Millal Te endale selle külge saite?

Lugu millest soovin Teile siin kirjutada juhtus minuga mitu suve tagasi, kui parasjagu liikusin Kilingi-Nõmmes kodu poole. Tol päeval oli tohutult ilus päikesepaisteline ilm, täielik tuulevaikus, linnukesed okstel edevalt siristamas ja vaimusilmis kujutasin endale ette, et taevas on helesinine, kus õigevaikselt istuvad mõned lumivalged pilvetombukesed nagu lambad karjamaal.
Koduni oli mul veel jäänud mõned sajad meetrid, kuid hetke pärast, kui olin kohalikust toidupoest möödunud, kuulsin selja taga mingisugust tausta lärmi.hetk hiljem sain aru, et tegu ei olegi lärmiga, vaid keegi naisterahvas hüüab kedagi:"Tütarlaps-tütarlaps!"
Sellest hoolimata liikusime heatujuliselt ja reipalt Janetiga edasi,  kui äkitselt püüdis mu kõrv kinni lause:"Hei, tüdruk koeraga!" ja just sel samal hetkel sain aru, et too naisterahvas hüüab ju mind! Momentaalselt peatusin ja keerasin end häälesuunas, kuulsin kuidas tatsuvate sammude lähenedes saabus minu juurde kergelt ohkiv vanem proua, kellega algas äärmiselt kummaline dialoog ja kes terve vestluse aja suhtles minuga nagu oma vana hea sõbrannaga.
Proua õnnelikul häälel:"Tere! Ma olen Teid mitu korda näinud. Kas elate siin?"
Mina sõbralikult:"Tere! Jah, ma elan siin."
Proua jätkas reipal häälel:"Ahah, aga kui kaua Te siin elanud olete? Ma küsin sellepärast, kuna vaadake ma olen pensionil olev naistearst ning kõik Kilingi-Nõmme naised käisid minu juures vastuvõtul, aga vaat Teid pole ma küll näinud..."
Mina veidi kohmetult:"Jah, me kolisime siia seitse aastat tagasi."
Proua rõõmsalt:"Ahjaa, ma läksin sel ajal just pensionile, kuigi vahete vahel teen ikka kodus ka vastuvõtte."
Mina kohmetult:"Ahah."
Proua veidi uudishimulikult:"Aga vabandust, kas ma tohin Teilt midagi küsida?"
Mina sõbralikult:"Jah, ikka tohite."
Proua:"Millal Te selle endale saite?"
Mina pööritasin silmi ja küsisin äärmiselt segaduses oleval häälel:"Eee, mille?"
Proua äärmise ettevaatlikusega:"Ma mõtlen..." proua kummardus mulle lähemale ja sosistas nii, justkui kardaks suurt saladust välja lobiseda"...et millal Te pimedaks jäite?"
Mina lõbusal häälel:"Aaa,juba mõned aastad tagasi."
Proua üllatunul häälel:"Ja ise nii rõõmsameelne!?! Igatahes, kui soovite vastuvõtule tulla, siis mina olen alati olemas ja mina Teie puudele kuidagi viltu ei vaata."
Enne minekut proua veel patsutas reipalt ja tunnustavalt mind õlale, pistis pihku mulle oma visiitkaardi ning jooksis toidupoe poole. Mina seisin hetke selles kummastavas vaikuses ja mõtlesin, et mis huvitav kohtumine.

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Aga mis vastuvõtte Ta siis korraldab? :D
    Eriline tase oli muidugi visiitkaardi pihku pistmine Sulle, et noh loe sealt pealt või nii. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Günekoloogilisi Eret, ikka günekoloogilisi…

      PS. Visiitkaart on emale…toimib natuke võrkturundusena :P

      Kustuta
  2. :) sinu rõõmuks või kurvastuseks pean ütlema, et 5 kuni 10 aasta pärast ei imesta sa enam selliste küsimuste üle, kuna peaaegu kõike on juba mitu korda küsitud.
    PS
    Visiitkaardi andmisega tegi too arstju tegelikult õigesti. Ta oletas, et ju pimedal tüdrukul on keegi, kes vajadusel numbri sealt ära loeb, kui tüdruk tahab naistearsti juurde pääseda ning nagu reaalset olukorda arvestades, oletas ta õigesti. Võimalik ka ju, et ta oli Kaid saatjaga varem näinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    2. Artur, ma ei imestanud küsimuse üle, vaid mind pani imestama või üllatama selle naise olek, et kogu vestluse aja suhtles minuga nagu me oleksime maailma parimad sõbrannad ja väga head vanad tuttavad, hihi.

      Kustuta

Back
to top