Ma hakkasin postitusele pealkirja kirjutama, kui sain aru, et see pole antud hetkel üldse oluline.
Oluline on hoopis see, et ma tulin just Tessaga jalutamast ja ei, ma ei eksinud seekord kellegi õunapuuaeda ära. Ma ei eksinud üldse kuhugi ära, aga juhtus midagi, mis pani mind päriselt värisema ja kõhus keerama.

Olin meie kodust umbes saja meetri kaugusele jõudnud ning liikusin vaikselt edasi. Katsusin valge kepiga vaheldumisi muru servakest ja siis asfalti, kui ootamatult kuulsin eest kostuvat köhatust. Sellest samast suunast, kuhu mina liikusin. Seisatasin ja kuulatasin, kas kuulen veel midagi. Kuid tänav oli haudvaikne. Selline paradoksaalne vastuolu – ühelt poolt rahustav, teisalt kõhedust tekitav.
Mõtlesin, et äkki Joosep läks ka oma koeraga õueringile ja kuidagi tema köhatus kandus öövaikuses sisehoovist ja mitu maja edasi kõrvaltänavasse. Seisin ja kuulatasin, kuid rohkem ei midagi. Aga mingi hirm puges põue ja alateadvus käskis helistada Joosepile, sest paar kuud tagasi oli mul intsident, kus kuulsin selja tagant samme. Mäletan, et tahtsin teha tavapärasest veel pikema jalutusringi, kuid pöörasin poole pealt otsa ümber, kuna vastik tunne oli kallal, nagu keegi jälgiks mind pimedusest. See oli selline tugev tunne, mis aina süvenes.

Kui Joosep telefonile vastas, sain taustahelist kohe aru, et ta on toas. Ütlesin, et kuulsin kellegi köhatust ja kus tänaval ma olen, ning siis samal ajal kuulen, kuidas keegi (olgu ette ruttavalt ära öeldud, et see keegi oli meesterahvas) liigub pikkade sammudega minu suunas. Mu süda hakkas rinnus pekslema, sest ma ei teadnud, kes ta on ja kas ta on lihtsalt niisama keegi öine jalutaja nagu mina. Ja kui ta niisama jalutab, siis miks ta seisis ja köhatas, nagu oleks ta mind juba eemalt jälginud?

Igatahes, seisin, telefon kõrva ääres, ja ütlesin Joosepile, et inimene liigub minu suunas. „Joosep, ma kardan! Palun tule ruttu,“ oli mu viimane lause, mida mäletan talle ütlevat. Tess seisis minu kõrval ning jälgis rahulikult lähenevat meest. Kui meesterahvas oli meist mööda liikunud, siis Tess möhatas vaikselt – see tema viis öelda, et „jah, ma nägin teda ka, aga kõik on vist korras“.

Kuid siis juhtus midagi ootamatut...

Kui meesterahvas oli meist mööda liikunud, sammude hääle järgi umbes viis meetrit, keeras tundmatu mees end äkitselt ümber ja liikus minu suunas. Tess läks mega närvi ja hakkas agressiivselt haukuma. Ütlesin telefoni, et ta keeras minu poole, ja kuulsin, kuidas Joosep lihtsalt jooksis. Libistasin telefoni taskusse, et olla valmis milleks iganes, süda veelgi enam pekslemas.

Meesterahvas peatus mõni meeter meist eemal ja ütles, et teda häirib, et ma koeraga siin jalutan. Et ta saab aru, et ma ei näe, aga et „Tegelt ka!“. Tema hääles oli jõulisus ja konkreetsus ning see "tegelt ka" kõlas nagu hoiatus. Ma ei tea, kas esimene või teine. Teine selles mõttes, et kui tegemist oli sama mehega, kes mind kaks kuud tagasi oma sammudega hirmutas, siis...

Kui Joosep meieni jõudis, vaatas too mees veel mitu korda selja taha. Joosep näitas talle selle peale taskulambiga valgust. Ma olin nii hirmunud, et hoidsin kramplikult Joosepi käest kinni ja ütlesin, et ära tee mitte midagi, palun. Joosep kodus olles ütles, et see ei ole okei, sedasi keset ööd pimedale naisterahvale ligineda. Et selleks on oma aeg ja koht, rääkimata suhtlemisviisist.

Aga nüüd ongi nii, et ma ei tea, mis edasi saab. Ma nii väga naudin öiseid jalutuskäike Tessaga. Need on olnud minu väike vabadushetk – mina, mu mõtted ja Tess. Aga nüüd... nüüd on see kõik kuidagi rikutud. Turvatunne on kadunud. Ja see on nii kurb, sest mu iseseisvus on niigi piiratud.

Korra käis peast läbi, et äkki peaks kohaliku FB-grupi seinale kirjutama. Et palun härra pimedusest, ärge enam mind niimoodi ehmatage… Aga mis see annaks? Kas see muudaks midagi peale selle, et keegi kuskil võtaks jälle sõna teemal „koeraomanikud ja nende koristamata sitt“? Kui meesterahva mureks olidki kakajunnid, siis ausalt, ma ei ole see inimene, kes laseb oma koeral teiste aedu ja aiataguseid väetada. Mul on alati kotid kaasas. Kõik teeäärsed hunnikud ei ole pimeda inimese koera tehtud, päriselt ka.

Ma ei taha kedagi süüdistada. Ma ei taha õigustada. Ma tahan lihtsalt, et inimesed oleksid inimesed.
Et kui sa näed kedagi, kes liigub oma valge kepi ja koeraga, siis ära hirmuta. Ära tee nalja. Ära arvusta.
Sest võib-olla see inimene läheb pärast koju ja mõtleb pikalt, kas ta julgeb homme uuesti õue minna.
Täna mina vist ei julge.
Aga ehk homme, väikese lootusega, et maailm on jälle natuke lahkem. Kuid kas on…

Ma olen alati olnud see preili sinisilm, kes hõljub oma roosas mullis ja räägib, et kõigile tuleks elus anda teine võimalus, vahel isegi kolmas, neljas – ta ei ole ju halb inimene. Ent lugedes uudiseid ja vaadates, mis viimasel ajal meie alevikes ja linnades toimub, siis pead kahjuks vägisi oma mullist välja ronima, roosad prillid eest võtma ning päris ohtudele mõtlema, hullemal juhul nendega silmitsi seisma.

Ja kui nüüd keegi ütleb, et „Kai, aga mõtle kodus, ära mine pimedas hilja jalutama“, siis teate – ma käin just nimme võimalikult hilja, siis kui maailm on unne suikumas, sest muidu ma ei saaks omi mõtteid mõelda. Pimedana päise päeva ajal ringi liikudes ei tee sisekaemust, ei kuula südant, ei mõtle järgmiste päevade tegemisi – ei. Sest pimedana pean ma kaasliiklejaid kuulatama. Kas tuleb auto, kust suunast, kas võtab hoo maha, kas kuskilt on lähenemas tõuks, jalgrattur või rulaatoriga memmeke, mopeedauto, elektriauto, võib-olla keegi teine koeraga jalutaja ning veel sada muud asja. Ja kuulamine pole ainuke asi, mida pean liiklemisel jälgima. Ma pean samal ajal veel jalgadega maapinda tunnetama – igat väikest konarust, tõususid ja languseid, teekatte materjale, muru, kivikesi. See pole niisama lihtne.

Viimane kord, kui ma omi mõtteid mõtlesin, siis eksisin ära. Ja ei, mitte tänaval, vaid bussis. Saate aru – ma sattusin bussis segadusse. Ma ei saanud aru, et olen bussijaama jõudnud ja peaksin maha koos teiste reisijatega minema. Selle asemel istusin ma liikumatult kindlalt oma koha peal, turvavöö kinni. Ma polnud isegi mitte seda nägu, et ma hakkaks kuhugi liikuma. See lugu lõppes õnneks toredalt, võiks isegi öelda naljakalt, sest tagantjärele on see väga humoorikas lugu. Kuid see näitab nii selgelt seda, et piisab vaid hetkest, kui kaod oma mõtetesse ära – ja juba oledki eksinud või segaduses oma asukohast.

Okei, ma läksin jälle hoogu oma kirjutamisega. Lihtsalt tahtsin selle hinge pealt maha saada.
Eks ma pean nüüd mõtlema, kuidas edasi. Pipragaas taskusse ja ikka jalutama…?

Igatahes. Kui minuga peaks midagi juhtuma, siis teadke – siin on minu ütlused, arhiveeritud kirjalik ütlus. Mul oli täna öösel kella ühe paiku jalutades hirm ja tundsin end ohustatult. Ei midagi kriminaalset, ent kui võõras meesterahvas vaikuses köhatab ja siis järsku hakkab minu suunas kiirel sammul liikuma, mõjub see halvavalt. Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud ehk vastu küsida, mis teda täpsemalt häirib, kas ma saan midagi teha, et ta poleks häiritud, aga kuna seisin seal liikumatult nagu soolasammas, palvetades, et Joosep jõuaks õigeaegselt minuni, siis ei tulnud sel hetkel mul mitte ühtegi vastust ega küsimust pähe.

Ja see on ka vastus küsimusele, miks ma, pime, kardan pimedust.
Vot selliste asjade pärast kardangi! Inimesi kardan. Pimeduses ringi luusivaid ja kahtlaselt liikuvaid inimesi kardan, kes mind eemalt jälgivad. Mina ei saa end kaitsta – või noh, saan, aga võib-olla liiga hilja, sest ma ei näe ohtu lähenemas.

Kas ma mitte kümme minutit tagasi, kaks lõiku tagasi, ei öelnud, et ma sattusin oma kribamisega hoogu… ja siin ma nüüd olen – annan sõrmedele tuld, tippides palavikuliselt oma laiali olevaid mõtteid, nagu lambad keset heinamaad.
Kõik. Finito. Side lõpp praeguseks.

Lõpetuseks:
Ma ei taha, et inimesed jääksid mind vaikides jälgima. Ma ei ole haruldus ega imetlusobjekt, vaid tavaline inimene, kes tahab lihtsalt oma koeraga jalutada.
Kui tahad kasulik olla – tule ütle tere. Küsi, kas ma vajan abi. Või lihtsalt naerata ja liigu edasi.
See ongi kõige inimlikum viis näha mind – inimesena, mitte nähtusena.

Käsi püsti, kes arvas, et see kuu postitust ei tule — igati õigustatud arvamus, arvestades kui vähe ma kevadel ja suvel ...ja möödunud kuudel olen bloginud. Aga Ma olen ise väga rahul, et septembris suisa viie postitusega maha sain /patsutab ennast tunnustavalt õlale/. Aplaus ja lilled mulle!

Need, kellel on kopp ees minu haige olemisest, siis järgnevad paar-kolm lõiku võite südamerahus vahele jätta. Aga teie, kes te olete tõelised fännid ja kaasaelajad – teie kannatage lihtsalt ära.

Enne, kui ma anomaaliate juurde lähen, siis reaalselt ma ei tea mis toims. Ma olin vahepeal jälle haige. Seekord vist koroonas. Käisin Jõgeva kultuuri teemapäeval esinemas ja kui koju tagasi jõudsin, siis vahetasin käppelt riided, võtsin Tessa ja tõttasin agilitysse. Aa, ja enne trenni võtsin veel kaks paracetamoli hinge alla, sest kuidagi kahtlaselt külm oli ja põsed õhetasid nagu suvised ladvaõunad. Tegelt oli juba hommikul veits kahtlane olemine, mis päeva jooksul aina süvenes.

Kui trenn tehtud, siis koju jõudes kobisin ära  voodisse ja enam ma sealt kolm päeva ei tõusnud. Palusin ainult endale apteegist C-vitamiini, D-vitamiini ja küüslaugu tablette tuua. Aa, ja no probiootikume ka ja Thera Flud. Kogu arve kokku oli midagi 70 euri! Seitsekümmend!? Nagu MIDA?! Palun väga vabandust, aga praeguses majanduslikus olukorras on odavam ära surra kui haigevoodis hingitseda.

Aga olgu. Võtke teadmiseks, et nüüd olen ma terve nagu purikas. Peaaaegu. Ainult nina on veel natuke tatine, aga see kõik on kögens-mögens selle kõrval, mis enne oli. Ja nüüd on kõik. Mina rohkem ei kavatse haige olla ega ka haigeks jääda. Kui järgmine viirus mind sihtmärgiks võtab, siis ma lihtsalt teesklen surnut. Vot nii.

Aga aitab nüüd tervisejutust, sest elu tahab vahepeal ka muid üllatusi pakkuda.

Kui ma lõpuks jälle inimeseks sain, mõtlesin, et nüüd on rahu majas. Haha, naiivne mina. Kes on mind pikemalt jälginud ja lugenud, teavad, et mul on  kodus üks selline vahva tegelane nagu kääbusšnautser Tess (kes sai täna muide aasta ja kaheksa kuud vanaks, PALJU ÕNNE, Tiburull!). Juba minu viies habemik. Tema on mu esimene valge. Ma ei tea miks ma praegu seda kirjutan, sest koera värv ei ole antud loo puhul üldse oluline ega ka see, mitmes šnautser ta mul on. Oluline on hoopis see, et ma olen üks kord varem ka kirjutanud siin blogis temast ja sellest, kuidas ta  vaatas tühja toa nurka ja urises või kuidas ta keset ööd vaatas magamistoast pimedasse esikusse ja urises (ise samal ajal minu peal lamades) ja siis lõpuks sööstis vihaselt toast välja jne. Delfi lemmiklooma rubriigi toimetaja võttis isegi minuga ühendust ja küsis, kas nad võivad mu postitust refereerida. Lubasin, sest miks mitte.

Selle peale kirjutasid mitmed inimesed mulle postkasti ja soovitasid korteri ajalugu uurida, osad ütlesid, et koer võib ventilatsiooni kaudu midagi kuulda või tajuda, osa arvas, et seinte vahel ehk mõni näriline. Ja kuna ma kõigile ei jõudnud vastata, siis ütlen kohe ära – ma ajalugu pole majal uurinud, sest see pole mingi vana puumaja, kus oleks mitu põlvkonda inimesi elanud ja maha surenud. Meie kortermajal puudub ventilatsioon või mingisugused vaheseinad, sest maja on lage telliskivi, pole isegi mitte veel fassaadi soojustust pandud. Nii et kõik seesugune on välistatud.

Umbes kolm kuud kulges meie eluke siin männimetsa tukas enam-vähem rahulikult – mingeid veidraid anomaaliaid ei esinenud, kuni eilse hommikuni, mil leidis aset uus kummaline intsident.

Mul oli enne kukke ja koitu vaja sõita Tallinnasse ühele kohtumisele, mistõttu ajasin end tavapärasest varem üles ja kobisin pessu. Kui pesust tulin, sossu hommikumantel seljas, loivasin elutuppa diivanile istuma. Tess igal sammul mind truult saatmas. Pesemise ajal kükitas ta loomulikult vannitoa ukse taga, sest no mul ei ole vaja, et ta minuga koos duši alla roniks ja seebivett lakuks. Mulle täiesti piisab sellestki, et ta peale minu pesemist käib dušinurga üle. Nagu mingi väike koristajamutt, kes arvab, et minu vannituba vajab igahommikust hoolitsust ja puhastust. Või olen ma hoopis tema arvates kohutavalt räpane, et peale mind on puhastusteeninduse brigaadil vaja ilmtingimata peale lennata ja reostus viivitamatult likvideerida... ja peale mida tulla mind musitama, khm. "Habemik & Co" kõik ühes pakett.

Aga olgu, kes veel mäletab, siis tegelikult olin ma juba elutoas. Istusin diivanil, Tess minu kõrval. Õues oli vist veel pime ja ega ma toaski tuld põlema pannud. Tavaliselt panen, sest esiteks, tundub nende suhtes viisakas, kes näevad ja teiseks... noh, ma pime kardan pimedust. Jep, ma tean, kõlab nagu aasta anekdoot. Aga see on päriselt nii.

See öine pimedus on lihtsalt kuidagi teistmoodi – selline tihke ja niiske, nagu keegi hoiaks su toas hinge kinni. Iga praksatus ja sahin on natuke liiga vali, liiga valesti ja tavaliselt natuke ka liiga lähedal. 

Igatahes jah, tuld ma seekord põlema ei pannud. 

Niisiis, istusin rahulikult diivanil kui Tess hakkas järsku urisema. Ja sõbrad, see ei olnud mingi nunnu "tule mängi minuga" urin, ei-ei. See oli madal kurgupõhjast kostuv hoiatusurin. Alguses vaatas otse meie ette, seejärel hakkas aeglaselt pead vasakule keerama ja siis tagasi paremale, täpselt nagu keegi jalutaks meie ees. Ja EI, mitte kuskil kaugel eemal toa teises otsas, ega ma mingisuguses suursuguses kuninglikus palees ela, vaid Maksimaalselt meetri kaugusel meist! Sest rohkem lihtsalt pole ruumi meil elutoas.

Mida tegin mina?

Püüdsin hästi chilliks jääda ja ütlesin nii muuseas, sedasi lustlikult "kuule, no mis sa teed?". Ise samal ajal hullult hirmu alla surudes ja võimalike kummitusi, ringi ekslevaid vaime ignoreerides. Lootes, et kui kummitus(ed) näevad, et mul on niii savi nende kohalolust, siis neil hakkab retsilt igav ja nad otsustavad edasi naabrite juurde minna... Ent ta tegi seda veel kolmel korral. Liigutas pead vasakule ja siis paremale ja vastupidi ning samal ajal vaikselt urises muudkui edasi. Mul reaalselt ttahab nendel kordadel süda lihtsalt saapasäärde vajuda.

Uh, praegu seda postitust kirjutades, käis mul külmajudin üle ja korralik tibutagi tuli peale.

Ja see vaikus pärast... see on kõige hirmutavam. Kui sa ei näe, aga tead, et midagi on. Mitte silmadega, vaid õhust. Ja teate ma ütlen, et kui sa ei näe, mille peale koer uriseb, siis on väga hirmus — päriselt ka. Ma isegi arvan, et see on grammike hirmsam kui sa näed, aga ei näe mille peale. Sa nägijana saaksid vähemalt selles veenduda, et keegi psühhopaat pole vahepeal sinu koju sisse murdnud, seni kuni sina vannitoas roosilõhnalisi spaaprotseduure võtad. 

Ma isegi ei tea, kas see on miski, mida ainult Tessa tajub-tunnetab-näeb või kujutan mina seda kõike endale ette, mõtlen n-ö suuremaks? Andke teada, mis teie sellest kõigest arvate ja kuidas te reageeriksite sellises olukorras? ? Kas teie koer on kunagi tühja seina peale urisenud? Kasside kohta ei julge ma isegi mitte küsida... need tüübid jõllitavad ju pidevalt hobikorras tühjusesse. samas kasside puhul saab end sellega maha rahustada, et nad ongi loomult jahimehed ja kõik, mis liigub ja liigutab, see neile huvi pakub ja tähelepanu püüab.

Nonii, ja kell ongi märkamatult üle südaöö tiksunud, nii et paras aeg teile ilusaid unenägusid soovida! Mina igatahes lähen poen Joosepile kaissu, sest tegelikult istun ma praegugi kottpimedas elutoas, Tess mu jalge ees lamamas.

Teie aga jätke igaks juhuks tuled põlema...