Täna oli mul aeg protseduuriks, mis pidi aitama mu silmarõhku alla tuua. Ma ei kartnud ega muretsenud ülemäära palju. aga praegu, pärast kõike tundub, et oleksin pidanud. See oli valus – niii ekstreemselt rõve ja valus, et tahaksin lihtsalt end kokku kerida, teki üle pea tõmmata ja nutta nagu habras lilleke.
Te teate, et ma pole muidu selline suuremat sorti kurtja ja hädaldaja, aga praegu  ma tunnen end küll nagu üks suur hunnik õnnetust.Ma lihtsalt... ma ei oskagi seda ebamugavustunnet ja valu kirjeldada, mida ma täna taluma pidin. 

Ma olen kindlasti taaskord erand, aga minu kogemus on selline, et  see oli mega valus ja ebamugav. Kui tavaliselt piisab inimestele ühest valuvaigistavast süstist, siis minule tehti kaks pikatoimelist ja üks lühitoimeline süst, pluss mitmed valuvaigistavad tilgad, sest mu silm ei muutunud tuimaks. Lõpuks tehti laserpõletused niimoodi ära, et ma vahepeal ikka tundsin. Arst loomulikult enam sellesse piirkonda ei teinud kui selgus, et ma tunnen valu, aga et välja selgitada, kus ma valu tunnen, siis ma pidin seda valu ikka kogema. Ja ütleme nii, et ei ole just mõnus tunne, kui sulle 360 kraadist laserkiirt silma lastakse. 

 Protseduuri ajal  mu parem silm nuttis ja vasak, ma ei tea, võib-olla pisardas ka, kuid ma ei tundnud enam seda. Igatahes, ma sain nii palju valuvaigistit, et kui ma lõpuks end opilaualt püsti ajasin, käis mul pea ringi ja süda iiveldas. Ja pool nägu ja silm olid täpselt sedasi nagu keegi oleks mulle paadiaeruga vastu vahtimist mitu korda virutanud. Arst ütles, et nii mitme süsti peale on mul hetkel ka silma limaskest turses, et kui keegi ütleb selle kohta midagi, et siis teaksin et see näeb välja umbes selline nagu keegi oleks mu limaskesta alla õhku süstinud.

Ma ei tea, miks see protseduur on ambulatoorne. Mind oleks võinud vabalt opilaualt ratastooliga kärutada palatisse, oleksin saanud seal rahus vaikselt surra, sest tagasiteel koju iga väikseimgi konarus, pidurdus, kohalt minek jne, see kõik käis mul kerest läbi. Ja kui ma peale laserit tagasi kolmandale korrusele jõudsin, kus mind mu saatja ootas, siis ma oleksin tahtnud lihtsalt nutta nagu väike laps, kelle emme on kuhugi ära kadunud. Vot nii valus oli ja nii ekstreemselt rõve kogemus oli see laserravi. 

Ma kindlasti ei taha väita, et kõigil on see selline. Lihtsalt minu silmade olukord ja anatoomia on natuke teistsugune ja mu silma sarvkest oli juba  pikaajalisest kõrgest rõhust turses ja silm ülimalt tundlik (no katsuge ise kaks kuud elada nii nagu teil oleks ripsmekarv pidevalt silmas ja hõõruda ei tohi, sest siis läheb paistetus hullemaks). Aga lihtsalt minu kogemus oli, ma ei tea mis see õige sõna oleks, eem... väga hellaks tegev, ekstreemselt valus ja ebamugav. Alustades süstist ja lõpetades laseriga.

Küll oli aga personal ja arst ise väga armsad ja hoolivad. Nende kohta pole ühtegi paha sõna öelda. Kui mind ette valmistati, siis sain endale, nagu ikka tavaliselt, toredad sussid, pidžaamapluusi (kuna mu enda kapuutsiga pusa osutus liiga paksuks) ja mütsikese pähe,  kuhu vahele pidin ma kõik oma tagumikuni ulatuvad punupatsid ära peitma. Arst veel enne protseduuri vaatas mu silma, rääkis veel üle, et miks ja kuidas laser toimib jne. Sisuliselt nad kahjustasid seda osa silmast, mis toodab silmavedelikku.  Ja kui ma seal opiruumis lesisin ja kui selgus, et mulle on ravimit vaja juurde süstida, siis arst nii vahvasti lippas sokkide väel kõrvalruumi. Mulle vähemalt kostus tema kerge lendlev jooks sedasi nagu ta oleks omas kodus, kuskil maal vanaema juures lipanud ühest toast teise. See ettekujutlus tõi mulle korraks naeratuse näole ja mingisuguse koduse rahu hinge. 

Kui tõrvatilgast rääkida, siis võib-olla pisike tilk tõrva oli üks õde, kes oli kuidagi tõrges või  natuke selline kuri. Küsis, kas ma mingeid ravimeid võtan millegi vastu. Ütlesin, et võtan jah ja hakkasin neid ette loetlema kui siis kolmanda ravimi juures peatusin ja küsisin, kas pean ütlema ka milligrammid. Ja siis õde nähvas, et "ei ole vaja milligramme, ma küsisin, et mille vastu te ravimeid võtate". No palun väga vabandust, preili tigedik. Minul siirdatud organitega patsiendile on viimased kaks pool aastat räägitud, et ma pean enam-vähem une pealt teadma oma ravimeid ja seda, palju ma midagi võtan.

Aga jah, praegu on mul selline habras olemine. Pool tunnikest tagasi eemaldasin silmalt ka marlilapikese, panin põletikuvastast tilka. Seda pean ma viis nädalat jutti panema, esimesel nädalal viis  korda päevas, neljandal neli korda päevas, kolmandal kolm jne. Kui tunnen silmas kraapimist, mida ma siiani endiselt tunnen, siis pean panema niisutavat tilka ja muidugi ka silmarõhku alandavat tilka ja vajadusel suukaudselt veel valuvaigisteid juurde võtma, kui selleks vajadus on.

Oh jah, ma vaatan, et kell on taaskord juba üle südaöö tiksunud, nii et kui teie seda postitust loete, siis see kõik leidis aset eile. Ma kobin ära voodisse, ehk õnnestub mul natuke magada. Arst ütles, et mingeid piiranguid pole, võin kõike teha, aga ma ise tunnen küll, et vajan paar rahulikumat päeva taastumiseks. Ja veelkord, igaks juhuks kordan üle - kirjade järgi on tavaliselt see protseduur valutu, kokku võtab aega umbes 3-5 minutit, koos ettevalmistustega ligi tunnike. Inimesed jalutavad ise omal jalal silmakliinikust minema... Lihtsalt mina oma eripäradega olin taaskord mustrist väljas. Aga nüüd see tehtud ja loodame, et rohkem pole vaja minna, väljaarvatud kontrolli, kust loodan kuulda vaid häid uudiseid.

 

***Täiendus: öö on selja taga ja valuvaigistava süstide mõju on nüüdseks täielikult kadunud ja mul on kohutavalt valus. Ärkasin väga tugeva kriipiva valu peale ja kui end püsti ajasin, siis lihtsalt suured pisarad hakkasid vasakust silmast kontrollimatult voolama. Panin kõik ettenähtud tilgad, võtsin ibuka sisse ja nüüd ma istun siin diivanil sedasi sossult ja valutan nägu, süda samuti kohutavalt paha. Ma ei mäleta, millal mul viimati niii halb olla oli. Peale siirdamist ilmselt, siis kui mul tekkis organi äratõuge. Oh jumal aita! Mul on tõsiselt halb olla. Ah jaa, lisaks kõigele sain nohu ka veel takkatippu. See kirss oligi kogu kompotist veel puudu.

Ei, nagu päriselt. Ja ma ei räägi praegu sellest, et ma ei näe. Ma räägin sellest, et kui te arvate, et pimedaks jäämine on see kõikse hullem asi, mis inimese ja tema silmadega juhtuda saab, siis kõik odraivad, kaega seotud mured, udusus nägemisel, kanapimedus ja jumal teab, mis kõik veel, no tahaks öelda – see kõik on köömes. Ma isegi ei tea, kust täpselt alustada.

Ühesõnaga. Umbes poolteist kuud tagasi tundsin, et mu vasakus silmas on selline rove kraapimis tunne, no nagu siis kui sul on ripsmekarv või liiv silma pudisenud. Silm jooksis pidevalt vett ja kui aevastasin või köhisin, siis lõi teravam valu sisse. No see viimane oleks võinud olla juba esimene red flag, et see ei ole mingi suva karv, mis niisama mu silmaaugus hängib, vaid midagi palju tõsisemat. Aga kuna ma olen siin viimased 10+ aastat oma pimeda elu rahulikult elanud, probleeme pole esinenud, uhan aga hommikul ja õhtul silmarõhku alandavat tilka ja elu kui lill. Kuni siis üleeilseni, mil lõputu kriipimisvalu ei andnud enam asu, silmalau oli turses, silm punane ja veel sada häda.

Aaa, ja ema andis teada, et mu silm vajub kõõrdi. Nagu misasja!? Mis ajast nagu? Ma pole eladeski kunagi kõõritanud.

Nii, seadsin siis sammud ITK emosse (jaa, ma tean, suurte tähtedega, aga mind reaalselt praegu ei huvita). Võtsin siis järjekorranumbri ja sain suht kiiresti silmaõe jutule, kes kuulas mu kenasti ära ja suunas üles neljandale korrusele, kus siis asub silmakeskus. No vana hea tuttav korrus, kus ma olen oma jagu uksi kulutanud, nii protseduuride kui palatite uksi.

Kuna ma olen seal juba vana tuttav, pikk kirju minevik selja taga, siis kutsuti mind lausa nimepidi valvearsti kabinetti. Seal oli päris mitu inimest – arst, resident ja õde. Võib-olla keegi veel, aga sellisel juhul ta häält ei teinud, nurgas kommipaberitega ei krabistanud ja mina teda ei näinud.

Kabinetti sisse astudes pidin esmalt sama jutu uuesti arstile ära rääkima, mis ma juba all silmaõele rääkisin (olgu ära öeldud, et valvearstiks oli doctor Reili Rebane, nii hooliv, asjalik, sõbralik, pühendunud, ühesõnaga kõik head sõnad ainult). Kuulas, küsis täpsustavaid küsimusi, siis vaatas resident mu silma, siis vaatas arst ja siis mõõdeti ka silmarõhku ja see oli 54. “Mida …”, viimasel hetkel suutsin sõnasabast kinni haarata ja tunnistasin kabinetis istudes arstile puhtsüdamlikult, et “vabandust, ma oleksin äärepealt praegu ropendanud”, mille peale arst vastas, et temagi.

Ent mis ma siis teada sain?
No nii palju kui ma meditsiini keelest ja selgitustest aru sain, mida mulle räägiti puhtas eesti keeles, siis minu probleemne silm on kannatanud hapniku puuduse käes, mistõttu on silma sisse kuhugi kasvanud nn uudis veresooned (kujutan ette, et need on ilmselt mingid eriti uudishimulikud veresooned või nagu Kiku arvas "mina mõtsin, et need uudissooned võiksid olla hoopis sellised uudistajad, kes tahavad väga maailma näha ja siis tuleb nägemine tagasi") ja need veresooned häirivad silmasisese vedeliku ringlust, mis omakorda tõstab silmasisest rõhku ja ühtlasi häirib ka silmasisest vereringlust, rakud ei saa piisavas hulgas toitaineid ja nii edasi.

Maakeeli öeldes on mu silma sees kergemat sorti ummistus ning selle tulemusel toodab mu silm kaitseks rohkem vedeliku kui tarvis, kuigi silmast ei saa justkui vedelik edasi ära liikuda ja see kõik on pahapaha. No jube keeruline värk. Nagu saba kinni ja nokk lahti olukord. Inimene peab samuti ainult veega üpris kaua vastu, aga ega kui toitaineid peale ei tule, siis sureb lõpuks temagi ära.

Aaa, ja mul on silma võrkkest lahti tulnud ja siis ultrahelis selgus veel nii üht koma teist põnevat. Mäletan vaid selliseid sõnu nagu väga ligidal membraanile, koonusekujuline, mingi maturaalne kae (raudselt mäletan seda sõna valesti, sest kui proovisin googeldada, siis vastuseks sain ainult loomapiinajate kraesid), veel oli iirisega mingi jama ja juba eespool mainitud võrkkest. See viimane pole vist ohtlik. Seotud küll konkreetselt nägemisega, aga kuna mul nii ehk naa pole nägemist, siis hetkel ei oska nagu väga muretseda kah. Küll aga muretsen sellepärast, et kas ma olen vaikselt, kuid kindlalt liikumas sellel teel, kus lõpppeatus on silma amputatsioon...

Ma lihtsalt mõtlen, et kui silmas pole piisavalt hapniku, rakud on näljas, siis kas see ei lõhna veits nagu ära suremise järele? Kõik kuivab kokku, kärbub jne. Ega kui lillele vet ei pane, kuivab too ära, kastad üle, mädanevad juured alt ära.

Aga olgu, ma ilmselgelt olen taaskord sündmustest ette rutanud. Keegi pole veel sõnakestki poetanud silma välja lõikamisest või kokku kuivamisest ja ära suremisest. Lihtsalt mulle meeldib kui räägitakse musti stsenaariume, minul isiklikult aitab see vaimselt end eesseisvaks ettevalmistuda, leppida paratamatusega.

Praegu määrati mulle juurde kaks tilka, mis peaksid aitama rõhku alandada ja seeläbi andma silmale ka pisut rahu. See on selline esmaabi, kuid arsti sõnul kindlasti mitte lahendus minu praegusele olukorrale. Järgmine kolmapäev lähen taas kontrolli rõhku mõõtma ja laserisse, mis peaks parandama silmasisest vedeliku ringlusehäiret. Arst ütles küll, mida nad laseriga kärsatama hakkavad, aga ega mul ei jäänud see keeruline sõna meelde.

Seni käin ma aga edasi punetava, poolkinnise turses silmaga, mis tegelikult tundub teise silma kõrval hoopis nagu äbarikust väikevend, kes vajaks praegu hädasti kogu maailma armastust, poputamist ja nunnutamist, pehmust ja hellust.

Kusjuures ma mingi hetk reaalselt hakkasin arvama, et äkki ma olen eneseteadmata insuldi saanud, sest vasaku silma lau nurk oli tuim ja tundus paks. Surudes silma veelgi enam kinni. Istusin esikus ja katsusin naeratades suunurkasid ja no pole midagi kosta – hirmul on tõepoolest suured silmad, sest hetkeks mulle päriselt tunduski, et mu vasak suunurk ei tõuse kui naeratan. Aga ei, õnneks sellega kõik korras.

Ning enne kui ma üldse silmakliinikusse oma murega jõudsin, helistasin ka perearstile, kes kirjutas mulle põletikuvastased tilgad kümneks päevaks. See oli ligi kaks kuud tagasi, siis kui silm veel nii palju haiget ei teinud ja oli alles õrnalt roosakas. Kümme päeva hiljem oli häiriv kriipiv valu endiselt alles, kuid nagu tõelisele eestlasele kohane, mõtlesin, et ah, kannatan ära, küll läheb ajapikku ise üle. Mina olen tugev Eesti naine ja mingi "oi, silmas on vist väike karvake" tunde pärast ei tussuta. Aga no näed, tee või tina, ei läinud see tunne üle.

Vot sellised lood siin pool sood. Ma jään siis uut kontrollaega ootama ja laserravi, mida tehakse ambulatoorselt. Protseduur pidavat kestma umbes tund, pikali asendis (saab vähemalt rahus lesida) ning enne protseduuri kleebitakse ripsmed kinni, pannakse silmaklamber ja tehakse valuvaigistav silmasisene süst. Kõik tuttav ja läbikäidud tee.

Lõpetuseks väike nali ka teile siia. Nimelt, kui ma tuttavaga ukse taga ootasin, siis kirjeldasin talle, kuidas silmaklambrit pannakse ja et peale seda kleebivad ripsmed kinni ja siis tuttav nii armsalt uuris, et kas nagu ülemised ja alumised ripsmed omavahel kokku või… Ütleme nii, et ma naersin, peaaegu et panin kajaka maha.

Aa, ja mu teine sõbranje...

No kujutate ette või, Siki kuuleb mu silmast ja esimene reaktsioon on kohe mingi “omg, kuidas sa seda kõike nii rahulikult võtad???” ja siis hakkab mind komplimentidega üle külvama nagu mingi komplimendipilv. Ma reaalselt võiksin ta voice’i siia lõppu panna, aga no ma ei viitsi praegu, kell on napilt üle südaöö, hakata seda transkribeerima – elu on liiga lühike.

Tema aga: “Issand jumal, mina oleksin juba ammu draamakuninganna, öäää mu silm, mu silm, pisarad voolavad, ninast mullitavad tatimullid…” (ja need olidki tema sõnad, mitte mu liialdus, eks). Ja siis veel väike nunnu lörin sinna otsa. Ma ausalt öeldes kuulasin teda ja mõtlesin, et miks ta mitte kuskil teatrilaval ei ole – puhas talent. Aga noh, kuidas seda tema šokki ja ahastuse etendust kirjas edasi anda… ei saagi. Te peate lihtsalt mind uskuma, kui ütlen, et see oli täiesti koomiline.

Aga jah, kui laseris ära käin, siis annan teada, mis ja kuidas edasi. Oi, ja kindlasti räägin ka protseduurist. Mina igatahes kobin nüüd ära põhku, sest homme Tarbijakaitseameti esindajaga koosolek, peale mida põrutan kohe kaheks päevaks Tartusse Draama festivalile tööd tegema.

Tsauu! Olge mõnusad, ja nautige eesseisvat nädalavahetust! Musid-kallid.

PS. Need, kes mind teavad, teavad ka seda, et minu jaoks on oluline, et ilu ja praktilisus käiksid käsikäes. Rõõmsalt, nagu vanad head sõbrad muiste. Aga noh, minu silmad pole enam ammuilma praktilised — pilti nad ju ei näita. Ent ikkagi tahan, et nad mul enam-vähem kaubanduslikud välja näeksid ja toredasti oma koobastes püsiksid. Ja ilu... no eks see ole vaataja silmades 😍.

Ma olen viimased kümme aastat, ma arvan, et kümme, päris kindel pole, käinud lasteaedades, koolides ja erinevatel suvepäevadel esinemas. Mind on kutsutud rääkima ja jagama oma lugu.

Ja noh, võimalik, et ma olen nüüd puhta segi tõmmanud, aga need kohtumised on olnud alati nii vahetud ja toredad – on naerdud, on ohatud, on õhku ahmitud imestusest, ja nii tekkis mul mõte korraldada vestlusõhtu. Selline õdus, ei midagi suurt. Vist. Ma lihtsalt tunnen, et see oleks nii õige ja lahe asi, mida teha. Mulle meeldib rääkida sama palju kui kirjutada ja tahaks loota, et teile meeldiks kuulata minu jutustusi vahetute emotsioonidega.

Mul pole kunagi olnud sellist tunnet, et mingi teema oleks minu jaoks liiga tabu või et “oioi, pimeduse üle nalja teha ei tohi”. Loomulikult on seal piirid ja üht koma teist veel, mida võiks teada ja millega arvestada, aga kõigest sellest saaksime samuti põgusalt rääkida. Kus maalt nali enam naljakas ei ole, kas Joosepi poolt kinni teibitud ukseavad on naljakad või mis?
Ja ikka see põhiküsimus – mis tunne see on, kui oled terve oma elu nägija ja siis järsku on su silme ees lõputu pimedus?

Kas “tunne” on üldse õige sõna, mis seda kaotust kirjeldab, kuidas see kõik juhtus, kuhu edasi, kas pime on päris pime, miks ma duši all käies vannitoas tule põlema panen, aga vetsus mitte? Ühesõnaga – kõik küsimused saavad vastatud ja rohkemgi veel.

Ma kujutan ette, et see vestlusõhtu võiks olla natuke stand-up’i kastmes. Kus ma jagan oma lugu, räägin ebanormaalselt naljakaid ja õpetlikke juhtumisi, mis mu pimeda elu jooksul on juhtunud, ja vastan ilma valehäbita kõiksugu küsimustele. Ja ma ilmselt istuksin. Ei, mitte sellepärast, et ma ei viitsiks seista, vaid sellel on väga kindel põhjus, võiks isegi öelda kurikuulus. Ent sellestki räägiksin juba kohale tulnud publikule.
Ah, mis ma siin ikka salatsen, ega see mingi riigisaladus pole. Ma lihtsalt ei taha olla nagu veidrik, kes kuskil nurgas või nägupidi põõsas omaette üksi pobiseb... Maeitea, “humoorikas istumisõhtu lugude ja jutuvestmistega” võiks lühidalt selle kontseptsiooni kohta vist öelda.

Ma olen seda mõtet veeretanud juba mitu head aastat, aga nüüd tunnen, et olen küps seda tegema. Mitte miski mind ei takista. Varem mõtlesin, et ah, keda huvitab, mis siis kui kedagi ei tulegi, äkki mu lood on ainult mulle endale naljakad või mis iganes. Aga no kammoon – mis on kõige hullem, mis saaks juhtuda? Feilin ja saan järjekordse õppetunni, et ei toiminud, pole turgu, sihtgruppi, keda piisavalt huvitaks.
Ehk et, kuulan taaskord oma südame häält ja eks näis, mis saab. Välja te mind ju ei naeraks.

Pealegi, ei tohiks ükski inimene oma ägedaid ideid, unistusi, soove maha suruda või kõrvale heita. Neid, mis silmad reaalselt särama panevad. Või öelda endale, et “ah, mis mina”. Been there, done that – aastaid tagasi natunatukene matsin oma mõtteid maha, sest lasin teiste arvamusel liiga palju end mõjutada. Ja no ausalt, kui mitte SINA, siis kes veel?

Põhimõtteliselt vabandusi võib ju lõpmatuseni leida – “pole inimesi, kes toetaks”, “raha pole”, “kontaktid puuduvad”, “tähtede seis on vale” või see klassika, et “mu kass suri ära” (okei, see on täiesti legitiivne vabandus pleedi alla kerra tõmbuda ja kassida, maailma eest ajutiselt peitu pugeda). Aga laias laastus ei ole tegelikult ühtegi vabandust, mis annaks eluaegse puutumatuse, miks mitte otsida lahendusi ja oma eesmärkide poole püüelda.

Mulle tuli meelde see tüüp, kes elas kümneid aastaid metalltorust rõhukapslis, ainult pea välja pistetud. Tal olid kopsudega mingi jama. Ja saate aru – ta kirjutas raamatu, temaga tehti kümneid saateid, ta vist omandas isegi mitu kõrgharidust. Loomulikult olid tal inimesed kõrval, kes igakülgselt aitasid ja abistasid, aga neid poleks olnud, kui mees poleks ise tahtnud, soovi avaldanud, võib-olla isegi nõudnud. Selle asja nimi on tahtejõud!

Igaks juhuks ütlen, et ma ise pole veel midagi korraldama hakanud. Viskasin niisama mõtte õhku ja eks paistab, kuhu see edasi viib. Äkki võtab tiivad selga ja lendab kuhugi. Kuhugi kultuurimajja, väikesele teatrilavale või tšilli atmosfääriga lounge. Ma ise ilmselt eelistaksin viimast, siis saaks ruumi minu maitse järgi kaunistada. Nii et igast nurgast õhkuks tükike mind, minu sisemist seda miskit, mis hoiab mind naerusuisena.
Kuigi ka lavadele saab tänapäevaste vahendite olemasolul kõikvõimalikke lahendusi välja mõelda, ole ainult mihkel. Ega mul palju pole vaja, ainult mõned suured valged küünlad, siidpaela, kuldseid detaile… *** Muide, täiesti off topic, aga ma kaks õhtut tagasi mõtisklesin, et vaadake kui ilusad sõnad on: ööbik, pärlikarp, puuderroosa, roosileht, pitsiline pilvepiir, tuhatolm, roosakalt õhetav taevas jt. Ookei, sorry! Tagasi algse teema juurde.

… Ma ise eelistaksin väiksemat ruumi, just seetõttu, kuna ma ei näe, siis suurt ruumi ja selle mastaapi on pimedana palju raskem hoomata. Samas ei, ma ei sea piiranguid. Pigem jätan kõik kaardid lauale ja võtan kõike avatud meelega vastu. Iial ju ei või ette teada, millisest uksest või aknast võib järgmine tore ootamatu pakkumine vopsti sisse lennata. Ja kasvõi iseendagi jaoks oleks mõistlik uksed lahti jätta, kasvõi irvakile, et kui hakkad rajalt ära kalduma, näed vähemalt pimeduses valguse poole tagasi liikuda. Ja iial ei või teada, millal üks või teine uks võivad eluliselt oluliseks osutuda.

Eem, okei, see lõpp läheb juba vaikselt filosofeerimiseks. Seega tõmban seekordsele postitusele joone alla.
Mustandites ootab veel kaks postitust, ei, tegelikult juba neli. Eile käisin nimelt silmakliinikus ja pehmelt öeldes on mu silmadega, kuidas nüüd öeldagi – pahasti. Oi, kuidas ma tahaks praegu nalja rebida, aga jätan seekord nalja tegemata. Enne kui silmade tulevik pole päris selge.

Klassikaline mina. Selle asemel, et esmalt kohustuslikud töö asjad ära teha, et päeva teine pool oleks lebom ja saaksin teha, mida iganes mu hing ihkab, hakkan mina kell kuus hommikul kirjaneitsit mängima. Samas ma ei tunne end sellepärast eriti halvasti, sest ametlik tööaeg pole veel alanud. Ja pealegi, ma olen bisness wuman ja mind see kellast kellani töötamine otseselt ei puuduta (jep, ma eelmisel aastal regasin oma ettevõtte ära) ja teen tööd millal iganes mulle sobib või lepingulised tähtajad nõuavad. Nii et ma kriban kärmelt postituse valma ja siis vaatan edasi.

Ma ei tea, kuidas keegi koristab või millised on teie arusaamad koristamisest, kuidas olete kokkuleppinud oma kaaslasega – kes koristab, kui palju koristab ja, mis minu arvates on eriti keeruline küsimus – millal koristatakse? Ja palun, palun ärge tulge mulle selle jutuga, et kokkulepe on see, et koristab see, keda tolm ja segadus esimesena häirima hakkab. Nagu sorri, aga that’s not how it works! Sellisel juhul koristaksin mina ennast Tuhkatriinuks. Ma pean muidugi ausalt, käsi südamel üles tunnistama, et mina pole Joosepiga koos elades mitte ainsamalgi korral vetsupotti küürinud. Ta ütleb, et tundub tema jaoks veider saata mind, oma kallist naist, sellist räpast tööd tegema. Mina jällegi pesen õuest tuppa tulles koera käpad puhtaks, aga kõik niidetud hein ja põõsad, mida koer käpakarvade varjus tuppa smuugeldab, tõstan dušinurka ja siiani on need sealt nagu võluväel kenasti ära haihtunud. Kahtlustan Joosepit. Tänks musu! 💗

Ma armastan puhtust, ma vajan avarust, mu kodu peab lõhnama nagu lillemeri, selleks et mu aju ja mõte töötaksid, vajan ma süsteemsust. Ma ei suuda näiteks keskenduda, kui mu ümber valitseb kaos.

Meil Joosepiga on väga erinev arusaam koristamisest ja segamini toast. Mul peab olema viimnegi asi omal kohal, sentimeetri täpsusega. Ja ei, mitte sellepärast, et ma pime olen – ma lihtsalt oma loomult olen juba selline. Joosep aga toimib, tema enda sõnul, paremini süsteemses kaoses. Ma julgeks vastu vaielda, aga ma ei hakka.

Teine väga suur erinevus koristamises on see, et on inimesi, kes hoiavad jooksvalt asjad elamises korras: pesevad enam-vähem kohe mustad nõud ära, ei jäta üle öö kausse-taldrikuid, nuge ja kahvleid kraanikaussi ligunema või kapi peale kuivama. Kui midagi võtad, siis paned peale kasutamist kohe omale kohale tagasi jne. Ja siis on selliseid inimesi, kes võtavad koristamise alles siis ette, kui elamises valitseb totaalne kaos. Terve elamine on juba pehmelt öeldes segasummasuvila.

Okei, ilmselt läksin nüüd õhukesele jääle kepsutama, aga enne kui mind hurjutama asute, siis lubage mul enda kaitseks öelda, et see oli äärmuslik näide. Mis ühe jaoks on korras, ei pruugi seda teps mitte teise jaoks olla. See on vast siililegi selge – oleneb, kelle perspektiivist me asju vaatleme.

Samas, mul pole vähimatki probleemi minna sõbrannale külla, kelle elamine on igasugu põnevate ja minu jaoks võib-olla mitte nii vajalike asjadega ülekuhjatud, riiulid mattunud tolmukorra alla ja end seal väga hubaselt tunda. Sest seltskond on see, mis loeb. Oluline on puhtus, aga kui liiv on põrandal või vaip koerakarva kihiga kaetud, see ei häiri mind. Kas ma ise elaksin sedasi? On ette tulnud, kuid eelistan mitte sellist keskkonda.

Joosep läks reedel ära õppustele. Terveks nädalavahetuseks, juhhei! See tähendas ainult üht – ma sain rahus koristada. Mitte, et ma muidu ei saaks, aga siis ta ei küsi minult, mida ma otsin, kui ma koban ühte kohta kauem kui viis sekundit. Ei, ma ei otsi midagi, ma kõigest vaatan. Armulisematel päevadel saan ma 10 sekundit vaatamiseks.

Ja korraks väikese kõrvalpõikena ütlen, et see on nii veider, et ta seda siiani küsib, kuigi oleme juba ligi 18 aastat ühisel rajal koos eksisteerinud siin päikese all. Ma ei tea, ma kujutan ette, et te ka vahel istute diivanil või laua ääres aurava kohvitassi taga ja siis viskate pilgu üle elamise, imetlete või märkate midagi, mida tahaks korda sääda. Võib-olla hakkavad isegi väiksed remondimõtted peas veerema. Naistel võib seda ette tulla. Noh, mis iganes. Aga mina ei imetle eemalt – mina lähen kohapeale ja katsun, sest ma olen pimeeee. Ikka veel. Ma vaatan käte ja sõrmeotstega, õues võtan jaladki koos kõrvadega appi. Nii et las ma pime vaatan rahus. Mina ju ei küsi, mida sa vaatad, kaua sa veel vaatad, sa oled juba viis sekundit vaadanud, aitab küll, ja üleüldse – sa riivad mu tundeid ja silmi oma vaatamisega.
Kui ma peaksin midagi otsima ja ma ei leia seda, siis ma teen suu lahti ja küsin. Nii lihtne ongi.

Hehe, no vot, selline hästi väike, lühikene kõrvalpõige oligi. Aga kuidas mina siis koristan?

Mina ei oska koristada nii, et ühes toas teen lõpuni ja siis liigun edasi järgmisesse tuppa. Ma liigun ringi, tassin, sorteerin, unustan midagi maha. Mopp ühes käes, lapp teises, sodikotid siin ja seal nurgas, tolmuhari kuskil hammaste vahel. Okei, tegelt ei, sellist roppust ma endale suhu ei paneks, sest bakterid! Mul puudub vähimgi huvi nendega sõprussidemeid luua.
Kui keegi mu tegevust kõrvalt vaataks, siis ilmselt arvaks, et mul on juhe täitsa koos ja et vaene pime inimene ei tea, mida ta teeb, kus ta on või kuhu ta kõik oma asjad kaotanud on.

Koerakarvad ja liiv on mu igapäevased kaaslased – nad leiavad alati tee meie elamisse. Pühin suurema jama kokku, siis tõmban tolmukaga, seejärel käin mopiga ka veel põrandad üle. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et vähem kui sekundiga on juba kuskilt üksik liivaterakene välja ilmunud. Nagu esiteks – kuidas sa julged oma nägu mulle näidata, ahh? Ja teiseks – kust sa siia said? Kas kaotasid oma sõbrad ära?

Olgu, seekord ma karvade ja liiva peale nii kuri ei ole, sest seekord tõid nad mulle rõõmu.

Ma nimelt kaotasin oma kullast ninaneedi ära, mille ostis Joosep ja mis maksis 55 eurot. Nagu see tillukene, umbes nelja millimeetrine. Ja kuna see pole esimene ega ilmselt ka viimane ning ta oli tutikas, kõigest neljanädalane, siis võtsin nõuks, et otsin selle üles.

Olin kenasti oma koristamismaratoniga esimese päeva õhtusse jõudnud. Lappisin ja sorteerisin diivanil asju, kui kuulsin kahtlaselt tuttavat heli. Jalge all, susse liigutades kuulsin heli, mis meenutas väikese kivikese veeremist.
Jaa, see vastab tõele, pimedad suudavad suurepäraselt väga erinevaid helisid eristada ning just selle vajaliku enda jaoks välja filtreerida.

Ma viskusin kohe sinnasamma käpuli maha ja hakkasin tolmu, liiva ja koerakarvu läbi kammima. Mitte just kõige glamuursem hetk, aga lõpuks – seal ta oligi. Mu sädelev kullatäpike. Võtsin ta hellalt kahe sõrme vahele nagu maailma suurima aarde.
Ajasin end püsti, neet võidukalt sõrmede vahel ja suundusin kööki seda pesema, lasin veel desinfitseerimisvahendiga ka üle. Ise veel uhkelt sõnades: „Öelge veel, et pime kana ei leia tera,“ ja kõndisin peaga vastu lahti unustatud kapiust.

Tänks elu, et meelde tuletasid, et ma endiselt pime olen. Juba oligi oht, et tõusen ära.

Kui korra veel kuldehete juurde tagasi tulla, siis olen neid ikka lademes ära kaotanud. Eriti kahju on mul kolmest paarist kõrvarõngastest. Ühed olid roosa safiiriga, mida ümbritsesid kullast õhulised kroonlehed, siis olid väikesed rippuvad südamekesed ja siis väikesed roosad täpikesed, mida armastasin kanda oma ülemistes kõrvaaukudes. Oh, ma isegi ei taha teada, palju need kõik kokku maksma on läinud. Samas, mul on vähem kui kuu aja pärast sünnipäev, äkki ma saan endale kingituseks uued.

AGA muidu.... kui see minu väikene puudus kõrvale jätta, siis olen ma odav naine pidada. Võtame näiteks elektri – Joosep oli kolm päeva ära ja ma ainult ühel õhtul panin tule põlema. Ja sedagi mitte enda pärast, vaid viisakusest koerte vastu.
Ma pean seda va tulede põlema panemist eraldi tegevusena tegema, niisama möödaminnes ma seda muidu ei teeks.

Alles hiljaaegu tuli Joosep südaöö paiku koju ja kui ta korterisse sisse astus, oli kogu korter pime, ainult köögist kostus miksri vuristamist. See kostus tegelikult õue maja ette välja, trepikotta kah. Ma nimelt vahustasin magustoidu jaoks koort vahtu. Ei minul ole alati meeles päikeseloojanguid vaadelda või mõelda, millal te enam ei näe. Minul on nägemisega ju konstantselt kõik ja kogu aeg stabiilne. Midagigi stabiilset siin elukeses.

Aga ei, ma olen ikka uhke enda üle, nii umbes linnukese nokatäie, et leidsin umbes viiekümne ruuduselt pindalalt grammi kulda üles ...ja kapi ukse kah.

Kell on öö, otsapidi juba hommikki ja ma olen reaalselt juba rohkem kui tunnike oma tagumikku diivanil lamedaks istunud ja mõelnud, mõelnud, kuidas oleks kõige paslikum peale niiiiii pikka blogipausi teie ette taas ilmuda... ja kuna öösel kell kolm pole mu aju just maailma geniaalseim, siis otsustasin lihtsalt alustada ja vaadata, kuhu see välja viib. Alustuseks olgu see ära öeldud, et eelmise "sõpruse" postituse alla tulnud kommentaarid lugesin ma kohe läbi kui te kirjutasite, aga kuna mul on blogis mingi kala sees, siis ma ei saa millegipärast oma konto alt teile hetkel vastata. Pean natuke mõtlema ja vaatama, kuidas seda lahendada. Aga kommentaarid olid armsad ja nii mõnigi liigutas südant ja tõi naeratuse näole.

Kui nüüd aga selle juurde tulla, et vaatame, kuhu see postitus omadega jõuab, siis olen seda kusjuures viimasel ajal nii-öelda minna laskmist endas teadlikult püüdnud kasvatada, et mina – sisemiselt perfeksionist, ei takerduks pidevalt ebaolulistesse detailidesse, ei laseks end tühjast-tähjast segada, mis mind ainult takistab eesmärkide ja unistuste poole püüdlemast. Ma pean silmas seda, et ma õpiksin rohkem oma sisetunnet kuulama ja järgima, et kogu selle virr-varri keskel, kus me elame ja mis meid ümbritseb, ei kaotaks ma oma sihti, unistusi ja südamehäält ära. Ebaolulisteks detailideks pean ma neid asju, mis suures plaanis ei muuda oluliselt midagi ja ei mõjuta ka lõppresultaati.

Ma olen hakanud tegema ka ”kastist välja” otsuseid. Puhtalt selle pinnalt, mida mu sisetunne ütleb mulle. Alguses oli päris raske seda väikest tunnet enda sees usaldada, sest äkki see pole mõistusega kooskõlas, äkki ma selle otsusega astun ämbrisse jne. Kuid siin ma olen ja neid otsuseid ma teen. Minu kõrval olevate inimeste jaoks on see ehk natuke ebamugavam, emotsionaalselt raskem, sest iial ei tea, mis mul järgmiseks pähe turgatab. Ma olen ju alati olnud, juba lapsest saati, pigem tagasihoidlik, ettevaatlik, kaalutlev. Enne kui kuhugi suunas pea laiali punuma pistan, mõõdan ja kaalun, veelkord kaalun, lasen mõtetel settida jne. Mina näiteks lapsena nii naljalt puu otsa ei roninud, sest mis siis kui ma sealt puu otsast alla sajan?

Eks olulistes küsimustes teen ma seda siiani, see lihtsalt on osa minu loomusest, kuid “puu otsa” ronimise küsimused on nüüd palju kaalukamad. Ent kindlasti tuleb vanuse ja kogemustega eneseteadlikust ja julgust rohkem juurde, mistõttu  olen ka julgem otsuseid iseseisvalt vastu võtma, ise vastutama nende eest ja vajadusel ka puu otsa ronima, kontrollides enne muidugi puu seisukorda – milline on tüvi, kas on piisavalt oksi, kust vajadusel haarata või jalakest toetada. Jube vabastav tunne.

Ma tean, kogu see jutt võib nii mõnelegi praegu ootamatult diibilt kõlada, aga selle teadmise ja arusaamani olen ma jõudnud peale siirdamist, kaks ja pool aastat peale siirdamist.

Nüüd võib-olla keegi küsib, et oot, Kai, aga kus see naerusuine ja musta huumorit armastav tüdruk on? Siis teate – olge täitsa rahulikud, see must huumor pole minu elust kuhugi kadunud, ma endiselt naeran väga jaburate asjade peale ja viskan nalja asjade üle, mis võib-olla nii mõnelgi paneks kulmu juuksepiirini kerkima.

 

Ehk et lapsemeelsus on minus endiselt alles, see jääb minuga kuni viimse hingetõmbeni, no matter what. Lihtsalt sellest peab ka aru saama, et elu on liiga üürike, et lasta sellel lihtsalt mööda voolata. Samas, mõnele sobibki, minule lihtsalt mitte nii väga. Just see mööda voolamine, mitte rahulikult kulgemine, hetkes olemine. Need kaks viimast meeldivad mulle vägagi ning hindan neid hetki kõrgelt. Mul on lihtsalt raske sisemiselt aktsepteerida seda, et ah, õitses meil siin elupeenral üks lilleke, siis närtsis, kuivas ja otsa ta saigi. Oli ilus kuni kestis. Meil kõigil on ju mingi eesmärk, ei?

Mis muidugi ei tähenda, et ma endiselt ei armastaks kodus diivanil vedeleda, pähkleid kahe suu poolega sisse mugida ja Youtubest haide ja orkade rünnakute videosid vaadata (issand ma võiks teile pikalt rääkida, miks te ei peaks ookeanisse ujuma minema või kui nii väga hing ikka kutsub, siis jumala eest – ärge lihtsalt pissige vette). Oot, kuhu ma jäingi… aaa, et ma endiselt hindan kodus pleedi sees lösutamist ja metsas jalutamist, aga mul on vaja teha midagi, mis annaks osa ühiskonnale ka midagi. Tahaks vähemalt loota, et midagigi annab minu eksistents kellelegi.

Mul on missioon, mul on unistused. Ja ei, mitte sellised missioonid, mis Netflixi sarjades tavaliselt halvasti lõppevad. Minul on kaks unistust – ühte on ilmselt võimatu enam (t)eostada, kuigi hinges väike lootus veel õrnalt pakitseb. Teine unistus – see on mul juba osalt tehtud, võtmedki käes. Nüüd veidi vaja veel timmida ja kui kõik valmis saab, siis saan rahulolevalt õhata – ma tegin ära, ma tõesti tegin selle ära!

Tean, väga salapärane, ent uskuge mind, see on midagi suurt. Vähemalt minu jaoks. Ma olen selle nimel teinud väga palju tööd ja osalt on see ka üks põhjus, miks ma kevadel nii ootamatult kauaks ära kadusin, isegi Facebooki blogi lehele ei postitanud – mul lihtsalt polnud töö ja koduelu toimetuste vahel seda vaba aega. Mitte sekunditki, see oleks kõik tulnud mu une arvelt, aga kuna ma magasin niigi vähem kui oleks vaja olnud, siis iga uneminut oli loetud ja kulla hinnaga arvel.

Oh, vaat kus lops, kuhu me välja jõudsime. Ma isegi ei tea, kas see oli õige suund, mille ma kirjutades võtsin, aga näe – süda ütles, et kirjuta mida iganes sa praegu tahad ja kirjutasingi, ilma igasuguse filtrita. Mitte et ma oleksin varasemalt hirmsasti mingeid filtreid oma tekstides kasutanud, aga ma kirjafanatina püüdsin ikka komasid ja sõnade järjekorda jälgida. Hetkel ma seda ei teinud.

Mingi väike karvane tegelane püüab praegugi mu sisemuses pead tõsta ja koputada õlale, et „ou, kuule, tee laused lühemaks, võta komasid kamaluga vähemaks, inimestel on väga raske põimlauseid lugeda“, aga... mis siis. Kui tahate, küll te ära loete, haha. Kui te just hordidena, heinahangud ja tõrvikud käes, ei tule mulle koju ukse taha karjuma, et „võta heaga komasid vähemaks ja tee laused lühemaks“, siis suure tõenäosusega võite edaspidigi tulevikus selliseid postitusi oma feedist leida.

Ja täitsa võimalik, et kuna ma olen nii ebastabiilselt postitanud, siis pole välistatud, et mul polegi enam ühtegi lugejat. Keegi ei viitsi ju sellist blogi jälgida. Kujuta ette – leidsid mingi megalt põneva salapäeviku, no nii megalt huvitavad sissekanded, loed ja loed. Kui uus sissekanne salamisi jälle loetud, siis libistad vaikselt päeviku tagasi madratsi vahele ja jääd järgmist postitust ootama. Vaikselt hiilid, süda kiiremini põksumas, et ohoo, äkki saan täna taas midagi toredat või intrigeerivat lugeda... kuid siis võtad madratsi vahelt päeviku ja – tühjus. Ja nii ka järgmisel päeval, nädalal, kuul... lõpuks enam isegi ei käi nii tihti piilumas, sest lootust enam väga pole ja lõpuks unustad sootuks, et see päevik üldse seal madratsi vahel peidus oli.

Nii et jah, ma katsetan mõnda aega „ma mõistust ei kuula ja panen otse südamest“ kirjutamist, ignoreerides sealjuures komasid. Mitte pahatahtlikusest või ükskõiksusest, aga lihtsalt. Mul on endal sedasi lihtsam. Muidu mu aju ja süda lähevad omavahel õigekeelsuse pärast konflikti. Ja no seda me ju ei taha.

Aga olgu, tõmban hetkel joone alla. Mul mustandites istub tegelikult kaks postitust, kuid enne kui need avaldan, kõpitsen neid natuke ajakohasemaks. Ma isegi ei tea, kas julgen siia lõppu loetelu lisada, mis postitused mul veel kirjutamata on ja mida olen lubanud teiega jagada. Et kas ma hakkan endale seda stressi peale panema? Samas, need on mul kogu aeg kuklas tiksumas – nii et otseselt vahet pole. Ütleme nii, et siirdamispostitused on ju ka endiselt poole peal ja that’s about it.

Ma tegelikult hetkel rohkem ei tahakski reeta, kuna vahepeal on toimunud väga palju asju ja muutusi ning ma tahan need esimese emotsiooni pealt kirja panna, et saaksite mu vahetust emotsioonist osa. Mõni neist lugudest on valusam, mõni jälle lõbusam. Ma tahan, et kui te loete, siis te saategi reaalselt aru, et ongi retsilt valus, hing ongi päriselt katki ja südames on suur tühimik… ja kui juhtub midagi naljakat, siis saate ka sellest vahetult osa, endamisi muiates naerda, sest loodetavasti tekib teil kujutluspilt sellest olukorrast, kus ma olin ja millise korraliku kajaka ma ise oleksin sealsamas tahtnud maha panna, kuid viisakusest hoidsin end tagasi.

Okei, aitab. Juba läks veits lappama. Nagu sai juba öeldud, siis juhtumistest kirjutan juba järgmistes postitustes. See on see, kui oled nii pikalt kõike endasse kogunud ja pole saanud seda välja kirjutada, siis on suts raske oma sõrmi klaviatuuril taltsutada. Puhta lappes teised.

Olgu, kui jõudsid lõppu, siis super aitäh sulle, musid-kallid, roosipuketid ja kommikarbid.

XOXO
Kai aka blogija kui kuuvarjutus

PS. Kui ridade vahed ja taandread, uue lõigu alustamised on lappes, siis andke palun teada. See on teie endi huvides. Mul ekraanilugeja neid ei suuda kirjeldada. Nii et mul pole õrna aimu ka, kuidas see postitus teile visuaalselt kätte jookseb. Kui ta näeb välja nagu salaja „copy-paste“ kokku klopsitud referaat, siis no... elame üle, eks.

Kirjutan ja kustutan. Kirjutan uuesti ja kustutan siis jälle kõik ära. Ei teagi kust alustada või kas üldse on mõtet sellest rääkida, kui see kõik oli lihtsalt minu peas. Kujutasin ette midagi, mida pole ja pole kunagi olnudki. Räägin sõprusest.

Eile oli pikk ja väsitav päev. Ma  ei hakka kirjutama, kus käisin,  kellega kohtusin, pole oluline. Oluline on vaid see, et koju jõudsin ma väsinuna. 

Kui olin koduuksest sisse astunud, Tessa mind ülepeakaela ära musitanud, suurest rõõmust end kringliks väänanud, vahetasin ma linnariided koduriiete vastu ja tegin diivanile endale eriti mõnusa pesa, maailma pehmema roosa pleedi sisse. Seejärel keetsin suure tassi oma lemmik teed – inglise tee piimaga, siis viskasin Võhkarite podcasti peale ja ootasin miskise uuringufirma telefonikõnet, kellega oli mul tänaseks aeg kokku lepitud. Ent kuna proua ei helistanud kokku lepitud ajal, ega ka hiljem, siis tõmbasin end diivanile kerra ja uinusin. Mingi aeg jõudis Joosep ka koju. Läbi uneudu mäletan, et ta tuli kükitas diivani ette, tegi mulle pai ja ütles vaikselt: "Tsau kallis!", ja siis läks toimetas oma asjadega edasi. 

Peale südaööd ma vaarusin padi kaenlas magamistuppa ja proovisin seal edasi magada, kuid ei õnnestunud. Eilse päeva emotsioonid ja mõtted võtsid mu üle võimust. Nagu lumelaviin, mis massiivse lammina sust halastamatult üle vuhiseb ning oma hingematva raskuse alla matab. Ma isegi ei tea, kuidas olla või tunda. Ma arvasin ekslikult, et tunnen inimest, aga tegelikult ei tunne. Kas ma üldse teangi...

Aga see pole selle inimese süü. Tema oli lihtsalt tema ise, mina lihtsalt kujutasin ette midagi, mida seal pole ja pole ka kunagi olnud. Inimene oli minuga lihtsalt rõõmsameelne, lahke, sõbralik, abivalmis, tore, armas ja siis mina, loll mina hakkasin arvama, võib-olla isegi natuke tundma, et see on natuke rohkem kui nn niisama suhtlus. Ma veel aasta tagasi ütlesin talle, et oh, ma tulen su magistrikraadi lõpetamisele..jaajaaa, nagu keegi oleks mind sinna üldse kutsunud. Nagu ära kujuta ette!!!! Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda, kui ebamugav võis tal olla seda kõike kuulata.

Praegu neid ridu siia kirjutades, saan aru, milline idioot ma olen olnud. Pean taaskord tõdema, et Joosepil on õigus - ma olen sinisilmne. Ta pole kül selle konkreetse olukorra peale seda öelnud, aga varasemalt küll. Ma lihtsalt elan mingisuguses oma roosas mullis, lasen filtreeritult ainult ilusaid ja toredaid asju oma mulli sisse ja siis kukun ehitama õhulosse. Ja nii ma ehitasin ja ehitasin sõprusest õhulossi, kujutades endale ette midagi, mida pole. 

Ah, vahet pole las ta jääda. Positiivne on asja juures see, et ma sain sellest lõpuks aru. Neli, viis aastat illusioone, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Ja kui nüüd korraks päris sõpruse juurde tulla, tulla sõbranna juurde, kellega paar aastat tagasi läksid meie teed minu dialüüsravi ajal lahku, siis tema kustutas mu nüüd ära ka oma Facebooki sõbralistist. Mul seni oli väike lootus põues pakitsemas, et ehk on veel lootust. Äkki ühel ilusal päeval me leiame selle aja ja hetke, et maha istuda ja rääkida südamest südamesse, aga ei. See oli tegelikult päris valus hetk, kui ma seda avastasin. Mäletan seda nii selgelt, kuidas istusin diivanil, hoidsin telefoni käes ja siis avastasin, et ta on mind eemaldanud. Ma lihtsalt hakkasin nutma. See kõik oli nii lõplik. Lihtsalt tühjus tuli mu sisse. Isegi praegu seda siia kirjutades, hakkavad tahtmatult mul pisarad voolama ja lõug värisema. 

Ma ei lase endale inimesi väga kergelt ligi. Jah, ma olen outgoing ja ma võin nalja teha ja pulli visata, eeskätt enda üle, aga on vähe neid, kellele ma end lõplikult avan. Kiku ja Eret ongi vist ainsad sõbrad, kes lihtsalt on, kellega olen saanud otse südamest oma tunnetest ja mõtetest rääkida..ja mitte ainult. Neid inimesi on tegelikult paar tükki veel, aga kuna tunnen end hetkel  natuke haavatavana, siis ei julge nimesid nimetada, äkki see on ka kõik illusioon, ilusad õhulossid minu peas.

Kuna ma eile öösel kirjutasin blogi Facebooki lehele ilmatu pika postituse oma humoorikast ja südamlikust bussireisist (saladuskatte all võin öelda, et ligi kuustuhat tähemärki), siis  mõtlesin, et ah, kui mul nagunii on sõrmed juba soojaks toksitud, et mis seal siis ikka – kirjutan teile juba ühe soojaga ära ka jätkupostituse oma neeru ja pankrease siirdamisest. Aastalõpu boonus või nii.
Kes veel mäletavad, siis teine siirdamise postitus lõppes sellega, kus ma lebasin poolpaljalt opilaual ning kurtsin parasjagu anesteesiaõele, mida ma kõige enam narkoosi juures kardan, kui ruumi sisenes keegi noorem mees ja teatas külmakasti maha pannes, et tõi neeru. Kui ei mäleta või soovite niisama oma mälu värskendada, siis esimest postitust saate lugeda SIIT ja teine asub SIIN

Kui ma peale ligi kuuetunnist narkoosi intensiivravi osakonnas esmakordselt silmad avasin, siis lebasin lihtsalt liikumatult soojas voodis teki all. Mul ei olnud valusid, ma olin küll kurnatud ja väga unine, kuid sisimas tundsin rahu. Ilmselt avasin ma silmad päris esimest korda juba opilaual, kust mind edasi viidi ärkamistuppa, kuid sellest ei tea ma õnneks ööd ega mütsi.
Räägitakse, et inimesed narkoosist ärgates räägivad kõiksugu rumalusi, mõned lobisevad isegi oma suured saladused välja. Täitsa põnev oleks teada, kas mina ka jutustasin maad ja ilmad kokku… Peaasi, et ma kedagi kuhugi pimedasse kohta ei saatnud.

Kui ma silmad avasin, siis lasus üle minu kõige mesimagusam uni, tundsin ütlemata mõnusat soojust, kuulsin taamal ümberringi inimesi liikumas ja askeldamas, keegi tuli mind tervitama, küsis enesetunde kohta, kontrollis monitore, mis vaikselt piiksusid. Tundsin, et mul on igal pool juhtmed, voolikud ja andurid küljes. Ma olin seal nagu kiisupojake oma juhtmekera keskel. Hiljem, päevi hiljem, kui sai kõik juhtmed ja voolikud kokku loetud, siis esimestel päevadel oli neid mul küljes 17. Nädal hiljem sain juba kümne anduri ja voolikuga hakkama. Voolikute kaudu sain ma toitu, ravimeid, valuvaigisteid, sealhulgas oksukodooni ja fentanüüli.  

Ma ei tea miks, aga esimese asjana kontrollisin, kas peopesasid kokku surudes tunnen, et mu sõrmed on peenikesed nagu baleriinil, kuid minu suureks pettumuseks olid mu käed turses ja  mul oli väga ebamugav käsi rusikasse panna. Mina oma narkoosilaksuse ajuga suutsin kohe esimese asjana mõelda, et oh ei, ma sain laisa neeru endale, ta ei taha üldse üleliigset vett mu organismist välja filtreerida. Midagi on vist valesti.
Kohe kui kirurgid mind vaatama tulid ja uurisid, et kuidas ma end tunnen, siis ega ma oma muret ja südamevalu endale hoidnud, vaid näitasin käed ette ja ütlesin, et mul sõrmed paistes, kas midagi on valesti? Aga ei, kirurg rahustas mu maha ja ütles, et see kõik on väga okei, neer alles kogub hoogu, et hakata tööle, see võtvat natuke aega. Seejärel kontrollis põiekateetri kotikest ja lisas, et uriin on veel üsnagi veresegune. Etteruttavalt võin öelda, et uriin oli veel väga pikka aega verine ja täis vereklompe. Nende klompide pärast sain ma veel hiljem valusaid pisaraid valatud. Kuid kõik see omal ajal.

Kuna mulle siirdati kaks organit – neer ja pankreas, siis minul lõigati kõht pikki ülalt alla lahti. Kohe rindkorvi alt kuni kubemeni. Isegi naba jäi skalpelli teele, mitte küll otse üle, aga väga lähedalt, väikse jõnksuga naba kõrvalt lõigati. Ja selleks, et pääseda soovitud kohta, kuhu neer ja pankreas poetada, siis lõigati ka kõhulihased pooleks, mistõttu ei tohi ma tänase päevani kõhulihaseid teha.
Ma kõiki peensusi ei tea, mis minuga tehti või kuhu midagi ühendati, sest teadupärast magasin ma selle peo maha, kuid seda ma tean, et minu uus neeruke pesitseb vaagnaluu vasakpoolses pesas ning on põiele toredaks naabriks. Pankreas on seevastu siirdatud paremale ning otsapidi nõelutud peensoole külge. Ja oh, sõbrad, peensool on selline tore sool, mis on seotud seedimisega ja sellest tuleb veel eraldi postitus, mis hädaorust ma pidin kõik läbi minema, et need kaks saaksid omavahel sõpradeks ja peensooleke saaks üle oma traumast, mis oli vaesekesele tekitatud.

Haiglapäevil sai natuke ka oksendatud. Ma midagi reljeefset kirjeldama ei hakka, kuid nõrganärvilised ja väga elava kujutluspildiga inimesed olge hoiatatud. Võileib koos teetassikesega on soovitatav hetkeks kõrvale tõsta.
Seda ärge minu käest küsige, mitmendal päeval tuli minu juurde füsioterapeut, kes aitas mind esimest korda koos oma abilisega voodisse istukile. Ma olin nendel päevadel paras siil udus. Ma tohtisin natuke istuda, kuid samal ajal ei tohtinud ma mitte ühtegi lihast pingutada, mis puudutas kõhtu. See kõik nägi sedasi välja, et esmalt nad panid mulle kere ümber tugeva pandaaži, mina samal ajal pidin süldina laskma end keerata ühele ja teisele küljele, et mitte sisemisi õmblusi lahti rebestada. Seejärel tõstsid nad mind istukile. Kõik muidugi omas järjekorras. Esmalt paremale küljele, siis jalad üle voodi serva, siis tõmmati mind külg ees istukile jne. Kätte pisteti kõrrega topsik, milles oli vesi ja ma pidin päevas mitu korda mulle puhuma, et kopse tugevdada, kuna peale sellist pikka operatsiooni on oht saada endale kopsupõletik. Eriti veel minusugustel patsientidel, kellel on immuunsus väga, väga maha surutud. Juba enne oppi sain esimese doosi immunosupressante hinge alla ja neid võtan ma tänase päevani. Ma olin alguses väga vastuvõtlik kõigele. Minuga toimetati ainult maskides ja kummikinnastes.

Taaskord puudub mul teadmine, kas see oli teisel päeval või oli see päeva jooksul teine, kolmas kord, mil füsioterapeut tuli minu juurde ning ütles otsustavalt, et nonii, Kai, täna proovime kõndida. Ma siiski kahtlustan, et see oli mitu päeva hiljem… Egas midagi, taaskord aitasid tüdrukud mu voodi servale istuma ja siis füsio kätele toetudes ajasin end aeglaselt ja ettevaatlikult jalgadele. Kui füsio ütles, et teeksin kõndimissamme, siis ma sain aru, mida ta mul palus teha, aju andis nagu ka korralduse jalgadele edasi, ent jalad tegid hoopis midagi muud. Ma isegi ei tea mida nad tegid, sest minu aju ütles, et kõik on suurepärane, me kõnnime, aga füsio hakkas naerma ja ütles, et ma olen kõndimise ära unustanud. Kuid seal samas kohe lohutas mind ja lisas, et pole hullu, kohe saab kõik taas korda.
Järgmiseks ulatas ta mulle topsi, et koos minuga natuke mullitada, ja siit tulebki tagantjärele mõeldes üks väga piinlik hetk...
Nimelt, mul läks süda nii järsku pahaks, et ma ei suutnud reageerida ja ma oksendasin suure kaarega oma armsa füsioterapeudi täis. Aga kuna mul oli nii sitt olla, siis mul ei olnud isegi jaksu häbi tunda. Ma lihtsalt mõmisesin moka otsast „palun vabandust!“ ja tahtsin vaid voodisse pikali heita. Kuid ma ei saanud, sest ma ei tohtinud ju üksi varba otsagi liigutada. See oli küll hetk, kus ma tundsin, et ma panen kohe pildi taskusse ära.

Ja ma tahan eraldi ära mainida selle, et minu füsioterapeudiks oli Janika Arras, kes sai tänavuse Kliinikumi kolleegipreemia ja tunnustuse ja kui ma seda uudist sotsiaalmeediast lugesin, siis olin südamest nii rõõmus, sest Janika väärib seda sajaga. Eriti peale seda, mida mina talle tegin. Kusjuures, inimene punus mulle hiljem veel patsid ka pähe, ilusad armsad patsid. Ma arvan, et ta andis mulle andeks, et ma ta peale natuke kettisin.

Ja kui veel rääkida intensiivravi osakonnast, osakonnast, kus on eranditult ainult 24h monitooritavad patsiendid, siis teate sõbrad, millised voodid seal on? Seal on udupeened futu voodid, mis hoiavad patsienti soojas, masseerivad, kallutavad ja mudivad, kõigutavad ja kaaluvad ning teevad veel kõiksugu erinevaid nippe ja trikke.
See on osakond kuhu ilmselt niisama naljalt ei taha keegi sattuda, sest seal on ainult kõige raskemad ja keerulisemad patsiendid, aga no elu oli seal mõnus küll. No kui välja arvata sond, mis läks mul nina kaudu makku, et mind toita ja dreenid, mis tulid kahelt poolt külgedelt välja, et siirdatud organite ümber ei koguneks veresogast haavavedelikku. Need dreenid olid veel väga pikka aega mu sõpradeks neil haiglapäevil. Ja küll ma nägin ränka vaeva, et need vooliku otsas rippuvad kummipallid koos vedelikukotikesega ei takerduks kuhugi taha. Eriti see üks – pankrease oma, sest etteruttavalt olgu ka see ära öeldud, et mul tekkis siirdatud organi äratõuge. Ent sellest juba tuleviku postituses. See tuleb ilmselt kõige kurvem ja emotsionaalsem postitus, mida olen üldse kunagi kirjutanud, kuna ühel hetkel ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa, ma olen nii kohutavalt väsinud.

Kuna oma kolmandas siirdamis postituses liigun ma neeru siirdamise- ja uroloogia osakonna intensiivpalatisse, siis tahan selle postituse lõpetuseks öelda shout out, intensiivravi osakonna kõikidele töötajatele – hooldajatele, õdedele, arstidele, kõikidele kõikidele, sest teie piiritu lahkus, hoolivus, sõbralikus, te olete lihtsalt võrratud. See, millise hoole ja hellusega te siirdatud patsiente kohtlete, pole sõnu selleks loodud. Te pesite mind, nii alt, ülalt, kaela, keha, hambaid, toitsite mind, kui oli väikseimgi mure, te lahendasite selle. Ma olin kui udupehmetel kätel kantud. Ma küll enamuse ajast magasin ja ei saanud muhvigi aru, millal on öö või millal on päev. Aju oli konstantses ajuudus, aga ma tundsin end turvaliselt ja hoituna. Te tegite endast kõik oleneva, et mina saaksin ainult paranemisele ja taastumisele keskenduda.