Eile õhtul käisime siis seltskonnaga Pärnu kontsertmajas Black Cello Sabbath kontserdil, kuid enne kontserdit tahtis ema veel kuskile restosse einestama minna. Kuna minul oli sünnipäev, siis minul oli õigus valida kolme erineva söögikoha vahel. Valikus oli siis vanahea Steffani, alati meeldiva atmosfääri ja teenindusega Eedelweiss ja suhteliselt uus kohvik Mahedik, mis asub Pärnu kurikuulsa sõõrikubaari vastas. No tutikas selles suhtes, et mina polnud veel selles Mahedikus käinud ja tegelikult keegi meie seltskonnast polnud, kuid ema oli kuulnud jutte, et seal pidavat olema väga maitsvad söögid. Nii saigi siis ühiselt otsustatud, et anname uuele toitlustuskohale võimaluse.
Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.
Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.
Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.
Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.
Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.
Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.
Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2016
(309)
-
▼
september
(15)
- Juba ülehomme ongi see päev ja mu närvid on läbi n...
- Mu silmadega on midagi lahti
- Mahediku kohvikk Pärnus- never again
- Väike elumärk
- Lapsepeksust ehk lugu sellest, kuidas ma sõprade l...
- Sa oled nii emane
- Kingitus lugejalt
- Lugejate küsimused minu pimeduse kohta ja minu vas...
- Minu kõige kohutavamad ja piinlikumad hetked
- Mis on need tabuteemad, mida Sa ei lähe pimeda käe...
- Mitte kellegil teisel pole õigust kutsuda meile kü...
- Segistidraama
- Ma pean taas alustama oma postitust sõnadega...
- Pime, vaegnägija, on neil üldse mingi vahe ka või?
- Kolm aastat blogimist ehk minu arvamus bloginduses...
-
▼
september
(15)
Mina käisin Mahedikus selle aasta aprillis. Sisustus kui selline mind ei häirinud, küllap saime siis suurema seltskonnaga kohe ka parema laua, mis paiknes teistest veidi eraldi.
VastaKustutaToitudest rääkides nõustun väga sellega, et menüüd võiksid olla vastupidavamad. Söögid aga olid väga head! Lisaks oli vähemalt tol korral ka teenindus väga hea. Kiidan ka koogivalikut, mis vähemalt siis oli päris suur ning mitmest seltskonnale valitud kookidest maitsesid kõik ühtmoodi väga hästi.
Ma loodan, et tol päeval oli lihtsalt kohviku jaoks "paha päev", kuid eks need juhtumid olegi erinevad :)
No me toitudeni ei jõudnudki, sest sisustus ja kogu olematu atmosfäär avaldas nii tugevat negatiivset mõju, et igasugune isu kadus :(
VastaKustutaHommikusöök 6 eurot. Hahaha, Pärnu :D:D
VastaKustutaPalju õnne terendava pankroti puhul neile.
Mõni aasta pärnakana olemist on mõned üksikud toidukohad selgemaks õpetanud mulle ja üks neist on Mahedik. Ma ei ole kunagi seda niimoodi vaadanud nagu Sa siin postituses kirjeldad, väga põnev on seda vaatenurka arvestada. Aga suvist Mahedikku ma tegelikult ei tea, turismihooaeg pole minu külastamise aeg seal. Pigem tööpäevitilõunad. Ja ükskord käisin tsöliaakiahaige emaga, kuna seal gluteenivabu toite,nädalavahetusel, siis oli küll pettumus. Aga siin on mõned head asjad siiski, mida sa kahjuks kogeda ei saanud. Menüü mulle seal ei meeldigi, ma võtan tööpäeviti päevapakkumise, need on küll väga head alati olnud. Mul kolleeg alati tellib värskelt pressitud porgandi ja apelsini mahla, jällegi ülihea. Ja koogid on tõesti super, eriti porgandikook. Võrreldes Edelweissiga pole mu üliülitindlik seedesüsteem kurtnud ja toit pole halba teinud kordagi (Edelweiss'is seevastu pea igal teisel korral). Kuid Mahediku suurimad miinused on minu jaoks see, et see vana ilmselt muinsuskaitse all maja on jah meeletult kõrgete astmetega trepiga (pole vankriga tihanud proovidagi), minu jaoks liiga jahe temperatuur kui küttekolde läheduses ei istu ja ülikallid hinnad. Aga kõhule teeb pai (ei räägi menüü toitudest vaid päevakatest)ja nädala sees üldjuhul on toredad teennindajad ka :). Tee on ka hea muidu. Ma olen seal alati saanud puidust laua taha ja koht on küll selline vintage stiilis, mis kõigile ei istu. Seal on mõnusaid tugitoole ja diivaneid ka üjs või paar, aga ma eelistan toole :). Uuematest ja poppidest Pärnus on Mum cafe, Raimond ja Laim. Ma olen viimases käinud, ei jätnud erilist muljet, aga eelmine aasta Pärnu Kohvikutenädalal olid just need kõik külastajate lemmikud. Tuleviku mõteteks või nii :)
VastaKustutaMulle väga meeldib Mahedik just atmosfääri pärast ja toidud on ka head olnud. Seal koridoris, kus te kõigepealt istusite, on küll nõme ja kõle, aga põhiruumis ok. Ma plastiktoolile pole küll istuma juhtunud ega mustust kuskil märganud.
VastaKustutaLugesin kukeseenekastme kohani ja edasi ei suutnud, kuna niiiiiiiii negatiivne ja häirivalt vinguv postitus. Saan aru, et ei meeldinud, aga minu jaoks on vahe sees kas anda tagasisidet normaalselt või siis praegu sinu moodi vingudes reaalselt KÕIGE üle :D Ma vahepeal vaatasin kas ma loen ikka sinu blogi, sest olen harjunud, et väljendad end teisiti. Aga pole midagi, ootan järgmist postitust :D
VastaKustutaNo, kui oled esmasest vingumürgitusest taastunud, siis ole armas ja loe teine osa postitusest ka ära :D Seal ma selgitan, miks mulle põhjustas antud söögikoht taolist vastureaktsiooni.
VastaKustutaKuid võib-olla nagu siin üks eelnev kommenteerija mainis, siis asi võis puhtalt olla nädalavahetuses, aga no mine ja võta siis kinni :)
Ma paraku lihtsalt olen selline, et kui miski meeldib, siis ma ülistan taevani ja kui kohe üldse ei meeldi, siis toon välja ka need asjaolud, mis ebameeldivust tekitasid / tekitasid. Igatahes postituse teises pooles tõingi välja need detailid, mis oleks minu jaoks selle koha ubaseks ja mahedaks muutnud, n-ö terviklikuks.
Seda blogi lugedes mõtlesin, et ometi kord keegi mõtleb nagu mina.
VastaKustutaOlen Mahedikus käinud kaks korda. Esimene kord keegi pidas seal ühte tähtpäeva, teine kord kutsus tuttav. Kolmandat korda enam ei tule. Kogu sisustus on inetu, odav, eklektiline, lihtsalt "kokku klopsitud". Põhirõhk sõnal odav.
Toitudest isegi ei mäleta enam midagi. Järelikult polnud ei liha ega kala.
Õnneks Pärnus kohvikupuudust ei ole, igaühele leiab midagi.
See on suht kaua tegutsenud kohvik ikka ja olen korduvalt seal käinud ning pole kunagi pettuma pidanud. Hinnad on jah veits krõbedad, aga toidud mulle maitsevad. Ja see kohvik on väga hubane. Mulle just meeldib, et seal on erinevad toolid ja lauad ja ei ole selline tüüpiline fäänsi koht:) Maitsed on erinevad. Aga kui ajad midagi uhkemat taga, siis soovitan Raimondit Hedon spaas:)
VastaKustutaPiltide järgi tundub küll üsna mõnus chill koht (sinu jutu järgi tundub paras peldik, aga piltidelt vaatab vastu selline mõnus loominguliste inimeste pesa), aga hinnad on krõbedad, tõsi, ja miski selline menüüs ka ei tundu, mida kohe süüa tahaks :)
VastaKustutaNojah, võib-olla on see siis tõesti nägijatele rohkem mõeldud, sest mulle pimedana jättis see ikka väga kõleda, vastuolulise, väsitava ja veidike räämas mulje.
VastaKustutaVõimalik, et kohviku nimi tekitas mingisuguseid eeldusi ja lootused olid kõrgeks krutitud... Aga nojah, maitsed on erinevad! Mulle ja meie kolmele nägijale see koht igatahes ei sümpatiseerinud kohe teps mitte.
Ma olen lihtsalt seisukohal, et mõnusad tšillimis- ja istumiskohad võiksid olla miskit nii hingele, silmale, kui ka käele. Ma naudin kohti, kus erinevad meeled tajuvad, et seal on mõnus olla... Paraku tihtipeale selle peale ei mõelda, et paneks äkki korraks silmad kinni ja tunnetaks siis teiste meeltega ka ümbritsevat keskkonda- heli, lõhn, materjal käe all jmt.. Kas tundub see koht ikka selline mõnus, õdus ja hubane, kus tunnike või kaks head sööki ja seltskonda nautida...
Kuidas kontsert meeldis? Loodetavasti ei rikkunud kohviku pettumus kontserdi elamust?
VastaKustutaKontserdiga jäin superrahule! :)
VastaKustutaOli lugusid, mis mind üldse ei kõnetanud, aga näiteks super ägedad lood tšellodel olid:
Nirvana- Smells Like Teenspirit
U2- With You Or Without You
Queen- Who Wants To Live Forever
Ghostbustersi multika soundtrack, kus siis kuulajaid loosse kaasa haarati, sest kui üks tšellist hüüdis "Who do you call?", siis rahvas vastas saalist "Ghostbusters!" :D
Europe- The Final Countdown jpt. Ühesõnaga tõesti super oli! :)