Plirts-plärts käes on märts, kuigi plirtsust ja plärtsust on asi kaugel ja seega pole mul midagi märga siia kirjutada, aga ma võin anda Teile ülevaate sellest, et mis toredaid asju tänasel kuival päeval juhtus:
1. Minnes täna Toomemäele (no see on see tore mägi, kuhu ma alati suudan ära eksida), aga see ei heiduta mind ega peleta eemale, vaid lolli järjekindlusega proovin uuesti, no ja iga loll jõuab ka ükskord sihile ja nii ka mina. Täna (või siis juba eile ehk 1. märts) oli siis see õnnelik päev, kus ma esimest korda suutsin Toomemäe ületada nii, et ma ei eksinudki ära, vaid avastasin koos Janetiga palju pimedasõbralikuma tee. No ma pidin treppidest üles minema ja siis üle Toomeka kõndima ja siis kuskilt x-kohast treppidest uuesti alla minema, et jõuda Lossi tänavasse. Algus oli kõik sama, aga lõpu tegime nii, et ilma treppideta jõudsime Lossi tänavale ja mina, kes ma olen hull trepifoobik, see on päeva parim leid, ma ütlen Teile! ;)
2. Janet ei teinud täna mitte ühtegi viga. Hip-hip, HURRAA!
3. Karlovas on nii tore pood nimega Meie, mis asub Võru tänava ääres. Nimelt läksime Maci ja Elliega poodi, aga kuna Ellie ei ole juhtkoer, siis tema ei tohi tulla toidupoodi, aga et ta end väga kurvalt ei tunneks, siis jätsime talle juhtkoer Janeti seltsi. Läksime Maciga käsikäes poeriiulite vahele, kui kohe oli müüja meie juures ja uuris kas meil on abi vaja, sest arvas vist, et me oleme mõlemad pimedad...
Kuna Janet oli nii tubli, siis ostsin talle preemiaks närimispulki ja kui kassast liikusime tagasi koerte juurde, siis otsustasin, et annan maiustusepaki Janetile, et las veab ise oma maiustusi. Kui hakkasime poest välja minema, siis see sama poemüüja avas meile ukse ja ütles häälel, milles oli natuke üllatumist ja heldimust:"Ooii, kas Teie viite šhokolaadi nii koju..." Minu süda kuulub nüüd sellele müüjale ja Meie toidupoele!
4. Täna sain veel teada, et Mallukas (jaah, see sama kuulus ja tuntud Mallukas, kes blogib, või no kes ei blogiks, aga temal on lihtsalt mega palju jälgijaid) saadab mulle jaki, mida olen otsinud niiiiiiiiii pikalt ja ma saan selle vist täitsa tasuta, sest kui küsisin, et palju maksab, siis ainult naeris ja uuris, et kuhu jaki saatma peab. No sellisel juhul saab siin olla ainult kaks varianti:
a. see on kas hirmkallis
b. või see on tasuta
5. Mac kinkis mulle täna uue külmkapimagneti ja see magnet on poolik tassike, mille peal on Tartu kaarsild. Mac ütles, et igal õigel tartlasel peab olema vähemalt üks Tartu sümboolikaga asi. Ma nüüd hakkasin neid tassikesi koguma, sest Viljandi turismiinfos müüakse samasuguseid külmkapimagnetist tassikesi, mille peal on Viljandi linna sümbol, ehk punane maasikas. Ma tahan-tahan-tahan neid tassikesi!
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2014
(139)
-
▼
märts
(15)
- Koonulood
- Janeti vallatused
- Küsimusi tööintervjuult
- Rõõmu kui palju
- Lõpuspurt ja Janeti uus vana sõber
- Väärt nõuanded esimeseks kohtinguks
- Kevadest, sõprusest ja huumorist
- Natuke kõigest
- Külmetus, Python ja käpad
- Joosepi moodi
- Kisub viltu
- Mul on väga halb olla ja mul on õigus natuke joriseda
- Muuseumipäev
- Teoreetiliselt ja reaalselt
- Plirts-plärts käes on märts
-
▼
märts
(15)
0 kommentaari:
Postita kommentaar