Kolm aastat ja natuke peale soetasime meie Joosepiga endale Kilingi-Nõmme 2-toalise korteri. Kõik oli alguses ilus ja tore. Männimets kohe köögiaknast näha, olenemata aastaajast alati ilus ja roheline. Ilusa ilmaga paistab peaaegu terve päev päike mõnusasti sisse ja linnukesed siristavad rõõmsalt akna taga jne. Naabritega läks ka õnneks, kannatab koos ühes kortermajas elada küll. Ei. Tegelikult on naabrid väga toredad. Kõik esmane eluks vajalik ka olemas: bussijaam, toidupoed, ehituspood, majapidamistarvetepood, lillepoed, ilusalong, perearstikeskus, politsei, kiirabi, kultuurikeskus, muusikakool, gümnaasium, lasteaed, uus spordihoone, veterinaarkliinik jne. Isegi tänavad ja elekter on meil asulas olemas. Talvel aetakse lumi ka ära.

Aga teate mis? Mul on nüüdseks see Kilingi-Nõmme ikka täiega üle visanud. Ma olen aru saanud, et see on ikka nii lamp koht elamiseks kui üldse olla saab. Lihtsalt nii mõtetu koht. Ma julgeks väita, et KÕIGE mõttetum koht üldse siin maamuna peal. Lihtsalt kogu aeg ristipõiki ees. Ükskõik kuhu ma ka minna ei tahaks – ikka Kilingi-Nõmmest läbi. Pärnust Viljandisse – Nõmmest läbi. Tartust Pärnusse – ikka Nõmmest läbi. Alustame kasvõi sellest, et siin pole ju ühtegi toidupoodi. Nagu reaalselt. Ahaa, mõtlete, et mis asi see Konsum peaks siis veel olema kui mitte pood ja need kaks teist väiksemat? No ma kohe vastan – need pole mingid poed. Ma pean poodide all silmas ikka Selverit ja Maximat. Suur võib pindalalt see meie Nõmme Konsum olla, aga no anna kannatust, lihtsalt maast laeni mingit ülehinnatud sodi täis. Valikut pole ju. Banaani kilohind - kas olete seda üldse vaadanud? Kes see idioot ostab banaane, mille kilohind on 1.5€?! AH?! Abjast saab palju odavamalt. Aga no õnneks ei pea ma väga tihti selles lambises Konsumis käima. Ainult korra kuus ja ega rohkem ei kannataks ka. Lihtsalt EI kannataks.

Aa, peaaegu oleks unustanud. Meil Kilingi-Nõmmes pole ju tasuta maakonnaliine. Viljandis küll on. Aga noh, nagu ma juba korduvalt mainisin, siis Kilingi-Nõmme ongi nii mõttetu koht. Need maaliinid on üldse nii mõttetud. Just ainult need, mis sõidavad Pärnu-Kilingi-Nõmme-Pärnu marsruudil, sest no peaaegu tunnike peab loksuma selles tigubussis. Ma parema meelega magaksin kraavis, kui loksuksin postist postini. Lihtsalt niiii mõttetu.





* Tegelikult on kõik siiani suurepärane ja ma armastan meie pisikest metsapealinna endiselt sama palavalt ega oska millegi üle eriti kurta. Ühtlasi pean meie kolme toidupoodi täitsa arvestatavateks poodideks, kus on valikut küll ja veel. Aga paraku ei olnud minuga sama meelt meie "imeline" hääletaja, kes umbes poolteist nädalat tagasi küüti palus, kui me Ugalast kodu poole liikusime. Olime suht bussijaama lähistel, kui järsku Joosep mainis, et näe – hääletaja, kas võtame peale? Muidugi. Ilm oli ka suht nadi ja pealegi, kui võimalus on kedagi aidata ja head teha, siis mina olen käpp, sest muidu olen tavaliselt ju mina see, kes on abivajaja rollis. Aga ausalt, selleks ajaks, kui jõudsime küüdipaluja sihtkohani, oli mul villand sellest tagaistmel vigisevast pässist ja suutsin ainult mõelda, et kui peaks veel ühe mokakobina kuuldavale laskma, lajatan vastu ka. Ma ennist püüdsin ka muidugi seletada ja kaitsta meie armast kodupaigakest, aga no kogu mu eelnev jutt mõjus sellele vennikesele nagu soe õhk.

Pealegi, kui need maakonnaliinid on nii nadid, siis tehku selleks midagi, et muuta oma liikumisvõimalusi. Mingu hankigu endale load. Soetagu auto ja sõitku kuhu hing ihkab – kasvõi Kapa-Kohilasse ja ostku oma banaanid sealt.

Enne autost väljumist vaatas veel aknast välja ja lausus mingil eriti laiskleval häälel, et ei teagi, kas täna enam viitsibki rohkem midagi teha... no ei tea jah. Vingumine võttis vist kogu energia ära ja eks see kell ole ka juba neli pärastlõunal. Mingu ja kosugu nüüd natuke, et homne päev jätkata oma mantraga. Peatasime auto kinni, onu haaras oma kodinad ja lahkus kordagi tänamata. Lõpuks ometigi sai vaene inimhing oma Puiatu põldude ja metsade vahele, sest seal on ju vähemalt kolm Selverit ja Maxima, mis on vähemalt kahe iksiga Maxima, sest noh, tavaline oleks nii lamp ju. Coopist ei hakka ma parem rääkimagi.

Kuidas Teil hääletajatega on läinud? Kas üldse võtate hääletajaid peale?

• hästi palju erinevaid komme
• Salvesti praekapsas
• piim
• Vichy sidrunimaitseline mullivesi
• piimapulber
• Pöialpoisi verivorstikesed
• mahl
• glöggi

Ma ei tea, mida kirjutada. See esimene lause tundub juba maru absurdne ja totakas, mida siia üldse alustuseks kirjutada. Kuid kuna üks putukas (loe: Linda) koguaeg räägib, et Tal pole mitte midagi koolis teha (sest tänapäeval ju noored vist koolis õppimisega ei tegelegi), siis mõtlesin, et teen üllatusliku kiirpostituse, kust Lindake saaks omale elutarkusi ammutada.
Niisiis, istun voodis ja "vahin" monitori, pea on tühi ja sõrmed takerduvad klahvide taha, sest kui mu aju keeldub väljastamast käsklusi sõrmedele, siis ei saagi kirjutamine sujuvalt kulgeda.
Ma otsustasin, et kirjutan järgmisest lõigust kogu teksti ilma tühikuteta, et Teil oleks natukenegi põnevam lugeda.
MakirjutasintänaLindasünnipäevablogipostituselesellisekommentaarijaarvasin,etseesaabolemapäriskeerulinelugemine,agamaolenvistomapimedusesäraunustanud,etsilmadonühedvõimsadasjandused,sestLindareaktsioontühikutepuudumiseleolitäiestinull.Selleasemel,ethakataräuskama,etKaiii,kustühikudonvõietmiksSaniikirjutasid,siislalisesTa,etkuinunnukommentaarseeonjamiumiu.Oii,kellonjubaülesüdaööjajärgminekuupäevkukkus.Mulleeimeeldiseekohesugugi.Oleksineelistanudjõuda22numbrisisse.Ah,aitabsellestjamast.

Käisime täna Janeti ja Joosepiga toidupoes ja eriliseks teeb asja see, et me ei käi just väga tihti koos shoppamas. Täna, peale seitset koosveedetud aastat, sain ma lõpuks teada,et miks küll eelistab minu teine pool üksi poes käimist. Nimelt ei meeldi Talle see, kui Janet käib poes riiulite vahel kaasas, sest siis tunneb Joosep vastutust jälgida koera, isegi siis, kui selleks pole mitte mingit põhjust. Nägijate probleem see nägemine.
Igatahes leppisime kokku, et ma olen nõus jätma Janeti kohta hoidma. Janet on vägagi hea kohahoidja ja kui ütlen, et hea kohahoidja, siis pean silmas loomulikult seda, et ei liigu kuskile ära ja ei lähe omapäi shoppama või niisama jalutama. Seega võin olla kindel, et mingil hetkel ei kostu üle poe megafonidest teade: "Tähelepanu-tähelepanu! Üks juhtkoer otsib oma peremeest ja jalutab poes üksi ringi!"
Nagu ühel juhtkoerakasutajal muistsel aal juhtus. Koer jäi ka kenasti kohta hoidma, aga ainult nii kauaks, kuni peremees silmapiirilt kadunud oli, siis otsustas juhtkoer minna ja oma aega sisustada millegi paremaga, mis rohkem mokka mööda.
Janet aga lamab, lamab, lamab ja lamab ning kui Tal oleks käekell või lausa stopper, siis ma kujutan seda nii elavalt ette, kuidas seda kannatamatult piidleks ja nii kui Tema etteantud aeg läbi saab, hakkab üle poe kostuma üksikuid hädahaugatusi, mis kõlaksid inimkeeli tõlgitult järgmiselt: "Mind on unustatud! Tulge mulle järgi! Ma ootan! Mulle ei meeldi oodata! Kas kuulete?! Ärge unustage mind...ma olen ikka veel siin üksi! Kaiiiiii!!!!"
Jep, nutikamad lugejad on vist juba aru saanud, et tänased hilisemad poekülastajad said kuulata ühe juhtkoera aariat...kui mitte tervet vaatust, siis osa sellest kindlasti. Meie kärutasime ostukäruga rõõmsalt poeriiulite vahel ringi, jõudsime piimaletini ja tuli esimene vaiksem haugatus. Ignoreerisime, kuid järgmise haugatuse peale saatsin Joosepi korda lööma. Ise ma ei saanud ju teadupärast minna, sest n-ö mu silmad olid ootesaalis lamamas ja neid oligi vaja minna rahustama. Joosep tuli tagasi, kuid vaid hetkeks, sest siis hakkas Janet nõudlikumalt haukuma ja nii ma andsin Joosepile uue korralduse, minna ja tuua see hädapätakas minu juurde. Oh seda rõõmu, kuid mina ignoreerisin Janetit, sest niigi oli halb variant see, et sai oma haukumise provokatsiooniga seda, mida oli endale eesmärgiks seadnud - tähelepanu.
See on nagu lapsega, et lapse jonnile ei tohi järgi anda, sest järjest raskemaks olukord muutub ja lõpuks ei vali laps enam kohta ka, et kus röökima pistab ja halvimal juhul end ka selili muda sisse viskab. Kuid kui lapsevanematele, kellel on poes röökiv laps põrandal, vaadatakse pigem kaastundlikult otsa, või tänatakse Jumalat, et nende laps selline pole, või mõeldakse, et vot sellepärast meie endale lapsi ei muretsegi, või mõeldakse, et mina kasvatan küll oma lapse teistmoodi üles ja väldiksin juba eos selliste piinlike hetkede tekkimist. Aga haukuvale koerale ja Tema peremehele vaadatakse pigem sellise pilguga "Issand, kui kasvatamatu ja halvasti käituv koer ja ise veel juhtkoer".
Lisaks julgen ma kahelda, et ma leiaksin sellise asutuse, kus ollakse nõus kannatama koera haukumist, et saaks seda mingilgi moel välja treenida ja kas see on üldse enam võimalik. Ma tegelikult olen ma suures osas selle olukorra ise põhjustanud, kuna ma kasutan võimaluse korral äärmiselt vähe nägija abi ja seega on Janet minuga igalpool kaasas, kõik võimalikes ja võimatutes kohtades. Sellise privileegiga on preili juhtkoer ära hellitatud. Kuid samas positiivse asjana võib vaadelda asja nii, et tänu mitmekülgsetele keskkondadele, on juhtkoer Janeti kogemustepagas üüratu ja oskab end tsiviliseeritult ülal pidada. Janet on lihtsalt hella hingega, sest kodus üksi olemist pole Ta kunagi seedinud, aga nüüd ei kannata üle 10 minuti üksi poes kohta ka hoida. Saba kinni, nokk lahti...nokk kinni, saba lahti!

Lugu millest soovin Teile siin kirjutada juhtus minuga mitu suve tagasi, kui parasjagu liikusin Kilingi-Nõmmes kodu poole. Tol päeval oli tohutult ilus päikesepaisteline ilm, täielik tuulevaikus, linnukesed okstel edevalt siristamas ja vaimusilmis kujutasin endale ette, et taevas on helesinine, kus õigevaikselt istuvad mõned lumivalged pilvetombukesed nagu lambad karjamaal.
Koduni oli mul veel jäänud mõned sajad meetrid, kuid hetke pärast, kui olin kohalikust toidupoest möödunud, kuulsin selja taga mingisugust tausta lärmi.hetk hiljem sain aru, et tegu ei olegi lärmiga, vaid keegi naisterahvas hüüab kedagi:"Tütarlaps-tütarlaps!"
Sellest hoolimata liikusime heatujuliselt ja reipalt Janetiga edasi,  kui äkitselt püüdis mu kõrv kinni lause:"Hei, tüdruk koeraga!" ja just sel samal hetkel sain aru, et too naisterahvas hüüab ju mind! Momentaalselt peatusin ja keerasin end häälesuunas, kuulsin kuidas tatsuvate sammude lähenedes saabus minu juurde kergelt ohkiv vanem proua, kellega algas äärmiselt kummaline dialoog ja kes terve vestluse aja suhtles minuga nagu oma vana hea sõbrannaga.
Proua õnnelikul häälel:"Tere! Ma olen Teid mitu korda näinud. Kas elate siin?"
Mina sõbralikult:"Tere! Jah, ma elan siin."
Proua jätkas reipal häälel:"Ahah, aga kui kaua Te siin elanud olete? Ma küsin sellepärast, kuna vaadake ma olen pensionil olev naistearst ning kõik Kilingi-Nõmme naised käisid minu juures vastuvõtul, aga vaat Teid pole ma küll näinud..."
Mina veidi kohmetult:"Jah, me kolisime siia seitse aastat tagasi."
Proua rõõmsalt:"Ahjaa, ma läksin sel ajal just pensionile, kuigi vahete vahel teen ikka kodus ka vastuvõtte."
Mina kohmetult:"Ahah."
Proua veidi uudishimulikult:"Aga vabandust, kas ma tohin Teilt midagi küsida?"
Mina sõbralikult:"Jah, ikka tohite."
Proua:"Millal Te selle endale saite?"
Mina pööritasin silmi ja küsisin äärmiselt segaduses oleval häälel:"Eee, mille?"
Proua äärmise ettevaatlikusega:"Ma mõtlen..." proua kummardus mulle lähemale ja sosistas nii, justkui kardaks suurt saladust välja lobiseda"...et millal Te pimedaks jäite?"
Mina lõbusal häälel:"Aaa,juba mõned aastad tagasi."
Proua üllatunul häälel:"Ja ise nii rõõmsameelne!?! Igatahes, kui soovite vastuvõtule tulla, siis mina olen alati olemas ja mina Teie puudele kuidagi viltu ei vaata."
Enne minekut proua veel patsutas reipalt ja tunnustavalt mind õlale, pistis pihku mulle oma visiitkaardi ning jooksis toidupoe poole. Mina seisin hetke selles kummastavas vaikuses ja mõtlesin, et mis huvitav kohtumine.

Plirts-plärts käes on märts, kuigi plirtsust ja plärtsust on asi kaugel ja seega pole mul midagi märga siia kirjutada, aga ma võin anda Teile ülevaate sellest, et mis toredaid asju tänasel kuival päeval juhtus:
1. Minnes täna Toomemäele (no see on see tore mägi, kuhu ma alati suudan ära eksida), aga see ei heiduta mind ega peleta eemale, vaid lolli järjekindlusega proovin uuesti, no ja iga loll jõuab ka ükskord sihile ja nii ka mina. Täna (või siis juba eile ehk 1. märts) oli siis see õnnelik päev, kus ma esimest korda suutsin Toomemäe ületada nii, et ma ei eksinudki ära, vaid avastasin koos Janetiga palju pimedasõbralikuma tee. No ma pidin treppidest üles minema ja siis üle Toomeka kõndima ja siis kuskilt x-kohast treppidest uuesti alla minema, et jõuda Lossi tänavasse. Algus oli kõik sama, aga lõpu tegime nii, et ilma treppideta jõudsime Lossi tänavale ja mina, kes ma olen hull trepifoobik, see on päeva parim leid, ma ütlen Teile! ;)
2. Janet ei teinud täna mitte ühtegi viga. Hip-hip, HURRAA!
3. Karlovas on nii tore pood nimega Meie, mis asub Võru tänava ääres. Nimelt läksime Maci ja Elliega poodi, aga kuna Ellie ei ole juhtkoer, siis tema ei tohi tulla toidupoodi, aga et ta end väga kurvalt ei tunneks, siis jätsime talle juhtkoer Janeti seltsi. Läksime Maciga käsikäes poeriiulite vahele, kui kohe oli müüja meie juures ja uuris kas meil on abi vaja, sest arvas vist, et me oleme mõlemad pimedad...
Kuna Janet oli nii tubli, siis ostsin talle preemiaks närimispulki ja kui kassast liikusime tagasi koerte juurde, siis otsustasin, et annan maiustusepaki Janetile, et las veab ise oma maiustusi. Kui hakkasime poest välja minema, siis see sama poemüüja avas meile ukse ja ütles häälel, milles oli natuke üllatumist ja heldimust:"Ooii, kas Teie viite šhokolaadi nii koju..." Minu süda kuulub nüüd sellele müüjale ja Meie toidupoele!
4. Täna sain veel teada, et Mallukas (jaah, see sama kuulus ja tuntud Mallukas, kes blogib, või no kes ei blogiks, aga temal on lihtsalt mega palju jälgijaid) saadab mulle jaki, mida olen otsinud niiiiiiiiii pikalt ja ma saan selle vist täitsa tasuta, sest kui küsisin, et palju maksab, siis ainult naeris ja uuris, et kuhu jaki saatma peab. No sellisel juhul saab siin olla ainult kaks varianti:
a. see on kas hirmkallis
b. või see on tasuta
5. Mac kinkis mulle täna uue külmkapimagneti ja see magnet on poolik tassike, mille peal on Tartu kaarsild. Mac ütles, et igal õigel tartlasel peab olema vähemalt üks Tartu sümboolikaga asi. Ma nüüd hakkasin neid tassikesi koguma, sest Viljandi turismiinfos müüakse samasuguseid külmkapimagnetist tassikesi, mille peal on Viljandi linna sümbol, ehk punane maasikas. Ma tahan-tahan-tahan neid tassikesi!

Selverisse ühte asja ostma, mille eile ära unustasin. Jäin hetkeks näokreemide juurde seisma ja kohe astus mulle ligi nii umbes 70. aastane vanaproua, kes küsis minult, et kas ma saaks teda aidata? Eee..nojah, ma oma mustas mantlis näen tõesti Selveri töötaja moodi välja?! Igastahes oli proual mure, et tema tahtis endale näokreemi, mis kortsud ära võtaks, et mina kui noor inimene võiks talle soovitada. Temal nimelt olevat vene mees, kes muidu hakkab teisi naisi vaatama. Sellises hädas tuleb ikka abikäsi ulatada! Sain soojad ja siirad tänusõnad ja endale kogu päevaks hea emotsiooni."

-----

Seoses selle looga meenus minu enda üks pisikene poeseiklus. Mul on tegelikult värvikaid poeseiklusi rohkem kui üks, aga see on see üks ja ainus lugu, mis siiani on kõige eredamalt meeles ning ikka ja jälle saab seltskonnas selle üle lõkerdatud.Lugu siis järgmine:
"See juhtus kuskil paar-kolm aastat tagasi ja väga oli vaja minna sõbrannaga toidupoodi poodlema, kellel samuti oli nägemispuue või olgem täpsemad...minul oli tol ajal veel nägemisjääk ja sõbranna oli puhta pime. Kui rääkida minu tolleaegsest nägemisjäägist, siis nägin suhteliselt vähe (nt punast ja erkkollast värvust, tumedaid kogusid ning läikivaid esemeid), aga olin õppinud seda vähest kasutama oma igapäevaste toimetuste tegemisteks, mis tagas mulle koos julgusega suure iseseisvuse. Siinkohal on paslik kasutada ütlust: tegijal juhtub nii mõndagit, mõtlejal mitte midagi!
Seadsime sammud siis Port Arturi toidupoe poole. Minu tavaline komme oli siis selline, et läksin poodi sisse ja uurisin hoolega, et kas kuskilt hakkab silma punane liikuv laik (loe: toidupoe klienditeenindaja, kes mööda müügisaali liigub ja kaupa riiulitesse paneb). Minu õnneks ei pidanud kaua ootama, kui äkki märkasin, et üks punane laik vuhises meist mööda ja kähku ütlesin tollele pimedale sõbrannale:"Tule, lähme ruttu järgi!" No nii me siis jälitasime seda punast laiku, kui äkki see punane laik piimaleti juures seisma jäi ja miskit omale korvi tõstis. Mnjah, eks esimene lammas läheb ikka aia taha. Ma püüdsin siis teha nägu, et mina eii tea midagi ja kähku tirisin sõbranna eemale. Tema ei saanudki kohe aru, et miks ma ähmi täis olen, aga kui selgitasin olukorda, siis liikusime naeru kihistades edasi...
No jõudsime siis soovitud kondiitritoodete leti äärde ja mõtlesime hoolega, mida me sooviksime õhtuseks maiustamiseks osta, et kas maasika-jogurtikooki või mustika-vaarika korvikesi vms. Kuna silmanägemist eriti polnud ja aru ei saanud, et mis neil õige seal klaasi taga on, siis otsustasime, et parem küsime teenindajalt. Ma ajasin siis end sirgu ja üritasin leti tagant märgata jälle seda tuttavat punast laiku, kelle poole pöörduda ja peale mõne minutilist ooteaega märkasingi laiku ning küsisin:"Vabandage, milliseid kooke Teil siin müügil on?"
Mille peale saime vastuseks:"Ma ei tea, et mina ostan vormileiba. Koogid on natuke edasi."
Mnjah, ühesõnaga keset põrandat olid leivakastid. Meie, ehk poolpime ja pime, ühel pool ja teisel pool oli lihtsalt juhuse tahtsi jälle üks punase jopega poekülastaja (ja mine Sa hullu tea, keegi ei välista, et see ei olnud see sama , keda alguses piimaletini jälitasime).
Kokkuvõtteks oli lihtsalt tore sõbranna Selveri juhtumit lugeda, sest ma kujutan ette, et tollel punase jopega poekülastajal, oli ka hiljem sõpradele midagi vahvat rääkida, näiteks seda kuidas pimedad valgete keppide ja juhtkoertega teda mööda poodi jälitasid...