Etteruttavalt olgu ära öeldud, et nüüdseks olen ma taas rõõsa ja roosa, teps mitte enam kurb, aga üleeile öösel koju jõudes istusin ma esikus nagu hunnik õnnetust ja ütlesin Joosepile, et ma tunnen nagu ma oleks teist korda elu jooksul pimedaks jäänud. Ma nimelt unustasin oma valge kepi maha. Sõbranna poole, kes elab teises linnas.
Ma pole päris kepitu, seda mitte. Mul on vana kepp alles, mida ma oma koolitustel kasutan. Mul on isegi üks tutikas kepp olemas, pole kordagi pakendist välja võtnud, aga mul pole õrna aimugi kuhu ma nad pistnud olen.
Sobrasin kõik kapid, sahtlid, kotid läbi ja ei ole. Ja see ei ole midagi, mida keegi tahaks mult ära varastada. Ma lihtsalt ise olen need kuhugi maru heasse kohta pannud, mis ilmselt koristamise ajal tundus suurepärane hoiupaik neile olema. Joosep aitas samuti otsida, kuid temagi ei suutnud nende asukohta tuvastada. Noh, ega ma väga palju ei lootnud kah, sest vahel mulle tundub, et tema näeb veel vähem kui mina. Ta ei näinud isegi oma kohvitassi köögi töötasapinnal. Seda on küll ühe korra juhtunud, aga siiski. Ja viimane kord ta ei näinud vannitoas oma kuivavaid trussikuid, mis rippusid tal otse näo ees. Ma astusin vannituppa ja ulatasin vaesele hingele tema ihupesu. Ta oli väga üllatunud, et need seal olid. Kuivatusrestil.
Maitea, kas pean juurde selgitama, miks kepi unustamine sõbranna autosse oli minu jaoks nii kohutavalt kurb ja traagiline.
Valge kepp pimeda inimese jaoks on tema silmad, tema iseseisvus. Ja kui ma sain aru, et mu iseseisvus on nipsust ära võetud, ma sõltun teistest, siis see muserdas mind nii kohutavalt palju.
Me otsisime isegi seda keppi, mille ema mulle Hiinast tellis. Seda keppi, mille ma esimesel korral välja naersin, öeldes, et see on paras tapariist. Seda keppi, mille Joosep tõstis endale töölaua nurgale, et mind sellega aeg-ajalt nalja viluks kõdistada, kaela juurest sudida, kui ma istun diivanil ja kuulan süvenenult audioraamatut või mängin telefonis rallit.
Ema oli internetist vaadanud, et oh, hea soodne kepp, tütar on mul pime, tema kasutab ja raudselt Eestis on need mitu korda kallimad ning telliski ära. Väga nunnu. Aga see ema tellitud kepp, ütleme nii, et sellega oleks võinud sama hästi kaasa panna ka uue varu randme, sest seda keppi ei kannata kaua käes hoida. See on paras harjavars. Kahju et sellel keermeid pole, muidu keeraks harjased külge ja saaks korraliku põrandaharja. Ja ma natuke imestan, et kuidas Hiinas üldse nii rasked, jämedad ja suured kepid eksisteerivad – hiinlased on ju nii tillukesed. Ei ole või?
Ja see oli esimene kord, ilmselt ka viimane, kus ma olin nii tohutult kurb, et me isegi ema, heast südamest tellitud valget kaigast ei suutnud üles leida. Sellega oleks vähemalt häda pärast kannatanud ööpimeduseski iseseisvalt liikuda.
Kui olime kogu korteri otsast lõpuni läbi tuhlanud ja seda tulemusteta, siis vajusin esikusse jalatsipingile kössi ja tundsin nagu midagi suurt on minus katki läinud. Ma tundsin end nagu mind oleks teadmata ajaks puuri luku taha pandud. Ma tundsin end nagu lind, kes ei pääse oma vabal valikul ja tahtel lendama minna. Vot täpselt nii oluline on mulle vabadus,iseseisev liikumine, voli minna millal ja kuhu iganes ma tahan. Ja ma usun, et räägin siin väga paljude rohkemate Inimeste eest, kellel ühel või teisel põhjusel on liikumisvabadus piiratud.
Mõnes mõttes tunnen ma end seda siia kirjutades natuke pahasti, sest minu olukord on ajutine. Ma pean kõigest kolm päeva kepita olema. Mõni inimene on kogu oma eluajaks aheldatud nelja seina vahele või väga kitsastesse oludesse.
Aga nii see kord juba elus on – oma mured on ihule need kõikse lähemad.
Ma isegi ei teadnud, et valge kepi puudumine võiks mind niivõrd sügavalt mõjutada. Kuna pimedana on nii ehk naa iseseisvus suuresti väga piiratud (me saame ju nägemismeele kaudu ümbritsevast maailmast infot 85%), siis kui tsuti-tsuti seda veelgi vähendada, siis on see koheselt tuntav ja see mõjub tõepoolest muserdavalt. Kui mitte muutuda dramaatiliseks ja öelda, et hetkeks võib olukord tunduda isegi maailma lõpuna.
Kuna ma soigusin ja kurtsin, et mis ma nüüd teen, ma ei saa Tessaga jalutama minna, mul vaja septembrikuu raames oma sammukesi koguda jne jne, kuni ma lõpuks ütlesingi oma südantlõhestava lause, et ma oleks nagu teist korda pimedaks jäänud.
Joosep püüdes ilmselt lahendust leida, pakkus, kas ma harjavart ei taha seni kasutada…
Ei taha!
Tänan väga. Sa muidu hommikul raseerides roostetavat nüridat nuga pardli asemel ei taha kasutada?
Ma isegi ei tea, kas ta tegi nalja või oli see nüüd tõsine pakkumine. Igatahes ma keeldusin tema lahkest, vastupandamatust pakkumisest.
Aga noh, halloo – iga kepp ei sobi. Kepi puhul on oluline pikkus, raskus, jämedus, ergonoomika. Päris suvalise harjavarrega ei saa. Okei, hädaolukorras, kus kellegi elu sõltub minust, siis…siis ma haaran silmagi pilgutamata vannitoast kasvõi esimese põrandaharja või pesumopi. Mitte selle käsna siis, eksole, vaid selle pika varrega karvase tuusti.
Nüüd ma suurest hirmust, et ma ei peaks enam kunagi midagi sellist tundma, tellisin endale kamaluga keppe. Isegi ühe roosa. Oma kepivaru on alati kasulik ja mõistlik hoida, sest iial ei või teada, millal sind tabab ajuudu, nagu mind eile. Või millal otsustab su kepp keset liiklust koost laguneda. Seda on juhtunud.
Kujutage ette, jalutad õndsalt mööda teed, kobad oma kepikesega tee servakest toks ja toks, tabad mõnd liiklusmärki,valesti pargitud tõuksi,trepiastet..ja siis otsustab kepp poolel teel kohtumisele lihtsalt juppideks pudeneda. Katsu sa siis selle kahekümne sentimeetrise jupiga, mis sulle pihku jääb, oma teekonda väärikalt, sirge seljaga jätkata.
Aga lugu sai siiski õnneliku lõpu. Ma tegin mõned kõned ja lõunaks jõudis mu igatsetud kepp õnnelikuna koju tagasi. Ma tõttasin kohe Tessaga jalutama ja tegin kohe mõnusa pika ringi. Ja nii vähe ongi inimesel õnneks vaja – lihtsalt üht õige pikkuse ja jämedusega keppi. Mina jälle happypuppy ja saan rahuliku südamega magama ära minna, sest tean, et hommikul saan taas oma igapäevasele jalutusele minna. Üksi. Iseseisvalt. Ilma, et keegi peaks minu järel ootama või mida iganes veel.
0 comments:
Postita kommentaar