Jää hüvasti kollane koer

Ma istusin kabinetis, seljakott tugevalt vastu kõhtu surutud. Joosep tuli kükitas mu ette, võttis mu käed oma soojade pihkude vahele ja ütles, et see on ainult minu otsus, „me teeme nii nagu sina ütled,“ oli tema viimane lause mulle. 

Surusin pisaraid alla, ning sõnasin vaikselt, et arstil on õigus, lihtsalt tema pani ilma ilustamata, ilma liigsete emotsioonideta faktid meie ette, lisades sinna juurde siiski veel võimalused, millega Janeti eluiga pikendada. Aga ma olin ju andnud lubaduse… ja nii ma pisarsilmil ütlesin, et olgu, paneme ta tuttu. Laseme tal rahulikult minna, minna veel siis, kui mõistus on selge ja ta ei vaevle valude käes agoonias, teadmata kus ta on või kes ta on või kes meie oleme.
Kui arst tagasi tuli, andis Joosep meie otsusest teada.

Meile räägiti, mis edasi hakkab saama ja kuidas eutaneerimine välja näeb, mis etapid üksteisele järgnevad jne. Enne, kui toimingutega edasi liiguti, tuli allkirjastada leping, et oleme andnud nõusoleku eutaneerimiseks ja et me soovime individuaalset tuhastamist jne. See kõik toimus minu jaoks nagu udu sees. Ma sain aru miks ja milleks midagi oli vaja allkirjastada, kuid ma ei oska seda tunnet päris täpselt edasi anda. Võib-olla kui tuua võrdlus, siis see on selline tunne, et sa tead, et millalgi kohe juhtub midagi hirmsat. Sa tead, et liigud kaljuserva poole, maapind on liiva-kiviklibune, pisut konarlik ja sind ümbritseb paks valge udu nagu vatt ja sa ei tea, millal täpselt sa sinna kuristiku sügavusse langed ja sa ei ole päris kindel kui valus see on. Vot umbes täpselt selline tunne mind valitses.
Esimene süst oli see, mis suigutas Janeti rahulikku unne ja see oli hetk, kus saime temaga veel viimased kümme minutit kahekesi koos olla. Teha talle viimased paid ja musid, öelda viimased sõnad ja lihtsalt olla tema juures. Ma lihtsalt istusin seal ja aina silitasin tema lokitavat helekollast kasukat, võtsin tema nunnu karvase käpa omale pihku ja asetasin oma lauba vastu tema laupa, tegin koonule musi ja sosistasin talle – aitäh popsu, oota mind ära, me kohtume teisel pool pilvepiiri.
Kümme minutit hiljem tulid kabineti arst ja tema assistent ning tõstsid Janeti mati peale. Arst veel enne kabinetist lahkumist ütles pisarsilmil, et tal on nii kahju, tal on väga kahju… ning ära nad ta viisidki. Ja mina langesin kaljuservalt alla vabalangemisse, teadmata millal ma kuristikupõhja prantsatan ja kogu seda valu igas oma ihurakus tunnen.
Istusime veel päris mitu minutit Joosepiga põrandal, olime teineteise embuses ja lihtsalt nutsime mõlemad südantlõhestavalt.
Tund hiljem andsin Kikule teada, et Janetit ei ole, sest meil on ühised mälestused, millest kirjutan mõni teine kord. Need on üdini toredad ja luban, et sellest tuleb toredate lugudega postitus, kuhu lisan ka palju toredaid pilte Janetist. Aga kui meenutada seda häälsõnumit, mille Kikule saatsin, siis see valu, kuidas ma Janeti lahkumise talle edasi andsin, seda on keeruline sõnadesse panna. Need sõnad „Janetit ei ole enam“ tulid mu seest sellise valulaviinina välja, et ma ei suutnud kahte viimast sõna välja öelda. See kõlas kui valuröögatus, mis jäi mulle kurku kinni, nagu sõnad, mida on liiga valus välja öelda. Tunnistada, et see on lõplik.
Ent kõige raskem oli esimene õhtu. Kui oli aeg magama minna ja magamistuppa minnes ootas mind ees tühi pesa. Ei kostunud enam tema vaikset nohinat, mitte midagi ei olnud… peale suure tühjuse.
Aga jah, eks suurem osa sellest loost sai nüüd kirja ja loodan, et enam nii palju pisaraid ei pea ma enam kunagi valama. Eks vahel ikka läheb süda hardaks kui meenutame teda ja mis salata – kui ära eksin, siis kirun ja vannun, et käigu kõik metsa, nõmedad aiad, murulapid, puulehed, põõsad, tihnikud, mürisevad autot, kõik on nõmedad ja halvad. Oleks Janet praegu siin, ta tooks mu silmagi pilgutamata tagasi õigele rajale. Ta ei jätaks mind hätta – mul on nii väga teda vaja! Aga kui saan tagasi oma turvalisse keskkonda, siis ohkan raske südamega välja ning annan endale mõistusega aru, et nüüd pean ma üksi, ilma oma sõbrakeseta hakkama saama. Aga ega see mõistus ei lohuta.
Lihtsalt raske on, sest ta tuli minu ellu vahetult peale nägemise kaotust. Koos temaga hakkasin ma maailma teistmoodi tunnetama ja tajuma, tema andis mulle julguse ja iseseisvuse. Ma ütlen päris ausalt – ma ei oleks täna see, kes ma olen, kui poleks olnud Janetit minu kõrval. Tema õpetas mind elama, tema vedas mind ehitustandritelt välja, temaga koos sumasime mööda lumiseid radu, mis olid veel koristamata. Tema oli uutel teekondadel põnevil, kuhu me seekord välja seikleme. Tema oli mu esimene juhtkoer, sõber, teejuht, kes õpetas mind pimedana elu nautima. Nägema ja märkama asju meie ümber. Kasvõi seda lihtsat asja, et võta sekund ja nuusuta kasvõi tee ääres õitsvat lille. Janet tegi seda, märkas ilu ja toredust meie ümber.
Aga olgu. Ma isegi ei julge vaadata kui mitu tähemärki see postitus sisaldab. Ja ega vahet polegi, ma pidin saama selle endast välja kirjutada, sest ma ei tahtnud seda uude aastasse kaasa võtta. Ning just tänase kuupäevaga oli mul vaja see postitus ära kirjutada, sest Janet suundus teisele poole vikerkaart just 29. mail, seitse kuud tagasi, elades peaaegu 18-aastaseks. Kõigest kolm nädalat jäi puudu.
Ah jaa, võib-olla see ka, et kui läksime Janeti tuhale järele, siis kliinikusse sõites oli taevas taaskord halliselt sombune, kliinikust välja astudes sadas vihma, aga kui auto nina kodu poole keerasime, tuli pilvede vahelt päike välja ja taevasse ilmus vikerkaar ja sel hetkel ma teadsin, et Janet on jõudnud koju.