Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.
Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.
Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D
Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama. mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.
Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"
Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D
Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2016
(309)
-
▼
detsember
(20)
- Klaariks teiste blogijatega ühe asja ära
- Ma olen Joosepi peale solvunud
- Miks minna uksest, kui saab ka aknast ja korstnast
- Järjekordsed pimeda seiklused
- Ma olen kohutavalt väsinud
- Sõltuvus
- Tehnika ei armasta mind
- Minu järjekordne äpardus köögis
- Kontserdipileti võitja :)
- Mõista-mõista
- Kui asjad ei lähe nii nagu peavad
- Pime, kes ei taju ega tunne
- Kurjad keeled ehk sõnadel on jõud
- Ma olen nagu 40-aastane abielunaine, kes peab ebap...
- First world problems
- Mul on ikka hea ja armas mees
- Öö diivanil
- Kontserdireklaami ja loosimine
- Ebapopulaarseid mõtteid alampalgast
- Kes kisab mäel kõige valjemini? Eks ikka pime
-
▼
detsember
(20)
Kai tead, selleks, et nägija saaks samasuguse kogemuse, siis tuleb ta viia pimasilmi kelgumäele. Muidu näeb ära kuidas mägi välja näeb ja kui pikk sõit on ja see pole mitte sama kui minna tundmatule mäele :)
VastaKustutaHea tähelepanek, Riina! ;) Ma kindlasti järgmisel korral järgin seda :D
KustutaOotan suusatamise videot suure huviga :D
VastaKustutaM.
Ma ise ka, aga Sa aita mul ka siis Joosepit utsitada :D
KustutaMul hakkas ainuüksi sellest mõttest paha :D Tuhised ei-tea-kuhu, ees on ei-tea-mis ja sõit kestab ei-tea-kui kaua. Mina seda järgi teha ei suudaks. Või mis teha, ma räägin, ma ei suuda isegi mõelda selle peale. Sa oled ikka meeldivalt segane :D
VastaKustutaMul hakkab samuti veits paha, aga samas on lõbus ka ja siis see miski sunnib aina veel ja veel mäest alla laskma :D
KustutaMnjah, aga eks ma vist olengi vähe teistmoodi pime, seda on mulle teised pimedad ise öelnud. Kui suusatamine, kelgutamine ja uisutamine ja 4m kõrguselt vettehüpe kõrvale jätta, siis näiteks selline argisem asi nagu vihmavari. Teised pimedad pelgavad vihmavarju kasutada, kuna kardavad, et torkavad kellegil silmad peast välja, aga minul ripub kapis peale vihmamantli ja potikute ka paar imeilusat vihmavarju, mida ma alati rõõmsalt kasutan, kui vihma sajab :D
Sain praegu südamest naerda, Sa oled nii elurõõmus!:)
VastaKustuta