Kuidas memmeke otsustas lõpuks minust lahti saada ja mind kassasse suunas

Ei, siin postituses (ja kui aus olla, siis ega ka järgnevates) ei tule juttu sellest, et mismoodi ma käin memmekesi ahistamas ja kiusamas. Tegelikult lugu ise on vägagi südamlik ja armas. Nimelt oli mul järjekordselt vaja minna toidupoodi, sest teadupärast üks tingimusi elus püsimiseks on söömine. Jõudsime Džännuga poodi ja kuna müüjal oli parasjagu kliendid, siis võtsin nõuks kannatlikult oodata, mil saaksin paluda kedagi töötajatest endale appi. Paraku ei pidanud ma sugugi pikalt ootama, sest minu juurde astus ligi üks sümpaatne memmeke, kes uuris, kas mul oleks abi tarvis. Ma siis selgitasin memmekesele, et mul oleks vaja töötajat, kes aitaks mul oste sooritada, mille peale memmeke lahkelt pakkus ennast. Ma olin meeldivalt üllatunud ja mõtlesin, et vaat kui armas, aga hoiatasin, et mul on ikka päris palju asju vaja, aga kuna memmeke ei heitunud sellest, siis haakisin end rõõmsalt tema käevangu ja suundusime poeriiulite vahele "rallima". Me vahepeal liikusime nii aeglaselt, et mul kihkus naer peale tulema, kuid seda mitte mingilgi moel pahatahtlikusest, vaid olukord ise oli vahepeal minu jaoks niivõrd humoorikas, kuidas noor ja krapsakas pime koos liikumisraskustega memmekesega aegluubis mööda poodi toidukraami otsivad. Minu poe checklist oli järgmine:
  • hästi palju erinevaid komme
  • Salvesti praekapsas
  • piim
  • Vichy sidrunimaitseline mullivesi
  • piimapulber
  • Pöialpoisi verivorstikesed
  • mahl
  • glöggi
Ma olen südamepõhjani tänulik ja liigutatud memmekese abivalmidusest ja andkem memmekesele au, sest ta suutis peaaegu kõik minu soovitud kraami mulle leida. Kuigi memmeke oli üpris hämmingus, kui ma ostsin lõpuks kuus pakki kommi. Ta veel kordas mitu korda üle, et Sul on nüüd kolm pakki kommi ja nüüd on Sul viis pakki kommi ja nüüd kuus pakki kommi...kas kõiki neid ikka soovin jne. Siis loetles mulle mustmiljon verivorsti nime üles, aga ma polnud millegagi rahul, sest minu soov oli saada neid miniverivorstikesi...lõpuks leidsime need...viimastena :D
Salvesti praekapsa leidmine osutus kõige keerulisemaks ja siis lõpuks otsustas memmeke, et jätab mu hetkeks riiulite vahele seisma. Tagasi tulles hoidisgi memmeke käes Salvesti praekapsast, aga lisas, et see on porgandiga. Minu nägu tegi mingisugust grimassi (mitte vinguvat, vaid ebakindlat). Memmeke uuris murelikul häälel, et kas ma ei soovi porgandiga praekapsast? Noh, kui aus olla, siis oleksin tõepoolest valinud ilma porgandita, aga ma ei saanud ju ometigi memmekesele öelda, et raisk, korista see porgandiga kapsas mu silme alt ära ja otsi mulle ilma porgandita kapsas. Võtsin siiski selle porgandiga variandi ja võin nüüdseks kinnitada, et see on isegi maitsvam kui tavaline praekapsas. Igatahes pistsime kapsa korvi ja ilma edasi uurimata, et kas mul on veel mingeid soove, lausus memmeke: "Ma juhatan nüüd Su kassasse."
See oli lihtsalt nii naljakas, sest see oli väga konkreetne ja selge vihje sellele, et tõmba uttu, rohkem ma Sind ei jaksa aidata. Südamesse ma seda mitte mingilgi moel ei võtnud, vaid olen rõõmus sellegi abi eest :D

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Kuid kuidas peaks lähenema? Selge vast see, et suure lärmiga su nina alla kargamine teeks teid ärevaks, kuid kuna mul kogemust pole, siis sooviksin küll teada :) ehk oled kirjutanud ka sellest..ja kuidas sa inimesi usaldad poes? Kas maksad kaardiga või sulas - kui sulas, siis on ju päris lihtne petta sind või mitte?

    VastaKustuta
  2. See sõltub olukorrast ja lärmist...
    Kui on rahvarohke koht, siis tuleks tulla pimeda lähedale, asetada käsi tema randmele või õlale ja samal ajal küsida, et kas on abi tarvis või kuidas saaksin teid aidata. Kui ümberringi on suht vaikne, siis piisab täiesti ka sellest, kui lihtsalt kõnetad pimedat (vahel võib juhtuda, et kohe esimesel korral pime ei reageeri, kuna ta võib arvata, et see oli kellegile teisele suunatud, sest kui me arvaks, et iga abi pakkumine on meile suunatud, siis oleks see ka veider...nagu kipub nende teretamistega olema...kõik tered ei ole pimedatele, vahel juhtub selline kummaline asi, et meie selja taga olevale inimesele öeldi hoopis tere).
    Oluline ongi siin lihtsalt meeles pidada, et pimedat inimest pole vaja karta ja ei ole tarvis peljata, et oii, isver-sussver, ma ei oska ju pimedaga õigesti käituda või issake, mis siis saab, kui ma midagi valesti teen või ütlen. See kõik on asjatu hirm ja põdemine, lihtsalt astuge ligi ja suhelge vabalt ;)
    Mina maksan nii sulas, kui ka kaardiga. Kui keegi tahab mind petta, siis las petab, see jääb tema südametunnistusele, aga üldiselt eurod on hästi pimedasõbralikud, sest paberraha on erisuurusega ja mündid on samuti eri suuruse ja mündi servad on erineva mustriga ning need ongi spetsiaalselt pimedate tarbeks nii tehtudd.
    Nonii, sai pikk ja segane jutt, aga loodetavasti oli mingi osa sellest ikka arusaadav ka :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oli ikka ausaadav! Mina isiklikult ei kardagi erivajadustega inimesi ja püüan oma lapsele ka alati ausalt rääkida, miks mõni inimene on just selline ja et ei pea kartma või isegi haletsema. Inimesed, nagu me kõik ja õpitud abitust võib kohata jumal teab kus. Olen õppinud sotsiaaltööd ka ehk ka seetõttu "tolerantsem", kui nii saab öelda. Otse inimeselt õppida on aga palju põnevad, kui kuiva teooriat lugeda :)

      Kustuta
  3. Tahan küsida teistlaadi küsimuse, et kas vahel naudid unenägusid ka, et seal ju näed ?
    Et ärkvel olles on kõik pime..
    ei oska hästi seletad aga loodan, et said aru..

    VastaKustuta
  4. Oleneb unenäost :D
    Kui keegi mind mootorsaega taga ajab killimise eesmärgil või mustmiljon ämbliku tahavad mu elusalt ära õgida, siis ma ei naudi :D
    Kuid selliseid ilusaid ja meeldivaid unenägusid vaatan meeleldi, aga need raisad kipuvad alati hea koha pealt katkema, sest äratuskell hakkab helisema...Murphy vist ;)

    VastaKustuta

Back
to top