Kirjutan ja kustutan. Kirjutan uuesti ja kustutan siis jälle kõik ära. Ei teagi kust alustada või kas üldse on mõtet sellest rääkida, kui see kõik oli lihtsalt minu peas. Kujutasin ette midagi, mida pole ja pole kunagi olnudki. Räägin sõprusest.

Eile oli pikk ja väsitav päev. Ma  ei hakka kirjutama, kus käisin,  kellega kohtusin, pole oluline. Oluline on vaid see, et koju jõudsin ma väsinuna. 

Kui olin koduuksest sisse astunud, Tessa mind ülepeakaela ära musitanud, suurest rõõmust end kringliks väänanud, vahetasin ma linnariided koduriiete vastu ja tegin diivanile endale eriti mõnusa pesa, maailma pehmema roosa pleedi sisse. Seejärel keetsin suure tassi oma lemmik teed – inglise tee piimaga, siis viskasin Võhkarite podcasti peale ja ootasin miskise uuringufirma telefonikõnet, kellega oli mul tänaseks aeg kokku lepitud. Ent kuna proua ei helistanud kokku lepitud ajal, ega ka hiljem, siis tõmbasin end diivanile kerra ja uinusin. Mingi aeg jõudis Joosep ka koju. Läbi uneudu mäletan, et ta tuli kükitas diivani ette, tegi mulle pai ja ütles vaikselt: "Tsau kallis!", ja siis läks toimetas oma asjadega edasi. 

Peale südaööd ma vaarusin padi kaenlas magamistuppa ja proovisin seal edasi magada, kuid ei õnnestunud. Eilse päeva emotsioonid ja mõtted võtsid mu üle võimust. Nagu lumelaviin, mis massiivse lammina sust halastamatult üle vuhiseb ning oma hingematva raskuse alla matab. Ma isegi ei tea, kuidas olla või tunda. Ma arvasin ekslikult, et tunnen inimest, aga tegelikult ei tunne. Kas ma üldse teangi...

Aga see pole selle inimese süü. Tema oli lihtsalt tema ise, mina lihtsalt kujutasin ette midagi, mida seal pole ja pole ka kunagi olnud. Inimene oli minuga lihtsalt rõõmsameelne, lahke, sõbralik, abivalmis, tore, armas ja siis mina, loll mina hakkasin arvama, võib-olla isegi natuke tundma, et see on natuke rohkem kui nn niisama suhtlus. Ma veel aasta tagasi ütlesin talle, et oh, ma tulen su magistrikraadi lõpetamisele..jaajaaa, nagu keegi oleks mind sinna üldse kutsunud. Nagu ära kujuta ette!!!! Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda, kui ebamugav võis tal olla seda kõike kuulata.

Praegu neid ridu siia kirjutades, saan aru, milline idioot ma olen olnud. Pean taaskord tõdema, et Joosepil on õigus - ma olen sinisilmne. Ta pole kül selle konkreetse olukorra peale seda öelnud, aga varasemalt küll. Ma lihtsalt elan mingisuguses oma roosas mullis, lasen filtreeritult ainult ilusaid ja toredaid asju oma mulli sisse ja siis kukun ehitama õhulosse. Ja nii ma ehitasin ja ehitasin sõprusest õhulossi, kujutades endale ette midagi, mida pole. 

Ah, vahet pole las ta jääda. Positiivne on asja juures see, et ma sain sellest lõpuks aru. Neli, viis aastat illusioone, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Ja kui nüüd korraks päris sõpruse juurde tulla, tulla sõbranna juurde, kellega paar aastat tagasi läksid meie teed minu dialüüsravi ajal lahku, siis tema kustutas mu nüüd ära ka oma Facebooki sõbralistist. Mul seni oli väike lootus põues pakitsemas, et ehk on veel lootust. Äkki ühel ilusal päeval me leiame selle aja ja hetke, et maha istuda ja rääkida südamest südamesse, aga ei. See oli tegelikult päris valus hetk, kui ma seda avastasin. Mäletan seda nii selgelt, kuidas istusin diivanil, hoidsin telefoni käes ja siis avastasin, et ta on mind eemaldanud. Ma lihtsalt hakkasin nutma. See kõik oli nii lõplik. Lihtsalt tühjus tuli mu sisse. Isegi praegu seda siia kirjutades, hakkavad tahtmatult mul pisarad voolama ja lõug värisema. 

Ma ei lase endale inimesi väga kergelt ligi. Jah, ma olen outgoing ja ma võin nalja teha ja pulli visata, eeskätt enda üle, aga on vähe neid, kellele ma end lõplikult avan. Kiku ja Eret ongi vist ainsad sõbrad, kes lihtsalt on, kellega olen saanud otse südamest oma tunnetest ja mõtetest rääkida..ja mitte ainult. Neid inimesi on tegelikult paar tükki veel, aga kuna tunnen end hetkel  natuke haavatavana, siis ei julge nimesid nimetada, äkki see on ka kõik illusioon, ilusad õhulossid minu peas.

Kuna ma eile öösel kirjutasin blogi Facebooki lehele ilmatu pika postituse oma humoorikast ja südamlikust bussireisist (saladuskatte all võin öelda, et ligi kuustuhat tähemärki), siis  mõtlesin, et ah, kui mul nagunii on sõrmed juba soojaks toksitud, et mis seal siis ikka – kirjutan teile juba ühe soojaga ära ka jätkupostituse oma neeru ja pankrease siirdamisest. Aastalõpu boonus või nii.
Kes veel mäletavad, siis teine siirdamise postitus lõppes sellega, kus ma lebasin poolpaljalt opilaual ning kurtsin parasjagu anesteesiaõele, mida ma kõige enam narkoosi juures kardan, kui ruumi sisenes keegi noorem mees ja teatas külmakasti maha pannes, et tõi neeru. Kui ei mäleta või soovite niisama oma mälu värskendada, siis esimest postitust saate lugeda SIIT ja teine asub SIIN

Kui ma peale ligi kuuetunnist narkoosi intensiivravi osakonnas esmakordselt silmad avasin, siis lebasin lihtsalt liikumatult soojas voodis teki all. Mul ei olnud valusid, ma olin küll kurnatud ja väga unine, kuid sisimas tundsin rahu. Ilmselt avasin ma silmad päris esimest korda juba opilaual, kust mind edasi viidi ärkamistuppa, kuid sellest ei tea ma õnneks ööd ega mütsi.
Räägitakse, et inimesed narkoosist ärgates räägivad kõiksugu rumalusi, mõned lobisevad isegi oma suured saladused välja. Täitsa põnev oleks teada, kas mina ka jutustasin maad ja ilmad kokku… Peaasi, et ma kedagi kuhugi pimedasse kohta ei saatnud.

Kui ma silmad avasin, siis lasus üle minu kõige mesimagusam uni, tundsin ütlemata mõnusat soojust, kuulsin taamal ümberringi inimesi liikumas ja askeldamas, keegi tuli mind tervitama, küsis enesetunde kohta, kontrollis monitore, mis vaikselt piiksusid. Tundsin, et mul on igal pool juhtmed, voolikud ja andurid küljes. Ma olin seal nagu kiisupojake oma juhtmekera keskel. Hiljem, päevi hiljem, kui sai kõik juhtmed ja voolikud kokku loetud, siis esimestel päevadel oli neid mul küljes 17. Nädal hiljem sain juba kümne anduri ja voolikuga hakkama. Voolikute kaudu sain ma toitu, ravimeid, valuvaigisteid, sealhulgas oksukodooni ja fentanüüli.  

Ma ei tea miks, aga esimese asjana kontrollisin, kas peopesasid kokku surudes tunnen, et mu sõrmed on peenikesed nagu baleriinil, kuid minu suureks pettumuseks olid mu käed turses ja  mul oli väga ebamugav käsi rusikasse panna. Mina oma narkoosilaksuse ajuga suutsin kohe esimese asjana mõelda, et oh ei, ma sain laisa neeru endale, ta ei taha üldse üleliigset vett mu organismist välja filtreerida. Midagi on vist valesti.
Kohe kui kirurgid mind vaatama tulid ja uurisid, et kuidas ma end tunnen, siis ega ma oma muret ja südamevalu endale hoidnud, vaid näitasin käed ette ja ütlesin, et mul sõrmed paistes, kas midagi on valesti? Aga ei, kirurg rahustas mu maha ja ütles, et see kõik on väga okei, neer alles kogub hoogu, et hakata tööle, see võtvat natuke aega. Seejärel kontrollis põiekateetri kotikest ja lisas, et uriin on veel üsnagi veresegune. Etteruttavalt võin öelda, et uriin oli veel väga pikka aega verine ja täis vereklompe. Nende klompide pärast sain ma veel hiljem valusaid pisaraid valatud. Kuid kõik see omal ajal.

Kuna mulle siirdati kaks organit – neer ja pankreas, siis minul lõigati kõht pikki ülalt alla lahti. Kohe rindkorvi alt kuni kubemeni. Isegi naba jäi skalpelli teele, mitte küll otse üle, aga väga lähedalt, väikse jõnksuga naba kõrvalt lõigati. Ja selleks, et pääseda soovitud kohta, kuhu neer ja pankreas poetada, siis lõigati ka kõhulihased pooleks, mistõttu ei tohi ma tänase päevani kõhulihaseid teha.
Ma kõiki peensusi ei tea, mis minuga tehti või kuhu midagi ühendati, sest teadupärast magasin ma selle peo maha, kuid seda ma tean, et minu uus neeruke pesitseb vaagnaluu vasakpoolses pesas ning on põiele toredaks naabriks. Pankreas on seevastu siirdatud paremale ning otsapidi nõelutud peensoole külge. Ja oh, sõbrad, peensool on selline tore sool, mis on seotud seedimisega ja sellest tuleb veel eraldi postitus, mis hädaorust ma pidin kõik läbi minema, et need kaks saaksid omavahel sõpradeks ja peensooleke saaks üle oma traumast, mis oli vaesekesele tekitatud.

Haiglapäevil sai natuke ka oksendatud. Ma midagi reljeefset kirjeldama ei hakka, kuid nõrganärvilised ja väga elava kujutluspildiga inimesed olge hoiatatud. Võileib koos teetassikesega on soovitatav hetkeks kõrvale tõsta.
Seda ärge minu käest küsige, mitmendal päeval tuli minu juurde füsioterapeut, kes aitas mind esimest korda koos oma abilisega voodisse istukile. Ma olin nendel päevadel paras siil udus. Ma tohtisin natuke istuda, kuid samal ajal ei tohtinud ma mitte ühtegi lihast pingutada, mis puudutas kõhtu. See kõik nägi sedasi välja, et esmalt nad panid mulle kere ümber tugeva pandaaži, mina samal ajal pidin süldina laskma end keerata ühele ja teisele küljele, et mitte sisemisi õmblusi lahti rebestada. Seejärel tõstsid nad mind istukile. Kõik muidugi omas järjekorras. Esmalt paremale küljele, siis jalad üle voodi serva, siis tõmmati mind külg ees istukile jne. Kätte pisteti kõrrega topsik, milles oli vesi ja ma pidin päevas mitu korda mulle puhuma, et kopse tugevdada, kuna peale sellist pikka operatsiooni on oht saada endale kopsupõletik. Eriti veel minusugustel patsientidel, kellel on immuunsus väga, väga maha surutud. Juba enne oppi sain esimese doosi immunosupressante hinge alla ja neid võtan ma tänase päevani. Ma olin alguses väga vastuvõtlik kõigele. Minuga toimetati ainult maskides ja kummikinnastes.

Taaskord puudub mul teadmine, kas see oli teisel päeval või oli see päeva jooksul teine, kolmas kord, mil füsioterapeut tuli minu juurde ning ütles otsustavalt, et nonii, Kai, täna proovime kõndida. Ma siiski kahtlustan, et see oli mitu päeva hiljem… Egas midagi, taaskord aitasid tüdrukud mu voodi servale istuma ja siis füsio kätele toetudes ajasin end aeglaselt ja ettevaatlikult jalgadele. Kui füsio ütles, et teeksin kõndimissamme, siis ma sain aru, mida ta mul palus teha, aju andis nagu ka korralduse jalgadele edasi, ent jalad tegid hoopis midagi muud. Ma isegi ei tea mida nad tegid, sest minu aju ütles, et kõik on suurepärane, me kõnnime, aga füsio hakkas naerma ja ütles, et ma olen kõndimise ära unustanud. Kuid seal samas kohe lohutas mind ja lisas, et pole hullu, kohe saab kõik taas korda.
Järgmiseks ulatas ta mulle topsi, et koos minuga natuke mullitada, ja siit tulebki tagantjärele mõeldes üks väga piinlik hetk...
Nimelt, mul läks süda nii järsku pahaks, et ma ei suutnud reageerida ja ma oksendasin suure kaarega oma armsa füsioterapeudi täis. Aga kuna mul oli nii sitt olla, siis mul ei olnud isegi jaksu häbi tunda. Ma lihtsalt mõmisesin moka otsast „palun vabandust!“ ja tahtsin vaid voodisse pikali heita. Kuid ma ei saanud, sest ma ei tohtinud ju üksi varba otsagi liigutada. See oli küll hetk, kus ma tundsin, et ma panen kohe pildi taskusse ära.

Ja ma tahan eraldi ära mainida selle, et minu füsioterapeudiks oli Janika Arras, kes sai tänavuse Kliinikumi kolleegipreemia ja tunnustuse ja kui ma seda uudist sotsiaalmeediast lugesin, siis olin südamest nii rõõmus, sest Janika väärib seda sajaga. Eriti peale seda, mida mina talle tegin. Kusjuures, inimene punus mulle hiljem veel patsid ka pähe, ilusad armsad patsid. Ma arvan, et ta andis mulle andeks, et ma ta peale natuke kettisin.

Ja kui veel rääkida intensiivravi osakonnast, osakonnast, kus on eranditult ainult 24h monitooritavad patsiendid, siis teate sõbrad, millised voodid seal on? Seal on udupeened futu voodid, mis hoiavad patsienti soojas, masseerivad, kallutavad ja mudivad, kõigutavad ja kaaluvad ning teevad veel kõiksugu erinevaid nippe ja trikke.
See on osakond kuhu ilmselt niisama naljalt ei taha keegi sattuda, sest seal on ainult kõige raskemad ja keerulisemad patsiendid, aga no elu oli seal mõnus küll. No kui välja arvata sond, mis läks mul nina kaudu makku, et mind toita ja dreenid, mis tulid kahelt poolt külgedelt välja, et siirdatud organite ümber ei koguneks veresogast haavavedelikku. Need dreenid olid veel väga pikka aega mu sõpradeks neil haiglapäevil. Ja küll ma nägin ränka vaeva, et need vooliku otsas rippuvad kummipallid koos vedelikukotikesega ei takerduks kuhugi taha. Eriti see üks – pankrease oma, sest etteruttavalt olgu ka see ära öeldud, et mul tekkis siirdatud organi äratõuge. Ent sellest juba tuleviku postituses. See tuleb ilmselt kõige kurvem ja emotsionaalsem postitus, mida olen üldse kunagi kirjutanud, kuna ühel hetkel ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa, ma olen nii kohutavalt väsinud.

Kuna oma kolmandas siirdamis postituses liigun ma neeru siirdamise- ja uroloogia osakonna intensiivpalatisse, siis tahan selle postituse lõpetuseks öelda shout out, intensiivravi osakonna kõikidele töötajatele – hooldajatele, õdedele, arstidele, kõikidele kõikidele, sest teie piiritu lahkus, hoolivus, sõbralikus, te olete lihtsalt võrratud. See, millise hoole ja hellusega te siirdatud patsiente kohtlete, pole sõnu selleks loodud. Te pesite mind, nii alt, ülalt, kaela, keha, hambaid, toitsite mind, kui oli väikseimgi mure, te lahendasite selle. Ma olin kui udupehmetel kätel kantud. Ma küll enamuse ajast magasin ja ei saanud muhvigi aru, millal on öö või millal on päev. Aju oli konstantses ajuudus, aga ma tundsin end turvaliselt ja hoituna. Te tegite endast kõik oleneva, et mina saaksin ainult paranemisele ja taastumisele keskenduda.

Hellõu! Ma digivanaema nuputasin ka lõpuks välja, kuidas oma blogisse tagasi sisse saada. Kes pole kursis, siis eile õhtul, kui ma sain oma postituse valmis ja tahtsin seda avaldama minna, siis Blogger jättis mu ukse taha. Küsis mingit PIN koodi, mida mul pole kunagi olnud, siis tahtis sõrmejälge ja näotuvastust ja sada muud asja veel, aga ma polnud neid seadistanud. No ühesõnaga, ilge jauramine läks lahti, aga sisse ma sain. Nii et võtke teatavaks, et järgnev postitus on päevase hilinemisega. Kõik eilsed on üleeilsed ja kui ma ütlen, et istun pimedas elutoas, siis see oli eile ja nii edasi. Ma ei hakka neid tekstis ümber muutma, sest muidu võib juhtuda, et ma hakkan kogu postitust timmima, korrastama ja lõpuks ei suuda ma oma sisemist perfektsionisti taltsutada ja te ei näe seda postitust mitte kunagi.
Aga olgu, lendame peale. Ma arvan, et meil kodus kummitab.

Jep, niimoodi toorelt lendasingi peale. Ma ei ole seda kogu aeg arvanud, vaid viimased kaks-kolm päeva, aga kuna mul on ajataju veits sassis, siis pole ma päris sada protsenti kindel enda ajaarvamises.
Igatahes, see pole enam mingisugune suur jambolaia-vuudujuubu-uhuu saladus või uudis, et lapsed ja loomad tajuvad meid ümbritsevat maailma paremini kui me aimatagi oskame. Meie, suured  inimesed, kelledel väga paljudel on pea igas olukorras silmaklapid ees, ei adu pooltki nii paljut. Neil aga on midagi, mida enamikel täiskasvanutel pole – avatud meel ja süda.

Kuna ma eile andsin teile Facebooki blogi lehel teada, et meil on uus väike pereliige, siis temaga seoses toimub kogu aeg midagi ja nüüd ma saan südamerahus erinevatest juhtumistest teile kirjutada. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et see võtab nüüd sellise pöörde.

Näiteks eile (teie jaoks siis üleeile, ma ikka ei suutnud oma käsasid eemal hoida ja natuke ikka pidin teksti kallal nokitsema). Pikutan mina rahulikult voodis kõhuli, kui tuppa jookseb Tessa, minu väike valge koerake, hüppab mulle hopsti selja peale, jääb liikumatult ühte punkti vaatama ja… uriseb. Ja sedasi mitu raksu järjest. Ma tõusin lõpuks voodist püsti, et kontrollida, kas härra abikaasa on ehk midagi kahtlast kuhugi toanurka ripakile jätnud, aga ei olnud. Ainult peegel oli akna all, vastu seina suunaga magamistoa ukse poole.
Siis mõtlesin, et okei, võib-olla ulatus ta mu selja peal seistes aknast välja vaatama ja nägi seal eem, midagi kahtlast enda jaoks… Samas me elame ju teisel korrusel, mida on teiselt korruselt nii väga näha, peale puude latvade ja taamal olevate majade. Aga no okei, koerad näevad paremini ja vahel ka neid asju, mida inimese silm kinni ei püüa. Eriti minu silmad.
Ent olukord muutus eriti kahtlaseks ja kõhedaks õhtul, siis kui ta hakkas lampi keset ööd urisema.

Me olime Joosepiga mõlemad väga kaua üleval. Umbes kella kolme paiku kobisime mõlemad ära voodisse. Mina taaskord oma lemmik asendis – kõhuli, tekk tõmmatud kõrvuni. Natukese aja pärast avastas Tessa, et oleme elutoast ära magama kobinud ja tuli ronis mulle peale. Ärge küsige, ta ongi meil paras kaskadöör, igal pool valimatult ronib ja turnib.
Vend tammub mul siis süüdimatult selja peal, otsib mugavat asendit, et kerra tõmmata kui äkitselt jääb seisma, vahib liikumatult ühte punkti ja uriseb. Ja kui ma päeval arvasin, et Tessa nägi ilmselt midagi aknast, oh mind naiivitari, siis nüüd, kus Joosep oli ka meiega toas, nägi ta ära, kuhu suunas ta vahib ja uriseb. Ütleme nii, et see ei toonud mu hinge, teadvusesse ja südamesse teps mitte rahu. Tessa nimelt seisis näoga magamistoa avatud ukse poole ja vahtis pimedasse esikusse.

Ma valetaksin praegu teile, kui ütleksin, et ah,  mul ei tõmmanud kõhedaks ega tibutagi selga, muidugi tõmbas, aga kui ta mu pealt maha hüppas ja jooksis saba seljas esikusse, siis elutuppa ning sealt tagasi esikusse ja samal ajal urises,siis ütleme nii, et ma lõin ristimärgi ette ja hakkasin vaikselt kõrgemate jõudude poole palvetama. Ja see ei aidanud ka olukorrale teps mitte kaasa, kui ta tuli tagasi minu juurde, ronis uuesti selja peale ja vahtis ainiti pimedusse. Ise endiselt samal ajal urisemas. Korra hakkas isegi raevukalt haukuma ja sööstis ukse poole. Mul sel hetkel reaalselt süda niimoodi sees võpatas. Kuid õnneks keelamise peale lõpetas ära ning tuli minu ette ristipõiki lamama, näoga ukse poole. Ja ma olin seal nagu eem, seda suur et, ilusaid unenägusid sinulegi.

Kuid nagu teleturus öeldakse – see  pole veel kõik! See kõik jätkus veel järgmiselgi päeval.
Täna (eile siis – toim.) hakkas ta jälle lambist keset päeva urisema. Ja selleks, et te saaks parema pildi, siis minu töölaud on sedasi, et kui ma istun arvuti taga, siis ma olen näoga akna poole ning kogu elutoa osa koos avatud esiku ja köögiga jääb mu selja taha. Nii, ja nüüd palun hoidke järgmised kaks minutit seda kujutluspilti oma silme ees.
Istun mina arvuti taga, klapid peas ja kuulan keskendunult teksti, Tessa lamamas mu selja taga. Täpsemalt öeldes lamab ta mu tooli seljatoel, põiki üle mu turja, sest ühel ilusal päeval otsustas tüüp ära õppida, kuidas diivanilt mulle kukile hüpata.

Ühesõnaga, mina teen tööd, tema magab, kuid ilmselgelt üks silm lahti, sest järgmine hetk hakkas ta taaskord lampi urisema. Kodus kõik vaikne, Joosep teeb ka oma laua taga tööd, keegi korteris ringi ei liigu, trepikojas pole kedagi ja tüüp vahib taas esiku poole ja lihtsalt uriseb.

Ma ei tea, mis asi see on ja ma pole sugugi kindel, kas ma üldse tahan teada. Ma lihtsalt väga loodan, et sellele kõigele on loogiline seletus olemas, aga no pekki küll. Seni, kuni mul ei ole seda loogilist seletust, ei taha ma väga üksi kodus olla, veel vähem tahan ma pimeduses olla ja üksi magamistuppa magama minna.

Kusjuures, kui ma seda eelmist lõiku kirjutasin, siis mu loll aju hakkas genereerima, aga mis siis..mis siis kui keegi nähtamatu kummitus seisab praegu mu selja taga ja loeb mu teksti...
*
Okei, Kai, aitab. Ei hakka end siin üles kruvima. Kirjutage parem mida toredat teie viimastel päevadel teinud olete. Mina näiteks tegin neljapäeval oma elu esimese stand up etteaste. Võin juba etteruttavalt öelda, et läks väga hästi. Ei, ma ei roninud ise lavale, mind kutsuti. Eesti Puuetega Inimeste Kojal oli nimelt aastalõpu tunnustusüritus ja nii ma sinna sattusin. Minuga koos oli lava jagamas alati suurepärane ja humoorikas Tom Rüütel. Ma ei tea, kas tahate minu etteastest katkendeid ka kuulda? Kuna ma valmistusin, siis ma nagunii kirjutasin kõik oma naljakamad juhtumised üles, et paremini tõsiseltvõetava koomikuna tunda, mistõttu saaksin ma neid soovi korral teiega jagada.
Meil Tomiga läks igatahes lausa niii hästi, et meid kahte tahetakse veel lavalaudadel näha  ja järgmiseks aastaks pandi meile juba bronn ka peale. Nii et kutsuge mind üksi või meid kahte koos esinema. Ja sellest ei hakka ma üldse rääkima, et kui mitu inimest tuli mu juurde podcasti jutuga. Tehke koos, tehke eraldi, tee üksi ja kutsu erinevaid külalisi. Sa räägid nii hästi oma juhtumistest.

Aga okei, nüüd tõmban küll joone alla. Lõpetuseks veel nii palju, et tore on maeitea mitmendat korda blogis tagasi olla ja kirjutada. Natuke lappes on esimene postitus peale pooleaastast pausi, aga nagu te ilmselt juba aimate, siis mul on palju asju hinges pulbitsemas, mis kõik tahavad minust korraga välja saada. Mul on ju veel lõpetamata siirdamis postitused, siis lapse saamise kohta on postitus tulemas, siis lugu, kuidas ma uue koera võtmiseni jõudsin, et mis backstory sellega on ja siis veel üks väga suur elumuutev samm, mida ma plaanin kevadel teha. Kuid kõigest sellest aega mööda ja omal ajal. Lihtsalt teadke, et on tulemas palju põnevat lugemist. Ahjaa, raamatu kirjutamisest räägin ka natuke, et kus maal see üllitis on ja mis sellest raamatu projektist saanud on.
Seniks aga ciao, mio bellad! *roosad südamekesed teile*

PS. Joosep läheb õhtul linna ja kuigi ma ise väga ei viitsiks minna, siis ma lähen ainuüksi sellepärast temaga kaasa, et ma ei peaks õhtul üksi pimedas kodus olema.

PS. Täna on koeratüdruk Tessal kümnes minisünna! Praegu see nunnupall istub mul süles ja vaatab ainiti oma mustade silmadega otsa.

Ma tulin ütlema, et homme (või kui loete neljapäeval, siis täna) lähen ma haiglasse biopsiale. Ei midagi tõsist, lihtsalt tavapärane protseduur, mida tehakse kõikidele siirdatutele peale aasta möödumist opist. Ent seoses sellega tahan ma rääkida teile ühe ebameeldiva loo, mis juhtus minuga möödunud aasta suve hakul, kus haigla registratuuritädi keeldus mulle osakonnast hooldajat kutsumast, sest neil on töötajate puudus ja et see on mu isiklik asi endale saatja korraldada. Mis esialgu lugedes tundubki nagu täitsa arvestatav argument, aga ei ole teps mitte. Ja kui ma muidu olen selline leebeke ja konflikte väldin, siis see oli See hetk, kus ma võtsin roosad prillid eest, lilled viskasin nurka ja tõmbasin suure tüdruku püksid jalga, sest ükskõik kui palju mu süda proovib antud olukorda ilustada, siis mõistus ütleb, et selline käitumine pole mitte ühestki otsast okei.   Ehk et see on lugu sellest, kuidas natuke inimlikku hoolivust ja endasse vaatamist võiks rohkem olla.

Kui ma peale siirdamist koju sain, siis enne haiglast lahkumist pandi mind juba aegsasti biopsiale kirja. Ma seda ei hakka praegu teile kirjeldama, et kuidas neerust biopsia võtmine välja näeb, aga fakt on see, et seda tehakse eranditult kõikidele siirdatutele peale kolme kuu möödumist operatsioonist, teine siis kui aasta on möödas. Seda selleks, et kontrollida, kuidas on toimunud doonororgani kohanemine, kui inimene on naasnud oma tavapärasesse elurütmi.

Kuna ilm oli suviselt soe, siis tõmbasin selga kapuutsi ja satsiga dresskleidi, jalga pistsin nahast lahtised rihmikud ja asjad pakkisin väiksesse seljakotti. Mäletan, et tundsin end väga kaunina, kuna olin just äsja ostnud endale kuldse jalaketi, mille küljes rippus sädelev kivike, olin end kenasti välja puhanud, olin kodus värskelt pesus käinud, lõhnasin nagu roosilõhnaline udupilveke. Ühesõnaga ma tundsin end super hästi ning mõnes mõttes juba isegi natuke ootasin nefroloogia osakonna armsa kollektiiviga taas kohtumist, kuna nende kahe kuu jooksul, mil ma seal voodit soojendasin, said nad kõik nii kalliteks.

Kui jõudsin registratuuri, siis sain teada, et haiglasse sisse regamine käib hoopis vanast majast. Kuna olin tulnud sotsiaaltranspordiga, siis olin pisut mures, et ups, kuidas ma sinna saan, sest autojuht pole ju kohustatud mind majas sees saatma. Nende ülesanne on mind uksest ukseni sõidutada ning sees pean ma juba ise oma asjad sedasi korraldama, et kuhu ja kellega ma edasi liigun. Kuid õnneks oli juht väga armas ja vastutulelik ja ütles, et ta saadab mu vana maja registratuuri ära ja alles siis läheb järgmisele sõidule. Ma veel kinnitasin talle, et sellest täiesti piisab, kuna viimane kord kui ma haiglast koju sain, siis mulle öeldi, et kui ma biopsiale tulen, et siis osakonnast tuleb keegi hooldajatest mulle alla registratuuri vastu. Sellega oli minu süda rahulik ja teadsin, et mul pole vaja otsida kedagi kolmandat, kes tuleks mulle haiglasse saatjaks.

Vana maja registratuuri jõudes olime me autojuhiga ainsad hingelised peale registratuuritädi. Seda ma ei mäleta, kas võtsin numbri ka või kutsuti mind niisama, kuid üks hetk ma igatahes seal leti ääres rõõmsalt seisin ning ulatasin oma paberid ja dokumendi klaasi taga istuva proua kätte. Kui hakkas mulle dokumenti tagasi ulatama, siis ma ei saanud kohe esimese hooga dokumendile pihta, mispeale registratuuritädi uuris, kas mul on nägemisega probleeme. Ma ennist polnud talle seda öelnud jah, et ma veits pime olen, silmadest pole ka kohe aru saada. Ainult vahel harva, siis kui ruumis kajab või on liiga palju müra ja ma vaatan mööda. Või siis see sama registratuuri intsident, kus ma virutasin käega vastu klaasi.
Kui paberid said korda aetud, siis küsisin, kas ta palun helistaks osakonda ja kutsuks mulle hooldaja alla vastu, kuid siis juhtus midagi, milleks ma polnud sugugi valmis. Klaasi taga olnud registratuuritädi emotsioon muutus sekundiga tõrksaks ning kukkus õiendama, et ei tule mulle keegi alla vastu, et see on mu isiklik asi korraldada endale saatja, kui vajan pimedana saatmist ja et neil ei ole selleks töötajaid jne jne. Kuna ma ei osanud sellist vastust ja reaktsiooni üldse oodata, siis seisin seal nagu tummahammas ega osanud esiti suurt midagi öelda. Korra veel palusin, et ta helistaks osakonda, et nad sealt saadavad hooldaja, et nii mulle viimane kord enne haiglast lahkumist öeldi, arst isiklikult ütles. Ja et ma olen nõus ootama. Aga ta ei helistanud, vaid ütles mu juhile sõna sõnalt sedasi: „Pange ta kuhugi sinna istuma, eks ma mingi aeg tegelen temaga edasi, mul on siin teisi kliente ka vaja teenindada!“.

See kuhugi oli siis diivanile või mingile pehmele alusele istuma saatmine, mida igast ooteruumist võime tavaliselt leida. Ja need meeletud klientide hordid, keda ta pidi viivitamatult teenindama hakkama, oli kõigest üks härrasmees, kes oli peale mind tulnud. Ja tehke või tina, aga selle „kliendi jutu“ peale tekkis mul vägisi küsimus, et Kes mina siis tema jaoks olin?Mitte klient? Liiga suure murega klient? Puudega inimene, kelle tõttu on vaja tavapärasest mõni liigutus rohkem teha, nagu näiteks telefonitoru hargilt tõsta ja helistada. Et nagu tõesti – palun väga vabandust, et ma julgen siin leti ääres üldse seista ja midagi küsida. Ja sellest ei hakka ma parem üldse rääkima, kui pöördutakse minu saatja poole ja  kasutatakse lauset „pange ta kuhugi sinna“. Nagu halloo, kas ma muutusin vahepeal enese teadmata mingisuguseks elutuks mööblitükiks, keda tuleb kuhugi panna, tõsta, viia?

Kui juht oli mu istuma saatnud, siis uuris veel murelikult, kas ma saan ikka hakkama. Naeratasin talle mõrudalt, kuid kinnitasin, et küll ma saan, ärgu ta minu pärast muretsegu, mispeale tema avaldas lootust, et ehk ei pea ma kaua siin ootama.
Kaua ma tõesti ei pidanud ootama. Umbes täpselt 10 minutit hiljem kärutas registratuuritädi ratastooliga kohale. Või tähendab, proua ise tuli ikka omal jalal, aga minul palus ratastooli istuda. Ma ei tea, kust ta välja luges, et pimedus muudab inimesed jalutuks või kas ta nägi mind mingil hetkel vaevatuna, surnulina ümber, leti ääres poolsurevas olekus või kas ma üldse tulin registratuuri kellegi toel… minu teada mitte. Või kui isegi kohe ei ole üheselt mõistetav, kas inimene on suuteline omal jalal liikuma, siis palun ole lihtsalt inimene ja küsi.

Kuna eelnev olukord seal registratuuris polnud just mee lakkumine, siis hoidsin targu oma moka maas ning istusin sõnakuulelikult, ilma protestimata ratastooli. Endal selleks ajaks juba kulm kipras ja naeratus näolt kadunud. Arvestades kui tõrksalt ta ennist oli minuga suhelnud, siis kartsin, et kui ma kasvõi poole sõnagagi iitsatan, et tegelikult ma suudan omal jalal liikuda, siis tädi keerab otsa ringi ja kärutab tuldud teedpidi tagasi ja ma võin ainult valge taskurätikuga talle järele lehvitada.

Ent kogu selle ebameeldiva olukorra valguses ei saa ma mainimata jätta, et sõit ratastooliga osakonda osutus vägagi humoorikaks, sest me läksime täpselt sellise rütmiga nagu me oleksime kahekesi catwalkil kõndinud, kips ja kõps, kips ja kõps, ratastool jõnksumas rütmiliselt vasakule ja paremale, ainult et supermodellide asemel oli registratuuritädi ja mina oma kodinatega ratastel. Teekond ise oli osakonda lühike. Mööda koridori, siis lifti, siis kolmandale ja liftist väljudes ümber nurga vasakule 10 meetrit ja kohal me olimegi

Kuna ma olin kogu sellest olukorrast segaduses, hämmingus, pettunud ja hiljem juba võtsin seda kui üht „ Issanda loomaaed on kirju“ seiklust, siis säutsusin Iksis oma ootamatust "teenindusest" ja see läks korralikult huugama. Inimesed ei suutnud ära imestada, et kuidas saab üldse keegi haigla töötajatest niimoodi käituda ja pimedat inimest sedasi kohelda. Oma säutsus ma ei maininud asutuse nime, aga kui üks inimene tõi kommentaariumis välja oma ebameeldiva kogemuse ühe teise haiglaga, siis tahtmata valele haiglale varju heita, olin sunnitud avaldama õige nime.

Kogu sellest olukorrast oli umbes tunnike möödas, kui mu palati uksel kõlas koputus ja sisse astus too sama registratuuritädi, kes ütles, et temani jõudis info nagu ta oleks minuga halvasti käitunud, et ilmselt minu autojuht tegi kuhugi sotsiaalmeediasse postituse, mille ta võttis oma sõnadega lühidalt kokku ning küsis, kas ma tean sellest midagi. Istusin pidžaamas voodi peal, vaatasin tädile otsa ning ütlesin, et olen kursis antud postitusega ning lugesin talle selle peast ette. Selle peale tädi hakkas rääkima, et see on vale, ta pole mitte kunagi mitte kellelegi nii öelnud, ta on 30 aastat teenindajana töötanud ja keegi pole tema kohta kaebust esitanud jne. Ma vabandasin ja ütlesin, et ma ei saa kahjuks temaga nõustuda ja et ju me siis mäletame erinevalt. Kuid kõige lõpetuseks viskas ta nn lauale kaardi, millega ei osanud ma suurt midagi peale hakata, kuna selleks oleks olnud mul vaja nägemist. Ta nimelt väitis, et samal ajal oli registratuuris veel teinegi töötaja, kes kinnitab tema juttu, et mitte midagi sellist pole olnud. Ma vaatasin talle otsa ning vastasin enesekindlalt, kuigi endal süda sees värises: "Ma ei oska selle peale midagi kosta. Ma lihtsalt tean seda, kuidas te minuga käitusite ja suhtlesite.“.

Hiljem muidugi selgus, et ta oli registratuuris vist ikka üksi olnud, sest kui ma haiglast koju sain, siis autosse istudes rääkisin sotsiaaltranspordi juhile oma palati intsidendist ja ta ütles, et ta oli ju üksi seal. Ma olin päriselt sõnatu, sest vot nii alatult polnud veel keegi minu pimedust ära kasutanud. Ja ma ei tahaks väga tuld siia loosse lisada, aga mu sotsiaaltranspordi juht ütles, et tolle registratuuritädiga on varasemaltki ebameeldivusi olnud ning lisas, et ükskord kui ta tõi ratastoolis vanahärra haiglasse, siis too sama, tema enda sõnul puhta resümeega klienditeenindaja, oli juhile öelnud „lükake ta kuhugi sinna nurka“. Kui küsisin, et kas ta on ikka päris kindel, et sõna-sõnalt nii ütles, siis autojuht ütles, et jaa, sõna-sõnalt nii ütleski.

Mul on lihtsalt küsimus, kas pimedad, ratastoolis inimesed või mõne muu erivajaduse ja puudega inimesed on selle klaasi taga istuva proua jaoks tundetud mööblitükid? Ja see, et sul on laitmatu resümee, keegi pole mitte kunagi ühtegi kaebust esitanud, siis see ei tähenda automaatselt seda, et oled kõik need aastad käitunud kõikide klientidega hästi. Või mis hästi.. natuke inimlikku soojust ja empaatiat ei teeks paha. Kui eksid, siis julge tunnistada ja vabanda. Ning mis puutub sellesse, et mitte keegi pole mitte kunagi nurisenud või kaebust esitanud, siis võib-olla keegi pole lihtsalt varem julenud oma suud lahti teha, sest inimesed ei taha probleeme ja tülisid. Neil pole jaksugi kellegagi puid ja maid jagada. Inimesed tulevad haiglasse enamasti ikka põhjusega, mitte ajaviiteks või oma lõbuks kellegagi soovist kakelda või mingisugust vägikaigast vedada. Ning ma siiralt südamest loodan, et selliste klienditeenindajate pärast ei ole need inimesed, eeskätt eakad, puudega -ja madala enesehinnanguga inimesed harjunud sellise südametu hkohtlemisega, nagu nad oleksid tühjad kohad siin maamunal .

Igatahes, homme ma tagasi samas registratuuris, kuid seekord ma ei palu registratuuritädil osakonda helistada, vaid googeldan ise kodus numbri valmis, helistan ooteruumist osakonda ja palun hooldajal mulle alla vastu tulla. Ehk seekord läheb paremini.

Suure tüdruku pükstes Kai

PS. Postituse eesmärk ei ole kedagi liistule tõmmata või häbiposti panna. Lihtsalt võtke seda postitust kui minu ebameeldivat kogemust teenindusega, mille läbi võiksime me kõik natuke paremateks inimesteks kasvada. Mõelda, kuidas me teistega räägime ja meeles hoida, et väikesed muutused algavad meist endist.
PPS. Ja tahaksin teile meelde tuletada ja südamele panna, et lugege antud postitust väga kriitilise meelega, sest väidetavalt pole mitte midagi sellist ju juhtunud. Ma olen lihtsalt üks luuludes pime.

Eile nägin ma ühes Facebooki grupis noore naise abipalvet, mis oli sinna 21 minutit tagasi postitatud. Ma hnimesid ei hakka avalikustama, sest teema on tundlik ja pealegi see, mis ma edasi kirjutan ei pruugi ju sada protsenti tõele vastata. Aga ma lihtsalt väga tahaksin teada, mida teie kogu sellest asjast arvate. Lugu siis nimelt järgmine.

Üks neiu oli teinud postituse, kus küsis, kas kellegil oleks ära anda riideid ja hügieenitarbeid ja kui on, siis palun kirjutada postkasti. Kuna mul nii või naa seisab ees kappide revideerimine, siis kirjutasin ilma pikemalt mõtlemata. Saan mina riietest lahti ja keegi teine uutest riietest rõõmu. Niisiis kirjutasin, et mul oleks ära anda riideid, enamus neist S suuruses, kuid leidub ka teisi suuruseid. Neiu vastas suhteliselt kiiresti, umbes minutiga, et tema kannab kahjuks L suurust. Ma sellele rohkem ei reageerinud ja tegin omi toimetusi edasi, kui siis tunnike hiljem meenus, et ahjaa, ta ju küsis hügieenitarbeid ka, et neid saan ju ikka saata. Ja nii ma küsisingi, et mida tal hügieenitarvetest vaja oleks. Sain vastuseks, et šampooni, dušigeeli, hügieenisidemeid, tampoone jt asju.
Tõttasin poodi ja ladusin korvi kolmed sidemed, kaks pakki päevakaid ja ühe suure paki öösidemeid, siis Garnieri šampooni, roosad kolmekordse teraga žiletid (naiste värk, pealegi on need paremad, ei pea peale ühte korda kasutamist kohe minema viskama. Osad on sellised, et kui ühe korra kasutad, siis järgmisel korral on juba veits selline tunne nagu kraabiksid end roostes noaga. Aa, ja dušigeeli võtsin ka. Viimasel hetkel viskasin veel valge šokolaadi mustikatega ka korvi, et raskel ajal natuke suu magusaks saada ja no sõbrapäev ka kohe ukse taga.

Kirjutasin siis neiule, et kuna elame linnast nõks väljas, siis saaksime homseks kogu vajaliku kraami ära tuua, mille peale ta küsis, kas ma pakiautomaati ei saaks saata ja mina taaskord, ilma et oleksin midagigi küsinud, ütlesin „jaa, ikka saan“. Ja kui nüüd päris aus olla, siis see oli see hetk, kus mul hetkeks puges esimest korda väike kahtlus põue, kuid raputasin selle sellega maha, et kui naine peab juba internetist hügieenivahendeid omale paluma, siis võib-olla tõesti ei taha näost näkku kohtuda. Ei saa nagu inimesele seda pahaks ka panna. Ja kahtlus tekkis mul üldsegi sellepärast, kuna ütles, et on Jõgeva kandis tööl, aga grupp, kust abipalus asus üldse teises linnas.
Kui küsisin, et kuhu pakiautomaati ja mis numbrile pakk saata, siis Numbri andis kohe, kuid automaadi kohta vastas, et peab vaatama, et mis see lähim on. Lõpuks saatis pildi pakiautomaadi asukohast (ma ei öelnud talle, et ma pime olen). Lubasin, et panen see nädal paki teele. Neiu viisakalt tänas mind, juba teist korda ning küsis veel, et palju ta võlgneb. Ma ütlesin, et mitte midagi ja et loodan, et on natukenegi abiks.

See on nüüd see kogu meie vestlus ja lugu. Pakk on mul koos ja ootab ära saatmist. Kuna siin on mõningased red flagid, siis jagasin oma lugu ka Whatsapi naisteka grupis, mille ma siin mõned kuud tagasi lõin. Arvamusi oli seinast seina. Üks arvas, et tema oleks eelnevalt ikka uurinud, et kuidas ta sellisesse olukorda on sattunud, et vajab hügieenitarbeid, et kas siis tõesti ei jaksa isegi tüki seepi osta. Ja kui tal raha pole, et selliseid asju endale soetada, siis miks ta toiduraha ei küsinud ja kui käib tööl, siis kuhu see raha kulub jne. Minul aga keerles peas ainult üks mõte, et aga võib-olla on ta sellises väga kontrollivas suhtes, kus kogu raha läheb mehe kätte, mees ostab toidu, aga see teda ei huvita, kuidas naine päevade ajal hakkama saab. On ju selliseid mehi ja suhteid küll ja veel, kus mees ütleb, et see pole tema probleem, et vaadaku naine ise, kuidas hakkama saab. Ma ei tea ju. Aga lihtsalt on ennegi ju loetud ja kuuldud selliseid asju, et käed lihtsalt vajuvad rüppe ja sõnu pole, lihtsalt ei ole. Tunned ainult tohutult valu südames selle naise pärast ja mõtled, et kuidas ta ometigi sellisesse manipuleerivasse suhtesse sattus.

Meie naisteka grupis oli ka loomulikult mulle kaasaelajaid ja keegi mind välja ei naernud. Nad lihtsalt väga loodavad, et ma väga ei pettu, kui selgub, et mind siiski kasutati ära. Ma ise mõtlen nii, et isegi kui tegemist on mingi eriti salakavala petuskeemiga (mida minu aju ei suuda praegu välja peilida), siis mina olen siiski teinud head, olnud temaga igati delikaatne ja mõistev, vastu tulnud jne. Et kui tegemist on tõesti salakavala petisega, siis jäägu see puhtalt tema südametunnistusele... Mina ei pea sellega elama. Aga kui inimene päriselt on hädas ja vajab abi, siis läks väike toetuspakk ju õigesse kohta. Pealegi ma arvan, et me ei tohiks kogu aeg sedasi ka ringi käia, et me kõiki ja kõike kahtlustame, sest nii võivad päris hädasolijad ju abist ilma jääda. Muidugi ei tasu kogu aeg heldelt, roosad prillid ees, kõikidele küsijatele „kala“ jagada, kuid vahest ju ikka. Vastavalt sellele, mida süda sees ütleb.  

A seda unustasin mainida, et kui Joosep tema profiili vaatas, siis ütles, et mitte ühtegi pilti pole tal endast, isegi mitte ühtegi postitust. Kuid samas on tal ära märgitud keegi boyfriend ja kuigi noormehe konto on privaatne, siis ühel profiilipildil on ta koos ühe kahekümnendates lihtsa neiuga. Selles mõttes lihtsa, et ei mingeid kulinaid, glämmi ega pepu uppis poosetamist. Joosep ütles, et mitte midagi alarmilöövat selles pildis ei ole. No mine ja võta siis kinni, eks.
Ja no kui ma praegu seda lugu siia teile kirjutan, siis ma ei saa rinnale taguda ja öelda, et ma ei saanud petta, kõik on korras. Ikka on mingi väikene, tibatillukene kahtlus sees närimas, kuid teisalt ma mõtlen, mismoodi peaks keegi mind L suuruses riiete ja hügieenitarvetega lohku tõmbama!?? Kasutab tampoone pliidi alla tule tegemiseks, riided müüb maha (jumala eest müügu) ja  sidemeid kasutab ma ei tea milleks, et ma tunneksin end jõle petetuna.

No ma ei tea, öelge palun teie mulle, kas ma olen aasta Abistaja, aasta Idioot või aasta Sinisilm. Ma tunnen end küll pisut naiivsena, eriti tundsin ma seda siis, kui naisteka grupis naised uurisid, et kas ma tema tausta kohta uurisin ja ma olin nagu ee, ei uurinud. Tõtt öelda ma isegi ei tulnud sellise asja peale, et hakata nii delikaatse teema kohta midagi pärima. Nüüd muidugi mõtlen, et oleks võinud, aga egas ma nüüd enam hakka tagantjärele pärima. See oleks veidi imelik. Mul pakk koos, lubasin selle nädala jooksul posti panna ja kui ma nüüd praegu kirjutaksin ja hakkaksin küsima, et kuule, mida sa nende asjadega ikka teed ja kuidas sa sellisesse olukorda elus oled jõudnud jne jne. See tunduks nagu eriti debiilne ja leim.

Aga olgu, ma lähen googeldan nüüd selle neiu noormeest. Ma enne postituse kirjutamist ei tahtnud seda teha, sest kui ma oleksin välja selgitanud, et tegemist on kriminaaliga, asjaarmastajast vangis istunud petisega, siis poleks ma seda postitust kirjutanud. Siis ma oleksin kirjutanud hoopis nutva ja halava postituse sellest kui naiivne ja sinisilmne võib üks inimeseloom olla ja oleksin teisi omasuguseid hoiatanud.
Aa, ja mul kulus nende hügieenitarvete peale umbes 20 euri. Pole just mingi tappev summa, aga niisama petisele ei annaks. See on juba ühe täitsa arvestatava toidukorvi hind praegu poes. Selle eest saaks juba nii mõndagi.
Kuid olgu, tõmban joone alla ja andke siis teada, kuidas teile kogu see lugu tundub? Kas mind tinistati tampoonipaki ja šampooniga ära või tegin kõigest hoolimata õigesti kuulates oma südant? Mida teie oleksite (minu asemel) sellises olukorras teinud?

Mõned nädalad tagasi hõiskasin ma oma Facebooki blogilehel, et arvake ära, kes läheb Soomaale tõukekelgutama ning lisasin, et loodetavasti läheb kelgutamisega nats paremini kui suusatamisega. Ja no selles mõttes läkski, et kuhugi vastu puud ma ei kelgutanud ning kraavi ka ei kihutanud. Tõele au andes ei kihutanud ma üldse kuhugi, sest me ei käinudki kelgutamas. Ja takkajärgi olen isegi  natuke rahul, et jätsin minemata, kuna rahvast oli murdu. Mulle meeldiks Joosepiga kahekesi kelgutada või siis väikse sõprade seltskonnaga. Lihtsalt sellepärast, et Soomaa on selline koht, kus on suured lagedad lumme mattunud väljad, mõned üksikud lumised madalad männid ja…vaikus. kui mass korraga rajale läheb, siis kaob minu jaoks osa sellest looduse ümbritsevast võlust ära. See on umbes sama, et miks me tihtipeale käime metsas ja rannas üksi või koos koeraga jalutamas… Ma ei tea, kas saate aru, mida ma silmas pean.
Ent see polnud põhjus, miks jätsime minemata. Aga no ma kohe räägin teile sellest päris põhjusest ka.

Ühesõnaga ma tegelt ka muretsesin ta jala pärast nii väga, et pidasin ainuõigeks mitte kuhugi minna, aga Joosep ei näinud seda asja üldsegi nii roosilisena nagu mina, vaid ta sai mu peale väga kurjaks, et ma sedasi, ilma temaga aru pidamata, otsustasin tema eest ära…ja siis me läksime tülli. Ma siis selgitasin, et see pole ju mõeldav, et ta läheb valuliku ja turses jalaga tõukekelgutama, mispeale tema arvas, et ta võiks ju minu ikka kohale viia. Ja kui ma küsisin, et mida tema siis senikaua teeb, ütles ta, et autos istub. Eino tere hommikust, kas ma olen sellise näoga nagu ma hullult tahaksin kelgutada, samal ajal kui mu kallike istub autos!? See oli minu jaoks lihtsalt nii loll jutt, et ma läksin nii närvi, ja no ega temagi rahuga hiilanud.
Lõpuks hakkasin ma nutma ja olin nii hingepõhjani solvunud, et kuidas ta ometigi aru ei saa, et ma tegin seda kõike suurest armastusest ja hoolivusest tema vastu ja et eelkõige tahan ma just temaga kelgutama minna. Ent kuna me olime mõlemad selleks ajaks juba nii turris ja okkalised, siis ilmselt kostusid meie sõnad teineteisele umbes täpselt sedasi: blaablaablablaablablablablaa.

Kusjuures, tal siiani jalg valutab. Nii et ma endiselt arvan, et tegin ainuõige otsuse. Jaa, okei, ma hiljem tunnistasin talle, et võib-olla olin ennist tõesti pisut liialt impulsiivne ning oleksin võinud enne otsuse tegemist temaga natuke asja arutada. Või siis oleksin pidanud oma otsust talle sedasi pehmelt ja hellalt serveerima, peakest silitama ja lillepärjakese pähe asetama, et seda puhisevat hmöirapulli tema sees vagusi hoida.
Aga no on kuidas on. Kui me lõpuks end tühjaks vahutasime ja karjusime, mina oma solvumisest üle sain ja nutud nutetud sain, leppisime kokku, et lähme teine kord kahekesi koos ja ehk ongi siis pisut rahulikum.

Nii, ja nüüd te ilmselt küsite, et kuidas see kõik puutub postituse pealkirjas viidatud käeluumurdu? Ma olen ju terve postituse seletanud ainult mingisugusest jala paistetusest ja valust. Aga vot, kallid sõbrad, see puutub täpselt nii palju siia, et kohe järgmisel päeval kukkus mul ema õuetrepist kuidagi nii õnnetult, et murdis käeluu. Viisime ta siis EMOsse, kus selgus, et tal pole mitte lihtsalt murd, vaid nihkega murd. Arstid tegid talle tuimestava süsti ning hakkasid siis kätt paika väänama. Kaks korda väänati, sest esimese korraga ei õnnestunud. Ja kui nüüd tõele au anda, siis ei õnnestunud päris sada protsenti ka teisel korral, mistõttu peab ema täna kirurgi juurde minema ning siis selgub lõplik tõde – kas tuleb lõikusele minna või mitte.

Nii, ja kogu see eelnev jutt oli kõigest sissejuhatus. Loo puänt on see, et mul on siin kaks uskumatult kangekaelset inimest. Üks jalahaige, kes ei pea paljuks tõukekelgutama minna ning teine, kes tuustib oma kipsis käega sedasi ringi nagu homset poleks. Ei päriselt. Endal oli peale kukkumist käsi turses, luust kild väljas, sõrmed sinised ja EI SAANUD (!) oma kätt liigutadagi, aga juba järgmisel päeval ta helistas mulle ja ütles, et tema on töö juures. Kui ma seda kuulsin, siis pidin reaalselt südari saama. „Emaaa! Sa peaks praegu kodus olema ja rahulikult puhkama!“ hurjutasin ma teda dramaatiliselt. Tema aga tõi põhjenduseks, et tal oli vaja uksele silt panna, et on kipsis käega haiguslehel.
Kuna mul oli samal hommikul pediküüri ja kulmudesse-ripsmetesse aeg pandud, siis pärast seda kui Joosep oli minu ära visanud, läks ta emale töö juurde järgi. Ja kui ma kaks tundi hiljem oma kallist kaasat taas nägin, olid tal juuksed maha pügatud. Võite kolm korda arvata, kes pügas!? Jah, minu töömesilasest emake. Ühe käega. Mis see terve käsi ikka sedasi kasutult siin ripub, eks ole.

Ning juba teisel päeval hakkas ta endale suurest igavusest kuurist puid tuppa vedama. Tal ei olnud vaja seda teha, Joosep oli talle mitme  päeva puud juba ette ära vedanud. Nii, ja siis ta keerab endale lokirulle pähe, sest iial ju ei tea, millal keegi ukse taha tuleb ja siis ta peab kena välja nägema. Ma püüdsin selgitada, et ta näeb niisamagi kaunis välja, aga ei pidavat nägema, kui rulle ei keera. Ilma rullitamata nägevat ta nagu lammas oma juustega välja. Ma ei saa aru, mis lammastel viga on. Lambad on ju nii armsad ja pehmed. Aa, ja rulle ta keeras väidetavalt ainult ühe sõrmekesega. Ühe pisikese tillukese sõrmekesega.
No ja siis ta seal veel küpsetab ja koristab ja tuustib niisama ringi. Täna ta näiteks ütles mulle, et ta pesi aknad ära, kuna ta ei võinud enam vaadata, kuidas päike aknast sisse paistab ja siis on kogu seda tolmu näha.
Ja ma olen nagu Issand halasta. Päriselt ka.

Kuidas teil, Kas luud-kondid terved või olete ka õnnetult mõne luu see talv murdnud?

        Kui olime Joosepiga Kliinikumi parklasse jõudnud ning veel viimased minutid vaikuses autos istunud, suundusime hetk hiljem EMO sissepääsu juurde. Kohe kui sisse saime, täitsime paberid, sain endale randmepaela ning üks noor meditsiiniõde viis mu endaga kaasa, et mõõta rõhku, tegi EKG ning toksis midagi arvutisse.
Samal ajal kui ma toolil istusin küsis ta, et ega ma juhuslikult see Kai pole, kes blogi peab, mispeale vastasin, et juhuslikult olen küll. Selle peale muutus ta nii rõõmsaks ja ütles, et jaaa, ta töökaaslane oli just täna hommikul blogist lugenud, et sain kõne siirdamisele ja ta olevat olnud nii elevil ja siiralt rõõmus minu pärast. Ma olin muidugi südamepõhjani liigutatud, et mul on nii palju kaasaelajaid ja seda igast Eestimaa otsast. Hea, et ma sinnasamma ära ei sulanud nagu varakevadine lumememm.

Andmed sisestatud ja muljed vahetatud, liikusime käsikäes naerdes ja rõõmsalt lobisedes röntgenisse, sest enne kui mind lahti lõigati oli vaja teha kõhuõõnsusest ja vaagnast pilt. No et oleks ikka päris selge, kuhu need organid mahutada. Olin end juba poolest kerest paljaks koorinud, kui sain ehmatusega teada, et radioloogiks on noor meesarst. Ja ma olin seal nagu issand jumal küll, palun halasta mu peale ja pane mulle palun silmapilkselt kohe kõik riided selga tagasi! Ma tean-ma tean, nende jaoks pole hsee ilmselt midagi erakordset, et järjekordne poolpaljas naine seisab nende ees, usual day as always, aga see ei lohuta mind sugugi, sest imelik on mul ikkagi. Tunnen end alati nii kohmetult, et tahaks end iga kord sündsalt lina või kätega kinni katta.
Kui röntgenist tagasi tulin ja uuesti Joosepi kõrvale maandusin, siis küsis ta esimese asjana, et kuidas ma seda teen? Ma ei saanud esiti aru, et millest ta räägib, mida ma kuidas teen. Ta siis selgitas, et lähen mina võhivõõra inimesega teise ruumi, viis minutit hiljem tuleme koos naerdes ja juttu puhudes tagasi, nagu vanad sõbrannad muiste, et kuidas ma seda teen? Ma vaatasin talle nõutult otsa, sest ma ei tee ju mitte midagi erilist, ma lihtsalt olen mina ise. „No just, Kai. Sinus on midagi, mis mõjub inimestele vabastavalt, pannes neid tundma nagu te oleksite juba ammusest ajast parimad sõbrad. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes suudaks nii ruttu võita inimeste südameid ja usaldust,“ selgitas Joosep. Minu jaoks aga täiesti tavaline.

Edasi tuli kuskilt osakonnast keegi hooldaja ning saatis meid uroloogia ja siirdamis osakonna intensiivpalatisse. Seal anti mulle pidžaama ja mõni tund hiljem ka esimesed immunosupressandid, et hakata vaikselt juba mu immuunsust alla suruma. Siis tuli hooldaja ning aitas mul trombisukad jalga venitada. Ma küll ei näinud, kuidas nad mul jalas istusid, aga sellest hoolimata tundsin ma end nendes väga kauni ja seksikana. Ja kui ma sain teada, et need on veel valge-lilla triibulised, kaks minu lemmik värvi lisaks roosale, no siis olin ma lõplikult müüdud. Olin päris kindel, et ma pakin need koju kaasa ja hakkan neid seeliku või kleidiga kuidagi sedasi kandma, et lõppude lõpuks ei saa mitte keegi aru, et mul on trombisukad jalas, haha. Aga võin juba etteruttavalt teid maha rahustada ja öelda, et need paraku jäid minust haiglasse maha, kuna pärast oppi olid neil vereplekid ja joodiplekid ja sada muud „võluvat“ plekki, mistõttu ei tundunud nad enam peale selliseid katsumusi sugugi nii ilusad. Nii et võite rahuliku südamega hingata, ma vaene pime inimene ei silka trombisukkades mööda linna ringi.

Oodata tuli tegelikult väga kaua. Haiglasse kutsuti meid kella kaheksaks ning vahepeal oli kell tiksunud üheteist peale. Joosepil oli selle aja peale kõht tühjaks läinud ning talle toodi putru ja võileiba. Mina ei saanud paraku midagi. Olin eelmisest õhtust saati söömata ning enne oppi sain vaid mõned lonksud vett, et hiiglaslikud tabletid alla neelata.
Aa, ja enne sellist pikka operatsiooni antakse patsientidele ka lahtistit ja ütleme nii, et seda ei manustata suukaudselt. See oli vast kõige ebameeldivam protseduur kogu selle ettevalmistuse eel. Ei midagi valusat, kõigest mõni sekund sealsamas voodis, aga lihtsalt ääretult ebamugav, kui keegi seal tagaotsas oma pastatuubi ja kummikindaga sudib. Üritasin seda nüüd võimalikult siivsalt seletada. Ehk õnnestus.

Kui kõik protseduurid ja ettevalmistused tehtud, siis pikutasin niisama voodis, mängisime kordamööda elektrivoodi puldiga, unelesime ja rääkisime Joosepiga niisama juttu. Kui siis üks hetk astus palatisse kirurg. Ütles, et usub, et saan umbes kell kaks opile, et hetkel võetakse organeid välja ja et sellega läheb veel pisut aega. Peale mida ta lahkus. Ma olin hetkeks sõnatu, lebasin liikumatult voodis ja seedisin äsja kuuldut. „Nad siinsamas lõikavad praegu kellegi seest organeid välja, siin samas,“ sosistasin ma šokeeritult Joosepile. Ma polnud arvestanud sellega, et mu doonor tuleb siit samast Eestist, sest variant oli, et tuleb ka mujalt. Kuid hiljem tõesti selgus, et minu doonoriks oli keegi nooremapoolsem naine Eestist. Ma vahel siiani mõtlen selle inimese peale ning sellele, et kusagil on keegi, kes kaotas endale väga kalli ja armsa inimese. Kellegi, kes võeti ootamatult nende eludest ära. Seda enam tunnen ma kohustust hoida oma uusi sõpru veelgi hoolikamalt, suhtuda lugupidamisega nii siirikutesse kui oma kehasse, sest need on saadud kingituseks kellegi elu hinnaga. Ning kuskil sügaval südamesopis kannan ma seda peret endaga alati kaasas.

Lõpuks hakkas kell liginema kolmele ning intensiivpalatisse tuli kõne opisaalist, et mind oodatakse. Hooldajad panid mulle krõpsudega õhukese ürbi selga ja mütsikese pähe ning sussid jalga ning heitsin voodisse teki alla ning mind viidi mööda pikki koridore, liftiga kuhugi (ma ei saanud aru, kas üles või alla) ning peagi ütles keegi Joosepile, et siit tema kahjuks enam edasi tulla ei saa. Ta oli terve selle aja koos minuga kaasa liikunud, hoidis mul käest kinni ja kinnitas igal sammul, et on minu kõrval ja et kõik läheb hästi. Mu silmad olid veekalkvel, noogutasin talle, endal süda sees värisemas. Püüdsin isegi natuke naeratada, kuid ei suutnud.
Enne, kui Joosep maha jäi, kallistas ta mind korra veel tugevasti ja andis põsemusi ning seejärel libiseski mu käsi tema soojast peost välja. Püüdsin kõigest väest oma mõtteid mujale saada, sest teadsin, et kui nii edasi läheb, siis hakkan sealsamas lihtsalt südantlõhestavalt nutma. Kuid ükskõik kui väga ma ka ei püüdnud argiseid mõtteid mõelda, ma ei suutnud, klomp oli kurgus. Ja siis see juhtus. „MA ARMASTAN SIND, KAI!“ hõikas Joosep läbi uste mulle järele ning ma oleksin nii väga sel hetkel tahtnud tema juurde joosta, teda veelkord kallistada ja paluda, et ta tuleks minuga opisaali kaasa. Tean, naeruväärne, kuid nii ma tundsin.
Õde, kes oli tulnud operatsiooniruumi ustele vastu, märkas, et mul pisarad silmas, lohutas mind ning sõnas lahkelt naeratades, et kõik läheb hästi.

Opisaali jõudes heitsin lauale pikali, anesteesiaõde hakkas minuga koheselt tegelema, küsis küsimusi ja oli kuidagi hästi sõbraliku ja sooja olemisega. Sain talle ära räägitud, et milline ebameeldiv ja hirmutav kogemus oli mul dialüüsitoru paigaldamisel. Et kuidas ma ei suutnud peale narkoosist ärkamist arstidele ja õdedele märku anda, et olen ärkvel, kuna keha oli halvatud. Ja nii nad seal toimetasid mu kallal, vasaku käe küljes oli vererõhumõõdik, kehale pandi klemmid ja parema käe küljes oli juba esimene kanüülgi sees. Nad olid nii professionaalsed. Teate nagu oleks varemgi seda teinud.
Olin juba täitsa rahulik, suutsin isegi juba naeratada, sest pinge oli maas, kui opisaali sisenes keegi tehnik ja ütles „ma tõin neeru, panen kasti siia maha“ ja ma olin seal nagu ee, ookei, ma olen nüüd valmis tuttu jääma.

No vot, selline oli siis siirdamisele eelnenud ettevalmistus. Eks ma pisut lühendasin, sest muidu tuleks sellest ilmatu pikk postitus, kuid kõik oluline sai kirja ning juba järgmises postituses räägin sellest, mis olid minu esimesed tunded peale kahe organi siirdamist, palju mul juhtmeid küljes oli, kuidas ma füsio abil esimest korda voodist püsti tõusin ja miks ma tema peale oksendasin ning kõigest muust põnevast.
Kui jätsin midagi rääkimata, siis küsige julgelt kõike, mis teile huvi pakub.