pole ainuke tütar siin planeedil, kes ajab oma okkad laiali ja hakkab turtsuma nagu siil, kui ema püüab oma lapsekest ainult aidata. Ma vahel korrutan seda endale mantrana, ausõna, aga kulmu veab tahestahtmata kortsu, kui sind järjekordselt püütakse vati sisse toppida ja turvatrellid ümber keevitada.

Minu ema on alati olnud selline pisut kanaemalikult ülehoolitsev. Vahel mul on tunne, et ta pole kunagi lasknud mul päriselt lennata, sest hirm ja mure, mis kõik minuga võib juhtuda on liiga suur. Ma siiani näiteks mäletan seda korda kui tahtsin Tallinnasse AHHAA Teaduskeskusesse tööle kandideerida ja kui ma sellest emale rääkisin, siis selle asemel, et mind innustada ja julgustada, hakkas ta mulle nagu varrukast ette lugema põhjuseid, miks ma ei saa ja mis võib valesti minna ja et mõelgu ma ikka ennekõike oma tervisele jne jne.
Ja sellised tavalisemad, igapäevasemad asjad, mida ta teeb on näiteks see, et kui näeb, et mul pole kindaid käes, siis võite kindlad olla, et tal on alati paar varukindaid kotis, mida mulle siis pihku pista. Kui linnas käime, siis vaevalt jõuame bussis maha istuda, kui juba ta pakub mulle kohukesi, smuutit, müslibatooni. Ükskord, kui tulime poest ja teel koju hakkas lörtsi sadama, siis ema võttis oma peast bareti ja suskas selle mulle pähe. Mina putkisin samal ajal vastu, aga kuna mu mõlemad käed olid poekottidega hõivatud, siis oli sellest suht vähe tolku. Ja ma saan aru, et see tuleb emainstinktist, et vahet pole kui vana su laps on, ikka sa tahad teda hoida ja kaitsta, et ta jumala eest ei oleks näljas ja paljas.
Ning kui mul siin selle dialüüsiga on vahel tervis olnud nii halb, et ma pole jaksanud süüa teha, siis tema on meile pudrukest hommikuks keetnud ja kõiksugu maitsvaid roogasid valmistanud. Kui ma sellele mõtlen, siis võtab ikka südame alt soojaks küll, et mul on siin maailmas keegi, kellele ma saan alati toetuda. Alles nädala alguses, kui ema jälle oma aurava kartulipudrupoti ja kotletikestega meile tõttas, kallistasin teda ja ütlesin, et kui väga hea meel mul on, et ta olemas on ja et ma armastan teda.

AGA… Nende ülihoolitsevate emadega käib kaasas ka üks väike, tibatillukene, mikroskoopiline miinus. Nad nimelt, kas a. ei usu, kui laps väidab, et kõik on hästi, kõik on korras, mul pole midagi vaja või b. nad kuulevad küll, saavad suurepäraselt aru, kuid käituvad ikka risti vastupidi sellele, mida sa neile ütlesid või palusid.

Kui mul see peritoniit hakkas vaikselt endast märku andma, siis mõni õhtu pidin ma end masina küljest korra lahti ühendama, et käsitsi lisa lahust kõhtu lasta. Aga nende lahti ühendamistega on see keiss, et sa saad vaid ühe korra end lahti ühendada. See on sellisteks SOS olukordadeks. No kui peaksid näiteks tahtma öösel minna vetsu. Aga kuna mu neerud on peaaegu et lõpetanud oma töö, siis ma väga tihti ei käi vetsus. Kuid miskipärast tahtsin ma just siis vetsu, kui mul see peritoniidi jama hakkas tekkima. Võib-olla oli see tingitud sellest, et kuna kõhukelme kaudu ei saanud dialüüs korralikult toimida, siis hakkasid neerud ise uuesti rohkem vaeva nägema, et organismist liigset vedelikku välja tuua. Ma ei tea. See on puhtalt minu oletus.
Aga see tähendas muidugi seda, et hommikuti oli mul räme pissihäda. Ent kuna ravi lõpuni oli veel oma 2-4 tundi, siis ma lihtsalt hoidsin jalad ristis ja kannatasin, endal silmamunad peas kollased. Ma rumala peaga mingi hetk kurtsin emale oma olukorda. Ema muidugi hakkas kohe rääkima, et ma peaksin endale voodi alla mingi kausi panema või miskit. Ma laitsin selle mõtte kohe maha. Siis ta püüdis mulle rääkida, et on olemas kõiksugu siibreid. Ja ma olin nagu ei, mul ei ole vaja siibrit. Ma suudan hoida kinni küll ja see pole tegelikult üldse nii hull. Ja ma veel eraldi rõhutasin, Et mul EI OLE vaja, ma EI TAHA, ärgu ostku mitte midagi!

Nii, läks siis natuke aega mööda. Minu jaoks oli teema maas ja ammuilma unustatud, kui siis ühel kenal õhtul tuleb ema meie poole. Asetab koti minu kõrvale diivanile ja ütleb sedasi süüdlaslikult: „Kai, ära palun pahanda, aga ma ostsin sulle ühe asja… „. Ma olin juba häires. See ei kõlanud sugugi hästi. Ema krabistas veel ja siis ulatas mulle kandilise plastikust topsiku – siibri, ja mingisuguse, kuidas seda nüüd siis kirjeldada, lehtrikujulise abivahendi. Nimetame seda nii.

„Emaaa! Mul ei ole siibrit vaja! Ega ma mingi voodihaige pole. Ei ja veelkord ei, ma ei hakka seda kasutama. “, ütlesin ma ilmselgelt väga häiritult. Aga ema seletas, et no kui peaks vaja minema, et las ta siis olla voodi all. Sa isegi ei näe, et see seal on. No tõesti jah. Siis ta tahtis veel, et ma lubaksin talle pühalikult, et ma ei pane seda kuhugi teise tuppa, vaid ikka käe ulatusse.
Oii, ma olin nii kuri. Istusin diivanil kulm kortsus. Mingi hetk sekkus Joosep ka minu ja ema vestlusesse. Üritas sedasi hellalt ja pehmelt öelda, et Kaikene, ema tahab ju ainult head ja et ärgu ma nüüd kurjustagu jne. Nagu mis agenda teil siin minu vastu on? Mingi #teamsiiber siin kokku saanud või.
Ma saan aru, kui see oleks olnud mõni nunnu pissipott, väikese potikõrvaga ja nunnu pildiga. Nagu selline magamistoa aksessuaar või nii, aga EI. Selle asemel toodi mulle hoopis mingi plastikust unisex siiber.

Kui ma Kikule sellest rääkisin, siis ta ütles, et tal on nii palju küsimusi. Näiteks üks küsimus oli see, et kuhu ma selle kusese lehtri panen peale kasutust, kui ma ei pääse magamistoast liikuma? Ma vastasin talle, et mina ei tea. Panen endale padja alla.

Et siis jah, mul on siiber. Ma alguses päris jupp aega mõtlesin, kas üldse rääkida teile seda, sest noh, see oleks võinud ju jääda tegelikult sinna voodi alla, koos selle sama siibriga. Aga mis sest enam, nüüd te siis vähemalt teate, et mul kodus riidekapis on selline seksikas abivahend. Just nimelt, riidekapis. Teises toas.
Ja et keegi nüüd jumala eest ei arvaks, et ma kuidagi viltu vaatan siibri kasutamisele või halvustan neid inimesi, kes seda vajavad, ei, kindlasti mitte. Lihtsalt minul pole seda vaja. See oleks umbes sama hea kui ma ostaksin endale homnepäev lugemisprillid, kuigi pole isegi ohtu, et ma näeksin.

Aga kas kellegil oleks muidu siibrit vaja? Endale, emale, vanaemale, isale, vanaisale, lapsele, kellegile hooldatavale? Mul täiesti juhuslikult seisab siin üks tutikas siiber. Pole selle poole isegi mitte hinganud. Annaksin niisama heast südamest kellegile ära, kellel oleks seda tõesti vaja. Samas ma ei tea, võib-olla siibrid maksavad tänapäeval nii vähe raha, et neid polegi abipakkumisena vaja pakkuda. Samas vähemalt säästaks keskkonda kui jääb miinus üks siiber tootmata.

Jaa-jaa, ma tean, et meil on uus aasta, uus mina, uued lubadused, uued jänesed ja kedagi ei huvita enam see vana. Aga mind huvitab. Ja kuna ma olin aasta lõpus haiglas, siis sõbrad, teeme nii, et ma tõmban alles nüüd oma 2022. aastale pidulikult joone alla. Ja eks ma postituse lõpus siis otsustan, millisesse karpi ma oma aastakese pakin. Kas selleks on pappkarp või metallkarbike või hoopis pommikindel seif ning kas ümber läheb värvikirev ja lõbusates toonides krõbisev pakkepaber või lihtsamat sorti kartong, mis on hoolikalt tagasihoidliku paelaga pealt kinni seotud.

Kui ma vaatan möödunud aastale tagasi, siis mu  sisemuses on hea tunne. Midagi nagu hinges ei kriibi. See on ilmselt hea märk. Ent kui ma peaksin 2022. aastast tooma välja midagi, mis mulle kohe nipsust meenub, siis nendeks asjadeks oleksid:

• Ligi nädal aega ei saanud ma sõba silmale ning seda sõna otseses mõttes. Ma proovisin peaaegu et kõike. Ei tukastanud päeval, ei joonud kohvi, Joosep hoidis mind kaisus ja silitas peakest jne jne, kuid ma ei uinunud. Tavaliselt on kõik see eelnev mind aidanud, kuid seekord mitte. Panin isegi juutuubist sleep meditation muusikat, mis lubas mind udupehmel roosal unepilvel unne suigutada vähem kui kolme minutiga, aga ka see EI aidanud.
  Kes see üldse paneb nn uneteraapia muusikapalale mingisuguse lollaka ajatempli? Sellega tekitab see minus tunde nagu nüüd ma olen kohustatud uinuma nende ettekirjutatud minutite jooksul ja kui ma seda ei suuda, siis ma olen feilinud.
  Lõpuks, peale pisukest veenmist, kirjutas perearst mulle unetabletid välja, mida ma siis kolm ööd kasutasin. Eks selle unega on siiani nii ja naa. Näiteks praegu seda postitust kirjutades olen ma maganud täna öösel kõigest kaks tundi. Eile magasin kolm. Abiks seegi.
• Janeti tervisega seotud hädad, mis panid mind korralikult muretsema ja südant valutama, et kauaks teda enam üldse meiega on. Esmalt kadusid tagakäpad alt ära, siis tuli lampi mingi eriti ränk soolepõletik ning nüüd viimane põnts oli insult. Kuid siiani oleme kõigest toibunud ja Janet ise suhtub kõigesse väga rahulikult, Kui mitte öelda rõõmsalt. Muudkui liputab saba, silmad peas säravad ja õues nuusutab ühte oksa, siis teist ja siis seda lumehunnikut ja siis toda kollast laiku jne. Ühesõnaga poobik tunneb endiselt elust rõõmu ja ümbritseva vastu suurt huvi.
• Aasta lõpus stafülokoki bakter ja peritoniit, tänu millele ma sain haiglatuusiku ja kolmenädalase antibiotsilaksu. Aga haiglad mind ei heiduta. Ma tavaliselt haiglasse minnes tarin mitu kotti oma kola kaasa, et mul oleks seal võimalikult hubane ja mõnus olla. Näiteks oma nunnud tuduriided vean kaasa, pehme beebiroosa hommikumantli vean kaasa ja loomulikult ka oma jänkusussid. Nii on palju toredam.

Nii et, mis sellest, et olin haiglas. Mis sellest, et võtsin kaalus juurde. Mis sellest, et mul olid unehäired. Mis sellest, et ma ei jaksanud sotsiaalne olla, kodu koristada, trenni teha. Mis sellest kõigest. Kõige oluliseim selle kõige juures on see, et ma olin hoitud ja armastatud ning et ma ei punnitanud surm silme ees asju teha. Ja just seepärast oligi mu 2022. aasta parem kui eelmine. Seda just vaimses mõttes. Ma ei rabelenud enam hing paelaga kaelas. Kui ma tundsin, et ma ei jaksa suhelda, siis ma ei suhelnudki. Kui ei jaksanud koristada, siis ma ei koristanudki. Ning teate mis? Ma ei heitunud sellest, sest ega see pudi põrandal, tolmurullid ja koerakarvad endale ööga jalgu alla ei võta ning ma võin vabalt homme ka oma märja lapiga selle sodi kokku lükata. Jap, just nii, homme kannatab ka seda kõike teha.
Ja mitte, et ma oleksin kogu aeg sellesse nii yololt suhtunud, ei, sugugi mitte. Ma alguses ikka korralikult põdesin ja nahutasin end mõtteis nende tegemata asjade ja kohustuste pärast, kuid siis sain aru, et vaimne tervis on palju olulisem ja nii ma lõingi kõigele käega. Tegin ainult neid asju, mis mind tõeliselt rõõmustasid ja ei põhjustanud stressi.

Aga teate nalja? See kogu eelnev tekst oli alles sissejuhatus *vaatan häbelikult punastades maha*. Kui tahate, siis võite minna ja teha endale vahepeal ühe rahustava kurgikompressi silmadele. Kes aga silmadest ja kurkidest suurt ei hooli, siis siin on 2022. aasta küsimused / vastused.

Oleme Janetiga ilusal suvepäeval teeäärsel rohelisel heinal. Janet lamab ja vaatab keel vestil päikese poole, silmad veidi vidukil. Mina kükitan tema kõrval, veidi tagapool ja  toetan vasakut kätt koera peale. Seljas on mul põlvedeni ulatuv teksasinine kleit, mille poolpikad käised on kergelt puhvis. Minu tumedad pikad juuksed on kammitud paremale õlale. Vaatan otse kaamerasse, näol õrn naeratus.
 

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Ma käisin elus esimest korda balletti vaatamas. Hetkel ma ei hakka sellest pikemalt muljetama, kuna sellest tuleb nagunii eraldi postitus. Käsi südamel luban, etSellest tuleb tõesti üks väga tore ja huvitav lugemine.

 

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Nagu ma eelmiselgi aastal ütlesin, siis mina ei anna uusaasta lubadusi. Ma pigem panen hommikuti mingid eesmärgid paika, päeva edenedes teen nii palju ära kui jaksan ja siis iga tehtud teo eest patsutan end tunnustavalt õlale. Võib-olla see erinevus on, et kuna käesolev aasta on #liikumisaasta, siis katsuks ikka iga päev stepperi otsa ronida.

 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ojaaa. 2022 oli täielik beebibuum. Minupoolses suguvõsas sündis kaks beebit, Kunderite klann sai samuti ühe pereliikme võrra rikkamaks ning aasta lõpus sai üks mu väga kallis sõbranna emaks. See oli veel sellepärast eriline, et ta oli juba väga pikalt igatsenud ja unistanud lapsest ja nüüd see pisike ilmaime oma udupehme juuksetukaga ongi tal käes.

 

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

 

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?

No alustuseks uus neer oleks päris hea. Ja kui seda pole palju palutud, siis suureks, väga suureks abiks oleks mulle ka robottolmuimeja SCHBOT S8.

 

6. Mis riike külastasid?

Ei käinud reisimas.

 

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?

24. detsember. Sest olin haiglas, aga Joosep sai mu raviarstilt eriloa mind külastada ja tuli koos Janetiga mulle jõululaupäeval haiglasse külla. See oli nii kift, kuidas osakond äkitselt elavnes, sest keegi meesterahvas, suur kingikarp kaenlas ja kollane labrador rihma otsas, jalutavad läbi osakonna minu juurde.

8. Mis oli eelmise aasta suurim kordaminek?

Tööalaselt oli päris mitu kordaminekut, aga ma isegi ei valiks seda suurimat. Ma pigem rõõmustan iga väikese kordamineku üle. Eriti arvestades mu heitliku tervist, siis iga mööda saadetud päev, mis läks korda oli minu jaoks suur võit.

 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

*puristan huulte vahelt õhku välja* Mina ei tea. Võib-olla see, kui ma valmistasin kellegile pettumust. Ma võtan selliseid asju väga hinge, kui keegi minu tehtud või tegemata asjade pärast saab haiget.

 

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oh jah, olin. Suvel suutsin kodus olles oma suure varba niimoodi ära lüüa, et pidime sellega lausa EMOsse sõitma, sest jalg tegi liigutades kuni põlveni valu. Kartsime, et luu on katki, kuid ei olnud. Ja nüüd, kus paistetus on ammuilma läinud on mu suur varvas pisut nagu viltu ja mingi kummaline muhuke on ka varba peal. Ning aasta lõpus sain endale peritoniidi ehk kõhukelmepõletiku.

 

11. Eelmise aasta parim ost?

Boiler. Ma oleks äärepealt esimese asjana kirjutanud Annikese klõpsuga ridikül, sest see on niiii ilus, tore ja äge, hingelt ikkagi tõeline naine. Ent mõistus sai seekord südamest võitu.

 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kas ma olen väga igav, kui vastan ka see aasta Joosep? Ilma liialdamata, ma vist rippusin iga jumala päev ta kaela ümber ja ütlesin kuivägapalju ma teda armastan ning et kui tänulik ja õnnelik ma olen, et ta on mul olemas ja et ta on nii armas-tubli-tore-nunnu jne.

 

13. Kelle käitumine ajas südame pahaks?

Vist mitte kellegi. Mulle vähemalt ei meenu küll, et ma oleksin tahtnud millegi peale oksendada.

 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Boileri paigaldusele, Tallinnas eriarsti kontrollis käimisele ja toidule ja elektrile. Täiesti pekkis, mida need elektriarved teevad. Meil oli näiteks augusti elektriarve 170 eurot. Veel mõned aastad tagasi olid suvekuu arved 15-30 euri.

 

15. Mis sind eelmisel aastal tõeliselt elevusse ajas?

Appi! Ma ei mäletaaa. Oodake, ma küsin Joosepi käest. Joosep ütles, et Jordan Petersoniga kohtumine, kui ta mu arvutilaua kokku pani, kui ta mind haiglasse vaatama tuli.
Tähendab, mitte Jordan ei pannud mu lauda kokku ega tulnud mind haiglasse vaatama  .

 

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

Mul avanes võimalus koostööd teha sellise bändiga nagu Lexsoul Dancemachine, kelle musavideodele me tegime Sigritiga kirjeldustõlked pimedate jaoks. Üks minu suur lemmik on Domingo ja selle ma teile siia vaatamiseks üles ka riputan. Aga palun vaadake esimesel korral silmad kinni ning siis seejärel vaadake teist korda alles silmad lahti.

17. Võrreldes varasema aastaga oled sa:

I õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Jeeee! *lilled, õhupallid ja fanfaarid* see on tähistamist ja hõiskamist väärt küll, sest aasta enne olin ma kurvem. Ma ei hakka vist enam siin üle kordama, et miks õnnelikum. Postituse sissejuhatavas tekstis sai seda juba poole mokaga mainitud.

 

II kõhnem või paksem? No ikka paksem. See kaalutõus on tingitud sellest, et dialüüsilahused sisaldavad glükoosi, mistõttu mu keha arvab, et ma mugin öö otsa komme näost sisse. Aga noh, nüüd algas #liikumisaasta ja tahaks väga loota, et juba järgmisel aastal saan siia kirjutada „kõhnem“.

 

III vaesem või rikkam?Vaesem. Kui selle sõja ja energiakriisi tõttu poleks elekter ja toidukorv nii kalliks läinud, siis ilmselt oleks rikkam, aga noh, poleks on paha poiss.

 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Jalutanud, bloginud ja lugenud. Hehee, ma vastasin eelmise aasta kokkuvõttes täpselt seda sama.

 

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Diivanil vegeteerinud ja juutuubis istunud. Aga ma saan aru, et see pole hetkel väga minu teha. Kui keha ütleb „ai niid mai rest“, siis nii lihtsalt on. No ja see juutuub... Inimene peab külitades ju midagi tegema. Ma olen sõltuvuses ühest storytelleri kanalist. Ma võin tema jutustatud lugusid tunde ja tunde kuulata.

 

20. Kas sa armusid aastal 2022?

Eee.. ei.. Või siis tegelikult jaa. Ma olen kõrvuni oma nunnusse kasukasse armunud, mis on maailma pehmeim ja mõnusaim. Ja värvilistesse kevadsaabastesse. Ja roosasse kevadmantlisse, mis alles valmib Annely Mohnja usinate käekeste all.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0

22. Mis oli su lemmik sari?

Meil endiselt pole telekat, pole Netflixi jne. Jeebus küll, ma tunnen end nagu mingi kivialune fossiil. Me tegelikult peaaegu oleksime ema vana teleka endale saanud, aga kuna see läks vahepeal õeperele, siis nemad andsid selle kellegile kolmandale ja nemad omakorda ühele perele. Või kuidagi nii see lugu oli. Igatahes meil ei ole telekat.
Ma mingi aeg sikutasin endale Telia TV rakenduse, et sealt kõiksugu huvitavaid sarju vaadata, ent Telia pole siiani suutnud end pimedate jaoks ligipääsetavaks muuta. Aga ega nende asjadega ei tohigi kiirustada. Esimesed kümme aastat tuleb esmalt rahulikult mõelda, et mis ja kuidas ja siis veel tsipake mõelda. Oot, mis see küsimus oligi? Aa, kas ma mingit uut sarja vaatasin. See pole küll sari, aga juutuubist vaatasin erinevaid dokke ookeanis elavate kalade ja süvavetes elutsevate isendite kohta. Vot see oli küll põnev.

 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei. Jumal küll.

 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Piinlik tunnistada, aga ma kogu selle virr-varri keskel suutsin ainult ühe raamatu läbi lugeda ja selleks oli Remarki „Armasta oma ligimest“. Oli täitsa okei. Tema teised raamatud on mulle pisut rohkem meeldinud. Just need romantilised olustiku ja ruumi kirjeldused on olnud ääretult lummavad. Selleni tuleb muidugi jõuda, enne tuleb rohkelt kuulata kõiksugu sõjaga kaasnevaid koledusi, ebaõiglust ja ülekohut.

 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ma ei tea, kas seda just avastuseks saab nimetada, kuid elamuseks kindlasti. Mul avanes nimelt võimalus käia Viini filharmoonikute Straussi orkestrit kuulamas.
Kaks piinlikku seika juhtus ka selle kontserti jooksul. Hakkasin nimelt korra üksi plaksutama, sest vääga piiikk paus oli ja mulle tundus, et kõik ootavad seda esimest plaksutust, et siis massiga kaasa minna. No ma siis tegin otsa lahti, aga miskipärast ei tahtnud ülejäänud mass minu plaksutamisega kaasa tulla (khmmkhmmm). Teine piinlik moment oli see kui rahvas tõusis aplodeerimiseks püsti, sest nõuti lisalugu. Lisalugu tuli, rahvas taas istus, välja arvatud – MINA!!! Nii ma siis seisin seal uhkes üksinduses keset suurt saali, kuniks ema lõpuks märkas mulle kah öelda, et kõik teised istuvad. No ma ka siis istusin, mõneminutilise viivitusega. Endal põsed piinlikkusest õhetamas. 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Joosepiga rohkem koosolemise aega

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kas see peab olema 2022 aasta väljalase? Kui jah, siis ma ei tea. Kui ei pea, siis ma haiglas olles vaatasin kirjeldustõlkega „Sipsiku“ filmi ära ja no mu süda lihtsalt sulas. Silmad olid sellest kaltsunuku südamlikkusest, siirusest, vaprusest ja toredusest pidevalt märjad. Ja ma tean, et siin oli kunagi ilge vaidlus teemal, kas Sipsik on tüdruk või poiss ja kas Ott Sepp oli ikka õige andmaks armastatud Sipsikule oma hääle. No minu vastus sellele on jaaa-jaaa-jaaaa. Ott suudab olla nii lustlikult lapsemeelne, et raske oleks kedagi teist mustajuukselise kaltsunuku sisse kujutada.
Kuid mul jäi üks küsimus õhku: kas tegemist oli pooleldi anima- ja pooleldi mängufilmiga? See jäi minu jaoks pisut segaseks.

 28. Mida sa tegid oma sünnipäeval? Kui vanaks said?

Sain vanemaks. 37.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Sobiv doonorneer ja pankreas. Aga fingers crossed, et see aasta need tuleks. Kui ma küsisin oma raviarsti kliiniliselt assistendilt, et millal ma neeru saan, siis ta vastas, et nad otsivad mulle kullaprooviga neeru. Aww, kas pole nunnu. Mitte et nad seda päriselt saaks kuidagi teha või mõjutada, see on puhas juhus, millal ja kellele kõige sobivam organ tuleb, aga heldima pani selline vastus mind ikkagi.

 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Värviline, rõõmsameelne, detailidega mängimine ja  riietusele aksendi andmine, maitsekas, naiselik, armas. Moesuunda ma ei oska küll nimetada. Kandsin neid riideid, milles tundsin end kaunina.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Joosepi jaburad naljad. Ning ma endiselt ei väsi kordamast, et minus pesitsev siiras lapsemeelsus on samuti üheks väga oluliseks teguriks.

 

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem meeldis?

Ilmselt Sipsiku tõttu Ott Sepp.

 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Aasta lõpus selgus, et kolm Eestis tegutsevat bussifirmat pöördusid kunagi mingi aeg Euroopa Kohtu poole, sest nad pole nõus, et riik ei toteeri 0 pileteid. Kohus leidis, et tõesti-tõesti, ettevõte ei pea neid kulusid kinni maksma ja nii algatati ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu. See puudutab nii eelkooliealiste lastega peresid kui ka puudega inimesi. Nördimust valmistas eelkõige see, et plaanitavast muudatusest ei teavitatud ega kutsutud kordagi arutama. Kõik tehti jõupositsioonil olles ära, väites, et see eelnõu ja seadusemuudatus ei muuda puudega inimeste eludes midagi, sest me sõitvat erinevate linnade vahet nagunii ainult meelelahutuslikel eesmärkidel. Pekki küll, kust nad teada said!!?$%#?? 

  

34.Keda igatsesid?

Mitte kedagi vist. Haiglas olles Joosepit ja Janetit. See on ilmselt siililegi selge. Ent muidu mitte kedagi.

35. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.

Teiste meeleheaks ei tasu oma hinge ja südant lõhki rebida. Igal ühel on siin elus oma rada, mida mööda minna. Omad tõekspidamised, eesmärgid jne.  Kui hakata pendeldama erinevate inimeste tõekspidamiste ja soovide vahet, siis võib juhtuda, et kaldud oma rajalt kõrvale ja kaotad elus sihi. Jätka julgelt oma rada, kes peavad tulema, need tulevad nagunii.

Oh, juba läbi või? No mis siis ikka, pakime selle 2022. Aasta siis pidulikult fanfaaride saatel kokku. Ma arvan, et panen ta kenasti ühte kõige tavalisemasse karpi ja peale kleebin mõned värvilised rosetid, meenutamaks neid mõningasi toredaid hetki.