Palun väga vabandust, et kukkusin

Ma kõlan nüüd nagu üks korralik "Aasta vanainimene", aga ausalt – kuhu see aeg kaob!? Ma tahtsin juba viis päeva     tagasi kirjutada, aga enne kui jõudsin silmagi pilgutada, oli juba öö käes ja mul vajus silm vägisi kinni. Ega ma nalja ei teinud, kui ütlesin vanainimene.

Mul juhtus siin üks väike intsident bussireisil ja kui ma varasemalt olen olnud suhtumisega, et ah, vahet pole, oli mis oli, elame edasi, siis enam mitte. Mul on see kuidagi vanusega rohkem esile tulnud, et enda eest tuleb seista ja asju rohkem välja rääkida. Aga enne kui ma räägin, mis juhtus, tahan ma teile raporteerida vahepealsetest toimetamistest alates oma viimase postituse avaldamisest.

Esiteks, kallikesed, kas te teate ka, mida te minuga tegite? Ma sulasin üleni ära kui nägin, et olete endiselt siin mind lugemas, kaasa elamas ja uusi postitusi ootamas. Ma ei hakka võltsi pateetlikust etendama, kuidas ma pisara maha panin, ei pannud, aga südant liigutas küll. Sest ega mul päris ükskõik kah pole, kas keegi üldse mu heietusi lugemas käib, vastasel juhul võiksin ma kuhugi roosakaanelisse salapäevikusse oma mõtted kirjutada ja kiivalt kümne luku taha peita.

Teiseks, ma tegin siin üks päev suurkoristust. Kõik sai alguse sellest, et hakkasin köögis olevat koti sisu sorteerima, kus me kilekotte hoiame. Ja etskae nalja – järgmisel hetkel ma juba koristasin kappe, tõstsin köögis asju ümber, imesin tolmu ja pesin põrandaid. Kõige viimaks küpsetasin Joosepile veel pannkooke kah. 

Ma ilmselt olin koristamise tuhinas mingit sorti maania saanud, et pakkusin vabatahtlikult pannakate küpsetamist.

Päeva lõpuks nägin ma ise välja nagu korralik tuust, ülepeakaela higine, aga elamine säras nagu vanaema prillikivi.

 Nüüd aga postituse põhipointini.

Käisin möödunud laupäeval Viljandis, erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupeol. Ei, mitte tantsimas ega laulmas, vaid kirjeldustõlget tegemas.

Kusjuures, järgmise päeva hommikul küsis Vikerhommik minult selle kohta ka intervjuud. Ma ei hakka seda teile siia embeedima, kes tahab kuulata, see otsib ise üles.

Niih, aga  olukord ise. Ma ei tea, kas või kui palju peaksin reetma kuupäevade ja kellaaegade jagamisega, mis firma, mis buss oli, sest ma ei taha, et kellelgi pahandusi tuleks. Veel vähem, et bussijuht nahutada saaks. Samas, taaskord – kes väga tahab, leiab selle ilma probleemideta üles. Vihjed on ju ilmselged. Aga alustame algusest.

Pilet oli mul eelmüügist võetud, sest tööasju ma juhuse hooleks ei jäta. Piletiga tekkis küll korraks väike arusaamatus, aga lõpuks sain oma kohale istuma minna. Kõik tundus kontrolli all olevat. Spoiler: ei olnud.

Milline naiivne optimism.

Enne  Viljandit on veel kaks vahepeatust. Sõidan mina rahulikult kui siis ühtäkki tajun tuttavat kurvi... enne mida pidi olema esimene vahepeatus ja buss ei peatunud. Aga tühja sellega, mis mul sellest, kas keegi läheb maha või tuleb peale. Ent mure seisnes hoopis selles, et peatuse teavitus ei kõssanud silpigi. Ja minul hakkas ärevus kerima, sest teate, suvine aeg, teeremondid, Viljandis oli alles folgi ajal Jakobsoni tänav üles kaevatud, ma ei tea, kas buss sõidab sealt kandist või on ehitustander kuhugi bussijaama kanti end kolinud. Iial ei tea. Olen end sellistest olukordadest varemgi leidnud, kus ma ei tea ööd ega mütsi, kus ma päris täpselt asun. 

Okei, mõni võib-olla mõtleb, et rahune nüüd maha. Küsi lihtsalt inimestelt.

Jaa, muidugi. Kai, küsi inimestelt.

Ma küsisingi, aga mitte kohe.

Esmalt ma veendusin, et olin Viljandisse jõudnud. See oli lihtne, sest  ringtee. Nüüd jäin sõidutee konarusi, bussi keerutusi ja pöördeid pingsalt jälgima, millalgi peab ju olema Vabaduse plats- peatus. Etteruttavalt - ei olnud. See on muidugi praegu tagantjärele teadmine. Lõpuks buss peatus, mootor jäi tööle. Mina olin targu juba koti õlale pannud, turvavöö lahtigi klõpsanud ja katsusin kuulmise järgi aru saada palju inimesi maha läheb. Või kas keegi hakkab piletiga peale ronima. See peaks ju siis olema bussijaam. 

Aga kuna minu üllatuseks suundus päris mitu inimest  väljapääsu poole, siis enne kui istmerea vahelt püsti kobisin, küsisin oma suurejooneliselt raske küsimuse. Ikka sellise Kuldvillaku väärilise küsimuse, millele igaüks ei pruugi vastust teada: kas me oleme Viljandi bussijaamas?

Pakkuge mitu  vastust ma sain? Jep, null. Ja mina ei ole selline tüdruk, kes midagi vaikselt nina alla pobiseb. Ei. Ma  teen suu lahti, kui on vaja küsida.

Joosep seda lugu hiljem kodus kuuldes ei reageerinud just väga sõbralikult. Küsis veits ahastunult, et kas neil inimestel hakkab valus, kui nad peavad vastama. Mina ei tea, kas neil oli valus või oli bussis kuulmislangusega kaaskodanikud, mul polnud aega selle üle pikemalt juurelda. 

Kuna vastust ma ei saanud, tõusin püsti ja hakkasin, hinges väike ärevus, väljapääsu poole kappama ja siis... kadus põrand jalge alt ja ma lendasin mitte väga graatsiliselt, pool koperdades bussijuhi armatuurile. Võib-olla natuke sülle ka või õlale. Päris näoli maha ma ei lennanud, sest viimasel hetkel suutsin parema käega haarata millestki kinni. Varasemad kukkumisharjutused pole siiski ilma asjata olnud. 

Ma pole muidugi maausuline, kes mitmeid kordi aastas maad suudleb, mul need kukkumised ja koperdamised on pigem väga harvad juhtuma. 

Ja teate, mida ma kõigepealt tegin?

Vabandasin.

Ma isegi ei jõudnud oma etteastet korralikult ära lõpetada, kui ma juba nagu orjatar alandlikult põlvili laskusin ja andestust paluma hakkasin. Kuid siis järgmisel sekundil tõstis minus pead kõikvõimas amatsoonnaine, kes kukkus mind hurjutama: "Mida sa vabandad!? Vabandust, et sa treppi ei näinud? Või palun väga vabandust, et te ei lülitanud peatuste teavitussüsteemi sisse või ei keeranud volüümi piisavalt valjuks, et kõlaritest üldse midagigi kostuks?" 

Ei noh, mis seal ikka. Pühkisin põlved puhtaks, sättisin koti õlale ja püüdsin  edasised neli astet võimalikult väärikalt läbida. Bussijuht minu vabanduse peale vastas suht ükskõikselt "ei ole midagi" ja istus seni oma kohal edasi, kuni ma bussist välja olin astunud.

Kui bussist välja olin saanud ning hambaid mitte välja kukkunud, siis tundsin jalge all katkist asfaldi ja  minu esimene reaktsioon oli, et pekki, see pole ju bussijaam... aga kuna juht hakkas pileteid läbi piiksutama, siis langes rahu taas maa peale ja taevas laulsid inglikoorid. Okei, mul oli kulm tegelt päris kortsus, ma nii leebes meeleolus ei olnud. 

Kuna see bussipeatuste teavitus ei funganud, ainult jumal ise teab miks, siis mul oli  bussist väljudes plaan juhile öelda: et olge palun nii kena ja lülitage peatuste teavitus sisse. Eriti siis kui te näete, et teile tuleb pime reisija peale. Mul ei ole kõik Eestimaa kurvid ja pöörded maakaardina peas. Proovige ise 50 minutit silmad kinni sõita ja siis silmi avamata ära arvata, kus te olete.

Aga kuna  kõrgemad jõud otsustasid, et ma pean just sedasi "graatsilise baleriinina" bussist väljuma, siis polnud minus enam seda trotsliku jõudu, et bussijuhile ära torgata. Hiljem, päeva edenedes, ma muidugi leebusin, sõjakus kadus ja lõin käega. Üks mu tuttav, kes muuseas on bussijuhi naine, ütles, et ma oleks pidanud ikka ütlema. Et ega nad muidu hakka oma ninast kaugemale vaatama. 

Eks tal ole tõepõhi all. Mina hakkan tihtipeale otsima inimestele vabandusi, põhjendusi, miks keegi midagi tegi või tegemata jättis. Ja ma tean, ma ei saa alati kõigele vabandusi leida, aga äkki oli inimesel halb hommik, keegi suri ära, juhtus midagi väga ootamatut ning see viis mõtted mujale. Aga samas ma EI TOHI ka iseennast kuhugi tahaplaanile pidevalt tõsta. Kõiki asju ei saa lihtsalt niisama riiulisse ära panna. Lõpuks saab ruum otsa.

Ma alles paar nädalat tagasi nutsin Joosepile, et  jah, ma olen sinisilmne ja kohati naiivne, manipulaatoritel on seda veel eriti hea ära kasutada. Aga see ei tähenda, et seda tohib inimestega teha. Kui me seda pilti nüüd natuke, õige pisut veel laiendame.

Ma ei taha, et minu usaldust hoolimatuse või ükskõiksusega kuritarvitatakse. Vahel on mul tunne, et kui üks inimene veel mu heausklikust ära kasutab, siis ta purustab mu usalduse nagu õhkõrna jää. Ja ma ei taha muutuda inimeseks, kes enam ei usu.

Ja samas, tegelikult on ju nii palju toredaid sõbralikke inimesi, olgu nad bussijuhid või niisama tavalised inimesed meie keskel. Me ju ikka hoiame ja hoolime.

Et sellised emotsioonid siis seekord. Nüüd, kus elu suurtest eksistentsiaalsetest küsimustest räägitud... lähme vetsupoti juurde...  

Ma nimelt kukutasin eile oma telefoni kempsupotti. Tulin linnast, võtsin mantli taskust telefoni, libistasin selle teksade tagataskusse ja suundusin vetsu. Ärge küsige miks ometi – maitea, ma olin väsinud. Tulin kohtumiselt, siis läksin koertega agility'sse ja siis hüppasin Sportlandi outletist ka läbi. Mul seisab järgmine nädal ees elu esimene triatlon ja tahtsin jalgratta kiivri juurde matchivat toppi (jupiduu, ma leidsin selle).

Kui lõpuks koduuksest sisse astusin oli tunne nagu ma vajuksin kohe kohe jala pealt saja aastasesse Okasroosikese unne.

Ups, väike kõrvalepõige lipsas sisse. Tagasi tualeti manu.

Tõstsin potikaane üles, lükkasin püksid alla ja kolaki. Kui  ümber keerasin, siis seisin seal nagu hunnik õnnetust, endal püksid rebadel. "Jooosep! Mul vist juhtus väike õnnetus.... ", hõikasin ma talle.

Nüüd on sedasi, et telefon töötab, kõlar ja mikker samuti korras, kuid laadimine on pekkis. Annab hoiatuse, et  on tuvastatud niiskust ja et laadimine võib olla ohtlik ja blablablaa. Ma lootsin tegelt selle telefoniga kuni oktoobrini vastu pidada, aga nüüd ma pole enam kindel. Ja pealegi, ma tahan ka teenusepakkujat vahetada. Ma praegusega pole rahul. Tahaks soodsamat paketti, aga Telia ei vaevunud isegi mu kirjale vastama. Mitte sõnakestki. Not cool!

Tõmban nüüd postitusele joone alla. Kallid-musid. Tsauuu!

PS. Aga nüüd ma palun küll siiralt vabandust, et postitus sai üpris heitlik ja kaootiline, ma ise seda üle lugedes saan aru. Ent ma ei tohi hakata seda väga muutma, sest siis ma kukun samasse ämbrisse, mida olen varemgi mõlema jalaga korduvalt kolistanud. Ehk et lõpuks jõuan arusaamiseni, et see on üks halvimast halb postitus, keda üldse huvitab ja jätan ta tolmu koguma.

Kogu täies hiilguses

Teie

Kai