Tusk ja rõõm

Eilsega lõppesid siis Olümpia iluuisutamised ära ja ma lihtsalt pean sellest kirjutama. Ma ei tea, kui paljud pimedad üldse jälgivad iluuisutamist, aga tean vähemalt kahte: mina ja veel üks hull :)
Kõikidel eelmistel kordadel, kui on Eesti telekanalites näidatud otseülekandeid iluuisutamistest, siis on seda teinud ETV koos Anu Säärits'iga, kes on ikka tasemel spordikommentaator ja tõesti see inimene jagab biiti!
Aga tänavustest Olümpia iluuisutamistest tegi otseülekandeid TV 3 ja kommentaatorirolli täitis Mart Sander ning andke mulle nüüd andeks, aga seda oli väga ebameeldiv kuulata, mismoodi Mart Sander sportlasi ja iluuisutamist oma võhikluses kommenteeris.
Mõned värvikamad tsitaadid:
"See on ju lausa näkku sülitamine vabakavale.", "Ma ei tea kas see oleks parem kirjeldus, kui ütlen, et sportlane oli nagu lehm libedal jääl.", "No ma ei saa aru milleks ta neid käsi rusikasse paneb, nii tundetu ja kiretu.", "No see oli laus ebaõnnestumine!", "Nii koledasti kukkus.", "No jälle saadavad neid õhusüdameid. No milleks-milleks on vaja mulle näidata seda, et kui palju nad mind armastavad!?"
Mnjah, ma küsin vastu, et milleks-milleks oli vaja televaatajat sedasi piinata? Mart Sander rääkis enamus ajast sellest, et mis loo järgi uisutatakse, kes on esitaja, kas ja millise filmi soundtracki uisutaja kasutab (muidugi järgnes sellisel juhul ka väike filmikriitika), mitmendalt stuudioalbumilt, siis väljendas oma ebameeldivust, et peab nendel võistlustel lugu Sing-Sing-Sing juba kümnendat korda kuulama ja oi küll see lugu teeb talle haiget, sest see on nii koledasti kokku lõigatud ning see oleks võetud justkui kruiisilaeva repertuaarist, mida nad seal südaööl lasevad ja mis on odava süntesaatoriga kokku tuunitud... ja mul on nüüd allergia päris mõneks ajaks härra Sanderi vastu!
Mul on veel üks mure...ma ei taha neid negatiivseid tundeid tunda ja ma parema meelega laulaksin Mardile laulu Sing-Sing-Sing...
Aga tegelikult ma mõtlesin oma kriitikat ikka tõsiselt, sest olen arvamusel, et kommentaatori asi on kõige tähtsama info edastamine vaatajani (nt iga kord, kui tuleb uus uisutaja jääle, siis nimetab riigi, vanuse, muusika, tiitli(d), treeneri(d), koreograafi(d) ja siis juba räägib lühidalt, et milliseid axleid, flipe, kaskaate, truppe jne asju see uisutaja teeb), aga Mart Sander'i kommentaarid olid väga suvalised ja lisaks segas oma jutuga vahele ka kogemustega uisutajale, kes püüdis vaatajateni tuua MIDAGIGI olulist. Kokkuvõtteks soovin öelda, et kui Anu Säärits kommenteeris, siis mina sain pimedana täieliku ülevaate kõikide uisutajate punktidest, pluss eelpool nimetatud informatsiooni, aga kahjuks Mart Sander'il jäi kõvasti puudu taktitundest ja arusaamast, et ta ei istu kodus televiisori ees. Tänud kõigile, kes vastu pidasid!
Aga vahelduseks spordile ja Mart Sander'ile...Täna hommikul helistas mulle ema ja uuris, et kuidas tema pesamunal (that will be me) läheb ja et ta tahaks meile pakki saata...ma olin väga meelitatud ning siin on killuke dialoogist emaga...
Ema:"Panen paki homme teele."
Mina:"Mis paki?"
Ema:"No ma saadan Teile natuke süüa ja miskit head."
Mina üllatunud häälel:"Ahsoo!"
Ema:"Pühade puhul."
Mina hämmingus häälel:"Mis pühad?"
Ema lõbusal häälel:"Kai! Mis kas nälg on Sinu viimasegi mõistuse ära võtnud?"
Mina häälel, mis täis rõõmu:"Aaaa..." (LOL, ma suutsin isegi korraks hüpata mõtetes Lihavõttepühadeni, aga siis õnneks meenus, et kohe-kohe on 24. veebruar)
Ema tahtis siis Joosepi perekonnanime, kuigi alguses küsis rõõmsal häälel, et Joosepi perekonnanimi on Kangur, eksole? Loomulikult hakkasin ma sellepeale naerma (kuigi ma enam ei saa aru, mis siin naljakat oli...Kangur on ju täiesti tavaline perekonnanimi), aga kui ütlesin emale, et ei ole Kangur, siis järgmiseks pakkus Kunger. No ka see ei läinud täkkesse!
Ma püüdsin siis rahulikult ja selgel häälel öelda seda õiget perekonnanime, aga ei saanud ka sellest asja. Lõpuks hakkasin tähthaaval ütlema, aga siis tuli ka veel mitu erivarianti, aga no ma annan oma emale andeks, sest:
1. ta on mu ema ja kõige kallim
2. ta tahtis ju ikkagi süüa saata, pluss uuris, kas mul on mingeid erisoove :)
3. ta on ikkagist mul venelanna
Minu ema kõige kuulsam lause, mille paberile kirjutas ja mulle köögi lauale jättis oli: "Kai, olen taga äijas!" (hea teada)
See oli teade mulle, et kui ma hommikul ärkan ja teda maja pealt kuskilt ei leia, siis tean kust teda otsida...Ma kohe laksust ei jaganud välja, et kust ma siis õigupoolest teda otsima pean, aga lahendasin siiski müsteeriumi.
Uuema aja "ämber" on tal see, kui läks õe juurde katsikule ja kirjutas kaardi sisse õnnesoovid ning lisas õnnitlejateks "emme ja täti Kai" (kõlab nagu DJ nimi ja positiivne, et Ä-tähele ikka täpid peale jättis, sest muidu oleksin ma raudselt saanud uue hüüdnime...)

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top