Kirjutan ja kustutan. Kirjutan uuesti ja kustutan siis jälle kõik ära. Ei teagi kust alustada või kas üldse on mõtet sellest rääkida, kui see kõik oli lihtsalt minu peas. Kujutasin ette midagi, mida pole ja pole kunagi olnudki. Räägin sõprusest.

Eile oli pikk ja väsitav päev. Ma  ei hakka kirjutama, kus käisin,  kellega kohtusin, pole oluline. Oluline on vaid see, et koju jõudsin ma väsinuna. 

Kui olin koduuksest sisse astunud, Tessa mind ülepeakaela ära musitanud, suurest rõõmust end kringliks väänanud, vahetasin ma linnariided koduriiete vastu ja tegin diivanile endale eriti mõnusa pesa, maailma pehmema roosa pleedi sisse. Seejärel keetsin suure tassi oma lemmik teed – inglise tee piimaga, siis viskasin Võhkarite podcasti peale ja ootasin miskise uuringufirma telefonikõnet, kellega oli mul tänaseks aeg kokku lepitud. Ent kuna proua ei helistanud kokku lepitud ajal, ega ka hiljem, siis tõmbasin end diivanile kerra ja uinusin. Mingi aeg jõudis Joosep ka koju. Läbi uneudu mäletan, et ta tuli kükitas diivani ette, tegi mulle pai ja ütles vaikselt: "Tsau kallis!", ja siis läks toimetas oma asjadega edasi. 

Peale südaööd ma vaarusin padi kaenlas magamistuppa ja proovisin seal edasi magada, kuid ei õnnestunud. Eilse päeva emotsioonid ja mõtted võtsid mu üle võimust. Nagu lumelaviin, mis massiivse lammina sust halastamatult üle vuhiseb ning oma hingematva raskuse alla matab. Ma isegi ei tea, kuidas olla või tunda. Ma arvasin ekslikult, et tunnen inimest, aga tegelikult ei tunne. Kas ma üldse teangi...

Aga see pole selle inimese süü. Tema oli lihtsalt tema ise, mina lihtsalt kujutasin ette midagi, mida seal pole ja pole ka kunagi olnud. Inimene oli minuga lihtsalt rõõmsameelne, lahke, sõbralik, abivalmis, tore, armas ja siis mina, loll mina hakkasin arvama, võib-olla isegi natuke tundma, et see on natuke rohkem kui nn niisama suhtlus. Ma veel aasta tagasi ütlesin talle, et oh, ma tulen su magistrikraadi lõpetamisele..jaajaaa, nagu keegi oleks mind sinna üldse kutsunud. Nagu ära kujuta ette!!!! Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda, kui ebamugav võis tal olla seda kõike kuulata.

Praegu neid ridu siia kirjutades, saan aru, milline idioot ma olen olnud. Pean taaskord tõdema, et Joosepil on õigus - ma olen sinisilmne. Ta pole kül selle konkreetse olukorra peale seda öelnud, aga varasemalt küll. Ma lihtsalt elan mingisuguses oma roosas mullis, lasen filtreeritult ainult ilusaid ja toredaid asju oma mulli sisse ja siis kukun ehitama õhulosse. Ja nii ma ehitasin ja ehitasin sõprusest õhulossi, kujutades endale ette midagi, mida pole. 

Ah, vahet pole las ta jääda. Positiivne on asja juures see, et ma sain sellest lõpuks aru. Neli, viis aastat illusioone, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Ja kui nüüd korraks päris sõpruse juurde tulla, tulla sõbranna juurde, kellega paar aastat tagasi läksid meie teed minu dialüüsravi ajal lahku, siis tema kustutas mu nüüd ära ka oma Facebooki sõbralistist. Mul seni oli väike lootus põues pakitsemas, et ehk on veel lootust. Äkki ühel ilusal päeval me leiame selle aja ja hetke, et maha istuda ja rääkida südamest südamesse, aga ei. See oli tegelikult päris valus hetk, kui ma seda avastasin. Mäletan seda nii selgelt, kuidas istusin diivanil, hoidsin telefoni käes ja siis avastasin, et ta on mind eemaldanud. Ma lihtsalt hakkasin nutma. See kõik oli nii lõplik. Lihtsalt tühjus tuli mu sisse. Isegi praegu seda siia kirjutades, hakkavad tahtmatult mul pisarad voolama ja lõug värisema. 

Ma ei lase endale inimesi väga kergelt ligi. Jah, ma olen outgoing ja ma võin nalja teha ja pulli visata, eeskätt enda üle, aga on vähe neid, kellele ma end lõplikult avan. Kiku ja Eret ongi vist ainsad sõbrad, kes lihtsalt on, kellega olen saanud otse südamest oma tunnetest ja mõtetest rääkida..ja mitte ainult. Neid inimesi on tegelikult paar tükki veel, aga kuna tunnen end hetkel  natuke haavatavana, siis ei julge nimesid nimetada, äkki see on ka kõik illusioon, ilusad õhulossid minu peas.