Lõpetasin just kõikide õnnesoovide lugemise ja sõin kõik sünnipäevakommid ära. Nüüd kõht valutab. Polnud vist kõige targem otsus. Selge tõestus, et vanusega ei tule mõistus tingimata kaasa – aga noh, vähemalt kommid olid head.

Kuigi mu viimased postitused on olnud pigem laatsareti hõngulised ja vahel ehk andnud isegi seda tunnet, et kohe-kohe tõmban surilina ümber ja hakkan vaikselt sussi sahistades surnuaia poole astuma, siis hoidke oma hobeseid – ma ei ole mingi papist tüdruk ja väikesed eluturbulentsid mind nii kergesti maha ei murra. Eriti kui mul on seljataga selline tohutult armas sõprade armee ja pere, kes teevad kõik selleks, et ma tunneks end hoituna ja armastatuna.

Minu, igati lugupeetud juubilari, hommik algas täpselt nii, nagu ühele tulevasele pensionäride eliidile kohane. Vajutasin tuimalt äratuse kinni ning magasin magusat õndsat õiglase und edasi. Esimene märk sellest, et olin end kapsaks maganud ja sootuks unustanud, et mul üldse sünnipäev on. Ühtäkki raputas Joosep mind õlast ja ütles, et su ema on ukse taga. Tõmbasin endale paksu hommikumantli selga ja läksin ust avama, endal veel padi näos. Ilukirjanduslikus mõttes tahaks siia veel lisada, et juuksed olid ka igatpidi sassis ja turris, aga noh, see oleks lausvale. Mul on hetkel peas punupatsid, mis on umbes sama mugavad ärgates nagu kulmud – nad lihtsalt on seal, ükskõik kuidas sa hommikul ärkad.

Igatahes. Ema oli ukse taga, käes suur kimp valgeid roose, elektriline heleroosade roosidega tekk ja soojad pannakad. No kas pole armas? Emad on lihtsalt da best. Hiljem veel ütles, et kui olin siin siruli maas ja värisesin üle kere kõrge palaviku tõttu, siis tal oli suur kiusatus kingitus varem üle anda, aga siis mõtles, et ahh, ei… “las kannatab, las külmetab edasi,” lõpetasin ma naerdes ema lause.

Kiku helistas ka – ja kui see naine helistab, siis maailmas ei eksisteeri mitte ühtegi head vabandust, miks ei peaks saama telefonile vastata. Kiku ei helista niisama. Tal peab tähtede seis olema õige, kõik tervise näitajad peavad olema tema poolt ja kenasti üksteisega koostööd tegema ja maeitea mis kõik veel, lihtsalt selleks, et ta saaks helistada. Temale omaselt unustas ta seegi kord korraks ära, et ma ei näe. Ta on nimelt just praegu kolimas kuhugi Kadrioru lähistele, kuulsate inimeste sekka, mille peale mina ütlesin, et "oh, ma tulen külla ja ära tule mind aitama, las ma koperdan oma valge kepiga mööda tänavaid ringi ja otsin õiget maja, võib-olla koperdan siis mõne tuntud inimese otsa kah". Selle peale teatas Kiku, et tal aknad kahjuks hoovi poole ja et ma ei näeks isegi toas olles aknast kuulsusi mööda kõndimas... Kolm sekundit hiljem hakkas ta naerma ja nentis, et ta päriselt ka ei teinud praegu nalja, ta reaalselt unustas hetkeks ära, et ma pime olen.

Ei midagi uut siin ilma pääl, happens all the time.

Enne kõne lõppu uuris veel, kas ta mäletab õigesti (tema puhul igati õigustatud küsimus, arvestades fakti, et ta just sekund tagasi unustas mu pimeduse ära), kas ma sain 40. "Jep, " ütlesin ma. "Piinlik," vastas tema.

Teise sõbranjega sai nalja viluks arutatud ja nenditud, et vanasti, siis kui meie veel noored olime ja diskodel jalga keerutasime, siis jagati sünnipäevalastele klubidesse tasuta sissepääse. Tule ise ja võta oma viis ilusat sõbrannat ka kaasa, kõigile pidulistele esimene jook tasuta. Nüüd aga ootas mind hommikul postkastis apteegi sooduskupong, millega ma saan oma ostult 5 euri alla, aga sedagi ainult tavatoodetele ja kui olen eelnevalt 20 euri eest kaupa ostukorvi ladunud. Kardan, et minu poolt jääb küll see "suurepärane" kupong kasutamata, sest mida muud ma vanainimene ikka apteegist ostan kui mitte retseptikaid ja soodusega tooteid, millele see viis euri ei laiene. Aga nali naljaks, tegelikult võiks kupong olla näiteks -10 eurot või vali endale üks meelepärane toode ja saad oma vanuse protsendi soodukat. Vot see oleks midagi, mille peale mu kõrvad hakkaksid võib-olla natukenegi liikuma.

 Haha, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see ongi see legendaarne vanainimese kopika veeretamine, mis vaikselt ligi hiilib… või on see hoopistükkis elukogemusega õpitud ostutarkus, sest seda peab küll tunnistama, et nendel vanaemadel on ikka õite hea nina kõiksugu soodukatele. Samas, praegu ma mõtlen endamisi muiates, et huvitav, kas minu sisemuses on siiski vaikselt pead tõstmas see mutt, kes umbes kolmekümne aasta pärast jookseb mööda osturallisid käruga ringi ja tõukab kõik teised penskarid oma turukotiga nokki, et viimane parim diil omale krabada.

Oh, kas keegi ei tahaks mulle probiootikumide koostööpartneriks Hakata? Arvestades kui palju ma antibiootikume krõbistan, kuluksid need mulle igati marjaks ära. Ja igast muud kraami võib samuti paki sisse poetada, nagu näiteks kollageen, C-vitamiini, juustevitamiini, hüaluroonhappega tooteid ja midagi põlve-ja puusaliigestele peale määrimiseks ja sisse söömiseks. Viimastega veel muret pole, aga aegsasti tuleks ikkagi Hakata ennetama ja varusid koguma.

 Aga aitab tõbise heietustest. Ei tahaks kuidagi ühtede õnnitlusi teistest rohkem esile tõsta, sest kõik olid omamoodi armsad, aga mõnda lugesin ikka päris mitu korda. Näiteks Krista kirjutas:
Kallis Kai! Sinu supervõimeks on võluv olemus, mis vallutab ruume ja südameid; tahe kõike ilusamana näha, võime märgata pooltoone, siiras tundlikkus ning muidugi see kõlav ja nakatav naer. // Lõppu lisas, et ta ei tea, kuidas ma seda teen, aga tehku ma samamoodi edasi ja soovis sünnipäevaks jätkuvat õnne ja ohtralt torti (ma tajun siin vandenõud, raudselt tahab mind keskealist prouat nüüd paksuks sööta). 

Aga kui korraks tõsiselt rääkida, siis lugesin ja lugesin ja iga sõna puudutas. Ja kui nüüd järele mõtlema hakata, siis tõepoolest, ma otsin pea igast asjast, esemest (olgu nendeks kasvõi vanaema tuttidega sussid) ja inimesest midagi ilusat. Kas siis lapsemeelse järjekindluse või naiivsusega, otsustage ise. Ja Krista otsib seda vahel eraldi minu jaoks. Mõnikord ta ohkab ja ütleb, et "Kai, no ei ole seda ilu siin, mida sa tahad". Ja mina ikka vastu – peab olema! Ja siis ta vaatab ühtpidi ja teistpidi ja lõpuks ikkagi leiab.

Eks võiks veel pikalt kirjutada, aga tõmban otsad kokku. Lõpetuseks tahan öelda, et tegelikult ongi nii, et vahet pole mis see number passis on, minus elavad sõbralikult koos nii täiskasvanu kui ka lustlik laps. Kui täiskasvanu minus kipub vahel liiga tõsiseks ja murelikuks muutuma, seistes silmitsi kõigi nende katsumuste ja raskustega, mis paratamatult eluga kaasas käivad, siis sisemine laps minus ei lase asjadel liiga tõsiseks minna – tema teeb elu teerullist endale karusselli, lutsutab värvilist suhkrukommi ja naerab vahel võib-olla natuke liiga valjusti. Tema ütleb mulle, et küll homne muretseb ise enda pärast, täna on aga täna ja see on täiesti piisav. Ja võib-olla just selles kahe tegelase tasakaalus – kaines täiskasvanus ja rõõmsas lapselikus kerguses – peitubki kõige parem viis elu elada. Isegi, kui see sisemine laps mul täna jälle kommidest kõhu valutama ajas, siis olgu nii – pigem valutagu kõht kui süda.

 

PS. Üritasin esimest korda elus ise postituse juurde pilti lisada, mis sai minust selle kuu alguses Draama festivalil tehtud, aga no ei. Hädasti oleks üht silmapaari vaja, aga kuna Joosep tegeleb hetkel oma ülikooli asjadega, siis ma ei tihka teda segada. Seega peab natuke ootama, nii umbes kolm ja pool aastat, kuni ülikool läbi saab...
Okei, nali, loodetavasti saab ikka varem.

See vanarahva tarkus peab sajaga paika, sest ainult jumal ise teab, milliseid kannatusi olen ma pidanud terve selle nädala kannatama. Oih, juba kaks tegelikult. Aju on esimesest nädalast ilmselt enamuse ära kustutanud, kuna funktsioneerisin suuresti ainult tahtejõu abil. Ei, päriselt ka. Aga enne kui hakkan ohjeldamatult oma südant puistama, tahan öelda, et olen kõik teie armsad kommentaarid nii blogis kui Facebooki kommentaarides läbi lugenud. Ma väga hindan, et elate kaasa, ent mul lihtsalt polnud jõudu ega jaksu neile reageerida, veel vähem vastata.

Spoiler alert!
Kui sa oled see inimene, kellele juba pelgalt silmatilkadest lugemine tekitab judinaid ja paneb silma ebamugavusest tõmblema, siis nüüd on õige aeg postituse aken X-ist kinni panna. Edasi tuleb ainult "silma horror story" (tegelikult väga pehmes ja leebes kastmes, lihtsalt ma ei tea kui tundlik keegi on). Mina igatahes olen hoiatanud ja ma ei taha pärast näha, et sa oled värisevate kätega mulle unfollow pannud! Mine parem kooki sööma või YouTube’ist kiisusid vaatama.

Niisiis, 10.09 käisin ma laseris. Mulle endale kõlas see alguses nagu midagi moodsat ja pehmet – et no parem kui nuga ju? Reaalsuses tähendab see seda, et arstid põmst põletavad laseriga (loe: kahjustavad) mu silmas ära väikese osa sellest piirkonnast, mis toodab silmasisest vedelikku. Teooria on lihtne: vähem vedelikku = madalam silmarõhk. Praktikas aga… no see ei ole nii romantiline.

Arst selgitas, et igaüks saab sama annuse laseri “põletust”, ükskõik kas su silm on nagu peenike pähklikoor või nagu suur õun (pole vist kõige parem võrdlus, aga ma ei oska hetkel paremat leida) – kõik saavad ühe ja sama. Hiljem siis selgub, kas ja kui palju mõjus. Noh, nagu loterii – kas rõhk langeb ja kui langeb, siis kui palju ta langeb.

Taastumine on olnud väga, väga vaevaline. Esimesed päevad peale protseduuri olid sellised, et enne kui jõudsin silmad avada ja voodist püsti tõusta, purskusid pisarad juba mööda mu põski alla. Ja ei, ma ei nutnud sellepärast, et vaatasin, kui nunnult Joosep kõrval magusalt magab või sellepärast, et ma oleksin suuremat sorti piripiiga – vaid sellepärast, et valu oli nii kõikehõlmav. Kui proovisin silmi avada, siis pisarad lihtsalt voolasid lakkamatult ühtse joana. Seda kõike põhjustas veelgi suurem ja teravam kriipimistunne, mis peale laserit  intentsiivistus. Ja et sellest kõigest veel vähe oleks, siis kogu kupatusele lisandusid veel päevad ja... bakter. Juhhei. Sellise nimega nagu Klebsiella pneumonia. Tavalistel inimestele ei tee ta suurt midagi, aga kuna ta on meie mikroflooras nii ehk naa juba olemas, siis soodsatel tingimustel hakkab ta levima ja tekitab põletiku. No ja ma oma madala immuunsusega olin soodne pinnas ja nii ma endale bakteriaalse põiepõletiku saingi. Boonuseks veel see, et mul viskas palaviku 38 peale.

Praeguseks on see enam-vähem möödas, aga vahepeal oli nii, et mul oli silm paistes, sinine, palavik, bakter, päevad… ausalt, see oli nagu festival, kuhu sissepääs on tasuta, aga keegi ei taha tulla.

Keegi teist kirjutas mulle ka, et ma hoiaks end, et praegu palju viiruseid liikvel. Noh, ja järgmisel päeval olingi ma nagu naksti siruli. Aga ikkagist pean nentima, et silm oli see kõige suurem murelaps, sest koju mulle mingisugust taastumisjärgset paberit ei antud, kus oleks kirjas, mis sümptomid on okeid ja mis puhul tuleks koheselt pöörduda silmakliinikusse. Mul tekkisid näiteks viiendal päeval tugevad valusööstud silmakoopas. Kas see on normaalne, käib taastumise juurde? Pole õrna aimugi.

Enne, kui mind koju saadeti, soovitati tugeva valu korral ibukat võtta, kuid mina ei tohi, kuna see kahjustab siirikut. Ma kolmel esimesel päeval 1 tableti päevas siiski võtsin, sest noh, ilma polnud lihtsalt võimalik eksisteerida. Kui hakkasid valusööstud, siis läksin apteeki ja sealt ostsin Dolmenit, aga sedagi soovitas apteeker alles siis võtta kui olen surivoodil. No okei, mitte päris nii sõna-sõnalt, aga peaaegu.

Eile ma näiteks juba rõõmustasin, et oh, peaaegu nagu inimese tunne juba. Õrnalt on veel tunda kriipimist, kuid pole võrreldavgi sellega, mis alguses oli. Ja siis halleluuja, täna hommikul ärkasin taas mega kriipimistunne silmas tagasi ja valupisar silmis.

Esimesed kaheksa päeva käisin paistes näo ja sinise silmaga ringi. Paistetus on nüüdseks nähtavalt vähenenud, ent silmaalune on endiselt veel kergelt sinakas-kollane. Ütleme nii, et mu käest pole ealeski varem nii palju (või üldse mitte) küsitud, kas ma sain mehelt kolakat. Nagu päriselt, inimesed küsivad otse ja kes ei küsi, ma tajun, kuidas mind kaastundlikult vaadatakse.

Õnneks oli Joosep mu kõrval kõige armsam hoolitseja üldse – tegi pai, tõi kõik vajaliku ja kallistas. Ja no ma olen tõbisena selline hellik, et kui tahad mind lohutada, siis kallistused ja õrnad silitused, eriti peale, ongi parim ravim.

Nii, aga olgu. Ma tegelikult suhteliselt väss. Tõmbasin täna kogu elamise tolmukaga üle, põletasin paberipahna, lappisin kuiva pesu kokku ja panin uue masinatäie käima ja veel kõiksugu koduseid toimetusi tehtud. Ja nüüd olen viimased tund aega istunud niisama diivanil, blogikest kirjutanud ja ootan kuni kell saab südaöö ja siis olen valmis kõik õhupallid, musid-kallid, lillesülemid ja õnnesoovid vastu võtma, sest kohe-kohe algab mu SÜNNIPÄEV! Võiks isegi saladuskatte all öelda, et juubel. Ah jaa, ja kõik kingipakid paluks saata pakiautomaati, suuremate saadetiste korral palun kulleriga otse koju ukse taha. Ma ikkagi praegu veel silmahaige ja raskeid pakke tarida ei tohi.

Täna oli mul aeg protseduuriks, mis pidi aitama mu silmarõhku alla tuua. Ma ei kartnud ega muretsenud ülemäära palju. aga praegu, pärast kõike tundub, et oleksin pidanud. See oli valus – niii ekstreemselt rõve ja valus, et tahaksin lihtsalt end kokku kerida, teki üle pea tõmmata ja nutta nagu habras lilleke.
Te teate, et ma pole muidu selline suuremat sorti kurtja ja hädaldaja, aga praegu  ma tunnen end küll nagu üks suur hunnik õnnetust.Ma lihtsalt... ma ei oskagi seda ebamugavustunnet ja valu kirjeldada, mida ma täna taluma pidin. 

Ma olen kindlasti taaskord erand, aga minu kogemus on selline, et  see oli mega valus ja ebamugav. Kui tavaliselt piisab inimestele ühest valuvaigistavast süstist, siis minule tehti kaks pikatoimelist ja üks lühitoimeline süst, pluss mitmed valuvaigistavad tilgad, sest mu silm ei muutunud tuimaks. Lõpuks tehti laserpõletused niimoodi ära, et ma vahepeal ikka tundsin. Arst loomulikult enam sellesse piirkonda ei teinud kui selgus, et ma tunnen valu, aga et välja selgitada, kus ma valu tunnen, siis ma pidin seda valu ikka kogema. Ja ütleme nii, et ei ole just mõnus tunne, kui sulle 360 kraadist laserkiirt silma lastakse. 

 Protseduuri ajal  mu parem silm nuttis ja vasak, ma ei tea, võib-olla pisardas ka, kuid ma ei tundnud enam seda. Igatahes, ma sain nii palju valuvaigistit, et kui ma lõpuks end opilaualt püsti ajasin, käis mul pea ringi ja süda iiveldas. Ja pool nägu ja silm olid täpselt sedasi nagu keegi oleks mulle paadiaeruga vastu vahtimist mitu korda virutanud. Arst ütles, et nii mitme süsti peale on mul hetkel ka silma limaskest turses, et kui keegi ütleb selle kohta midagi, et siis teaksin et see näeb välja umbes selline nagu keegi oleks mu limaskesta alla õhku süstinud.

Ma ei tea, miks see protseduur on ambulatoorne. Mind oleks võinud vabalt opilaualt ratastooliga kärutada palatisse, oleksin saanud seal rahus vaikselt surra, sest tagasiteel koju iga väikseimgi konarus, pidurdus, kohalt minek jne, see kõik käis mul kerest läbi. Ja kui ma peale laserit tagasi kolmandale korrusele jõudsin, kus mind mu saatja ootas, siis ma oleksin tahtnud lihtsalt nutta nagu väike laps, kelle emme on kuhugi ära kadunud. Vot nii valus oli ja nii ekstreemselt rõve kogemus oli see laserravi. 

Ma kindlasti ei taha väita, et kõigil on see selline. Lihtsalt minu silmade olukord ja anatoomia on natuke teistsugune ja mu silma sarvkest oli juba  pikaajalisest kõrgest rõhust turses ja silm ülimalt tundlik (no katsuge ise kaks kuud elada nii nagu teil oleks ripsmekarv pidevalt silmas ja hõõruda ei tohi, sest siis läheb paistetus hullemaks). Aga lihtsalt minu kogemus oli, ma ei tea mis see õige sõna oleks, eem... väga hellaks tegev, ekstreemselt valus ja ebamugav. Alustades süstist ja lõpetades laseriga.

Küll oli aga personal ja arst ise väga armsad ja hoolivad. Nende kohta pole ühtegi paha sõna öelda. Kui mind ette valmistati, siis sain endale, nagu ikka tavaliselt, toredad sussid, pidžaamapluusi (kuna mu enda kapuutsiga pusa osutus liiga paksuks) ja mütsikese pähe,  kuhu vahele pidin ma kõik oma tagumikuni ulatuvad punupatsid ära peitma. Arst veel enne protseduuri vaatas mu silma, rääkis veel üle, et miks ja kuidas laser toimib jne. Sisuliselt nad kahjustasid seda osa silmast, mis toodab silmavedelikku.  Ja kui ma seal opiruumis lesisin ja kui selgus, et mulle on ravimit vaja juurde süstida, siis arst nii vahvasti lippas sokkide väel kõrvalruumi. Mulle vähemalt kostus tema kerge lendlev jooks sedasi nagu ta oleks omas kodus, kuskil maal vanaema juures lipanud ühest toast teise. See ettekujutlus tõi mulle korraks naeratuse näole ja mingisuguse koduse rahu hinge. 

Kui tõrvatilgast rääkida, siis võib-olla pisike tilk tõrva oli üks õde, kes oli kuidagi tõrges või  natuke selline kuri. Küsis, kas ma mingeid ravimeid võtan millegi vastu. Ütlesin, et võtan jah ja hakkasin neid ette loetlema kui siis kolmanda ravimi juures peatusin ja küsisin, kas pean ütlema ka milligrammid. Ja siis õde nähvas, et "ei ole vaja milligramme, ma küsisin, et mille vastu te ravimeid võtate". No palun väga vabandust, preili tigedik. Minul siirdatud organitega patsiendile on viimased kaks pool aastat räägitud, et ma pean enam-vähem une pealt teadma oma ravimeid ja seda, palju ma midagi võtan.

Aga jah, praegu on mul selline habras olemine. Pool tunnikest tagasi eemaldasin silmalt ka marlilapikese, panin põletikuvastast tilka. Seda pean ma viis nädalat jutti panema, esimesel nädalal viis  korda päevas, teisel neli korda päevas, kolmandal kolm jne. Kui tunnen silmas kraapimist, mida ma siiani endiselt tunnen, siis pean panema niisutavat tilka ja muidugi ka silmarõhku alandavat tilka ja vajadusel suukaudselt veel valuvaigisteid juurde võtma, kui selleks vajadus on.

Oh jah, ma vaatan, et kell on taaskord juba üle südaöö tiksunud, nii et kui teie seda postitust loete, siis see kõik leidis aset eile. Ma kobin ära voodisse, ehk õnnestub mul natuke magada. Arst ütles, et mingeid piiranguid pole, võin kõike teha, aga ma ise tunnen küll, et vajan paar rahulikumat päeva taastumiseks. Ja veelkord, igaks juhuks kordan üle - kirjade järgi on tavaliselt see protseduur valutu, kokku võtab aega umbes 3-5 minutit, koos ettevalmistustega ligi tunnike. Inimesed jalutavad ise omal jalal silmakliinikust minema... Lihtsalt mina oma eripäradega olin taaskord mustrist väljas. Aga nüüd see tehtud ja loodame, et rohkem pole vaja minna, väljaarvatud kontrolli, kust loodan kuulda vaid häid uudiseid.

 

***Täiendus: öö on selja taga ja valuvaigistava süstide mõju on nüüdseks täielikult kadunud ja mul on kohutavalt valus. Ärkasin väga tugeva kriipiva valu peale ja kui end püsti ajasin, siis lihtsalt suured pisarad hakkasid vasakust silmast kontrollimatult voolama. Panin kõik ettenähtud tilgad, võtsin ibuka sisse ja nüüd ma istun siin diivanil sedasi sossult ja valutan nägu, süda samuti kohutavalt paha. Ma ei mäleta, millal mul viimati niii halb olla oli. Peale siirdamist ilmselt, siis kui mul tekkis organi äratõuge. Oh jumal aita! Mul on tõsiselt halb olla. Ah jaa, lisaks kõigele sain nohu ka veel takkatippu. See kirss oligi kogu kompotist veel puudu.

Ei, nagu päriselt. Ja ma ei räägi praegu sellest, et ma ei näe. Ma räägin sellest, et kui te arvate, et pimedaks jäämine on see kõikse hullem asi, mis inimese ja tema silmadega juhtuda saab, siis kõik odraivad, kaega seotud mured, udusus nägemisel, kanapimedus ja jumal teab, mis kõik veel, no tahaks öelda – see kõik on köömes. Ma isegi ei tea, kust täpselt alustada.

Ühesõnaga. Umbes poolteist kuud tagasi tundsin, et mu vasakus silmas on selline rove kraapimis tunne, no nagu siis kui sul on ripsmekarv või liiv silma pudisenud. Silm jooksis pidevalt vett ja kui aevastasin või köhisin, siis lõi teravam valu sisse. No see viimane oleks võinud olla juba esimene red flag, et see ei ole mingi suva karv, mis niisama mu silmaaugus hängib, vaid midagi palju tõsisemat. Aga kuna ma olen siin viimased 10+ aastat oma pimeda elu rahulikult elanud, probleeme pole esinenud, uhan aga hommikul ja õhtul silmarõhku alandavat tilka ja elu kui lill. Kuni siis üleeilseni, mil lõputu kriipimisvalu ei andnud enam asu, silmalau oli turses, silm punane ja veel sada häda.

Aaa, ja ema andis teada, et mu silm vajub kõõrdi. Nagu misasja!? Mis ajast nagu? Ma pole eladeski kunagi kõõritanud.

Nii, seadsin siis sammud ITK emosse (jaa, ma tean, suurte tähtedega, aga mind reaalselt praegu ei huvita). Võtsin siis järjekorranumbri ja sain suht kiiresti silmaõe jutule, kes kuulas mu kenasti ära ja suunas üles neljandale korrusele, kus siis asub silmakeskus. No vana hea tuttav korrus, kus ma olen oma jagu uksi kulutanud, nii protseduuride kui palatite uksi.

Kuna ma olen seal juba vana tuttav, pikk kirju minevik selja taga, siis kutsuti mind lausa nimepidi valvearsti kabinetti. Seal oli päris mitu inimest – arst, resident ja õde. Võib-olla keegi veel, aga sellisel juhul ta häält ei teinud, nurgas kommipaberitega ei krabistanud ja mina teda ei näinud.

Kabinetti sisse astudes pidin esmalt sama jutu uuesti arstile ära rääkima, mis ma juba all silmaõele rääkisin (olgu ära öeldud, et valvearstiks oli doctor Reili Rebane, nii hooliv, asjalik, sõbralik, pühendunud, ühesõnaga kõik head sõnad ainult). Kuulas, küsis täpsustavaid küsimusi, siis vaatas resident mu silma, siis vaatas arst ja siis mõõdeti ka silmarõhku ja see oli 54. “Mida …”, viimasel hetkel suutsin sõnasabast kinni haarata ja tunnistasin kabinetis istudes arstile puhtsüdamlikult, et “vabandust, ma oleksin äärepealt praegu ropendanud”, mille peale arst vastas, et temagi.

Ent mis ma siis teada sain?
No nii palju kui ma meditsiini keelest ja selgitustest aru sain, mida mulle räägiti puhtas eesti keeles, siis minu probleemne silm on mõnda aega kannatanud hapniku puuduse käes, mistõttu on silma sisse kuhugi kasvanud nn uudissooned. Kujutan ette, et need on ilmselt mingid eriti uudishimulikud veresooned või nagu Kiku arvas "mina mõtsin, et need uudissooned võiksid olla hoopis sellised uudistajad, kes tahavad väga maailma näha ja siis tuleb nägemine tagasi". No väga armas mõte iseenesest, aga reaalsusest valgusaastate kaugusel. Need veresooned häirivad hoopis silmasisest vedeliku ringlust, mis omakorda tõstab silmasisest rõhku ja kuna see häirib tsut-tsut ka silmasisest vereringlust, siis rakud ei saa piisavas hulgas toitaineid ja nii edasi.

Maakeeli öeldes on mu silma sees kergemat sorti ummistus ning selle tulemusel toodab mu silm kaitseks rohkem vedeliku, kuigi paradoksaalsel kombel ei saa silmast vedelik justkui edasi ära liikuda ja see kõik on pahapaha. No jube keeruline värk. Nagu saba kinni ja nokk lahti olukord.

Aaa, ja mul on silma võrkkest lahti tulnud ja siis ultrahelis selgus veel nii üht koma teist põnevat. Mäletan vaid selliseid sõnu nagu väga ligidal membraanile, koonusekujuline, mingi maturaalne kae (raudselt mäletan seda sõna valesti, sest kui proovisin googeldada, siis vastuseks sain ainult loomapiinajate kraesid), veel oli iirisega mingi jama ja juba eespool mainitud võrkkest. See viimane pole vist ohtlik. Seotud küll konkreetselt nägemisega, aga kuna mul nii ehk naa pole nägemist, siis hetkel ei oska nagu väga muretseda kah. Küll aga muretsen sellepärast, et kas ma olen vaikselt, kuid kindlalt liikumas sellel teel, kus lõpppeatus on silma amputatsioon...

Ma lihtsalt mõtlen, et kui silmas pole piisavalt hapniku, rakud on näljas, siis kas see ei lõhna veits nagu ära suremise järele? Kõik kuivab kokku, kärbub jne. Ega kui lillele vet ei pane, kuivab too ära, kastad üle, mädanevad juured alt ära. Inimene peab samuti ainult veega üpris kaua vastu, aga ega kui toitaineid ja mineraale peale ei tule, siis sureb lõpuks temagi ära.

Aga olgu, ilmselgelt olen ma taaskord sündmustest ette rutanud. Keegi pole veel sõnakestki poetanud silma välja lõikamisest või kokku kuivamisest ja ära suremisest. Lihtsalt mulle meeldib kui räägitakse musti stsenaariume, minul isiklikult aitab see vaimselt end eesseisvateks sündmusteks ette valmistuda, leppida paratamatusega.

Praegu igatahes määrati mulle juurde kaks tilka, mis peaksid aitama rõhku alandada ja seeläbi andma silmale ka pisut rahu. See on selline esmaabi, kuid arsti sõnul kindlasti mitte lahendus minu praegusele olukorrale. Järgmine kolmapäev lähen taas kontrolli rõhku mõõtma ja laserisse, mis peaks parandama silmasisest vedeliku ringlusehäiret. Arst ütles küll, mida nad laseriga kärsatama hakkavad, aga ega mul ei jäänud see keeruline sõna meelde.

Seni käin ma aga edasi punetava, poolkinnise turses silmaga, mis tegelikult tundub teise silma kõrval hoopis nagu äbarikust väikevend, kes vajaks praegu hädasti kogu maailma hellust ja poputamist.

Kusjuures ma mingi hetk reaalselt hakkasin arvama, et äkki ma olen eneseteadmata insuldi saanud, sest vasaku silma lau nurk oli tuim ja tundus paks. Surudes silma veelgi enam kinni. Istusin esikus ja katsusin naeratades suunurkasid ja no pole midagi kosta – hirmul on tõepoolest suured silmad, sest hetkeks mulle päriselt tunduski, et mu vasak suunurk ei tõuse kui naeratan. Aga ei, õnneks sellega kõik korras.

Ning enne kui ma üldse silmakliinikusse oma murega jõudsin, helistasin ka perearstile, kes kirjutas mulle põletikuvastased tilgad kümneks päevaks. See oli ligi kaks kuud tagasi, siis kui silm veel nii palju haiget ei teinud ja oli alles õrnalt roosakas. Kümme päeva hiljem oli häiriv kriipiv valu endiselt alles, kuid nagu tõelisele eestlasele kohane, mõtlesin, et ah, kannatan ära, küll läheb ajapikku ise üle. Mina olen tugev Eesti naine ja mingi "oi, silmas on vist väike karvake" tunde pärast ei tussuta. Aga no näed, tee või tina, ei läinud see tunne üle.

Vot sellised lood siin pool sood. Ma jään siis uut kontrollaega ootama ja laserravi, mida tehakse ambulatoorselt. Protseduur pidavat kestma umbes tund, pikali asendis (saab vähemalt rahus lesida) ning enne protseduuri kleebitakse ripsmed kinni, pannakse silmaklamber ja tehakse valuvaigistav silmasisene süst. Kõik tuttav ja läbikäidud tee.

Lõpetuseks väike nali ka teile siia. Nimelt, kui ma tuttavaga ukse taga ootasin, siis kirjeldasin talle, kuidas silmaklambrit pannakse ja et peale seda kleebivad ripsmed kinni ja siis tuttav nii armsalt uuris, et kas nagu ülemised ja alumised ripsmed omavahel kokku või… Ja ütleme nii, et ma törts naersin, peaaegu et panin kajaka maha.

Aa, ja mu teine sõbranje...

Siki kuuleb mu silmast (saatsin talle 8 minutilise pika ja põhjaliku häälsõnumi) ja esimene reaktsioon oli “omg, kuidas sa seda kõike nii rahulikult võtad???” ja siis hakkab mind komplimentidega üle külvama nagu mingi komplimendipilv. Ma reaalselt võiksin ta voice’i siia lõppu panna, aga no ma ei viitsi praegu, kell on napilt üle südaöö, hakata seda transkribeerima – elu on liiga lühike.

Tema aga: “Issand jumal, mina oleksin juba ammu draamakuninganna, öäää mu silm, mu silm, pisarad voolavad, ninast mullitavad tatimullid…” (ja need olidki tema sõnad, mitte mu liialdus, eks). Ja siis veel väike nunnu lörin sinna otsa. Ma ausalt öeldes kuulasin teda ja mõtlesin, et miks ta mitte kuskil teatrilaval ei ole – puhas talent. Aga noh, kuidas seda tema šokki ja ahastuse reaktsiooni kirjas edasi anda… ei saagi. Te peate lihtsalt mind uskuma, kui ütlen, et see oli nii naljakas.

Aga jah, kui laseris ära käin, siis annan teada, mis ja kuidas edasi. Oi, ja kindlasti räägin protseduurist endast ka. Mina igatahes kobin nüüd ära põhku, sest homme Tarbijakaitseameti esindajaga koosolek, peale mida põrutan kohe kaheks päevaks Tartusse Draama festivalile kirjeldustõlget tegema.

Tsauu! Olge mõnusad, ja nautige eesseisvat nädalavahetust! Musid-kallid.

PS. Need, kes mind teavad, teavad ka seda, et minu jaoks on oluline, et ilu ja praktilisus käiksid käsikäes. Rõõmsalt, nagu vanad head sõbrad muiste. Aga noh, minu silmad pole enam ammuilma praktilised — pilti nad ju ei näita. Ent ikkagi tahan, et nad mul enam-vähem kaubanduslikud välja näeksid ja toredasti oma koobastes püsiksid. Ja ilu... no eks see ole vaataja silmades 😍.