Vana spordinaine

Oleme nüüd tagasi Tartus ja tegelt olen ma räme väsinud, aga ma pean natuke kirjutama...vähemalt osa tegevusest, mida Maciga Nõmmes olles tegime. Kõigepealt alustan sellest, et kui 26. juunil käisime Maciga Rakveres laste- ja noorte päevakeskuses juht- ja lugemiskoertest rääkimas, siis õhtul läksime Rakvere koolistatkale jooksma (Mac muidugi unustas selle pisiasja, et ma olin just ränga vaevaga oma jalaluu kokku kasvatanud). Igatahes tavalised statkaringid on 400 meetrit ja tookord jooksime peaaegu kolmveerand ringi...ma surin, sest statkarada oli selline konarlik ja rikkus kogu minu jooksurütmi ära...muidu oleks vabalt vähemalt kaks ringi peale teinud...that's for sure!
Eile käisime siis järves ujumas ja esimest korda oma elus ujusin ma üle järve...no kuskil 50 meetrit sinna ja teine 50 meetrit tagasi. Mõned tunnid hiljem läksime uuesti, sest kui esimesel ringil olid kaasas koonlased Janet ja Ellie, siis järgmisel ringil võtsime kaasa Axeli...no et asi ikka aus oleks :)
Teisel ringil ma tegelt ei plaaninud enam ujuma minna, sest no kuidagi ei ahvatlenud see vesi, aga siis hakkas Mac seletama, et no mine ikka ja et Ta tuleb ka siis...ma siis kohe vastu, et miks kõik minu tegemistest peab sõltuma ja sellepeale oli Maci reaktsioon uskumatu...Ta kooris end paljaks (õnneks ujukad jättis selga) ja (pange nüüd tähele) Mac põrutas joostes vette ning põmaki otse maoli, ülepea kaela sinna jahedasse vette ligunema, mida Mac oma keeli nimetab ujumiseks. Aga lubadus on lubadus ja nii ei jäänud mul muud üle, kui end samuti riidest lahti koorida ja sammud vette seada ning mina ujun natuke teistmoodi (loe: liigun vees edasi ja ei vaju põhja) ja sellepärast tegin veel ühe ringi teisele poole kallast ja tagasi, ehk et päevaga ujusin kokku 200 meetrit.
Esimesel korral, peale ujumist, koju minnes tegin endal natuke marki ka täis või no tõmbasin ebameeldivat tähelepanu. Ma nimelt ei mõelnud sellele, et kui mul on märjad päevitused all, et siis ilmselgelt liguneb pluus just nendest kohtadest läbi, kus on keha etteulatuvad osad ehk rinnad. Teisel korral olin nutikam ja asetasin rätiku üle kaela ja sai probleem lahendatud.
Peale ujumist mängisime Maciga doominot (sellega meenub mulle Pauska ütlus, mida ma ei avalikusta...nüüd mõtlete, et jõle mõte oli siis üldse mainida, aga see on mul enda tarbeks). Igatahes ma pidevalt võitsin Maci ja et Ta päris depressiivseks ei muutuks, siis lasin Tal ka paar mängu võita. Kuna ujumine teeb kõhu ikka väga-väga tühjaks, siis sõime. Ja sõime ikka korralikult ning muidugi kui kõhud olid pilgeni täis, siis tuli Macil vaimustav idee (nagu ikka), et lähme jooksma...ja muidugi me läksimegi.
Suundusin siis oma toa poole, et sobivad treeningriided endale selga leida. Möödusin emast, kes parasjagu vaatas telekat, kuid uuris:"Kuhu minek?"
Mina ükskõikselt, kuid rõõmsalt vastates:"Lähme Maciga jooksma..."
Ema ahmis õhku, ega osanud halligi vastata, aga selle eest suutis vajutada telkapuldil järgmist kanalinuppu, kust tuli kohe lause:"Täiesti segane oled!", mille peale ema ütles:"Just, rohkem polegi vaja midagi lisada!"
Aga tulemused on siis järgmised: jooksime (kui seda võib nii nimetada) 400 meetrise statkaringi vapralt läbi (kuigi kõrvaltvaatajad oleks meid ehk nimetanud enesepiinajateks, kuna samm oli tönts ja süda peksles meeletult...polnud just selline krapsakas ja seksikas kõrgelennuline jooks) ja ega taset tuleb stabiilsena hoida, kui räägime kõrgelennulisusest ja kohe räägimegi järgmisest kõrgelennulisest spordialast...
Peale vees ligunemist, kus Mac oma vana spordihinge üles äratas ja peale jooksmist, tahtis Mac panna proovile meie hüppeliigesed ning järgmiseks suundusimegi kaugust hüppama...loomulikult olin mina esimene katsejänes. Mac mängis liivakasti juures helimajakat kuniks mina hoojooksult tulin ja tegin võimsa hüppe liivakasti...30 meetrit...tegelt natuke vähem 30 cm oli esimene hüpe. Mida Te naerate? Vähemalt ma ei hüpanud liivakastist mööda...ega kolme meetri laiune kastike pole mingisugune naljaasi, mida pimedana tabada! Järgmine hüppe oli kolmkorda võimsam...umbes meeter ja Maci parim tulemus oli täpselt minu ette ja kui võrdleme meie pikkust...(Mac on minust üle 30 cm pikem).
Vahemärkusena ütlen, et minu hoojooks nägi välja umbes selline, et 12 meetrit tegin hoojooksu, kolm meetrit enne liivakasti ranti võtsin hoo maha ja siis jäin liivakasti serval seisma ning sooritasin oma esmaklassilise hüppe...Mac tegi umbes samasugust hoojooksu, aga hoojooksu lõppus tõmbas lihtsalt piduri peale ja karjus:"Issand, ma ei julge hüpata!" Selle oma meetrise hüppe tegi Ta ka liivakasti serval seistes...
Tahtsime ka kõrgust minna hüppama, aga seda kahjuks ei saanud teha, kuna matt millele peaks sportlane (loe: mina ja Mac) maanduma, oli õhtuse kastega koos (loe: märg) ja kui tekkis küsimus, et miks me õhtul spordime, siis vastus on ju imelihtne- ükski õige sportlane ei spordi päevavalges võimalike pealtnägijate nähes...see aitab mainet hoida.

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Kaiii!!! Esiteks. Palju te joonud olite? Mõtlen alkoholi. Ja teiseks. Kas see on Sul mingi ulmeunenägu või? Kõlab nii ebareaalselt. Või oli Sul selle blogipostituse kirjutamise ajal hoopiski veresuhkur 1,9? Muig.

    VastaKustuta
  2. Täiesti kained olime…ausalt! Kas Sa ei tea, et joobes olles ei tohi ujuma minna ja kui ma oleksin alkoholi tarbinud enne jooksmist, siis poleks ma jooksnud, vaid oleks statkarajal naerust kõveras maas lõkerdanud.
    Ma isegi keset jooksu pursatasin naerma, sest kas tead kui maru naljakas oli tõsise näoga joosta…?

    VastaKustuta
  3. Sa unustasid kiita blondiine, kes statkaringi jooksmise ajal ilusti stardi/finiši kõrval kohta hoidsid! Isegi kui me olime vaid täpikesed kauguses! (Neil oli vist sama raske kui meil)

    VastaKustuta
  4. No ma jätsin Sulle ka midagi kirjutamiseks- tubli tüdruk, et sõna sekka poetasid! ;)
    Koonlastel oli vaimne trauma ja meil füüsiline piin...kokku moodustasime täiusliku tiimi :D

    VastaKustuta
  5. Thankfulness to my father who stated to me on the topic of this website, this website is
    truly remarkable.

    my weblog minuman berenergi aman

    VastaKustuta

Back
to top