Klassikaline mina. Selle asemel, et esmalt kohustuslikud töö asjad ära teha, et päeva teine pool oleks lebom ja saaksin teha, mida iganes mu hing ihkab, hakkan mina kell kuus hommikul kirjaneitsit mängima. Samas ma ei tunne end sellepärast eriti halvasti, sest ametlik tööaeg pole veel alanud. Ja pealegi, ma olen bisness wuman ja mind see kellast kellani töötamine otseselt ei puuduta (jep, ma eelmisel aastal regasin oma ettevõtte ära) ja teen tööd millal iganes mulle sobib või lepingulised tähtajad nõuavad. Nii et ma kriban kärmelt postituse valma ja siis vaatan edasi.

Ma ei tea, kuidas keegi koristab või millised on teie arusaamad koristamisest, kuidas olete kokkuleppinud oma kaaslasega – kes koristab, kui palju koristab ja, mis minu arvates on eriti keeruline küsimus – millal koristatakse? Ja palun, palun ärge tulge mulle selle jutuga, et kokkulepe on see, et koristab see, keda tolm ja segadus esimesena häirima hakkab. Nagu sorri, aga that’s not how it works! Sellisel juhul koristaksin mina ennast Tuhkatriinuks. Ma pean muidugi ausalt, käsi südamel üles tunnistama, et mina pole Joosepiga koos elades mitte ainsamalgi korral vetsupotti küürinud. Ta ütleb, et tundub tema jaoks veider saata mind, oma kallist naist, sellist räpast tööd tegema. Mina jällegi pesen õuest tuppa tulles koera käpad puhtaks, aga kõik niidetud hein ja põõsad, mida koer käpakarvade varjus tuppa smuugeldab, tõstan dušinurka ja siiani on need sealt nagu võluväel kenasti ära haihtunud. Kahtlustan Joosepit. Tänks musu! 💗

Ma armastan puhtust, ma vajan avarust, mu kodu peab lõhnama nagu lillemeri, selleks et mu aju ja mõte töötaksid, vajan ma süsteemsust. Ma ei suuda näiteks keskenduda, kui mu ümber valitseb kaos.

Meil Joosepiga on väga erinev arusaam koristamisest ja segamini toast. Mul peab olema viimnegi asi omal kohal, sentimeetri täpsusega. Ja ei, mitte sellepärast, et ma pime olen – ma lihtsalt oma loomult olen juba selline. Joosep aga toimib, tema enda sõnul, paremini süsteemses kaoses. Ma julgeks vastu vaielda, aga ma ei hakka.

Teine väga suur erinevus koristamises on see, et on inimesi, kes hoiavad jooksvalt asjad elamises korras: pesevad enam-vähem kohe mustad nõud ära, ei jäta üle öö kausse-taldrikuid, nuge ja kahvleid kraanikaussi ligunema või kapi peale kuivama. Kui midagi võtad, siis paned peale kasutamist kohe omale kohale tagasi jne. Ja siis on selliseid inimesi, kes võtavad koristamise alles siis ette, kui elamises valitseb totaalne kaos. Terve elamine on juba pehmelt öeldes segasummasuvila.

Okei, ilmselt läksin nüüd õhukesele jääle kepsutama, aga enne kui mind hurjutama asute, siis lubage mul enda kaitseks öelda, et see oli äärmuslik näide. Mis ühe jaoks on korras, ei pruugi seda teps mitte teise jaoks olla. See on vast siililegi selge – oleneb, kelle perspektiivist me asju vaatleme.

Samas, mul pole vähimatki probleemi minna sõbrannale külla, kelle elamine on igasugu põnevate ja minu jaoks võib-olla mitte nii vajalike asjadega ülekuhjatud, riiulid mattunud tolmukorra alla ja end seal väga hubaselt tunda. Sest seltskond on see, mis loeb. Oluline on puhtus, aga kui liiv on põrandal või vaip koerakarva kihiga kaetud, see ei häiri mind. Kas ma ise elaksin sedasi? On ette tulnud, kuid eelistan mitte sellist keskkonda.

Joosep läks reedel ära õppustele. Terveks nädalavahetuseks, juhhei! See tähendas ainult üht – ma sain rahus koristada. Mitte, et ma muidu ei saaks, aga siis ta ei küsi minult, mida ma otsin, kui ma koban ühte kohta kauem kui viis sekundit. Ei, ma ei otsi midagi, ma kõigest vaatan. Armulisematel päevadel saan ma 10 sekundit vaatamiseks.

Ja korraks väikese kõrvalpõikena ütlen, et see on nii veider, et ta seda siiani küsib, kuigi oleme juba ligi 18 aastat ühisel rajal koos eksisteerinud siin päikese all. Ma ei tea, ma kujutan ette, et te ka vahel istute diivanil või laua ääres aurava kohvitassi taga ja siis viskate pilgu üle elamise, imetlete või märkate midagi, mida tahaks korda sääda. Võib-olla hakkavad isegi väiksed remondimõtted peas veerema. Naistel võib seda ette tulla. Noh, mis iganes. Aga mina ei imetle eemalt – mina lähen kohapeale ja katsun, sest ma olen pimeeee. Ikka veel. Ma vaatan käte ja sõrmeotstega, õues võtan jaladki koos kõrvadega appi. Nii et las ma pime vaatan rahus. Mina ju ei küsi, mida sa vaatad, kaua sa veel vaatad, sa oled juba viis sekundit vaadanud, aitab küll, ja üleüldse – sa riivad mu tundeid ja silmi oma vaatamisega.
Kui ma peaksin midagi otsima ja ma ei leia seda, siis ma teen suu lahti ja küsin. Nii lihtne ongi.

Hehe, no vot, selline hästi väike, lühikene kõrvalpõige oligi. Aga kuidas mina siis koristan?

Mina ei oska koristada nii, et ühes toas teen lõpuni ja siis liigun edasi järgmisesse tuppa. Ma liigun ringi, tassin, sorteerin, unustan midagi maha. Mopp ühes käes, lapp teises, sodikotid siin ja seal nurgas, tolmuhari kuskil hammaste vahel. Okei, tegelt ei, sellist roppust ma endale suhu ei paneks, sest bakterid! Mul puudub vähimgi huvi nendega sõprussidemeid luua.
Kui keegi mu tegevust kõrvalt vaataks, siis ilmselt arvaks, et mul on juhe täitsa koos ja et vaene pime inimene ei tea, mida ta teeb, kus ta on või kuhu ta kõik oma asjad kaotanud on.

Koerakarvad ja liiv on mu igapäevased kaaslased – nad leiavad alati tee meie elamisse. Pühin suurema jama kokku, siis tõmban tolmukaga, seejärel käin mopiga ka veel põrandad üle. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et vähem kui sekundiga on juba kuskilt üksik liivaterakene välja ilmunud. Nagu esiteks – kuidas sa julged oma nägu mulle näidata, ahh? Ja teiseks – kust sa siia said? Kas kaotasid oma sõbrad ära?

Olgu, seekord ma karvade ja liiva peale nii kuri ei ole, sest seekord tõid nad mulle rõõmu.

Ma nimelt kaotasin oma kullast ninaneedi ära, mille ostis Joosep ja mis maksis 55 eurot. Nagu see tillukene, umbes nelja millimeetrine. Ja kuna see pole esimene ega ilmselt ka viimane ning ta oli tutikas, kõigest neljanädalane, siis võtsin nõuks, et otsin selle üles.

Olin kenasti oma koristamismaratoniga esimese päeva õhtusse jõudnud. Lappisin ja sorteerisin diivanil asju, kui kuulsin kahtlaselt tuttavat heli. Jalge all, susse liigutades kuulsin heli, mis meenutas väikese kivikese veeremist.
Jaa, see vastab tõele, pimedad suudavad suurepäraselt väga erinevaid helisid eristada ning just selle vajaliku enda jaoks välja filtreerida.

Ma viskusin kohe sinnasamma käpuli maha ja hakkasin tolmu, liiva ja koerakarvu läbi kammima. Mitte just kõige glamuursem hetk, aga lõpuks – seal ta oligi. Mu sädelev kullatäpike. Võtsin ta hellalt kahe sõrme vahele nagu maailma suurima aarde.
Ajasin end püsti, neet võidukalt sõrmede vahel ja suundusin kööki seda pesema, lasin veel desinfitseerimisvahendiga ka üle. Ise veel uhkelt sõnades: „Öelge veel, et pime kana ei leia tera,“ ja kõndisin peaga vastu lahti unustatud kapiust.

Tänks elu, et meelde tuletasid, et ma endiselt pime olen. Juba oligi oht, et tõusen ära.

Kui korra veel kuldehete juurde tagasi tulla, siis olen neid ikka lademes ära kaotanud. Eriti kahju on mul kolmest paarist kõrvarõngastest. Ühed olid roosa safiiriga, mida ümbritsesid kullast õhulised kroonlehed, siis olid väikesed rippuvad südamekesed ja siis väikesed roosad täpikesed, mida armastasin kanda oma ülemistes kõrvaaukudes. Oh, ma isegi ei taha teada, palju need kõik kokku maksma on läinud. Samas, mul on vähem kui kuu aja pärast sünnipäev, äkki ma saan endale kingituseks uued.

AGA muidu.... kui see minu väikene puudus kõrvale jätta, siis olen ma odav naine pidada. Võtame näiteks elektri – Joosep oli kolm päeva ära ja ma ainult ühel õhtul panin tule põlema. Ja sedagi mitte enda pärast, vaid viisakusest koerte vastu.
Ma pean seda va tulede põlema panemist eraldi tegevusena tegema, niisama möödaminnes ma seda muidu ei teeks.

Alles hiljaaegu tuli Joosep südaöö paiku koju ja kui ta korterisse sisse astus, oli kogu korter pime, ainult köögist kostus miksri vuristamist. See kostus tegelikult õue maja ette välja, trepikotta kah. Ma nimelt vahustasin magustoidu jaoks koort vahtu. Ei minul ole alati meeles päikeseloojanguid vaadelda või mõelda, millal te enam ei näe. Minul on nägemisega ju konstantselt kõik ja kogu aeg stabiilne. Midagigi stabiilset siin elukeses.

Aga ei, ma olen ikka uhke enda üle, nii umbes linnukese nokatäie, et leidsin umbes viiekümne ruuduselt pindalalt grammi kulda üles ...ja kapi ukse kah.

Kell on öö, otsapidi juba hommikki ja ma olen reaalselt juba rohkem kui tunnike oma tagumikku diivanil lamedaks istunud ja mõelnud, mõelnud, kuidas oleks kõige paslikum peale niiiiii pikka blogipausi teie ette taas ilmuda... ja kuna öösel kell kolm pole mu aju just maailma geniaalseim, siis otsustasin lihtsalt alustada ja vaadata, kuhu see välja viib. Alustuseks olgu see ära öeldud, et eelmise "sõpruse" postituse alla tulnud kommentaarid lugesin ma kohe läbi kui te kirjutasite, aga kuna mul on blogis mingi kala sees, siis ma ei saa millegipärast oma konto alt teile hetkel vastata. Pean natuke mõtlema ja vaatama, kuidas seda lahendada. Aga kommentaarid olid armsad ja nii mõnigi liigutas südant ja tõi naeratuse näole.

Kui nüüd aga selle juurde tulla, et vaatame, kuhu see postitus omadega jõuab, siis olen seda kusjuures viimasel ajal nii-öelda minna laskmist endas teadlikult püüdnud kasvatada, et mina – sisemiselt perfeksionist, ei takerduks pidevalt ebaolulistesse detailidesse, ei laseks end tühjast-tähjast segada, mis mind ainult takistab eesmärkide ja unistuste poole püüdlemast. Ma pean silmas seda, et ma õpiksin rohkem oma sisetunnet kuulama ja järgima, et kogu selle virr-varri keskel, kus me elame ja mis meid ümbritseb, ei kaotaks ma oma sihti, unistusi ja südamehäält ära. Ebaolulisteks detailideks pean ma neid asju, mis suures plaanis ei muuda oluliselt midagi ja ei mõjuta ka lõppresultaati.

Ma olen hakanud tegema ka ”kastist välja” otsuseid. Puhtalt selle pinnalt, mida mu sisetunne ütleb mulle. Alguses oli päris raske seda väikest tunnet enda sees usaldada, sest äkki see pole mõistusega kooskõlas, äkki ma selle otsusega astun ämbrisse jne. Kuid siin ma olen ja neid otsuseid ma teen. Minu kõrval olevate inimeste jaoks on see ehk natuke ebamugavam, emotsionaalselt raskem, sest iial ei tea, mis mul järgmiseks pähe turgatab. Ma olen ju alati olnud, juba lapsest saati, pigem tagasihoidlik, ettevaatlik, kaalutlev. Enne kui kuhugi suunas pea laiali punuma pistan, mõõdan ja kaalun, veelkord kaalun, lasen mõtetel settida jne. Mina näiteks lapsena nii naljalt puu otsa ei roninud, sest mis siis kui ma sealt puu otsast alla sajan?

Eks olulistes küsimustes teen ma seda siiani, see lihtsalt on osa minu loomusest, kuid “puu otsa” ronimise küsimused on nüüd palju kaalukamad. Ent kindlasti tuleb vanuse ja kogemustega eneseteadlikust ja julgust rohkem juurde, mistõttu  olen ka julgem otsuseid iseseisvalt vastu võtma, ise vastutama nende eest ja vajadusel ka puu otsa ronima, kontrollides enne muidugi puu seisukorda – milline on tüvi, kas on piisavalt oksi, kust vajadusel haarata või jalakest toetada. Jube vabastav tunne.

Ma tean, kogu see jutt võib nii mõnelegi praegu ootamatult diibilt kõlada, aga selle teadmise ja arusaamani olen ma jõudnud peale siirdamist, kaks ja pool aastat peale siirdamist.

Nüüd võib-olla keegi küsib, et oot, Kai, aga kus see naerusuine ja musta huumorit armastav tüdruk on? Siis teate – olge täitsa rahulikud, see must huumor pole minu elust kuhugi kadunud, ma endiselt naeran väga jaburate asjade peale ja viskan nalja asjade üle, mis võib-olla nii mõnelgi paneks kulmu juuksepiirini kerkima.

Ehk et lapsemeelsus on minus endiselt alles, see jääb minuga kuni viimse hingetõmbeni, no matter what. Lihtsalt sellest peab ka aru saama, et elu on liiga üürike, et lasta sellel lihtsalt mööda voolata. Samas, mõnele sobibki, minule lihtsalt mitte nii väga. Just see mööda voolamine, mitte rahulikult kulgemine, hetkes olemine. Need kaks viimast meeldivad mulle vägagi ning hindan neid hetki kõrgelt. Mul on lihtsalt raske sisemiselt aktsepteerida seda, et ah, õitses meil siin elupeenral üks lilleke, siis närtsis, kuivas ja otsa ta saigi. Oli ilus kuni kestis. Meil kõigil on ju mingi eesmärk, ei?

Mis muidugi ei tähenda, et ma endiselt ei armastaks kodus diivanil vedeleda, pähkleid kahe suu poolega sisse mugida ja Youtubest haide ja orkade rünnakute videosid vaadata (issand ma võiks teile pikalt rääkida, miks te ei peaks ookeanisse ujuma minema või kui nii väga hing ikka kutsub, siis jumala eest – ärge lihtsalt pissige vette). Oot, kuhu ma jäingi… aaa, et ma endiselt hindan kodus pleedi sees lösutamist ja metsas jalutamist, aga mul on vaja teha midagi, mis annaks osa ühiskonnale ka midagi. Tahaks vähemalt loota, et midagigi annab minu eksistents kellelegi.

Mul on missioon, mul on unistused. Ja ei, mitte sellised missioonid, mis Netflixi sarjades tavaliselt halvasti lõppevad. Minul on kaks unistust – ühte on ilmselt võimatu enam (t)eostada, kuigi hinges väike lootus veel õrnalt pakitseb. Teine unistus – see on mul juba osalt tehtud, võtmedki käes. Nüüd veidi vaja veel timmida ja kui kõik valmis saab, siis saan rahulolevalt õhata – ma tegin ära, ma tõesti tegin selle ära!

Tean, väga salapärane, ent uskuge mind, see on midagi suurt. Vähemalt minu jaoks. Ma olen selle nimel teinud väga palju tööd ja osalt on see ka üks põhjus, miks ma kevadel nii ootamatult kauaks ära kadusin, isegi Facebooki blogi lehele ei postitanud – mul lihtsalt polnud töö ja koduelu toimetuste vahel seda vaba aega. Mitte sekunditki, see oleks kõik tulnud mu une arvelt, aga kuna ma magasin niigi vähem kui oleks vaja olnud, siis iga uneminut oli loetud ja kulla hinnaga arvel.

Oh, vaat kus lops, kuhu me välja jõudsime. Ma isegi ei tea, kas see oli õige suund, mille ma kirjutades võtsin, aga näe – süda ütles, et kirjuta mida iganes sa praegu tahad ja kirjutasingi, ilma igasuguse filtrita. Mitte et ma oleksin varasemalt hirmsasti mingeid filtreid oma tekstides kasutanud, aga ma kirjafanatina püüdsin ikka komasid ja sõnade järjekorda jälgida. Hetkel ma seda ei teinud.

Mingi väike karvane tegelane püüab praegugi mu sisemuses pead tõsta ja koputada õlale, et „ou, kuule, tee laused lühemaks, võta komasid kamaluga vähemaks, inimestel on väga raske põimlauseid lugeda“, aga... mis siis. Kui tahate, küll te ära loete, haha. Kui te just hordidena, heinahangud ja tõrvikud käes, ei tule mulle koju ukse taha karjuma, et „võta heaga komasid vähemaks ja tee laused lühemaks“, siis suure tõenäosusega võite edaspidigi tulevikus selliseid postitusi oma feedist leida.

Ja täitsa võimalik, et kuna ma olen nii ebastabiilselt postitanud, siis pole välistatud, et mul polegi enam ühtegi lugejat. Keegi ei viitsi ju sellist blogi jälgida. Kujuta ette – leidsid mingi megalt põneva salapäeviku, no nii megalt huvitavad sissekanded, loed ja loed. Kui uus sissekanne salamisi jälle loetud, siis libistad vaikselt päeviku tagasi madratsi vahele ja jääd järgmist postitust ootama. Vaikselt hiilid, süda kiiremini põksumas, et ohoo, äkki saan täna taas midagi toredat või intrigeerivat lugeda... kuid siis võtad madratsi vahelt päeviku ja – tühjus. Ja nii ka järgmisel päeval, nädalal, kuul... lõpuks enam isegi ei käi nii tihti piilumas, sest lootust enam väga pole ja lõpuks unustad sootuks, et see päevik üldse seal madratsi vahel peidus oli.

Nii et jah, ma katsetan mõnda aega „ma mõistust ei kuula ja panen otse südamest“ kirjutamist, ignoreerides sealjuures komasid. Mitte pahatahtlikusest või ükskõiksusest, aga lihtsalt. Mul on endal sedasi lihtsam. Muidu mu aju ja süda lähevad omavahel õigekeelsuse pärast konflikti. Ja no seda me ju ei taha.

Aga olgu, tõmban hetkel joone alla. Mul mustandites istub tegelikult kaks postitust, kuid enne kui need avaldan, kõpitsen neid natuke ajakohasemaks. Ma isegi ei tea, kas julgen siia lõppu loetelu lisada, mis postitused mul veel kirjutamata on ja mida olen lubanud teiega jagada. Et kas ma hakkan endale seda stressi peale panema? Samas, need on mul kogu aeg kuklas tiksumas – nii et otseselt vahet pole. Ütleme nii, et siirdamispostitused on ju ka endiselt poole peal ja that’s about it.

Ma tegelikult hetkel rohkem ei tahakski reeta, kuna vahepeal on toimunud väga palju asju ja muutusi ning ma tahan need esimese emotsiooni pealt kirja panna, et saaksite mu vahetust emotsioonist osa. Mõni neist lugudest on valusam, mõni jälle lõbusam. Ma tahan, et kui te loete, siis te saategi reaalselt aru, et ongi retsilt valus, hing ongi päriselt katki ja südames on suur tühimik… ja kui juhtub midagi naljakat, siis saate ka sellest vahetult osa, endamisi muiates naerda, sest loodetavasti tekib teil kujutluspilt sellest olukorrast, kus ma olin ja millise korraliku kajaka ma ise oleksin sealsamas tahtnud maha panna, kuid viisakusest hoidsin end tagasi.

Okei, aitab. Juba läks veits lappama. Nagu sai juba öeldud, siis juhtumistest kirjutan juba järgmistes postitustes. See on see, kui oled nii pikalt kõike endasse kogunud ja pole saanud seda välja kirjutada, siis on suts raske oma sõrmi klaviatuuril taltsutada. Puhta lappes teised.

Olgu, kui jõudsid lõppu, siis super aitäh sulle, musid-kallid, roosipuketid ja kommikarbid.

XOXO
Kai aka blogija kui kuuvarjutus

PS. Kui ridade vahed ja taandread, uue lõigu alustamised on lappes, siis andke palun teada. See on teie endi huvides. Mul ekraanilugeja neid ei suuda kirjeldada. Nii et mul pole õrna aimu ka, kuidas see postitus teile visuaalselt kätte jookseb. Kui ta näeb välja nagu salaja „copy-paste“ kokku klopsitud referaat, siis no... elame üle, eks.

Kirjutan ja kustutan. Kirjutan uuesti ja kustutan siis jälle kõik ära. Ei teagi kust alustada või kas üldse on mõtet sellest rääkida, kui see kõik oli lihtsalt minu peas. Kujutasin ette midagi, mida pole ja pole kunagi olnudki. Räägin sõprusest.

Eile oli pikk ja väsitav päev. Ma  ei hakka kirjutama, kus käisin,  kellega kohtusin, pole oluline. Oluline on vaid see, et koju jõudsin ma väsinuna. 

Kui olin koduuksest sisse astunud, Tessa mind ülepeakaela ära musitanud, suurest rõõmust end kringliks väänanud, vahetasin ma linnariided koduriiete vastu ja tegin diivanile endale eriti mõnusa pesa, maailma pehmema roosa pleedi sisse. Seejärel keetsin suure tassi oma lemmik teed – inglise tee piimaga, siis viskasin Võhkarite podcasti peale ja ootasin miskise uuringufirma telefonikõnet, kellega oli mul tänaseks aeg kokku lepitud. Ent kuna proua ei helistanud kokku lepitud ajal, ega ka hiljem, siis tõmbasin end diivanile kerra ja uinusin. Mingi aeg jõudis Joosep ka koju. Läbi uneudu mäletan, et ta tuli kükitas diivani ette, tegi mulle pai ja ütles vaikselt: "Tsau kallis!", ja siis läks toimetas oma asjadega edasi. 

Peale südaööd ma vaarusin padi kaenlas magamistuppa ja proovisin seal edasi magada, kuid ei õnnestunud. Eilse päeva emotsioonid ja mõtted võtsid mu üle võimust. Nagu lumelaviin, mis massiivse lammina sust halastamatult üle vuhiseb ning oma hingematva raskuse alla matab. Ma isegi ei tea, kuidas olla või tunda. Ma arvasin ekslikult, et tunnen inimest, aga tegelikult ei tunne. Kas ma üldse teangi...

Aga see pole selle inimese süü. Tema oli lihtsalt tema ise, mina lihtsalt kujutasin ette midagi, mida seal pole ja pole ka kunagi olnud. Inimene oli minuga lihtsalt rõõmsameelne, lahke, sõbralik, abivalmis, tore, armas ja siis mina, loll mina hakkasin arvama, võib-olla isegi natuke tundma, et see on natuke rohkem kui nn niisama suhtlus. Ma veel aasta tagasi ütlesin talle, et oh, ma tulen su magistrikraadi lõpetamisele..jaajaaa, nagu keegi oleks mind sinna üldse kutsunud. Nagu ära kujuta ette!!!! Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda, kui ebamugav võis tal olla seda kõike kuulata.

Praegu neid ridu siia kirjutades, saan aru, milline idioot ma olen olnud. Pean taaskord tõdema, et Joosepil on õigus - ma olen sinisilmne. Ta pole kül selle konkreetse olukorra peale seda öelnud, aga varasemalt küll. Ma lihtsalt elan mingisuguses oma roosas mullis, lasen filtreeritult ainult ilusaid ja toredaid asju oma mulli sisse ja siis kukun ehitama õhulosse. Ja nii ma ehitasin ja ehitasin sõprusest õhulossi, kujutades endale ette midagi, mida pole. 

Ah, vahet pole las ta jääda. Positiivne on asja juures see, et ma sain sellest lõpuks aru. Neli, viis aastat illusioone, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Ja kui nüüd korraks päris sõpruse juurde tulla, tulla sõbranna juurde, kellega paar aastat tagasi läksid meie teed minu dialüüsravi ajal lahku, siis tema kustutas mu nüüd ära ka oma Facebooki sõbralistist. Mul seni oli väike lootus põues pakitsemas, et ehk on veel lootust. Äkki ühel ilusal päeval me leiame selle aja ja hetke, et maha istuda ja rääkida südamest südamesse, aga ei. See oli tegelikult päris valus hetk, kui ma seda avastasin. Mäletan seda nii selgelt, kuidas istusin diivanil, hoidsin telefoni käes ja siis avastasin, et ta on mind eemaldanud. Ma lihtsalt hakkasin nutma. See kõik oli nii lõplik. Lihtsalt tühjus tuli mu sisse. Isegi praegu seda siia kirjutades, hakkavad tahtmatult mul pisarad voolama ja lõug värisema. 

Ma ei lase endale inimesi väga kergelt ligi. Jah, ma olen outgoing ja ma võin nalja teha ja pulli visata, eeskätt enda üle, aga on vähe neid, kellele ma end lõplikult avan. Kiku ja Eret ongi vist ainsad sõbrad, kes lihtsalt on, kellega olen saanud otse südamest oma tunnetest ja mõtetest rääkida..ja mitte ainult. Neid inimesi on tegelikult paar tükki veel, aga kuna tunnen end hetkel  natuke haavatavana, siis ei julge nimesid nimetada, äkki see on ka kõik illusioon, ilusad õhulossid minu peas.