Eile, kui ma lõpuks oma unekooma laadsest seisundist välja tulin, läksin lappasin oma blogrolli läbi ja lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus mul jäi silma Kristallkuuli kommentaar, kus ühtlasi puudutas ka tolmuimejate võimsuse regulatsiooni ja energiatarbe vähendamist ja et kliimasoojendamise kontekstis on iga energiatarbe vähendamise suunas tehtav samm ülioluline. Selle kommentaariga meenus mulle, et tahtsin minagi juba mitu kuud tagasi võtta sõna ja avaldada arvamust kõiksugu regulatsioonide kohta.

Ma saan absoluutselt aru, et me elame meeletus ületarbimise ühiskonnas ja inimesed, kes hangivad endale täiesti mõttetut ja mitte vajalikku träna, satuvad tihtipeale oma tarbimispõhise elustiiliga roheliste raevu alla ja seda täiesti põhjendatult. Mulle samuti ei sümpatiseeri liigtarbimine, sest olen veendunud, et materiaalne elustiil ei ole pikas plaanis jätkusuutlik õnnelikuks ja rahulolevaks eluks. See on pigem sellise lühiajalise õnnetunde tekitamiseks.

Ma olen enam kui kindel, et me kõik oleme kunagi soetanud endale mingi tarbeeseme või hilbu, mida heal juhul paar korda kasutame või kanname ning siis läheb esimene elevus üle ja siis ununeb kuskile kapinurka vedelema. Inimeseloom on kord juba sedasi programmeeritud, et alati ei suuda me ratsionaalseid ja kaalutletuid otsuseid langetada. Me võtame valikuvõimaluse luksust kuidagi nii iseenesestmõistetavalt ega mõtle, et kus me sellise tarbimishullusega paarisaja aasta pärast oleme...?  

Ma ei taha siin mingit moraalijüngrit mängida, sest ega minagi pole patust prii. Mul on näiteks ilusate hilpude vastu nõrkus ja mulle on alati väga olulisel kohal olnud minu välimus. Kui mul peaks näpu alla sattuma mõne sõbra üliäge või ilus riietusese, siis ma tahaan seda kohe endale ja piinlik tunnistada, aga nii mõnigi sõber võib kinnitada, et ma olen lausa mangunud, et andku oma jakk mulle, sest see sobib mulle palju paremini (kuigi mul reaalselt tegelikult pole tarviski seda, sest sarnane on juba olemas, aga no siiski mitte päris samasugune). Ma kõlan praegu nagu mingi esmaklassiline kerjus. Kuid õnneks ma lohutan end sellega, et enamus mu riidekapisisust pärineb siiski secondhandi tsirkulatsioonist ehk mu õe laiaulatuslikust rõivakollektsioonist ja kui mina enam neid ei kanna, annan taaskasutusse edasi või heategevuseks.

Mu üks väga hea tuttav käib erinevate rikkurite kodudes koristamas ja siis rääkis, kui erinevate elustiilide ja põhimõtetega võivad perekonnad olla. Ühel neljaliikmelisel perekonnal on terve pere peale ainult üks friiking kapp esikus ja seal on põhimõtteliselt igale pereliikmele üks voodipesukomplekt, üks  pluus, püksid, sviiter, jope, kindad, müts jne. Pere lähtub sellest, et kannavad seni kuni kuluvad kasutuskõlbmatuks ja alles siis soetavad uue. Teisel perel, vastupidiselt esimesele, on igas ruumis maast laeni kõrguvad kapid, mille uksed ei seisa korralikult kinnigi.

Seega ma usun, et ma saan aru roheliste murest meie planeedi üle ja regulatsioonide vajalikkusest, aga nende kõikvõimalike regulatsioonide keskel jääb mulle siiski üks asi arusaamatuks ja tekitab küsimusi ning paneb mõtlema, et kas nende regulatsioonide määramise asemel ei peaks inimesed tegelema enda ostuhulluse ravimisega ja kriitilise meele arendamisega?

Kui tolmuimejate võimsust vähendada, siis minu mõistus ütleb, et kui mul on kodus kaks koera, kes toovad õuest tulles elamisse rohkelt liiva ja ajavad jõhkras koguses karvu, siis ma pean nõrgema võimsusega tolmuimejaga poole rohkem ja kauem elamises ringi undama, kui soovin sama tulemust, mis ma saan võimsama tolmukaga. Et kust see energiasäästlikus sisse tuleb? Või äkki on kuskil sahtlipõhjas ootamas mingi järgmine regulatsioon, kus on ära reguleeritud lemmikloomade kogus, suurus ja karvastikutihedus? Ma saan aru, et alati on olemas ka hari ja kühvel, aga nagu me siin oleme - tarbimishullud, siis on inimesed ka ühed eriti mugavad olevused, kes juba niisama lihtsalt ei astu oma mugavustsoonist välja.

Samuti on ka puhas vesi miskit, milleta inimkond ei püsi kaua elus. Meile on joogivesi igapäevane ja täiesti tavaline, kuid teiselpool maakera on see luksus. Umbes sama luksuslik ja haruldane nagu seda on värske õhk Hiinas. Meie valdav osa inimestest kahjuks ei mõtle sellele, et kui nad oma hambaid nühivad või kuivand taldrikut küürivad, et selleks ajaks võiks kraanivee kinni keerata. Ma arvan, et just seepärast mõistan ma ka vetsupottide loputuskastide suuruse regulatsiooni, aga mulle on inimesed jutustanud reaalseid lugusid, kus reguleeritud loputuskastid ei täida oma ülesannet ehk et paksema häda korral peab vähemalt kaks korda vett laskma, mõnikord isegi kolm ning siis mul tekib taas siiras küsimus: kas need ökoshmökosh eesmärgiga regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?

Eile õhtul käisime siis seltskonnaga Pärnu kontsertmajas Black Cello Sabbath kontserdil, kuid enne kontserdit tahtis ema veel kuskile restosse einestama minna. Kuna minul oli sünnipäev, siis minul oli õigus valida kolme erineva söögikoha vahel. Valikus oli siis vanahea Steffani, alati meeldiva atmosfääri ja teenindusega Eedelweiss ja suhteliselt uus kohvik Mahedik, mis asub Pärnu kurikuulsa sõõrikubaari vastas. No tutikas selles suhtes, et mina polnud veel selles Mahedikus käinud ja tegelikult keegi meie seltskonnast polnud, kuid ema oli kuulnud jutte, et seal pidavat olema väga maitsvad söögid. Nii saigi siis ühiselt otsustatud, et anname uuele toitlustuskohale võimaluse.

Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.

Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.

Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid  mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.

Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.

Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.

Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.

Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.

•  -Kuigi laps on silmnähtavalt rasvunud, siis vanemad ostavad talle ikka kommi, friikaid, limpsi ja käivad ühistel perelõunatel Hessis- 7-aastat ilma aknaruuduta türmi.
• Laps sai rannas olles päikesepiste või põletuse. Kohe ränk karistus lapsevanemale peale, sest ilmselgelt ema oli hooletu ja selline ema vajab kohest korralekutsumist- 5-aastat türmi.
• - Laps on arengust maas- absoluutselt vanemate süü! Kohe 267 piitsahoopi emale ja isale, et nad oma lapsega nii vähe tegelevad.
•  Lapsele ei võimaldata kõiki klassiekskursioone ja uusimaid tehnikavidinaid, selle tulemusel põhjustavad või annavad aluse lapse norimiseks oma eakaaslaste hulgas.

Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis oli mul Paides au kohtuda ja vaielda veganiga ja ei, mitte toiduteemadel, sest ma olen juba oma varasemas toidupostituses pikalt ja laialt kirjutanud, mida ma arvan herbivooridest ja omnivooridest. Seda saate meeldetuletuseks lugeda siit. Kuid eneselegi ootamatult tekkis vaidlus out of nowhere lehmade seemendamisest. Kui ma päris aus olen, siis ma isegi ei mäleta, et millest või kust sai see alguse, aga mäletan, et Kaidi, kes on siis vegan, ütles hästi entusiastlikul häälel ülejäänud seltskonnale, et hakaku meie ka veganiteks. No ja enne, kui ma üldse jõudsin midagigi adekvaatset vastata, kukkus Kaidi seletama, et kas me ikka teame mismoodi liha jõuab meie toidulauale... No, et selleks seemendatakse lehmasid, aga see on ju põhimõtteliselt lehmade vägistamine. Mu näole ilmus hetkeks selline ilme, nagu say what ning asusin kohe tuliselt vastasleeri, sest ma ausalt ei saa paraku nii meelevaldse väitega nõustuda. Ma ei ütle, et ma kardinaalselt üldse ei nõustu, sest kui vähemalt üks inimenegi suudab argumenteeritult minu väited ja seisukohad ümber lükata ja mind teistmoodi mõtlema panna, siis ega mina kätt ette ei pane. Ega ma kiuste ei mõtle nii nagu ma praegu mõtlen ja tunnen.
Igatahes mina pröökasin siis kohe üle laua, et lehmade kunstlik seemendamine EI ole lehmade vägistamine, sest esiteks lehmad ei saa kunstliku seemendamise käigus viga. Samas, kui mingisugune kiimane pull lihtsalt tuleb ja ronib lehmale selga, olenemata sellest, kas lehm seda soovib või mitte ning on väga sagedased juhtumised, kus lehm lihtsalt pulli kiimatsemise käigus nihestab oma põlveliigese või siis lihtsalt pulli raskuse all lehma jalad vajuvad libeda sõnniku sees spagaati ning lehmake saab vigastada ja vigastatud lehm viiakse teadagi- tapamaia, kellest tehakse järjekordne konserv. Kaidi muidugi keeldus sellisele variandile mõtlemast, vaid ütles, et see on lehma ja pulli vaheline armastus, neil on sädemed ja ilutulestik, no ühesõnaga big love. Ma ei hakka siia lehmapornot üles laadima, sest kes tahab, see leiab juutuubist ise ka üles, aga tegelikult on nii, et pull on selline vahva loom, et kui saab suguküpseks, siis nad konkreetselt igal võimalusel keeraks lehmale taha ja mitte ainult lehmale, vaid isegi talitajale jne. Pull ei ole mingisugune nalja tegemise loom, see on mitusada kilo kaaluv lihamägi, kelle eesmärk on lehmasid viljastada. Jah, okei, looduses on see kõik väga loomulik, ma ei eitagi, aga kui on valida, kas kunstlikult viljastatud lehmake, kes saadetakse pärast protseduuri karjamaale elusa ja tervena tagasi heina vitsutama või valime jõhkra sädemete saatel lehmale pulli poolt tahakeeramise, mille tulemusel lehm nihestab oma jala ja saadetakse tapamajja, siis kumma variandi teie valiksite?
Samamoodi on imelik see, et kui me räägime loomariigist, kuhu ka inimenegi kuulub, siis millegipärast ei taheta paraleele tõmmata ega võrdlusi inimeste ja loomade vahel aktsepteerida, kuigi me kuulume ju ühte faunasse. No ma pean siin silmas seda, et kui pull vastu lehma tahtmist ronib lehmale selga, sest no pull nii väga tahab, siis mismoodi me sellist olukorda inimeste maailmas kutsume? Just nimelt- vägistamiseks! Ehk siis Kaidi, kes on vegan ja kelle väitel on lehmade kunstlik seemendamine lehmade vägistamine ja pulli poolne agressiivne lehmale taha keeramine suur armastus, et kuidas siis inimeste maailmas tuleks sellele reageerida? Kas me peaksime ka kaaskodanikena ignoreerima, kui kuskil põõsas naisterahvas karjub meeleheitel appi, kui mingi suvaline tüüp teda vägisi võtab? Või kasvõi tema enda vägivaldsete kommetega elukaaslane , sest see on ju armastus...? Ja teinegi küsimus siia otsa, kas naised, kes meditsiinilistel põhjustel, vahet pole kas enda või mehe tõttu, ei rasestu, et siis kunstlik viljastamine inimeste maailmas on samuti vägistamine? Ma saan aru, et inimene ise teeb selle valiku, sest me oleme homo sapiensid ja oskame seetõttu kõneleda ja oma soove väljendada ning ilmselgelt ei jookse lehm talitajale karjamaal vastu ja hõika, et "Jaa, viige mind kunstlikule seemendamisele, palun-palun!", kuid vaevalt see lehm erilist rõõmugi tunneb, kui pool päeva kabuhirmus põgeneb kiimase pulli eest ja päeva lõpuks saab ta ikka vaese lehma kätte, niites ta lihtsalt jooksu pealt maha. Ega inimene pole süüdi, et oskab rääkida ja pealegi võib-olla ma isegi natuke mõistan, miks keegi võib arvata, et lehmade kunstlik seemendamine on justkui vägistamine, sest see vaatepilt pole just teab mis lilleline, kui mingisugune inimene on õlavarrest saati kuskil lehmatupes, aga no ausalt, mis te arvate et pulli see samune on väiksem või? No ühesõnaga selline sädemeid täis vaidlus oli meil ja me kohtusime Kaidiga mõlemal festivali päeval ja no kogu aeg jõudsime selle teemani tagasi ning mul on karvane tunne, et me vaidleme tulevikus sel teemal veel ja veel.

Kui Lindal oli meie vaidlusest viimne kui ihukarv püsti, siis võtsime närvirakkude säästmiseks järgmise teema. No õigemini see tekkis jällegi täiesti ekspromt jutuajamisest. Nimelt Linda pidavat ostma 40 eurtsi eest lilli, mille peale seltskond, kus olin mina, Linda, Ingo ja Kaidi, leidsid, et tühja nendest lilledest, et need ju surnud lilled, et pigem oleks võinud ikka raha kinkida. Ja mina olin siis jälle see must lammas, kes pistis kohe kaitsekõnet pidama, et no kuulge, et žest, emotsioon ja mälestus loevad ka midagi, millega muidugi ei nõustutud. Kaidile meenus kohe üks sünnipäev, kus üks tüüp oli talle sünnaks suure kimbu kallasid toonud, aga kuna Kaidit kodus polnud siis pistis lilled kummiku sisse. Kaidi sõnul olevat see rõve olnud, kuna tema jaoks olid need hunnik laipasid ja et parema meelega oleks võinud kummiku sisse hoopis raha pista või siis potilille tuua. Jah, potilill oleks tõesti igati armas kingitus, kuid samas kui mul suurt aeda pole, kuhu neid potililli istutada, siis ma ei tahaks kogu aeg ainult potililli saada, sest kui kõik tooksid mulle ainult potililli, siis lõpuks elaksin ma nagu mingisuguses botaanikaaias, kus lõpuks ei paistaks aknast enam isegi päevavalgustki sisse, sest seal on mingisugune ebamäärane džungel ees laiumas. Pluss kogu see niiskus, mis taimedest aknaklaasidele tekib ja sealt edasi hallitus jne,, uh!
Peaaegu et olin juba seda teemat sinnapaika jätmas, kui minul tekkis uus küsimus. Ma tegelikult tahtsin ainult mõista vegani mõttemaailma ja küsisin, et aga kui ta nimetab lõikelilli laipadeks, siis kõik need porgandid ja kapsad, mis tal külmikus on, et need on ka siis ju laibad, või mis? Selle peale ta muidugi läks väga emotsionaalseks ja ütles, et porgand ju ei karju, kui seda tükeldad, aga kui näiteks jänesel käpa maha lööd, siis see on looma piinamine. Eee, ma siis koheselt katkestasin selle väga veriseks kippuva mineva seletuse, kuna mulle tundus, et Kaidi ei saanud minu küsimusest päris hästi aru. Lihtsalt väikese vahemärkusena mainin ka seda, et selliste meelevaldsete kirjelduste põhjal, nagu seda on see lause, et "kui jänesel käpa mahalööd, et siis see on looma piinamine". Jah, meie keskel elab tõepoolest kõiksugu veidrate psühhopaatlike kalduvustega inimesi, aga kui kaks täiskasvanud inimest, kes on täie mõistuse juures, siis ma ei leia, et oleks mõistlik selliseid äärmuslikke lauseid argumentidena kasutada. Selline äärmuslik lause tekitab kuvandi, nagu absoluutselt kogu liha, mis omnivooride lauale satub, on elanud läbi taolise piinamisprotsessi. Minu teada meil Eestis ikka sellist n-ö jahikultuuri pole levinud, kus loomal nüsitakse jalg maha ja siis rõõmsalt ootame ja vaatame, kuidas loomake piinleb ja millal pillid kotti paneb.
Minu eesmärk oli lähtuda hetkeks ainult taimedest, kuna Kaidi oli ära lõigatud lilli nimetanud laipadeks. Kõik võililled, millest armastatakse võilillemett teha, jällegi siis ju laibamesi, kui nii vägivaldselt asjale läheneda. Porgandipüree- jälle laipadest tehtud. Lillkapsa- ja brokoli ahjuvorm, peedisalat, kõrvitsakompott, puuviljasalat jne. No ma võiksin toda nimekirja jätkata ja lõpuks jõuame selleni, et me ei saa mitte kui midagi peale kivide süüa ja hingata ka ei tohi, sest see pole ka öko, kui arvestada, mitu miljardit inimest planeedil Maa elab. Lihtsalt kuskilt jookseb piir, ei saa päris hulluks ka minna ju. Ma saan aru, et kõik veganid ei ole sellised ja nendega saab argumenteeritult vestelda ja mõlemad osapooled kuulavad üksteise argumendid ära ja analüüsivad räägitut jne, aga no see konkreetne vestlus oli küll sellise maiguga, nagu vegan oleks sulgenud oma kõrvad tema jaoks ebameeldivale infole, nagu hobune, kellele pannakse silmaklapid, et ei ehmuks. Lõpuks, kui polnud enam ühtegi argumenti mulle öelda, siis ütles, et ma peaksin vanemaks saama, siis hakkan asju mõistma ja teistmoodi nägema. Ehh, no ta arvas minu näolapi järgi, et olen 19-aastane.
Kuidas teile kogu see vaidlus tundub ja äkki on teil enda poolt midagi lisada, mis paneks antud olukorda veidi teise nurga pealt nägema ja vaatama?

Praadisin Joosepile kartulid sibulaga ära ja mõtlesin, et lähen piilun õige Facebooki. Ega ma väga kaugele newsfedi lappamisega ei jõudnudki, kui märkasin sõbra postitust teemal, kus kirjutab, et nägi täna linnas reklaami
, mis kutsus duši all pissima. Teema kui selline mind lugema ei kutsunud, aga klikkasin sellegi poolest, sest mind jubedalt huvitasid inimeste mõtted.
Osad leiavad, et see on üks täiesti normaalne igapäevane tegevus, teised jällegi leiavad, et tegu on kõige rõvedama asjaga üldse ja kolmandatel on poogen või niisama naljakas. Mina kuulun sinna kolmandate hulka, kellel on siis suht poogen, kes pissivad duši all ja kes mitte, aga seda ainult senikaua, kuniks nad teevad seda omas kodus. Ses suhtes, et siis mul enam nii poogen poleks, kui ma oleksin veekeskuses ja äkitselt otsustaks proua minu kõrval duši all pissima hakata...
Selle kampaania või üleskutse mõte on säästa loodust ja vett ning väidetavalt säästaks iga inimene duši all pissides aastas 3000 liitrit vett. Eesmärk kui selline on vägagi tervitatav ja ülla eesmärgiga, aga vist natuke läbimõtlematult esitatud, sest esiteks see külvab segadust, et kas pissime kodus, avalikes duširuumides, kõik korrad pissime duši all? Et milleks ja kellele on üldse sellist reklaami vaja? Teiseks, ma arvan, et need, kellel on kombeks pissida duši all, teevad seda nagunii kampaaniast hoolimata. Ja need, kelle jaoks on taoline tegevus taunimisväärne ja fuhfuh, ei akka nüüd küll mingisuguse reklaamplakati pärast, mis ilutseb tänavanurgal, duši all ruineerima. Pealegi ma olen sada prossa kindel, et iga inimene siin maamunal on vähemalt korra elus duši all pissinud. Lihtsalt kui oled seal ülepeakaela seebivahune, siis ei hakka ju mingi tühipalja pissihäda pärast vetsu jooksma. Aga, kui on mõeldud, et pissil võiks käia ainult ja ainult duši all, siis paneb see küll veidi kulme kergitama, sest ega niisama ei ole tehtud duši- ja vetsuruumi eraldiseisvatena ja eraldi torustikega.
Oeh, ühesõnaga jällegi üks suhteliselt mõtetu teema, millele maksumaksjaraha kulutatud, sest duši all pissimine pole nüüd küll ainus maailma loodust ja veevarusid päästev operatsioon, mis vajaks kohe eraldi reklaami ja heakskiitu. Öko saab väga erineval moel olla. Kasvõi keerata enda seebitamise ajaks vesi väiksema surve peale. Mis teie sellest ökomökost arvate, kas duši all pissimine vajab reklaami, et säästa vett?

Eile ärkasin peavaluga, läksin magama peavaluga ja täna hommikul ärkasin...peavaluga. Ilmselt ei erine tänane magamaminek eilsest, sest see pasunakoor ikka veel undab mu peas...mingisugune grande final concerto. Õnneks oli selles tänases hommikus midagi head ka - šhokolaadikook. Kuna ma olen terve nädala Janetiga kahekesi, siis põõnasime voodis veidi pikemalt. Mingi hetk helistas Maria, kes pakkus, et toob mulle tükikese enda kätega meisterdatud tooršhokolaadikooki. Mis muide oli üllatuslikult imemaitsev ja võin julgelt 10-st punktist anda 9.Ise oleksin ma ainult lisanud veel pistaatsiapähkleid, aga no see maitse asi...ma olen lihtsalt suur pähklisõber.
Kui Maria koogitükikesega alla jõudis, siis võtsin ühtlasi ka Janeti kaasa, kuna mõtlesin, et kui juba õue lähen, siis lippan ka Kassitoomelt läbi. Janetile ma rakmeid ja jalutusrihma esialgu peale ei pannud, vaid lasin Tal vabalt ees trepist alla joosta. Olles tippinud poolele trepile, tabas minu kõrva veel üks heli. Ma nimelt kuulsin, kuidas n-ö naaber kannatlikult minuga samas rütmis, minu selja taga, astus trepist alla. Oeh, see on nii ebameeldiv tunne, kuna esiteks on üldse imelik kuidagi olla, kui keegi Sulle kuklasse hingab ja teiseks, oli see veel kuidagi niii creepy, sest ma ei kuulnud üldse seda hetke, millal naaber korterist väljus. Pluss oma sellise ebakindluse annab ka see, et elame puumajas, trepikoda on selline hämar (vist...vähemalt mu keha tajub seda hämarana), see keerdtreppi meenutav konstruktsioon on eritasapinnaliste astmetega, ilma käsipuuta ja kitsas.  Kuid jõudsin lõpuks alla, avasin kerge paanikaga trepikojaukse, astusin kärmelt õue sooja päikese kätte ja seal oli juba Maria. "Jess, ma olen päästetud!" mõtlesin ma oma peas. Väikese kõhklusega jätsin trepikojaukse lahti, sest oleks ju imelik naabri nina ees uks kinni lüüa, aga keda ei olnud, oli naaber. Mnjah, hetke pärast selgus ka tõde. Ma olin hoopis oma närve rikkunud ja kulutanud tühipalja koera jalutusrihma peale, mis lohises mööda trepiastmeid mulle truult järgi.

Kuna minu sõpradele meeldib mind meeles pidada huvitaval kombel just nendel hetkedel, kui nad näevad miskit seoses pikkade ja / või lühikeste inimestega, siis võin ma suht kindel olla, et peaaegu alati, kui koperdavad järjekordselt mõne sellise pildi otsa, siis saadavad mulle pildikirjelduse ja teksti. Muig, selle lause esimene pool kukkus nüüd kuidagi nii välja, et ainult siis olen ma sõpradel meeles, kui saab minu pikkuse üle jälle naerda :D
Sellised naljad on mega head ja muudavad päeva rõõmsamaks ning mõtlesin jagada siis tänast tarkusetera, mis oli mulle FB-sse postitatud koos pildi kirjeldusega (üritan pildi ka sebida).
Pildi kirjeldus: pilt mingisugusest ameerika telesarjast (võibolla Full House). Tekst üleval ääres: When i'm with my tall friends. Tekst pildi alaääres: wait for me i have little legs.

Kusjuures mu õde on 154 cm pikk ja mina 158 cm, ehk  4 cm pikem, aga Tal on 2 cm pikemad jalad. Lihtsalt huvitav fakt! Eniveis, mul tekkis mõte natuke otsida ka pikkade inimeste nalju ja leidsin sellise vahva lehekülje, kus on andekaid vastuseid sellistele küsimustele, mida kiputakse esitama siis, kui oled pikk ja kui vahvasti saab neile vastata. Mind ajasid igatahes küll naerma :D
When you’re asked “Do you play basketball” (or volleyball or other sports”
– No, did you play miniature golf?
When you’re asked to get something from the top shelf
– Sure, but could you also get me something from the bottom shelf
Või näiteks leidsin pimedate ja pikkade inimeste vahel sellise sarnasuse, et inimesed kipuvad, lisaks pimedatele, ka pikkade inimestega valjemini kõnelema ja siis on nad endale T-särgile välja mõelnud sellise lause: – Yes, I can hear you – I’m tall not deaf.

Mõtlesin juba reedel, et võiksin peale tegusat nädalavahetust natuke siia kribada, et mismoodi mul sujus uue marsruudi õppimine ja millised on minu muljed peale toormahla ja smoothi koolitust.
Esiteks tahan öelda, et nii mõnna oli nädalavahetusel olla Dzännuga kahekesi, sest see oli selline mõnus tüdrukute chill. Toad olid korras, käisime parkides jalutamas ja linnulaulu kuulamas, lebotasime niisama kõrvuti voodis päikselaigu sees, kuulasime meelepärast muusikat ja lihtsalt oli selline kudrumudru.
Laupäevaseks oli mul kindel plaan minna vaadata üle Emajõe äärne marsruut, kuna MTÜ Lapsed Õue kutsus mind koos Dzännuga ühisele jalutusele, kus räägiksin juhtkoertest. Kui ma uksest välja astusin, siis tundsin, kui võrratult ilus ilm väljas on ja otsustasin enne marsruudile minemist istuda natuke Kassitoomel oma heal tuttaval kiigepingil. Samal ajal kui mina omastasin päikesest D-vitamiini ja kuulasin kevadist linnulaulu, tuuseldas Dzännu mööda parki ringi. Mingi hetk ajasin end ikka püsti ja seisin tühjad rakmed käes ning ootasin Dzännu tagasitulekut, kui äkki kostus eemalt ühe jalutaja kommentaar kaaslasele: "Näe, Tal on juhtkoer!"
Ehh, ma ise muigasin selle peale lõbusalt ja mõtlesin, et mul on tegelikult hetkel ainult rakmed käes, aga olgu siis nii...kui juhtkoer siis juhtkoer, sest tegelikuses oli mul juhtkoer ka kuskil...pargis.
Kui sain Dzännule rakmed peale, siis hakkasime Kassitoomelt Kroonuaia tänava poole liikuma, mida mööda plaanisin Emajõe tänavani jõuda ja sealt üle sebra minna ja ületada Kroonuaia sild, peale mida keerata paremale ja siis veel paremale ja (ei, mitte kõndida jõkke), vaid kõndida silla alt läbi ja voilaa...jõuda Emajõe äärsele puiesteele. Kõik tundus lihtne ja loogiline ning korralike maamärkidega marsruut. Tegelikkus nägi aga välja järgmine:
1. liigun mööda von Beari tänavat, ületan Jakobi tänava ja lähenen mööda Kroonuaia tänavatpidi Emajõe tänavale - kõik lihtne ja arusaadav.
2. jõuan Emajõe tänava sebrani...vähemalt üritan jõuda, kuna väikest segadust tekitab see, et pole madalat asfaldiäärt, mis minu mälu järgi peaks seal olema - Dzännu on enesekindel ja kõiketeadlik, mina veidi kahtlustav ja segaduses, kuid tean kindlalt, et asun Emajõe tänava ääres ja et pole sõiduteed veel ületanud.
3. Otsustan lõpuks siiski sõidutee ületada umbes täpselt (suure tõenäosusega kuskilt sebra kõrvalt). Jõuame õnnelike ja elusana üle. Annan Dzännule käskluse keerata vasakule ja otsida sild paremale, kuid mingi hetk hakkan endas kahtlema ja keerame otsa ringi. Otsustan liikuda pikki Emajõe tänavat seni kuni suudan end positsioneerida - mul pole väga selget ülevaadet oma algsest asukohast, silla asukohast ega kesklinna kaugusest.
4. Äkitselt keerab Dzännu tungivalt vasakule, mina loomulikult keelan, sest juhtkoer ei tohi ju ometigi ilma minu loata kuskile kõrvaleteele kalduda. Kuid kuna ma ei oska ühtegi tarka käsklust koerale anda, siis järgnen oma targale juhtkoerale. Hetke pärast taipan, et ületame Kroonuaia silda, aga mitte paremalt poolt, vaid vasakult. Mõistan, et sellisel juhul ei pea ma minema silla alt läbi, vaid keerama lihtsalt peale silda vasakule - antud olukord tekitab minus küsimust, et kas asun nüüd kõige Emajõe äärsemal puiesteel, või natuke eemal (mõnel kõrvalisemal teel)?
5. Võtan lahti oma uhke äpi nimega Blind Squar, mis teatab asjalikult, et asun Ranna puiesteel ja et kella ühe suunal asub Tartu Rock spordihoone. Peale seda infot otsustan siiski helistada Macile, et täpsustada oma asukohta, kuna meil on omavahel selline vahva äp nagu Find My Friend ja Mac saab mind jälitada. Mac võtab kõne vastu ja hõiskab: "Ma just praegu tahtsin Sulle rõõmuteatega sõnumi saata ja teada anda, et oled õigesse kohta pärale jõudnud!" - vahva...mina aga ei tea päris täpselt kuidas ma sinna õigesse kohta pärale jõudsin, marsruut jäi uduseks.
6. Marsruut tagasi kujunes plaanipäraselt, ehk et jõudsime silla alla, samuti jõudsime ka silla peale ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis jõudsime selle ka ületada (kusjuures õigelt poolt). Peale Kroonuaia silla ületust, väike sisselõige vasakule ja voilaa...sebra lamas seal samas ning edasi läks kõik juba lepase reega. Välja arvatud see hetk tagasiteel, kui pidime Dzännuga silla alla laskuma, siis korrutasin endale häälekalt: "Ma saan surma, ma saan surma, ma saan surma!"
Positiivne mõtlemine tuleb alati kasuks...ma olen seda ju koguaeg rääkinud :D

Peale sellist väikest seiklust ei läinud ma koju, vaid Maci poole, sest tublide, virkade, kripsis-krapsis, nunnude, toredate ja mis kõike veel fännidena tegime Sadamasilla liikmetele loombandsidest käepaelad. Päriselt ka ma soovitan kõigil minna Sadamasilla kontserdile, see on lihtsalt nii teraapiline, täis naeru ja mõtteid.
Pärast läksime veel Pahadesse Poistesse ja siis kunagi veel koju ka ning kuna mul on veel üks tore äp nimega Health, mis loeb minu samme, siis laupäeval kõndisin ma 15 150 sammu, mis teeb kokku üle 11 km. Lisaks hetkel keskmine päeva kilometraaž on minul 3,7 km. Ma arvan, et võin rahule jääda ja et olen täitsa aktiivne, eriti arvestades seda pisikest fakti, et see päeva keskmine on olnud ka 5-6 km.

Eile oli siis samuti sündmusterohke päev ja seda juba hommikul ärgates, või oleks õigem öelda, alates sellest hetkest, kui mind äratati. Kuna olime Dzännuga teinud tõesti väga pika päeva, siis otsustasin ma ainuisikuliselt, et magame kella kümneni, aga telefon helises natuke peale üheksat ja helistajaks oli isa. Ma otsustasin, et ei reageeri, vaid helistan hiljem tagasi, kuid isa ei jätnud jonni ja helistas uuesti ja uuesti ning ma võtsin lõpuks vastu.
Mina hästi unise häälega, et isa ikka aru saaks, et ma magasin ja et segab mu und: "Jaaah!?"
Isa: "Tsau! Magad või?"
Mina: "Mhmh."
Isa: "Kes siis koeraga välja läheb, kui hambad laiali magad?"
Mina: "Ma käisin öösel ära ja mõtlesin täna magada kümneni."
Isa: "Me oleme Sul akna all..."
Mina täiesti selgel häälel: "Misasja?! Päriselt või? Sa teed nalja!"
Isa: "Kui ei usu, siis vaata oma kompku aknast välja..."
10 sekundit hiljem pahvatas isa naerma ja ütles: "Ma unustasin ära, et Sa ju ei näe."

Ma ei tahtnud seda tõesti ikka veel uskuda, et nad Tartus on, sest mu isale meeldib aegajalt taolisi vimpkasid visata, kuid seekord polnud see tõesti nali, sest nii kui ma välja jõudsin, siis kallistas mind pisike õde Maria, õetütar Jaanika, isa ja isa naine. Läksimegi siis Kassitoomele jalutama ja väga äge oli. Maria ja Jaanika mängisid Dzännuga ja täiskasvanud arutasid niisama omi asju :D
Isa tõi moonakotikese ka, mis sisaldas terve latt suitsuvorsti, juustu, sprotte, küpsiseid ja väimehele nisuõlu. Maria enne ära minekut muudkui korrutas, et Dzännu on nii nunnu ja armas ning et Tema ei teadnudki, et Dzännu oskab sedasi mängida, kuna arvas, et Dzännu on nii ära treenitud. Vot siis! :)

Eile käisin siis ka toormahla ja smoothi koolitusel, aga kuna mu postitus on juba mingi kilomeetri pikkune, siis kirjutan lühidalt. Mulle mahlad ja smoothid väga maitsevad ja üldiselt meeldib mulle süüa kevadeti rohkelt värsket ja ma pole kunagi armastanud enda kõhtu meeletult täis pugida. Seega tundus igati vahva minna ja õppida miskit uut. Sain teada palju uut ja kasulikku. Näiteks mismoodi keha omastab ensüüme, toitaineid, süsivesikuid ja kõike muud kasulikku siis, kui teed juurviljad mahlaks. Mis vahe on mahlamasinatel, miks soovitatakse puuvilju süüa, kuid aed- ja juurvilju mahlana tarbida jmt. Eile jõime siis sellise kooslusega mahlasid:
1. oranž mahl silmadele ja südamele: porgand-õun-ingver-sidrun
Mulle maitses see mahl kohe väga-väga.
2. punane mahl selgeks mõtlemiseks: pirn-peet-greip-apelsin-spinat.
See oli samuti väga maitsev, aga peedi mahlaga alustajatele peab südamele panema, et see võib mõjuda kõhtu lahtistavalt.
3. seedimist soodustav rohekas mahl luustikule: õun-seller-fenkol.
See mahl oli esimest lonksu võttes veidi võõra maitsega, kuna mina sellerit ei armasta, aga iga lonksuga hakkas mahl aina rohkem maitsema.
4. oranž C-vitamiinirohke igavese nooruse eliksiir: apelsin-paprika-kurkum-sidrun.
See oli samuti väga huvitav ja jällegi maitsev.

Peale sellist mahlakoolitust oli mu kõht mahla täis ja meel rõõmus ning kui ma veel õhtul Maci ja T.-ga jalutama läksin, siis Mac küsis, et mida me jõime seal, et ma naeran ja olen selline trillalatrallalaa...mitte, et ma muidu ei oleks, aga ju ma olin siis natuke rohkem kui muidu. Enesetunne oli igatahes super!

Ehee, mul meenus veel üks seik eilsest päevast, aga ma ei tea kas ma hakkan seda kirjutama, sest muidu loete seda postitust silmad punnis ja otsa ega äärt ei tulegi.
Ei, ma pean, aga mitte kohe :D
Ma sunnin end kirjutama täna õhtul, või öösel, või homme hommikul...ühesõnaga mingiaeg.
Tänan tähelepanu eest! :D