On tore, kui Sul on sõpru, kes Sulle aeg-ajalt kõik ausalt välja prantsatavad. See muidugist ei tähenda automaatselt kohe seda, et neil oleks alati ilmtingimata õigus, kuid hoolimata sellest eelistan ma iga kell pigem otse välja ütlemist, kui mingite oma jaburate mõtete edasist genereerimist, mis vahel võivad lausa kosmoseni ulatuda.

Näiteks üks minu sõbranna saatis mulle järgmise päeva hommikul, peale selle postituse lugemist, Messengeri sõnumi, kus avaldas arvamust.
"See, kuidas Sa Joosepist kirjutasid, kõlas tüdinenud ja tülpinud naise jutuna, kes on 40-aastat abielus olnud ja on abielus ainult harjumuse tõttu, mitte seepärast, et oma meest armastab".

Ei no ma lugesin rahulikult sõbranna arvamuse läbi ja ega no mis ma ikka kosta oskasin. Ma lihtsalt ei nõustunud öelduga. Juhtisin tähelepanu hoopis sellele, et kogu lugu oli väikese sarkasmi- ja huumorinoodiga kirjutatud. Pealegi... Miks ma peaksin olukorda ilustama. Mind ajaski kogu see puhumine, nuuskamine, lörin ja lurin närvi, kuid samas ka itsitama. Mina ei tea, võib-olla teisi ei aja, kui nad ei saa öö otsa sõbagi silmale ja siis ärkavad hommikul sellest hoolimata säravate ja puhanuna. No palju õnne! Mina nii ei oska ega suuda. Ja mis ma oleksin pidanud peale näkku aevastamist suurest õnnejoovastusest kriiskama, et tahaan veel, aevasta veel mu peale! :D

Ja eile helistas mulle veel üks teine hea sõbranna, kes esimese asjana, kui ma kõne vastu võtsin, küsis: "Issand, ma oleksin peaaegu küsinud, et kas räägin ikka Kaiga..."
Ma olen lihtsalt veits häälest ära, või no päris korralikult olen häälest ära. Igatahes peale seda, kui see fakt oli kinnitust saanud, et mina olen ikka mina, siis tuli järgmine küsimus: "Miks Su kuradi blogi nii ebapopulaarne on, ah?!"
Hah, kaks päeva tagasi väitis just vastupidist, et mul on pop ja noortepärane blogi, aga no ma mõistan sõbranna ängi. Ta lihtsalt on veits närvis ära, et sellel auhinnamängul nii vähe osalejaid on. Lausa kaks tükki. Palju neid siis ikka vaja on... :D

Ei, tegelikult ma ei osanud sõbrannale adekvaatset selgitust anda, et miks too postitus nii ebapop on, sest kõikide teiste postituste reiting on 3x kõrgemad. Aga no mis teha, inimesed pole paraku kursis antud muusikaga ja ei tea, millest ilma jäävad. Umbes midagi sellist ma pudrutasin sõbrannale ka toru otsas, mille peale sain ma "Ärapanijast" tuntuks saanud Peeter Ojaemotsionaalse vastuse: "Pask küll, sitt! Kogu vedel sitt, ämbri sitt!"

Tegelikult on nüüd selline lugu, et ma pean sõbrannale helistama ja mitte just maailma parimat uudist teatama. Võiks öelda, et thank god, et ma antud hetkel teises maakonnas asun. Mul lihtsalt täna hommikul ühtäkki meenus, et mul on 22. detsembril (päev pärast kontsertit) Pärnus kopsuarsti ja endokrinoloogi aeg, mida olen pikkisilmi oodanud ja isegi, kui stardiksin Tartust kõige esimese Pärnu bussiga, siis ma ikka ei jõuaks õigeks ajaks kohale, nii et... Aaa, ma ei saa ju helistada, mul pole enam häält. Õigemini kaks sekundit tagasi mul veel oli mingisugunegi varesekraaks, aga need hääleriismed kadusid peale seda ära, kui ma rõõmustasin Joosepi autokooli eksamitulemuse üle! :)

Ühesõnaga, kui keegi on 21. detsembril Tartus või kui tahaks minna Tartusse, aga pole ühtegi parajalt head põhjust, siis osalege auhinnamängus, kus ma juba 19. detsembril loosin välja kaks vabapääset kontsertile "Jõuluks koju ehk suvi käib meil väikeses toas". Ma garanteerin, et see saab olema üks vahetu ja armas õhtupoolik! :)

Eile õhtul sattus Joosep netis ringi surfates näitlejatar Shailene Woodley Youtube kanalile, kuhu on üles laetud video sellest, mismoodi noor näitsik protestib naftatrassi vastu, mis läbiks Dakota osariiki. See ei ole lihtsalt suvaline protest või vastuseis, vaid tegu on üpriski julma ja traagilise looga, mis on USAs kestnud juba kuid, kuid main stream meedia ei pööra sellele olulist tähelepanu. Ega see ei tuleks valitsusele ja investoritele kasuks ka, kui selline julm inimvastane tegu saaks meedias üle määra palju tähelepanu, sest sellisel juhul jookseks tuhanded ameeriklased Standing Rockile kokku ja osutaks samuti vastupanu naftatrassi rajamisele.

Standing Rock - see on indiaanlastele kuuluv püha maa, mida läbib Missouri jõgi ja kus sajandeid on elanud ja tänase päevani paiknevad mitmed indiaanlaste kolooniad, kuid nüüd tahetakse ehitada naftatrass põliselanike maa ja jõe alla.

Täna hommikul vaatasime veel mitmeid videosid sellest, mismoodi indiaanlased on oma püstkojad ja hütid Missouri jõe kaldale ja Standing Rockile püsti pannud ning mismoodi nad võitlevad viimase hingetõmbeni buldooserite ja politseiga, kes lasevad neile julmalt pipragaasi näkku ja ässitavad politseikoeri kallale. Ausalt, mu hing ja süda värisevad, kui ma vaatan, mismoodi indiaanlased kaitsevad vankumatult oma püha maad ja puhast vett. Indiaani mehed, naised ja lapsed - kõik on ühte kogunenud ja lihtsalt seisavad suurte mürisevate masinatega vastakuti.  Indiaanlased korduvalt ütlevad "Water is life" ehk "Vesi on elu". Ilma veeta ei oleks elu ja see on ju absoluutselt tõsi. Kui ei oleks puhast vett, siis lõppeks planeedil Maa peagi meie kõigi ilus elukene otsa. Mul isegi praegu seda siia kirjutades tuleb nutuklomp kurku.

See halastamatu võitlus on kestnud juba kuid ja kuigi esimesed võitlused on olnud indiaanlastele edukad ja buldooserid on taganenud, siis on netis olemas videosid ka sellest, mismoodi järgmistel kordadel tuldi indiaanlasi peletama, lisaks politseile, buldooseritele, pipragaasile ja koertele, koos relvastatud armeega. Sinna relvastatud armeesse kuuluvad snaiprid ja granaadiheitjad. Really!? Kas kogu see tehnika ja relvad on ikka vajalikud? Indiaanlastel pole küll vibusid ega püsse kaasas, osadel on ainult trummid ja laps kaenlas.  Miks ei võiks indiaanlased elada oma pühal maal ja las jääda see Missouri jõgi, mis on nende jaoks ülimalt oluline, puutumata. Jumala eest, kas siis nendel kahvanägudel pole tõesti mingitki kaastunnet või südametunnistust? See, et indiaanlased ei ela kuskil suurlinna pilvelõhkujas või tiheda asustusega elamurajoonis, vaid vabas looduses ja omades laagrites ja püstkodades, ei tähenda, et see pole nende kodu. Kodu nagu see ehitis, kus Sina ja mina elame, mida ei saa sõrmenipsutamise peale kokku pakkida ja mujale nihutada.

Olgugi, et kogu see sündmustik leiab aset teisel pool maakera, siis mind see tuimaks ja ükskõikseks ei jätnud. Kogu see emotsioonidemöll, mis hõlmab endas valu, julgust, tugevust, hirmu, ühtekuuluvust ja sihikindlust, mõjus mulle nii tugevalt, et ma lihtsalt hakkasin neid videosid vaadates nutma. Miski läks minus lihtsalt katki. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema nende inimeste peale, kes soovivad,et elu oleks grammikenegi põnevam ja hakkavad ajaviiteks intriige punuma. Või inimesed, kes miskipärast armastavad oma peakesi vaevata kõiksugu mõttetustega. Nagu see uute parvlaevade teema, kus tõepoolest leidus inimesi, kes tundsid siirast muret selle üle, kas kiluvõileivad jäävad ikka sama suureks või kui ei jää, siis kas hind jäetakse samaks. Ei tead, edaspidi kiluvõikude hind hoopis kolmekordistub ja reisija peab ise oma leiva kaasa võtma. First world problems!

Ma olen üle mitmete aastate taas korralikult külmetusviiruse küüsis. See, et talviti aeg-ajalt kergemat nohukest ja köhakest esineb, no see on tavapärane, kuid palavik on üldiselt minu puhul haruldus. Mu pea võib olla nohust paks ja kurgus võib kriipida nii nagu keegi üritaks liivapaberiga mu mandleid siledaks lihvida, kuid palavikku üldiselt ei ole. Seekord aga lisandus kohutavale ninakinnisusele, lõhna- ja maitsemeelte kadumisele, tugevale kurgu- ja peavalule ka palavik. Ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal mul viimati nii sant enesetunne oli. Aga tegelikult ei tulnud ma siia sugugi rääkima oma külmetusviiruse sümptomitest või halama oma kehvast enesetundest, vaid sellest, et kui armas võib üks inimolend olla.

Eile olin palavikuga siruli voodis. Mattusin mitmete tekikuhjade alla, higistades seal nagu väike põrsas, ise näost lapiline ja "lõhnasin imeliselt". No nagu üks haige inimene ikka lõhnata saab, kui liguneb oma ihuvedelike keskel. Kuigi romantika ja seksikuse seier oli -1000, siis Joosepit see eemale ei peletanud, vaid hoopis käis ja silitas muudkui mu peakest ja ütles, et ma olen ilus ja armas ning uuris iga natukese aja takka, kuidas mul on ja kas vajan midagi. Hell yeah, ma soovisin palju. Ma ei tea, vahest tundub, et haigetel inimestel on sama erilised soovid nagu rasedatelgi. Mitte et ma oleks kunagi rase olnud ja teaks nendest isudest rääkida, aga no lugenud olen ja õe kõrvalt üht koma teist näinud. Ma näiteks soovisin, et Joosep tooks mulle Steffanist topelt krevettidega krevetisalati, Aura mullivett, teed meega ja ilma meeta ja õhuniisutajat. Ja kõik minu soovid said nagu võluväel täidetud. Lisaks okupeerisin ma mõneks ajaks Joosepi hommikumantli ära, sest teate kui mõnus on end oma mehe hommikumantlisse kerra tõmmata. Nüüd tuleb muidugi hommikumantel koos voodipesuga ära pesta, sest ma olin koos sellega tekikuhjade alla mattunud ja keeldusin 24h järjest seda seljast võtmast.

Ei, haige on mõnikord ikka täitsa hea ja mõnus olla. Päriselt ka. Eriti siis, kui Sul on keegi, kes käib ja poputab ja hoiab Sind nagu oma eluõiekest. Aga kuna peale eilset higistamisrallit on mul juba suts inimese tunne peale tulnud, siis Joosep kutsus mind "Klassi kokkutulekut"vaatama ja nüüd ma lähengi ja teen endale sooja piima meega ja poen Joosepile kaissu :)

Käisime kolmapäeval Kasperiga deidil. Okei, tegelikult ei käinud deidil, vaid käisime niisama sõpradena Picadilli kohvikus koogi ja kohviga maiustamas. Pärast jalutasime veel Vallikraavi sillale uudistama erinevaid tabasid, mida on sinna paaride poolt jäetud ja siis jalutasime bussikasse ja oligi vahva pärastlõunane aeg linnutiivul mööda saadetud.

Ennetan juba eos küsimused ja kergitan natuke saladuseloori ja ütlen teile ka, et kes see Kasper selline on. Ühesõnaga möödunud suvel käisime Janetiga lastelaagris rääkimas elust pimedana ja juhtkoerast ning Kasper oli siis seal üks abikasvatajatest, kes siis pärast mu lahkelt koju transportis ja sellest ajast peale olemegi vahelduva eduga suhelnud. Kasper on tegelikult valgustaja, mitte kasvataja vms. Ses suhtes, et mitte hingevalgustaja, vaid teatris lavastuste valgustaja. Ma arvan, et ma ei luiska, kui ütlen, et ma pole enne nii sooja, sõbralikku, armast ja toredat noormeest kohanud. Ta tekitab kuidagi oma olemusega sellise tunde nagu oleksime juba pikaajalised sõbrad, kes on kõiksugu aegu kogenud ja näinud. Ma hea meelega näitaks teile ka seda pikka, heledapäist surfisoengu ja tanksaabastega sõpra, aga ma ei saa. Me  tegime küll kolmapäeval enne lahku minemist kolmese selfi, mille Kasper oma Instasse üles laadis, lisades juurde teksti "Mina koos oma lemmik sõbraga, kes kohe üldse mitte midagi ei näe". Aga kuna ma näen selfide peal välja nagu läbi lukuaugu pressitud mollusk, kes vaatab totaalselt mööda, siis ma ei julge tervele Eestile sellist jubedust näidata. Saate pärast veel mingi püsiva nägemiskahjustuse või miskit.

Mind on selle nädala algusest peale kimbutanud tugevad peavalud ja kuna Joosep oli juba eelmisel reedel tõbine, siis arvasin, et mul ka vist mingi haigusevimm kallal. Aga kui päevad möödusid ja Joosep lakkamatult lurises ja lörises oma tatise ninaga mu kõrval ja mul ei paistnud ikka veel kuskilt otsast külmetusviirust välja, siis juba vaikselt juubeldasin, et jess-jess, ma vist seekord pääsen. Tjah, vara hõiskasin, sest ööl vastu neljapäeva, kui magasime näod vastamisi, siis Joosep une pealt lihtsalt konkreetselt aevastas mulle näkku. Ma läksin päris närvi ära. Aga nohjah, mis seal ikka. Pühkisin näo tatist puhtaks ja keerasin porisedes teise külje, kuigi ega magamisest enam midagi välja ei tulnud, sest mida sa magad, kui teine kõrva ääres luriseb, nohiseb, löriseb ja siis testib iga poole tunni tagant, et kummast ninasõõrmest käib tal õhk läbi ja kummast mitte.

Issand halasta küll. Ma siis lõpuks peale pikki kannatusi ja kannatlikust pobisesin talle teki seest, et võtku Sudafedi ninaspreid ja sele peale kähvas Joosep mulle, et küll ta võtab, mida ma surun talle seda kogu aeg peale. Omfg, anna andeks, et tahtsin aidata ja võib-olla ka ise natuke sõba silmale saada, eksole. Aga tema reageeris minu pakkumisele sedasi nagu ma oleksin tahtnud talle selle ninasprei silmakoopani sisse lükata ja tühjaks sussutada. Ole veel hooliv ja paku abi, eksole.
Igatahes eile päeval hakkasin end suts haiglasemalt tundma ja kuna öö oli tänu ühele näkku aevastajale ja õhukontrollijale suht häiritud, siis otsustasin kodurahu huvides diivanil ööbida. Mul lihtsalt poleks enam närv vastu pidanud, kui ma oleksin pidanud kasvõi ühe öö veel kuulama, mismoodi keegi mu kõrva ääres üritab enda aju läbi nina välja nuusata.

Paraku diivanil magamine polnud ikkagist nii hea mõte, kui see alguses tundus, sest esiteks nägin ma mingisugust debiilsus kuubis und. Mingi moslemi sugemetega vihane terrorist ajas mind mööda maja taga ja lõpuks polnud mul kuhugile põgeneda ja nii ma kükitasin duššinurka looteasendisse, ise üle kere värisedes ja lootes, et kui olen nii abitu ja hirmunud, et siis äkki halastab mu peale ja jätab mu rahule või miskit. Aga nii ei juhtunud, vaid hakkas mind nahkrihmaga nüpeldama. Ma siis üritasin end iga hinna eest kaitsta ja sain lõpuks rihma otsast kinni, kuid siis haaras see terrorist taskust võinoa ja hakkas sellega mu nina all vehkima. Nüüd ma muidugi mõtlen, et äkki see "terrorist" mu unenäos oli metafoorilises mõttes külmetusviirus, kes üritas mind rünnata ja jalust maha niita. Ja nendel hetkedel, mil ma olin ärkvel ja ei pidanud mingit rõvedust nägema, siiberdas Janet edasi-tagasi ja sõtkus mu jalgade, kõhu ja näo otsas, sest arvas, et maru armas oleks, kui ta ka kuskile diivanile ära mahuks.

Saabus hommik ja mu äratus hakkas laulma ja mul oli selline tunne nagu ma poleks silma täitki magada saanud ja peas oli tuumapohmelli sarnane tunne. Jah, ühesõnaga nii ma siis olengi täna enamuse ajast vetsupaberirull kaisus diivanisse lohku sisse maganud. Aaa ei, mis ma räägin. Ma vahepeal korjasin elamise pealt mustad nõud ka kokku ja pesin need puhtaks ja tegin Joosepile sooja sööki - kartulit ja grillitud kanafileest kastme koos toorsalatiga. Pool surres muidugi. Me oleme üldse siin üks paras santlaager, sest Joosep käis teisipäeval rattaga mäsa ja nüüd parem käsi kuni küünarnukini kipsis. Randme kohast lõi luust killu välja. Haiguslehte ta muidugi ei võtnud, vaid programmeerib praktselt ühe käega. Ma küll noomisin teda, et ta peaks oma kätt fikseeritult selle salli sees hoidma, mis talle haiglas kaela taha seoti, aga see tüüp viskas koju jõudes selle kus see ja teine. Ühtlasi peab kips 4-6 nädalat peal olema ja see tähendab ka seda, et jõuludeks me metsast kuuske vist tooma ei lähe, sest Joosepist pole ju saagijat ega lumes sumpajat (kui see lumi üldse suvatseb kunagi jäädavalt maha tulla).

PlastiliiniSadamasild

Sattusime üks õhtu siin Joosepiga arutama majandusteemadel. Ma tean, see sõna "majandus" kõlab juba ise veits igavalt ja kuivalt, aga ma pean sellest kirjutama, sest majandus on paratamatult meie kõigi igapäeva üks elu osi, püüdes palgapäevast palgapäevani ära majandada. Joosep küll soovitas sellest mitte kirjutada, kuna võin saada paljude inimeste viha ja pahameele osaliseks. Aga, kuna mina ei oskaks kül kuidagi sellise asja peale vihastada või kellegi surma soovida, nagu Joosepiga juhtus, kui üks tegelane soovitas Tal ära kõngeda, siis kirjutasin ikkagist. Huvitav oleks kuulda erinevaid mõtteid antud teemal.

Jutt siis miinimumpalga alammäära tõstmisest. Tean, et paljud on selle poolt, et alampalka tuleks tõsta, kuid mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ma ei hakka siia kirjutama pikka ja analüüsirohket teksti,sest ma pole ekspert selles majanduses,aga see on minu nägemus ja arusaam hetkel olukorrast.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Esiteks kõige enam kannataksid alampalga tõstmisega madalama haridusega ja vähese töökogemusega inimesed. Võtame kasvõi kassapidajad ja klienditeenindajad. Minu arvates pannakse ettevõtted äärmiselt keerulisse olukorda, kui nad peavad maksma lihttöö eest sellist tasu, mille väärtust inimene ei suuda oma tööga ettevõttele tagasi teenida. Vahet pole, kas selleks on madalam haridustase või kooli kõrvalt tööd tegev õpilane. Alles hiljuti käis uudistest läbi, et USA McDonaldsites asendatakse enamus klienditeenindajaist iseteeninduskassadega. Enne seda toimus tänavaprotest, kus inimesed vehkisid plakatitega, et nemad nõuavad alampalga tõstmist, ise sealjuures mõtlemata, mis see endaga kaasa võib tuua. Ma ei ole täpselt kursis, kas seda on juba rakendatud, aga ma mõistan, et see on ettevõttele igati kasulik investeering. Minu jaoks need inimesed, kes ise teevad lihttööd ja käisid miinimumpalga alammäära tõstmist nõudmas, vehkisid sisuliselt plakatitega "Vallandage mind!"

Samamoodi vähendab alampalga tõstmine nende inimeste võimalusi tööd leida, kes on näiteks olude sunnil lähedase inimese hooldaja, puudega lapse vanem, osalise töövõime kaotanud inimene, ülikooli kõrvalt tööl käiv tudeng jt. Pealegi mul on selline küsimus ka, et mis siis saab, kui kõik inimesed otsustavad, et nemad tahavad olla juhid, spetsialistid, eksperdid, et kes siis selle lihttöö ära teeb? Masinad? Okei, kui masinad teevad lihttöö ära, siis jõuame ikka tagasi selleni, et mis nendest inimestest saab, kellel pole piisavalt töökogemust, kellel madalam haridus? Mingu kooli? Aga siin jõuame minu meelest jällegist selle olukorrani, kus inimesel pole võimalik olude sunnil kooli minna või täiskoormusega tööl käia, et ettevõte saaks maksta kõrgemat palka.

Lihtsalt näitena...
Oletame, et inimene on puudega lapse või lähedase hooldaja. Võib-olla isegi pidi õpingud aja- ja energianappusest pooleli jätma. Käib poole kohaga ja paindliku graafikuga tööl, ülemus on ka mõistlik ja kõik nagu enam-vähem toimiks ja mõlemad osapooled on antud korraldusega rahul, aga siis tõstetakse alampalka ja ettevõttel pole enam kasulik selliste tingimustega inimest tööl hoida. Inimesena võib ettevõtte juht mõista ja puha, aga ega ettevõtted haletsusest toimi. Tulemusena inimene vallandatakse ja ma küsiks: kumb on parem, kas varblane peos või vares katusel?

See on umbes sama hea, kui ulatad inimesele redeli, millelt on alumised pulgad ära võetud ja siis palud inimesel sellest üles ronida. See on lihtsalt nii põhimõtteline teema, kui arvatakse, et täiskasvanud töövõimeline inimene ei või ise kokkuleppeid luua, vaid keegi riik peab tulema ütlema, et millistel juhtudel võin ma tööd teha ja millistel mitte.

Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama.  mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.