Mõned nädalad tagasi
hõiskasin ma oma Facebooki blogilehel, et arvake ära, kes läheb Soomaale
tõukekelgutama ning lisasin, et loodetavasti läheb kelgutamisega nats paremini
kui suusatamisega. Ja no selles mõttes läkski, et kuhugi vastu puud ma ei
kelgutanud ning kraavi ka ei kihutanud. Tõele au andes ei kihutanud ma üldse
kuhugi, sest me ei käinudki kelgutamas. Ja takkajärgi olen isegi natuke rahul, et jätsin minemata, kuna rahvast
oli murdu. Mulle meeldiks Joosepiga kahekesi kelgutada või siis väikse sõprade seltskonnaga.
Lihtsalt sellepärast, et Soomaa on selline koht, kus on suured lagedad lumme
mattunud väljad, mõned üksikud lumised madalad männid ja…vaikus. kui mass
korraga rajale läheb, siis kaob minu jaoks osa sellest looduse ümbritsevast võlust
ära. See on umbes sama, et miks me tihtipeale käime metsas ja rannas üksi või
koos koeraga jalutamas… Ma ei tea, kas saate aru, mida ma silmas pean.
Ent see polnud põhjus, miks jätsime minemata. Aga no ma kohe räägin teile
sellest päris põhjusest ka.
Juhtus nii, et päev enne kelgutamist vigastas Joosep kuidagi nii õnnetult oma jalga, et see raibe hakkas vastu ööd valutama. Hommikuks polnud olukord parem, nüüd oli jalg lisaks valule veel turses ka ja mina, hea ja armastava naisena, võtsin ainuisikuliselt otsuse vastu, et me ei lähe kelgutama. See otsus tuli väga raske südamega, sest ma tõesti ootasin seda niii väga, kuid antud olukorras pidasin ma Joosepi jalavalu kelgutamisest siiski olulisemaks. Ma pean ju ikkagi oma kalli kaasa eest hoolt kandma. Nii nagu ma talle neli aastat pühalikult valges kleidis altari ees tõotasin, et olen ta kõrval nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises, rikkuses ja vaesuses…ja pealegi, kes mind siis poputab, autoga ringi sõidutab ja minuga treppidel võidu üles jookseb ja selja taga möirgavat karu teeb kui mina samal ajal kiljudes eest ära lidun, kui ta jalg peaks siin otsustama igavesest igavesti valutama jääda!?
Ühesõnaga ma
tegelt ka muretsesin ta jala pärast nii väga, et pidasin ainuõigeks mitte
kuhugi minna, aga Joosep ei näinud seda asja üldsegi nii roosilisena nagu mina,
vaid ta sai mu peale väga kurjaks, et ma sedasi, ilma temaga aru pidamata,
otsustasin tema eest ära…ja siis me läksime tülli. Ma siis selgitasin, et see
pole ju mõeldav, et ta läheb valuliku ja turses jalaga tõukekelgutama, mispeale
tema arvas, et ta võiks ju minu ikka kohale viia. Ja kui ma küsisin, et mida
tema siis senikaua teeb, ütles ta, et autos istub. Eino tere hommikust, kas ma
olen sellise näoga nagu ma hullult tahaksin kelgutada, samal ajal kui mu
kallike istub autos!? See oli minu jaoks lihtsalt nii loll jutt, et ma läksin
nii närvi, ja no ega temagi rahuga hiilanud.
Lõpuks hakkasin ma nutma ja olin nii hingepõhjani solvunud, et kuidas ta ometigi
aru ei saa, et ma tegin seda kõike suurest armastusest ja hoolivusest tema
vastu ja et eelkõige tahan ma just temaga kelgutama minna. Ent kuna me olime
mõlemad selleks ajaks juba nii turris ja okkalised, siis ilmselt kostusid meie
sõnad teineteisele umbes täpselt sedasi: blaablaablablaablablablablaa.
Kusjuures, tal
siiani jalg valutab. Nii et ma endiselt arvan, et tegin ainuõige otsuse. Jaa,
okei, ma hiljem tunnistasin talle, et võib-olla olin ennist tõesti pisut liialt
impulsiivne ning oleksin võinud enne otsuse tegemist temaga natuke asja arutada.
Või siis oleksin pidanud oma otsust talle sedasi pehmelt ja hellalt serveerima,
peakest silitama ja lillepärjakese pähe asetama, et seda puhisevat hmöirapulli
tema sees vagusi hoida.
Aga no on kuidas on. Kui me lõpuks end tühjaks vahutasime ja karjusime, mina
oma solvumisest üle sain ja nutud nutetud sain, leppisime kokku, et lähme teine
kord kahekesi koos ja ehk ongi siis pisut rahulikum.
Nii, ja nüüd te ilmselt küsite, et kuidas see kõik puutub postituse pealkirjas
viidatud käeluumurdu? Ma olen ju terve postituse seletanud ainult mingisugusest
jala paistetusest ja valust. Aga vot, kallid sõbrad, see puutub täpselt nii
palju siia, et kohe järgmisel päeval kukkus mul ema õuetrepist kuidagi nii
õnnetult, et murdis käeluu. Viisime ta siis EMOsse, kus selgus, et tal pole
mitte lihtsalt murd, vaid nihkega murd. Arstid tegid talle tuimestava süsti
ning hakkasid siis kätt paika väänama. Kaks korda väänati, sest esimese korraga
ei õnnestunud. Ja kui nüüd tõele au anda, siis ei õnnestunud päris sada
protsenti ka teisel korral, mistõttu peab ema täna kirurgi juurde
minema ning siis selgub lõplik tõde – kas tuleb lõikusele minna või mitte.
Nii, ja kogu see eelnev jutt oli kõigest sissejuhatus. Loo puänt on see, et mul
on siin kaks uskumatult kangekaelset inimest. Üks jalahaige, kes ei pea paljuks
tõukekelgutama minna ning teine, kes tuustib oma kipsis käega sedasi ringi nagu
homset poleks. Ei päriselt. Endal oli peale kukkumist käsi turses, luust kild
väljas, sõrmed sinised ja EI SAANUD (!) oma kätt liigutadagi, aga juba
järgmisel päeval ta helistas mulle ja ütles, et tema on töö juures. Kui ma seda
kuulsin, siis pidin reaalselt südari saama. „Emaaa! Sa peaks praegu kodus olema
ja rahulikult puhkama!“ hurjutasin ma teda dramaatiliselt. Tema aga tõi põhjenduseks,
et tal oli vaja uksele silt panna, et on kipsis käega haiguslehel.
Kuna mul oli samal hommikul pediküüri ja kulmudesse-ripsmetesse aeg pandud,
siis pärast seda kui Joosep oli minu ära visanud, läks ta emale töö juurde järgi.
Ja kui ma kaks tundi hiljem oma kallist kaasat taas nägin, olid tal juuksed
maha pügatud. Võite kolm korda arvata, kes pügas!? Jah, minu töömesilasest
emake. Ühe käega. Mis see terve käsi ikka sedasi kasutult siin ripub, eks ole.
Ning juba teisel
päeval hakkas ta endale suurest igavusest kuurist puid tuppa vedama. Tal ei
olnud vaja seda teha, Joosep oli talle mitme
päeva puud juba ette ära vedanud. Nii, ja siis ta keerab endale lokirulle
pähe, sest iial ju ei tea, millal keegi ukse taha tuleb ja siis ta peab kena
välja nägema. Ma püüdsin selgitada, et ta näeb niisamagi kaunis välja, aga ei
pidavat nägema, kui rulle ei keera. Ilma rullitamata nägevat ta nagu lammas oma
juustega välja. Ma ei saa aru, mis lammastel viga on. Lambad on ju nii armsad
ja pehmed. Aa, ja rulle ta keeras väidetavalt ainult ühe sõrmekesega. Ühe
pisikese tillukese sõrmekesega.
No ja siis ta seal veel küpsetab ja koristab ja tuustib niisama ringi. Täna ta
näiteks ütles mulle, et ta pesi aknad ära, kuna ta ei võinud enam vaadata,
kuidas päike aknast sisse paistab ja siis on kogu seda tolmu näha.
Ja ma olen nagu Issand halasta. Päriselt ka.
Ühesõnaga ma sain nüüd südamelt ära ja hakkas palju kergem. Ma lihtsalt väga loodan, et ema ei tee oma askeldamistega käele liiga. Ma saan aru, et meie suguvõsa naised ei oskagi puhata, eriti mu ema,teist kohta hoiab raudselt oma käes mu vanem õde. Ta on samasugune ringituuseldaja, kogu aeg tuustib tolmuimeja, lapi, harja, puhastusvahendi ja nuustikutega mööda elamist ringi, möödaminnes keedab perele vahepeal toidu ka valmis ja sada muud asja.
Aga muidu on mu ema väga nunnu ja armas, lihtsalt ta võiks veits rahulikumalt oma koristamistega võtta. Ega need pesemata aknad, tolm ja muu sodi endale jalgu alla ei võta ja minema jaluta. Ausõna, käsi südamel. Mina näiteks ei pea kuskilt murtud olema, et aru saada kui mõnus on vahelduseks diivanil lösutada ja Netflixi vaadata.
Kuidas teil, Kas luud-kondid terved või olete ka õnnetult mõne luu see talv murdnud?
Ei ole õnneks kunagi ühtki luud murdnud, aga emade osas olen küll ühte meelt. Ei oska minu oma ka üldse rahulikult võtta! Endal seljavalud ja loobib päevas üksi koormatäie puid keldrisse, kühveldab kaks tundi lund, käib poes ja kütab ja teeb süüa ja koristab ja..
VastaKustutaJaa, nad kohe ei oska rahulikult olla, käed kogu aeg sügelevad midagi teha. Mul ema samuti talvel vehib lumelabidaga, kevadel riisub aeda, suvel rohib ja niidab, sügisel taas riisub ja hakkabki ring taas otsast pihta.
KustutaMul on olnud üks luumurd, üks mõra ja üks väga tugev põrutus, peale mida oli näha väikest mühku, kui turse lõpuks alanes ning mis siiani kenasti omal kohal alles on.
Aga vaadates praeguseid ilmaolustikke, siis tahaksin kõigile soovida: püsige vapralt püsti! Või veel parem, ärge üldse minge õue.
Autos istumine on jah inimestele erineva tähendusega. Kui see on planeeritud tegevus, siis saab selle väga hõlpsalt sisutada raamatu või podcasti lugemise/kuulamisega, arvuti kaasa võtmisel töötegemisega, investeerimisprotfelli suurendamise või lihtsalt mina-aja-pühendumisega. Juba 20 aastat tagasi ütles kõrgelt haritud sugulane, et ta sõidab bussiga tööle tööpäeviti 30 minutit ja see on tema jaoks see aeg iseendale... et autoga sõit ja liikluses rahmeldamine ei tee talle ega loodusele head. Juba siis oli inimesi, kes julgesid seda välja öelda, aga nagu näha, siis ei muutnud sellest kahjuks midagi.
VastaKustutaLuud-kondid veel ptuiptuiptui terved, aga pole ka suusatamas ega kelgutamas käinud. Küll järgmine aasta jõuab :D. Tuleks see kevad ja soe suvi juba, et kuuleks inimeste hädaldamist selle oh kui kuuma ilma kohta - siis toimetajad ei toimeta enam ühe käega ainult toas, vaid ka õues/aias!
Enne kui meite maale see vahva jäävihm jõudis, rõõmustasin mina iga päev jalutamas käies kevadise õhu üle. Ja ma olen õnneks seda sorti inimene, kes pigem kurdab liiga külma üle ning mitte õues olles, vaid toas olles. Ma lihtsalt olen suure algustähega külmavares.
KustutaMis puutub autos oma aja sisustamisse, siis natuke Joosepit teades ja tundes, siis tema oleks telefonis istunud ja lugenud meditsiini, majanduse või mõne muu teadusliku uuringu kohta, näiteks inimpsühholoogia. Mina seevastu huvitun hetkel süvaookeanite elust ja vaalalistest.