Ka pime kana leiab tera või kuidas tolm ja koerakarvad vahel õnne peidavad

Klassikaline mina. Selle asemel, et esmalt kohustuslikud töö asjad ära teha, et päeva teine pool oleks lebom ja saaksin teha, mida iganes mu hing ihkab, hakkan mina kell kuus hommikul kirjaneitsit mängima. Samas ma ei tunne end sellepärast eriti halvasti, sest ametlik tööaeg pole veel alanud. Ja pealegi, ma olen bisness wuman ja mind see kellast kellani töötamine otseselt ei puuduta (jep, ma eelmisel aastal regasin oma ettevõtte ära) ja teen tööd millal iganes mulle sobib või lepingulised tähtajad nõuavad. Nii et ma kriban kärmelt postituse valma ja siis vaatan edasi.

Ma ei tea, kuidas keegi koristab või millised on teie arusaamad koristamisest, kuidas olete kokkuleppinud oma kaaslasega – kes koristab, kui palju koristab ja, mis minu arvates on eriti keeruline küsimus – millal koristatakse? Ja palun, palun ärge tulge mulle selle jutuga, et kokkulepe on see, et koristab see, keda tolm ja segadus esimesena häirima hakkab. Nagu sorri, aga that’s not how it works! Sellisel juhul koristaksin mina ennast Tuhkatriinuks. Ma pean muidugi ausalt, käsi südamel üles tunnistama, et mina pole Joosepiga koos elades mitte ainsamalgi korral vetsupotti küürinud. Ta ütleb, et tundub tema jaoks veider saata mind, oma kallist naist, sellist räpast tööd tegema. Mina jällegi pesen õuest tuppa tulles koera käpad puhtaks, aga kõik niidetud hein ja põõsad, mida koer käpakarvade varjus tuppa smuugeldab, tõstan dušinurka ja siiani on need sealt nagu võluväel kenasti ära haihtunud. Kahtlustan Joosepit. Tänks musu! 💗

Ma armastan puhtust, ma vajan avarust, mu kodu peab lõhnama nagu lillemeri, selleks et mu aju ja mõte töötaksid, vajan ma süsteemsust. Ma ei suuda näiteks keskenduda, kui mu ümber valitseb kaos.

Meil Joosepiga on väga erinev arusaam koristamisest ja segamini toast. Mul peab olema viimnegi asi omal kohal, sentimeetri täpsusega. Ja ei, mitte sellepärast, et ma pime olen – ma lihtsalt oma loomult olen juba selline. Joosep aga toimib, tema enda sõnul, paremini süsteemses kaoses. Ma julgeks vastu vaielda, aga ma ei hakka.

Teine väga suur erinevus koristamises on see, et on inimesi, kes hoiavad jooksvalt asjad elamises korras: pesevad enam-vähem kohe mustad nõud ära, ei jäta üle öö kausse-taldrikuid, nuge ja kahvleid kraanikaussi ligunema või kapi peale kuivama. Kui midagi võtad, siis paned peale kasutamist kohe omale kohale tagasi jne. Ja siis on selliseid inimesi, kes võtavad koristamise alles siis ette, kui elamises valitseb totaalne kaos. Terve elamine on juba pehmelt öeldes segasummasuvila.

Okei, ilmselt läksin nüüd õhukesele jääle kepsutama, aga enne kui mind hurjutama asute, siis lubage mul enda kaitseks öelda, et see oli äärmuslik näide. Mis ühe jaoks on korras, ei pruugi seda teps mitte teise jaoks olla. See on vast siililegi selge – oleneb, kelle perspektiivist me asju vaatleme.

Samas, mul pole vähimatki probleemi minna sõbrannale külla, kelle elamine on igasugu põnevate ja minu jaoks võib-olla mitte nii vajalike asjadega ülekuhjatud, riiulid mattunud tolmukorra alla ja end seal väga hubaselt tunda. Sest seltskond on see, mis loeb. Oluline on puhtus, aga kui liiv on põrandal või vaip koerakarva kihiga kaetud, see ei häiri mind. Kas ma ise elaksin sedasi? On ette tulnud, kuid eelistan mitte sellist keskkonda.

Joosep läks reedel ära õppustele. Terveks nädalavahetuseks, juhhei! See tähendas ainult üht – ma sain rahus koristada. Mitte, et ma muidu ei saaks, aga siis ta ei küsi minult, mida ma otsin, kui ma koban ühte kohta kauem kui viis sekundit. Ei, ma ei otsi midagi, ma kõigest vaatan. Armulisematel päevadel saan ma 10 sekundit vaatamiseks.

Ja korraks väikese kõrvalpõikena ütlen, et see on nii veider, et ta seda siiani küsib, kuigi oleme juba ligi 18 aastat ühisel rajal koos eksisteerinud siin päikese all. Ma ei tea, ma kujutan ette, et te ka vahel istute diivanil või laua ääres aurava kohvitassi taga ja siis viskate pilgu üle elamise, imetlete või märkate midagi, mida tahaks korda sääda. Võib-olla hakkavad isegi väiksed remondimõtted peas veerema. Naistel võib seda ette tulla. Noh, mis iganes. Aga mina ei imetle eemalt – mina lähen kohapeale ja katsun, sest ma olen pimeeee. Ikka veel. Ma vaatan käte ja sõrmeotstega, õues võtan jaladki koos kõrvadega appi. Nii et las ma pime vaatan rahus. Mina ju ei küsi, mida sa vaatad, kaua sa veel vaatad, sa oled juba viis sekundit vaadanud, aitab küll, ja üleüldse – sa riivad mu tundeid ja silmi oma vaatamisega.
Kui ma peaksin midagi otsima ja ma ei leia seda, siis ma teen suu lahti ja küsin. Nii lihtne ongi.

Hehe, no vot, selline hästi väike, lühikene kõrvalpõige oligi. Aga kuidas mina siis koristan?

Mina ei oska koristada nii, et ühes toas teen lõpuni ja siis liigun edasi järgmisesse tuppa. Ma liigun ringi, tassin, sorteerin, unustan midagi maha. Mopp ühes käes, lapp teises, sodikotid siin ja seal nurgas, tolmuhari kuskil hammaste vahel. Okei, tegelt ei, sellist roppust ma endale suhu ei paneks, sest bakterid! Mul puudub vähimgi huvi nendega sõprussidemeid luua.
Kui keegi mu tegevust kõrvalt vaataks, siis ilmselt arvaks, et mul on juhe täitsa koos ja et vaene pime inimene ei tea, mida ta teeb, kus ta on või kuhu ta kõik oma asjad kaotanud on.

Koerakarvad ja liiv on mu igapäevased kaaslased – nad leiavad alati tee meie elamisse. Pühin suurema jama kokku, siis tõmban tolmukaga, seejärel käin mopiga ka veel põrandad üle. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et vähem kui sekundiga on juba kuskilt üksik liivaterakene välja ilmunud. Nagu esiteks – kuidas sa julged oma nägu mulle näidata, ahh? Ja teiseks – kust sa siia said? Kas kaotasid oma sõbrad ära?

Olgu, seekord ma karvade ja liiva peale nii kuri ei ole, sest seekord tõid nad mulle rõõmu.

Ma nimelt kaotasin oma kullast ninaneedi ära, mille ostis Joosep ja mis maksis 55 eurot. Nagu see tillukene, umbes nelja millimeetrine. Ja kuna see pole esimene ega ilmselt ka viimane ning ta oli tutikas, kõigest neljanädalane, siis võtsin nõuks, et otsin selle üles.

Olin kenasti oma koristamismaratoniga esimese päeva õhtusse jõudnud. Lappisin ja sorteerisin diivanil asju, kui kuulsin kahtlaselt tuttavat heli. Jalge all, susse liigutades kuulsin heli, mis meenutas väikese kivikese veeremist.
Jaa, see vastab tõele, pimedad suudavad suurepäraselt väga erinevaid helisid eristada ning just selle vajaliku enda jaoks välja filtreerida.

Ma viskusin kohe sinnasamma käpuli maha ja hakkasin tolmu, liiva ja koerakarvu läbi kammima. Mitte just kõige glamuursem hetk, aga lõpuks – seal ta oligi. Mu sädelev kullatäpike. Võtsin ta hellalt kahe sõrme vahele nagu maailma suurima aarde.
Ajasin end püsti, neet võidukalt sõrmede vahel ja suundusin kööki seda pesema, lasin veel desinfitseerimisvahendiga ka üle. Ise veel uhkelt sõnades: „Öelge veel, et pime kana ei leia tera,“ ja kõndisin peaga vastu lahti unustatud kapiust.

Tänks elu, et meelde tuletasid, et ma endiselt pime olen. Juba oligi oht, et tõusen ära.

Kui korra veel kuldehete juurde tagasi tulla, siis olen neid ikka lademes ära kaotanud. Eriti kahju on mul kolmest paarist kõrvarõngastest. Ühed olid roosa safiiriga, mida ümbritsesid kullast õhulised kroonlehed, siis olid väikesed rippuvad südamekesed ja siis väikesed roosad täpikesed, mida armastasin kanda oma ülemistes kõrvaaukudes. Oh, ma isegi ei taha teada, palju need kõik kokku maksma on läinud. Samas, mul on vähem kui kuu aja pärast sünnipäev, äkki ma saan endale kingituseks uued.

AGA muidu.... kui see minu väikene puudus kõrvale jätta, siis olen ma odav naine pidada. Võtame näiteks elektri – Joosep oli kolm päeva ära ja ma ainult ühel õhtul panin tule põlema. Ja sedagi mitte enda pärast, vaid viisakusest koerte vastu.
Ma pean seda va tulede põlema panemist eraldi tegevusena tegema, niisama möödaminnes ma seda muidu ei teeks.

Alles hiljaaegu tuli Joosep südaöö paiku koju ja kui ta korterisse sisse astus, oli kogu korter pime, ainult köögist kostus miksri vuristamist. See kostus tegelikult õue maja ette välja, trepikotta kah. Ma nimelt vahustasin magustoidu jaoks koort vahtu. Ei minul ole alati meeles päikeseloojanguid vaadelda või mõelda, millal te enam ei näe. Minul on nägemisega ju konstantselt kõik ja kogu aeg stabiilne. Midagigi stabiilset siin elukeses.

Aga ei, ma olen ikka uhke enda üle, nii umbes linnukese nokatäie, et leidsin umbes viiekümne ruuduselt pindalalt grammi kulda üles ...ja kapi ukse kah.