Ma olen viimased kümme aastat, ma arvan, et kümme, päris kindel pole, käinud lasteaedades, koolides ja erinevatel suvepäevadel esinemas. Mind on kutsutud rääkima ja jagama oma lugu.
Ja noh, võimalik, et ma olen nüüd puhta segi tõmmanud, aga need kohtumised on olnud alati nii vahetud ja toredad – on naerdud, on ohatud, on õhku ahmitud imestusest, ja nii tekkis mul mõte korraldada vestlusõhtu. Selline õdus, ei midagi suurt. Vist. Ma lihtsalt tunnen, et see oleks nii õige ja lahe asi, mida teha. Mulle meeldib rääkida sama palju kui kirjutada ja tahaks loota, et teile meeldiks kuulata minu jutustusi vahetute emotsioonidega.
Mul pole kunagi olnud sellist tunnet, et mingi teema oleks minu jaoks liiga tabu või et “oioi, pimeduse üle nalja teha ei tohi”. Loomulikult on seal piirid ja üht koma teist veel, mida võiks teada ja millega arvestada, aga kõigest sellest saaksime samuti põgusalt rääkida. Kus maalt nali enam naljakas ei ole, kas Joosepi poolt kinni teibitud ukseavad on naljakad või mis?
Ja ikka see põhiküsimus – mis tunne see on, kui oled terve oma elu nägija ja siis järsku on su silme ees lõputu pimedus?
Kas “tunne” on üldse õige sõna, mis seda kaotust kirjeldab, kuidas see kõik juhtus, kuhu edasi, kas pime on päris pime, miks ma duši all käies vannitoas tule põlema panen, aga vetsus mitte? Ühesõnaga – kõik küsimused saavad vastatud ja rohkemgi veel.
Ma kujutan ette, et see vestlusõhtu võiks olla natuke stand-up’i kastmes. Kus ma jagan oma lugu, räägin ebanormaalselt naljakaid ja õpetlikke juhtumisi, mis mu pimeda elu jooksul on juhtunud, ja vastan ilma valehäbita kõiksugu küsimustele. Ja ma ilmselt istuksin. Ei, mitte sellepärast, et ma ei viitsiks seista, vaid sellel on väga kindel põhjus, võiks isegi öelda kurikuulus. Ent sellestki räägiksin juba kohale tulnud publikule.
Ah, mis ma siin ikka salatsen, ega see mingi riigisaladus pole. Ma lihtsalt ei taha olla nagu veidrik, kes kuskil nurgas või nägupidi põõsas omaette üksi pobiseb... Maeitea, “humoorikas istumisõhtu lugude ja jutuvestmistega” võiks lühidalt selle kontseptsiooni kohta vist öelda.
Ma olen seda mõtet veeretanud juba mitu head aastat, aga nüüd tunnen, et olen küps seda tegema. Mitte miski mind ei takista. Varem mõtlesin, et ah, keda huvitab, mis siis kui kedagi ei tulegi, äkki mu lood on ainult mulle endale naljakad või mis iganes. Aga no kammoon – mis on kõige hullem, mis saaks juhtuda? Feilin ja saan järjekordse õppetunni, et ei toiminud, pole turgu, sihtgruppi, keda piisavalt huvitaks.
Ehk et, kuulan taaskord oma südame häält ja eks näis, mis saab. Välja te mind ju ei naeraks.
Pealegi, ei tohiks ükski inimene oma ägedaid ideid, unistusi, soove maha suruda või kõrvale heita. Neid, mis silmad reaalselt särama panevad. Või öelda endale, et “ah, mis mina”. Been there, done that – aastaid tagasi natunatukene matsin oma mõtteid maha, sest lasin teiste arvamusel liiga palju end mõjutada. Ja no ausalt, kui mitte SINA, siis kes veel?
Põhimõtteliselt vabandusi võib ju lõpmatuseni leida – “pole inimesi, kes toetaks”, “raha pole”, “kontaktid puuduvad”, “tähtede seis on vale” või see klassika, et “mu kass suri ära” (okei, see on täiesti legitiivne vabandus pleedi alla kerra tõmbuda ja kassida, maailma eest ajutiselt peitu pugeda). Aga laias laastus ei ole tegelikult ühtegi vabandust, mis annaks eluaegse puutumatuse, miks mitte otsida lahendusi ja oma eesmärkide poole püüelda.
Mulle tuli meelde see tüüp, kes elas kümneid aastaid metalltorust rõhukapslis, ainult pea välja pistetud. Tal olid kopsudega mingi jama. Ja saate aru – ta kirjutas raamatu, temaga tehti kümneid saateid, ta vist omandas isegi mitu kõrgharidust. Loomulikult olid tal inimesed kõrval, kes igakülgselt aitasid ja abistasid, aga neid poleks olnud, kui mees poleks ise tahtnud, soovi avaldanud, võib-olla isegi nõudnud. Selle asja nimi on tahtejõud!
Igaks juhuks ütlen, et ma ise pole veel midagi korraldama hakanud. Viskasin niisama mõtte õhku ja eks paistab, kuhu see edasi viib. Äkki võtab tiivad selga ja lendab kuhugi. Kuhugi kultuurimajja, väikesele teatrilavale või tšilli atmosfääriga lounge. Ma ise ilmselt eelistaksin viimast, siis saaks ruumi minu maitse järgi kaunistada. Nii et igast nurgast õhkuks tükike mind, minu sisemist seda miskit, mis hoiab mind naerusuisena.
Kuigi ka lavadele saab tänapäevaste vahendite olemasolul kõikvõimalikke lahendusi välja mõelda, ole ainult mihkel. Ega mul palju pole vaja, ainult mõned suured valged küünlad, siidpaela, kuldseid detaile… *** Muide, täiesti off topic, aga ma kaks õhtut tagasi mõtisklesin, et vaadake kui ilusad sõnad on: ööbik, pärlikarp, puuderroosa, roosileht, pitsiline pilvepiir, tuhatolm, roosakalt õhetav taevas jt. Ookei, sorry! Tagasi algse teema juurde.
… Ma ise eelistaksin väiksemat ruumi, just seetõttu, kuna ma ei näe, siis suurt ruumi ja selle mastaapi on pimedana palju raskem hoomata. Samas ei, ma ei sea piiranguid. Pigem jätan kõik kaardid lauale ja võtan kõike avatud meelega vastu. Iial ju ei või ette teada, millisest uksest või aknast võib järgmine tore ootamatu pakkumine vopsti sisse lennata. Ja kasvõi iseendagi jaoks oleks mõistlik uksed lahti jätta, kasvõi irvakile, et kui hakkad rajalt ära kalduma, näed vähemalt pimeduses valguse poole tagasi liikuda. Ja iial ei või teada, millal üks või teine uks võivad eluliselt oluliseks osutuda.
Eem, okei, see lõpp läheb juba vaikselt filosofeerimiseks. Seega tõmban seekordsele postitusele joone alla.
Mustandites ootab veel kaks postitust, ei, tegelikult juba neli. Eile käisin nimelt silmakliinikus ja pehmelt öeldes on mu silmadega, kuidas nüüd öeldagi – pahasti. Oi, kuidas ma tahaks praegu nalja rebida, aga jätan seekord nalja tegemata. Enne kui silmade tulevik pole päris selge.
0 kommentaari:
Postita kommentaar