Võta end kokku, Kai.
Kuigi seitse kuud hiljem pole see endiselt veel võimalik.
Teda ei ole enam. Ja kõik sõnad, mida ma olen vahepeal püüdnud oma peakeses ritta seada, tunduvad ikka veel niii masendavalt tühised ja tühjad.
See kõik juhtus kevadiselt kaunil maikuu päeval. Olin töö asjus Viljandis ning enne kui kodu poole hakkasin liikuma, kuulasin ära häälsõnumi, mille Joosep oli mulle Messengeri saatnud. Ta ütles, et pani Männimäe loomakliinikusse Janetile tervisekontrolliks aja kinni ning siis kohe selle järel lisas „eii, mitte magama panemiseks, lihtsalt kontrolliks“. Ma mäletan, kuidas soe päike mu palet paitas kui seda sõnumit kuulasin, sest Joosep ütles, et meie pensionär väärib ainult parimat.
Järgmine päev polnud enam seda sooja päikest, taevas oli sünkjashall ja vihm krabistas vaikselt aknaklaasil. Pakkisime endid autosse ja sõit Viljandi poole võis alata.
Ma teadsin, et see on kõigest kontroll, vähemalt seda ma endale sisendasin, kuid südames oli mingi paha eelaimdus. Hinge puges vägisi tunne, et see võibki olla tema viimane sõit. Ent ma ei tahtnud sellele mõelda, sündmustest ette rutata, püüdsin need mõtted peast pühkida.
Kliiniku parklasse jõudes tõstis Joosep Janeti autost välja, kinnitasime jalutusrihma, panime traksid selga ja hakkasime kliiniku ukse poole liikuma. Vihmasabin oli selleks ajaks lõppenud, vaid varesed kraaksusid kurjakuulutavalt puude otsas. Neid oli seal vast oma sadakond tükki. Olles peaaegu ukseni juba jõudnud, ütles Joosep nii armsalt – me jalutaksime nagu vanaemaga arsti juurde, sedasi rahulikult ja tasa.
Kui kaalumine tehtud, suunati meid kabinetti edasi. Seal vaadati Janet üle, võeti proovid ja jäime ootele. Ma lasin Joosepil rääkida, sest mina ei suutnud.
Kui arst tagasi tuli, siis ütles, et Janetil on tõesti bakteriaalne infektsioon, mille vastu saavad nad antibiootikumid välja kirjutada ja valuvaigistite osas, mida Janet oli viimased kaks aastat väikse doosina saanud, et sellega seoses saavad nad natuke kangemad valuvaigistid välja kirjutada, AGA…
Ma teadsin, mida arst edasi ütleb, tal poleks vaja olnud oma lauset lõpetada. Mu silmad valgusid pisaraid täis, neelatasin raskelt.
Ma olin Janetile lubanud, et ma ei hoia teda oma isekusest lõpuni. Lubasin, et kui näen, et tal hakkab eluvaim vaikselt raugema, siis lasen tal minna. Lubasin, et ta ei pea minu inimlikkuse tõttu piinlema ega kannatama. Ja kuigi Janet kõndis teise korruse trepist ise alla ja minuga ka ise üles, küll aeglaselt, kuid siiski ise, teadsin, et pean tast lahti laskma. Ta liputas ainult minule veel saba, ainult minule tõi ta oma tennisepalli…
Kui arst tagasi tuli, andis Joosep meie otsusest teada.
Esimene süst oli see, mis suigutas Janeti rahulikku unne ja see oli hetk, kus saime temaga veel viimased kümme minutit kahekesi koos olla. Teha talle viimased paid ja musid, öelda viimased sõnad ja lihtsalt olla tema juures. Ma lihtsalt istusin seal ja aina silitasin tema lokitavat helekollast kasukat, võtsin tema nunnu karvase käpa omale pihku ja asetasin oma lauba vastu tema laupa, tegin koonule musi ja sosistasin talle – aitäh popsu, oota mind ära, me kohtume teisel pool pilvepiiri.
Kümme minutit hiljem tulid kabineti arst ja tema assistent ning tõstsid Janeti mati peale. Arst veel enne kabinetist lahkumist ütles pisarsilmil, et tal on nii kahju, tal on väga kahju… ning ära nad ta viisidki. Ja mina langesin kaljuservalt alla vabalangemisse, teadmata millal ma kuristikupõhja prantsatan ja kogu seda valu igas oma ihurakus tunnen.
Istusime veel päris mitu minutit Joosepiga põrandal, olime teineteise embuses ja lihtsalt nutsime mõlemad südantlõhestavalt.
Tund hiljem andsin Kikule teada, et Janetit ei ole, sest meil on ühised mälestused, millest kirjutan mõni teine kord. Need on üdini toredad ja luban, et sellest tuleb toredate lugudega postitus, kuhu lisan ka palju toredaid pilte Janetist. Aga kui meenutada seda häälsõnumit, mille Kikule saatsin, siis see valu, kuidas ma Janeti lahkumise talle edasi andsin, seda on keeruline sõnadesse panna. Need sõnad „Janetit ei ole enam“ tulid mu seest sellise valulaviinina välja, et ma ei suutnud kahte viimast sõna välja öelda. See kõlas kui valuröögatus, mis jäi mulle kurku kinni, nagu sõnad, mida on liiga valus välja öelda. Tunnistada, et see on lõplik.
Ent kõige raskem oli esimene õhtu. Kui oli aeg magama minna ja magamistuppa minnes ootas mind ees tühi pesa. Ei kostunud enam tema vaikset nohinat, mitte midagi ei olnud… peale suure tühjuse.
Aga jah, eks suurem osa sellest loost sai nüüd kirja ja loodan, et enam nii palju pisaraid ei pea ma enam kunagi valama. Eks vahel ikka läheb süda hardaks kui meenutame teda ja mis salata – kui ära eksin, siis kirun ja vannun, et käigu kõik metsa, nõmedad aiad, murulapid, puulehed, põõsad, tihnikud, mürisevad autot, kõik on nõmedad ja halvad. Oleks Janet praegu siin, ta tooks mu silmagi pilgutamata tagasi õigele rajale. Ta ei jätaks mind hätta – mul on nii väga teda vaja! Aga kui saan tagasi oma turvalisse keskkonda, siis ohkan raske südamega välja ning annan endale mõistusega aru, et nüüd pean ma üksi, ilma oma sõbrakeseta hakkama saama. Aga ega see mõistus ei lohuta.
Lihtsalt raske on, sest ta tuli minu ellu vahetult peale nägemise kaotust. Koos temaga hakkasin ma maailma teistmoodi tunnetama ja tajuma, tema andis mulle julguse ja iseseisvuse. Ma ütlen päris ausalt – ma ei oleks täna see, kes ma olen, kui poleks olnud Janetit minu kõrval. Tema õpetas mind elama, tema vedas mind ehitustandritelt välja, temaga koos sumasime mööda lumiseid radu, mis olid veel koristamata. Tema oli uutel teekondadel põnevil, kuhu me seekord välja seikleme. Tema oli mu esimene juhtkoer, sõber, teejuht, kes õpetas mind pimedana elu nautima. Nägema ja märkama asju meie ümber. Kasvõi seda lihtsat asja, et võta sekund ja nuusuta kasvõi tee ääres õitsvat lille. Janet tegi seda, märkas ilu ja toredust meie ümber.
Aga olgu. Ma isegi ei julge vaadata kui mitu tähemärki see postitus sisaldab. Ja ega vahet polegi, ma pidin saama selle endast välja kirjutada, sest ma ei tahtnud seda uude aastasse kaasa võtta. Ning just tänase kuupäevaga oli mul vaja see postitus ära kirjutada, sest Janet suundus teisele poole vikerkaart just 29. mail, seitse kuud tagasi, elades peaaegu 18-aastaseks. Kõigest kolm nädalat jäi puudu.
Ah jaa, võib-olla see ka, et kui läksime Janeti tuhale järele, siis kliinikusse sõites oli taevas taaskord halliselt sombune, kliinikust välja astudes sadas vihma, aga kui auto nina kodu poole keerasime, tuli pilvede vahelt päike välja ja taevasse ilmus vikerkaar ja sel hetkel ma teadsin, et Janet on jõudnud koju.

0 comments:
Postita kommentaar