Ma kuulen pidevalt siit-sealt, et pole vahet, mida kirjutad, lihtsalt kirjuta. Oluline, et muudkui toodaksid sisu, see algoritmile väga meeldib, nii jõuad rohkemate silmapaarideni ja nii edasi. Aga vot mina pole veel suutnud end nii kaugele sundida, et mul oleks täitsa savi, millest või kuidas ma kirjutan. See poleks mina. Võib-olla ühel ilusal päeval jõuan ma sellisesse kohta iseendaga, et kirjutan ja ütlen mida tahan ja teiste arvamusest on sügavalt savi.
Teate ju küll neid vanainimesi, kes on muldvanad, nagu reaalselt mega vanad ja neil ei saaks rohkem suva olla, mida keegi nende sõnavõttudest arvab, nad isegi ei vaeva oma peakest selliste asjadega. Nemad on sõda näinud, nälga tundnud, vaesust ja viletsust omal nahal kogenud, paksust ja vedelast sirge seljaga läbi tulnud. Neid ei huvita mingi tühine tühistamis kultuur või see, et mingi sõna on sobimatu. Nende sõnavaras eksisteerivad endiselt sõnad, mis nii mõnegi paneks õhku ahmima, et midaaaa?!? Sa just ütlesiiid!!?
Nagu näiteks mina. Ma olen viimase poole aasta jooksul sattunud üks ühele olukorda, kus vana, väga vana inimene, tahtis heast südamest mulle midagi kirjeldada ja kasutas avalikus kohas n-tähega sõna. Ja ei, selleks ei olnud nunnarüüs naine ega ka Nangiaara. Ta kasutas seda sõna tumedanahalise inimese kohta täpselt sama loomulikult nagu ta oleks oma kallilt lapselapselt küsinud, kas too tahab mannaputru.
Ma isegi ei tea, mida sellistel hetkedel, sellises olukorras öelda või kuidas reageerida, sest need tulevad alati kuidagi väga ootamatult.
Siiani olen ma erinevalt neid olukordi püüdnud lahendada. Küll ma olen kivinäo endale ette mananud ja kaks sammu eemale astunud, umbes et – vabandust, aga mina seda armast vanaprouat ei tunne. Ta ausõna ei ole minu vanaema! Siis olen püüdnud vanatädi vaikselt vaigistada, haaranud käekotist padja ja surunud selle talle hellalt näkku ja sisistanud läbi hammaste, et jää vait, sa viid meid mõlemit tuleriidale!.
Okei, nali. Ei midagi sellist, ega ma mingi südametu pole.
Tegelikult olen tädikese üle õla visanud ja ruttu jeehat tõmmanud.
Ma isegi ei tea, miks ma sellest praegu kirjutama hakkasin, sest tegelikult tulin ma oma sõltuvusest rääkima. Lihtsalt enne uinumist võivad mõttekäigud vahel veidrad olla.
Kui mu postituse esimene pool mõjus kuidagi provokatiivselt, siis palun vabandust! See polnud mu eesmärk teid enne uinumist ärritada.
Ma lihtsalt jagasin oma viimase aja kogemusi vanainimestega, kus põlvkonna erinevuste tõttu, olen leidnud end pisut veidratest ja kohmetutest olukordadest. Neil oleks nagu kasutusel vanatrükk, meil aga uuema aja sõnaraamatu väljalase.
Aaa, aga kui nüüd sõltuvuse juurde tulla. Kes mind blogi Facebooki lehel jälgivad, siis nemad teavad, et mul on mobiilimängude sõltuvus. Okei, videost, mille Joosep minust salaja filmis, ei tule see otsesõnu välja, aga uskuge mind, sõbrakesed – Ma. Olen. Sõltuvuses.
Enne kui ma midagi tegema hakkan, siis võtan telefoni ja tsekkan, kas mul on võimalik strateegiamängus panna oma tegelane uut ülesannet täitma, sest mul on vaja mängus edenemiseks kulda koguda, tarkust ja jõudu kasvatada, et erinevaid linnasid avada. Näiteks mitu päeva järjest otsisin ma lambaid, sest minu tegelane saadeti farmeri poolt leidma põhjust, miks pole juba kuid farmis vihma sadanud. Läksin nagu vaene talupoeg, kaasas ainult kott kartuleid ja seljas räbaldunud ürp. Kui olin karjastel aidanud lambaid otsida, siis sain korralikud püksid, kindad ja jalanõud jalga. Nüüdseks on mul juba mõõk, kiiver, amulett ja nendel on omakorda kalliskivid peal, mis omakorda kasvatab intelligentsust ja jõudu.
Nüüd ma olen mängus juba nii kaugele jõudnud, et olen ostnud endale laeva, mul on papagoi, eesel, hobune, laevameeskond, eesotsas kapteniga. Mul on erinevad maa -ja merekaardid jne. Ühesõnaga väga sõltuvust tekitav mäng. Olen džunglis juba otsapidi ära käinud, kohtunud hõimupealikuga, istunud šamaani hütis, olen kuulujutte kuulanud, mis annavad vihjeid järgmisteks ülesanneteks ja nüüd seilan juba otsapidi merd.
Ja kui nüüd päris aus olla, siis ma mängin kahte mängu korraga, kuid ma ei hakka teisest pikemalt kirjutama. Ütleme lihtsalt nii, et see on ajas rändamise mäng ning natuke annab mulle Harry Potteri vaibi. Seal on ka erinevad spellid (vabandust, mul ei tule praegu eestikeelne sõna meelde). Ja kui strateegia ära väsitab, siis sõidan rallit. BlindDrive on selle mängu nimi ja seda saavad ka nägijad mängida. Tegelikult saate te kõiki neid mänge mängida. Neil on lihtsalt pimedate jaoks tehtud ka voiceoveri tugi, mis on nii tore. Räägib üks sõltlane siin.
Enne, kui ma nutimängud avastasin, kuulasin ma juutuubist loodus dokumentaale. Minu suured lemmikud olid haid ja vaalad. Endiselt on. Ma olen nii palju teada saanud haidest. Tean erinevate liikide omapärasid, mismoodi toimib nende omavaheline hierarhia, kes kus jahti peab, kes ründavad ja miks jne. Ja kas teie teadsite, et on üks hailiik, kes ei suple mitte ainult ookeanides, vaid aeg-ajalt tuleb ilma kaema jõgedesse ja on suuteline suhteliselt madalas vees ujuma ja seeläbi ka saaki kaldast püüdma. Pole temal vahet, kas vesi on soolane või mage. Ja sellel hail on kõikidest haidest kõige tugevam hammustusjõud, rebib lihaseid luudelt lahti, purustab ühe hammustusega inimese jalaluu ja kui saab jala või käe kätte, siis ujub minema. Kuid mitte alati. Kui ta on väga pahas tujus, siis ta on nagu jonniv laps, kes sai küll ühe mänguasja, kuid siis otsustab ümber, et ta siiski ei taha seda. Tahab hoopis teist.
Ning vaalade all ei pidanud ma silmas tegelikult vaalasid. Või no pidasin ka, aga eriti meeldib mulle kuulata mõõkvaalade elu kohta ja teadupärast pole mõõkvaalad teps mitte vaalad, vaid suurimad delfiinid. Mõõkvaalad ehk inglise keeles orca, killerwale ehk meie inimestele tuttav tegelane filmist „Päästke Willy“.
Oh, see Willy lugu on veel eriti draagiline. Muide teda nähti ujumas Põhja-Jäämeres, isegi Islandi ranniku lähistel silmati teda. Oh, ma isegi ei taha sellele mõelda.
Keiko aka Willy suri ära. Tema surnukeha leiti kalda lähedalt. Arvatakse, et ta otsis kuni oma elupäevade lõpuni inimestega kontakti ning sestap ei leidnud ta kunagi endale oma orcade pere. Paljud arvavad, et suri igatsuse ja südamevalu ehk üksinduse kätte. Kusjuures, mina kipun sama arvama. Möhh. Nii kur.
Vaene pisike.
Mõõkvaalade perekond on väga huvitav, see kuidas suhtlevad ja õpetavad poegasid, kes on grupis ehk perekonna matriarh, miks on neil selline silmatorkav must-valge välimus ja kas teadsite, et teadlased pole siiani suutnud nende omavahelisele suhtlusele nn tõlget luua. Et mida tähendavad need erinevad klõpsud, huilged, lainetavad viled, kriiksud jt. Igal perekonnal on oma keel ning erinevad perekonnad ei suhtle omavahel. Või noh suhtlevad, kuid ei saa üksteisest päris lõpuni aru. See on endiselt väga segane.
Nüüd olen saanud end tühjaks kirjutada ja saan rahuliku südamega magama minna, sest homme hommikul lähen Star FM-i hommikuprogrammi. Kes otse kuulata tahab, siis 8:36 oleme eetris.
Seniks aga – olge mõnusad ja naeratage rohkem!
PS. Ja sorry, niii pika, lappes postituse eest!! Tundub, et see ilus päev jõudis lõpuks ka minu õuele, kus kirjutasin nii nagu jumal juhatas ja pegasus lendas. Musid-kallid!
0 comments:
Postita kommentaar