Oleme nüüd tagasi Tartus ja tegelt olen ma räme väsinud, aga ma pean natuke kirjutama...vähemalt osa tegevusest, mida Maciga Nõmmes olles tegime. Kõigepealt alustan sellest, et kui 26. juunil käisime Maciga Rakveres laste- ja noorte päevakeskuses juht- ja lugemiskoertest rääkimas, siis õhtul läksime Rakvere koolistatkale jooksma (Mac muidugi unustas selle pisiasja, et ma olin just ränga vaevaga oma jalaluu kokku kasvatanud). Igatahes tavalised statkaringid on 400 meetrit ja tookord jooksime peaaegu kolmveerand ringi...ma surin, sest statkarada oli selline konarlik ja rikkus kogu minu jooksurütmi ära...muidu oleks vabalt vähemalt kaks ringi peale teinud...that's for sure!
Eile käisime siis järves ujumas ja esimest korda oma elus ujusin ma üle järve...no kuskil 50 meetrit sinna ja teine 50 meetrit tagasi. Mõned tunnid hiljem läksime uuesti, sest kui esimesel ringil olid kaasas koonlased Janet ja Ellie, siis järgmisel ringil võtsime kaasa Axeli...no et asi ikka aus oleks :)
Teisel ringil ma tegelt ei plaaninud enam ujuma minna, sest no kuidagi ei ahvatlenud see vesi, aga siis hakkas Mac seletama, et no mine ikka ja et Ta tuleb ka siis...ma siis kohe vastu, et miks kõik minu tegemistest peab sõltuma ja sellepeale oli Maci reaktsioon uskumatu...Ta kooris end paljaks (õnneks ujukad jättis selga) ja (pange nüüd tähele) Mac põrutas joostes vette ning põmaki otse maoli, ülepea kaela sinna jahedasse vette ligunema, mida Mac oma keeli nimetab ujumiseks. Aga lubadus on lubadus ja nii ei jäänud mul muud üle, kui end samuti riidest lahti koorida ja sammud vette seada ning mina ujun natuke teistmoodi (loe: liigun vees edasi ja ei vaju põhja) ja sellepärast tegin veel ühe ringi teisele poole kallast ja tagasi, ehk et päevaga ujusin kokku 200 meetrit.
Esimesel korral, peale ujumist, koju minnes tegin endal natuke marki ka täis või no tõmbasin ebameeldivat tähelepanu. Ma nimelt ei mõelnud sellele, et kui mul on märjad päevitused all, et siis ilmselgelt liguneb pluus just nendest kohtadest läbi, kus on keha etteulatuvad osad ehk rinnad. Teisel korral olin nutikam ja asetasin rätiku üle kaela ja sai probleem lahendatud.
Peale ujumist mängisime Maciga doominot (sellega meenub mulle Pauska ütlus, mida ma ei avalikusta...nüüd mõtlete, et jõle mõte oli siis üldse mainida, aga see on mul enda tarbeks). Igatahes ma pidevalt võitsin Maci ja et Ta päris depressiivseks ei muutuks, siis lasin Tal ka paar mängu võita. Kuna ujumine teeb kõhu ikka väga-väga tühjaks, siis sõime. Ja sõime ikka korralikult ning muidugi kui kõhud olid pilgeni täis, siis tuli Macil vaimustav idee (nagu ikka), et lähme jooksma...ja muidugi me läksimegi.
Suundusin siis oma toa poole, et sobivad treeningriided endale selga leida. Möödusin emast, kes parasjagu vaatas telekat, kuid uuris:"Kuhu minek?"
Mina ükskõikselt, kuid rõõmsalt vastates:"Lähme Maciga jooksma..."
Ema ahmis õhku, ega osanud halligi vastata, aga selle eest suutis vajutada telkapuldil järgmist kanalinuppu, kust tuli kohe lause:"Täiesti segane oled!", mille peale ema ütles:"Just, rohkem polegi vaja midagi lisada!"
Aga tulemused on siis järgmised: jooksime (kui seda võib nii nimetada) 400 meetrise statkaringi vapralt läbi (kuigi kõrvaltvaatajad oleks meid ehk nimetanud enesepiinajateks, kuna samm oli tönts ja süda peksles meeletult...polnud just selline krapsakas ja seksikas kõrgelennuline jooks) ja ega taset tuleb stabiilsena hoida, kui räägime kõrgelennulisusest ja kohe räägimegi järgmisest kõrgelennulisest spordialast...
Peale vees ligunemist, kus Mac oma vana spordihinge üles äratas ja peale jooksmist, tahtis Mac panna proovile meie hüppeliigesed ning järgmiseks suundusimegi kaugust hüppama...loomulikult olin mina esimene katsejänes. Mac mängis liivakasti juures helimajakat kuniks mina hoojooksult tulin ja tegin võimsa hüppe liivakasti...30 meetrit...tegelt natuke vähem 30 cm oli esimene hüpe. Mida Te naerate? Vähemalt ma ei hüpanud liivakastist mööda...ega kolme meetri laiune kastike pole mingisugune naljaasi, mida pimedana tabada! Järgmine hüppe oli kolmkorda võimsam...umbes meeter ja Maci parim tulemus oli täpselt minu ette ja kui võrdleme meie pikkust...(Mac on minust üle 30 cm pikem).
Vahemärkusena ütlen, et minu hoojooks nägi välja umbes selline, et 12 meetrit tegin hoojooksu, kolm meetrit enne liivakasti ranti võtsin hoo maha ja siis jäin liivakasti serval seisma ning sooritasin oma esmaklassilise hüppe...Mac tegi umbes samasugust hoojooksu, aga hoojooksu lõppus tõmbas lihtsalt piduri peale ja karjus:"Issand, ma ei julge hüpata!" Selle oma meetrise hüppe tegi Ta ka liivakasti serval seistes...
Tahtsime ka kõrgust minna hüppama, aga seda kahjuks ei saanud teha, kuna matt millele peaks sportlane (loe: mina ja Mac) maanduma, oli õhtuse kastega koos (loe: märg) ja kui tekkis küsimus, et miks me õhtul spordime, siis vastus on ju imelihtne- ükski õige sportlane ei spordi päevavalges võimalike pealtnägijate nähes...see aitab mainet hoida.

Eilsega lõppesid siis Olümpia iluuisutamised ära ja ma lihtsalt pean sellest kirjutama. Ma ei tea, kui paljud pimedad üldse jälgivad iluuisutamist, aga tean vähemalt kahte: mina ja veel üks hull :)
Kõikidel eelmistel kordadel, kui on Eesti telekanalites näidatud otseülekandeid iluuisutamistest, siis on seda teinud ETV koos Anu Säärits'iga, kes on ikka tasemel spordikommentaator ja tõesti see inimene jagab biiti!
Aga tänavustest Olümpia iluuisutamistest tegi otseülekandeid TV 3 ja kommentaatorirolli täitis Mart Sander ning andke mulle nüüd andeks, aga seda oli väga ebameeldiv kuulata, mismoodi Mart Sander sportlasi ja iluuisutamist oma võhikluses kommenteeris.
Mõned värvikamad tsitaadid:
"See on ju lausa näkku sülitamine vabakavale.", "Ma ei tea kas see oleks parem kirjeldus, kui ütlen, et sportlane oli nagu lehm libedal jääl.", "No ma ei saa aru milleks ta neid käsi rusikasse paneb, nii tundetu ja kiretu.", "No see oli laus ebaõnnestumine!", "Nii koledasti kukkus.", "No jälle saadavad neid õhusüdameid. No milleks-milleks on vaja mulle näidata seda, et kui palju nad mind armastavad!?"
Mnjah, ma küsin vastu, et milleks-milleks oli vaja televaatajat sedasi piinata? Mart Sander rääkis enamus ajast sellest, et mis loo järgi uisutatakse, kes on esitaja, kas ja millise filmi soundtracki uisutaja kasutab (muidugi järgnes sellisel juhul ka väike filmikriitika), mitmendalt stuudioalbumilt, siis väljendas oma ebameeldivust, et peab nendel võistlustel lugu Sing-Sing-Sing juba kümnendat korda kuulama ja oi küll see lugu teeb talle haiget, sest see on nii koledasti kokku lõigatud ning see oleks võetud justkui kruiisilaeva repertuaarist, mida nad seal südaööl lasevad ja mis on odava süntesaatoriga kokku tuunitud... ja mul on nüüd allergia päris mõneks ajaks härra Sanderi vastu!
Mul on veel üks mure...ma ei taha neid negatiivseid tundeid tunda ja ma parema meelega laulaksin Mardile laulu Sing-Sing-Sing...
Aga tegelikult ma mõtlesin oma kriitikat ikka tõsiselt, sest olen arvamusel, et kommentaatori asi on kõige tähtsama info edastamine vaatajani (nt iga kord, kui tuleb uus uisutaja jääle, siis nimetab riigi, vanuse, muusika, tiitli(d), treeneri(d), koreograafi(d) ja siis juba räägib lühidalt, et milliseid axleid, flipe, kaskaate, truppe jne asju see uisutaja teeb), aga Mart Sander'i kommentaarid olid väga suvalised ja lisaks segas oma jutuga vahele ka kogemustega uisutajale, kes püüdis vaatajateni tuua MIDAGIGI olulist. Kokkuvõtteks soovin öelda, et kui Anu Säärits kommenteeris, siis mina sain pimedana täieliku ülevaate kõikide uisutajate punktidest, pluss eelpool nimetatud informatsiooni, aga kahjuks Mart Sander'il jäi kõvasti puudu taktitundest ja arusaamast, et ta ei istu kodus televiisori ees. Tänud kõigile, kes vastu pidasid!
Aga vahelduseks spordile ja Mart Sander'ile...Täna hommikul helistas mulle ema ja uuris, et kuidas tema pesamunal (that will be me) läheb ja et ta tahaks meile pakki saata...ma olin väga meelitatud ning siin on killuke dialoogist emaga...
Ema:"Panen paki homme teele."
Mina:"Mis paki?"
Ema:"No ma saadan Teile natuke süüa ja miskit head."
Mina üllatunud häälel:"Ahsoo!"
Ema:"Pühade puhul."
Mina hämmingus häälel:"Mis pühad?"
Ema lõbusal häälel:"Kai! Mis kas nälg on Sinu viimasegi mõistuse ära võtnud?"
Mina häälel, mis täis rõõmu:"Aaaa..." (LOL, ma suutsin isegi korraks hüpata mõtetes Lihavõttepühadeni, aga siis õnneks meenus, et kohe-kohe on 24. veebruar)
Ema tahtis siis Joosepi perekonnanime, kuigi alguses küsis rõõmsal häälel, et Joosepi perekonnanimi on Kangur, eksole? Loomulikult hakkasin ma sellepeale naerma (kuigi ma enam ei saa aru, mis siin naljakat oli...Kangur on ju täiesti tavaline perekonnanimi), aga kui ütlesin emale, et ei ole Kangur, siis järgmiseks pakkus Kunger. No ka see ei läinud täkkesse!
Ma püüdsin siis rahulikult ja selgel häälel öelda seda õiget perekonnanime, aga ei saanud ka sellest asja. Lõpuks hakkasin tähthaaval ütlema, aga siis tuli ka veel mitu erivarianti, aga no ma annan oma emale andeks, sest:
1. ta on mu ema ja kõige kallim
2. ta tahtis ju ikkagi süüa saata, pluss uuris, kas mul on mingeid erisoove :)
3. ta on ikkagist mul venelanna
Minu ema kõige kuulsam lause, mille paberile kirjutas ja mulle köögi lauale jättis oli: "Kai, olen taga äijas!" (hea teada)
See oli teade mulle, et kui ma hommikul ärkan ja teda maja pealt kuskilt ei leia, siis tean kust teda otsida...Ma kohe laksust ei jaganud välja, et kust ma siis õigupoolest teda otsima pean, aga lahendasin siiski müsteeriumi.
Uuema aja "ämber" on tal see, kui läks õe juurde katsikule ja kirjutas kaardi sisse õnnesoovid ning lisas õnnitlejateks "emme ja täti Kai" (kõlab nagu DJ nimi ja positiivne, et Ä-tähele ikka täpid peale jättis, sest muidu oleksin ma raudselt saanud uue hüüdnime...)

Ma olen tohutult suur puhtusearmastaja ja tolmuimejaga undan ma elamises ringi üle päeva, aga see kehtib ainult siis, kui olen virk, usin ja äärmiselt tubli...
Pean ausalt ülestunnistama, et mul oli just selline paari nädalane periood, kus ma erilist suurpuhastust teha ei viitsinud ja olin Olümpialainel, kuigi õigem oleks öelda, et ikka veel olen! :)Aga Olümpialaine Olüpialaineks, täna võtsin end lõpuks kokku ja hakkasin koristama ja muid koduseid toimetusi tegema ning järjekord oli järgmine
- viskasin oma pidžaama pessu ja see tähendab seda, et panin kaussi vett, lisasin paar mõõtelusikatäit pesupulbrit ja jätsin pidžaama likku (mul nimelt puudub pesumasin)
- suundusin kööki, kus mind ootas kraanikauss koos nõudega ja sai ka need puhtaks pestud, kuivatatud ning oma kohale pandud
- koorisin õhtusöögi jaoks kartulid valmis
- vahetasin voodipesu ära
- kastsin oma ainsat potilille ja mul on sellest lillest siiralt kahju, sest mul läheb ta koguaeg meelest ära...
- pesin köögikapid ja kraanikausi desinfitseeriva vahendiga puhtaks
- võtsin välja tolmuimeja ning oot-oot ja asi ei piirdunud ainult väljavõtmisega vaid ma lausa kasutasin ka seda ;)
- maitsestasin kala...tavaliselt maitsestan kala kalamaitseaine, tilli, sibulaga ja lisan majoneesikoore kastme, aga täna tilli asemel raputasin mõnuga pizzamaitseainet ja kui küsite, et kas eksperimenteerisin teadlikult, siis vastus on: EI!
Põhimõtteliselt selline asjalik koristuspäev oli, aga üks huvitav vahejuhtum leidis ka aset...
Nimelt voorisin päris mitu korda toa-köögi ja vannitoa vahet, kui ühtäkki avastasin, et minu saunarätikut pole nagis...
Ma ei pidanud kaua nuputama, et välja mõelda, kes selle sealt piistu on pannud ja ega antud hetkel polnudki oluline küsimus see, et kes vaid KUHU?
Saunarätiku või mis tahes muu otsimine, minu kui pimeda jaoks, ei käi nii, et lähen keset tuba, teen 360-kraadise pöörde ja ütlen häälel, mis on täis leidmisrõõmu:"Ahhaaa, siin see ongi!"
Ei-ei, mina lähen toanurka ja hakkan igat ruutmeetrit läbi kompima ja kui vaja, siis ka igat sentimeetrit. Mnjah, paraku täna selles tehnikastt kasu ei olnud ja kuulutasin otsingud lõppenuks.
Kui eespool minu koristus nimekirja lugesite, siis oli seal juttu ka voodipesu vahetamisest ja tegelt hiljem leidsin ma oma saunarätiku üles...voodist, Joosepi poolelt, tema padjapüüri seest, väga korrektselt kokku voldituna...muig!
Kui läksin aru pärima, et miks minu saunarätik on tema padjapüüri sees, siis sain vastuseks, et see on tema padja täidiseks, sest vaesekesel on padi liiga madal...
Mina:"Kas ma võin selle sealt ära võtta?"
Joosep:"Ei või! See on väga mugav."