Haigepõli
Kuna Joosep hülgas mu igaveseks *südaööni* ja läks sõpradega
roadtripile, siis mõtlesin, et tulen kurdan natuke oma haige inimese põli. Just
nii. Siin istub inimene, kes suutis keset augustikuud end niimoodi ära
külmetada, et ma köhin nagu hõbene. Aga ega ma pole kunagi kahelnud oma
andekuses, muig.
Eriti hull oli eile öösel, kus ma kössitasin higisena voodis ja köhisin südamerahus kopsutükke välja. Ja kuna lõpuks hakkas mul reaalselt Joosepist kahju, siis ma kolisin kogu oma tavaariga elutuppa diivanile surema. Aga ega köha pole ainuke mure, mis mind vaevab. Siis oleks vabsjee titimiti ja ma ei hädaldaks siin.
Enne, kui ma üldse köhima hakkasin, olid mul kurgus mädakorgid või midagi sellist. Ma ka päris täpselt ei tea nende meditsiinilist terminit. Lisaks põletav kurguvalu, kuuma- ja külmahood (ilmselt oli palavik, sest menopausi jaoks olen ma veel liiga noor) ja üleüldine sant peaonpaks tunne. Enesetunne oli vahepeal lausa nii halb, et mõtlesin, et pean vist endale valge lina ümber tõmbama ja hakkama kalmistu poole astuma.
Lisaks, kuna mul üleüldiselt on ka mingid mega suured mandlid, siis kõiksugu kurguhaiguste korral paistetavad need veelgi suuremaks. Niisiis, nädala alguses, kui ühel hommikul mainisin Joosepile moka otsast, et öösel oli mul vahepeal raske hingata, siis korjas mu voodist üles ja vedas perearsti juurde. Oii, ma olin alguses püha viha täis, et niimoodi ohjad enda kätte võttis. Ma muudkui korrutasin, et ma olen teovõimeline inimene ja suudan ise oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta jne. Aga ega see mu mulin ei aidanud põrmugi.
Ma saan aru, et see oli vajalik ja normaalne mõistusega inimene annabki endale aru, et sellises olukorras ei saa loota heale õnnele, aga… kuna ma olen lapsest saati suht palju haigemaja seinte vahel aega veetnud ja tilgutite all tiksunud, siis mul tänaseni tekitavad haiglad vastumeelsust. Ma võin vabalt käia arsti juures, see pole mingine probleem, aga kohe, kui ma tunnetan ohtu, et mind võidakse haiglasse sisse kirjutada, siis see on no go. Ma muutun tõrksaks.
Aga meie arstilkäik lõppes sedasi, et kedagi kuskile sisse ei kirjutatud, vaid kirjutati hoopis antibiootikumid välja, sest veres oli kerge põletikunäit üleval ja arvestades mu üldist olukorda, mis rängalt kurnas minu kui diabeetiku organismi, siis leiti, et on parem antibiotsikuur läbi teha. Aga ütleme nii, et väga kaugele ma oma kuuriga ei jõudnud.
Olin kaks päeva saanud rõõmsalt antibiootikume neelata, lisaks ka Strepsil ja Linex (see viimane selleks, kuna tavaliselt kipub AB kuuri ajal tupeseen vohama, siis mõtlesin, et profilaktika mõttes kuluks marjaks ära), kui õhtul diivanil istudes avastasin, et ma näen välja nagu kärbseseen – ülepeakaela täpiline. Kookisime ravimipakenditest infolehed välja ja ainuke, kus oli kõrvalmõjuks märgitud ka lööve / allergia, oli antibiootikum.
Niisiis, järgmisel päeval vurasime taas arsti juurde, kus vaadati mind uuesti pealaest jalatallani üle, kuulati kopse ja kirjutati teine põletikuvastane ravim välja, mis siis konkreetselt mõeldud nina- ja neelupõletike vastu. Pluss 10mg Zyrtecit ja kuna mu köha oli muutunud ülikuivaks, siis ostsime ka mingi homöopaatilise köhasiirupi. Mis minu meelest absoluutselt ei aita. Pigem ajab rohkem köhima. Mul ausalt juba bronhhid valusad sellest läkastamisest. Ja imelik on ka see tunne, mis mind köhima ajab. Nimelt, kui ma sisse hingan, siis tekib kopsu selline hõre külm tunne ja sellele järgnebki mitmeminutiline köhahoog.
Aga nii ma siin elan. See uus AB tekitab samuti mulle allergiat. Ma ei kujuta ettegi, milline ma siis välja näeksin, kui ma Zyrtecit ei võtaks. Aga ma olen tänulik, et mu nägu on täppidest puutumata. Loodame, et nii ka jääb. Mul veel kaks päeva minna nende ravimitega.
Ahjaa, et kõigest sellest eelnevast vähe poleks juba olnud, tegin ma hommikul ärgates avastuse, et lisaks kõigele muule on mu paremasse silma põletik tekkinud, halleluuja. Ajab mingit läga välja. Joosep, hea mees, tundis muret, et kas ma jään nüüd uuesti, teist korda silmast pimedaks. Nagu mitmekordne pimedus.
Eriti hull oli eile öösel, kus ma kössitasin higisena voodis ja köhisin südamerahus kopsutükke välja. Ja kuna lõpuks hakkas mul reaalselt Joosepist kahju, siis ma kolisin kogu oma tavaariga elutuppa diivanile surema. Aga ega köha pole ainuke mure, mis mind vaevab. Siis oleks vabsjee titimiti ja ma ei hädaldaks siin.
Enne, kui ma üldse köhima hakkasin, olid mul kurgus mädakorgid või midagi sellist. Ma ka päris täpselt ei tea nende meditsiinilist terminit. Lisaks põletav kurguvalu, kuuma- ja külmahood (ilmselt oli palavik, sest menopausi jaoks olen ma veel liiga noor) ja üleüldine sant peaonpaks tunne. Enesetunne oli vahepeal lausa nii halb, et mõtlesin, et pean vist endale valge lina ümber tõmbama ja hakkama kalmistu poole astuma.
Lisaks, kuna mul üleüldiselt on ka mingid mega suured mandlid, siis kõiksugu kurguhaiguste korral paistetavad need veelgi suuremaks. Niisiis, nädala alguses, kui ühel hommikul mainisin Joosepile moka otsast, et öösel oli mul vahepeal raske hingata, siis korjas mu voodist üles ja vedas perearsti juurde. Oii, ma olin alguses püha viha täis, et niimoodi ohjad enda kätte võttis. Ma muudkui korrutasin, et ma olen teovõimeline inimene ja suudan ise oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta jne. Aga ega see mu mulin ei aidanud põrmugi.
Ma saan aru, et see oli vajalik ja normaalne mõistusega inimene annabki endale aru, et sellises olukorras ei saa loota heale õnnele, aga… kuna ma olen lapsest saati suht palju haigemaja seinte vahel aega veetnud ja tilgutite all tiksunud, siis mul tänaseni tekitavad haiglad vastumeelsust. Ma võin vabalt käia arsti juures, see pole mingine probleem, aga kohe, kui ma tunnetan ohtu, et mind võidakse haiglasse sisse kirjutada, siis see on no go. Ma muutun tõrksaks.
Aga meie arstilkäik lõppes sedasi, et kedagi kuskile sisse ei kirjutatud, vaid kirjutati hoopis antibiootikumid välja, sest veres oli kerge põletikunäit üleval ja arvestades mu üldist olukorda, mis rängalt kurnas minu kui diabeetiku organismi, siis leiti, et on parem antibiotsikuur läbi teha. Aga ütleme nii, et väga kaugele ma oma kuuriga ei jõudnud.
Olin kaks päeva saanud rõõmsalt antibiootikume neelata, lisaks ka Strepsil ja Linex (see viimane selleks, kuna tavaliselt kipub AB kuuri ajal tupeseen vohama, siis mõtlesin, et profilaktika mõttes kuluks marjaks ära), kui õhtul diivanil istudes avastasin, et ma näen välja nagu kärbseseen – ülepeakaela täpiline. Kookisime ravimipakenditest infolehed välja ja ainuke, kus oli kõrvalmõjuks märgitud ka lööve / allergia, oli antibiootikum.
Niisiis, järgmisel päeval vurasime taas arsti juurde, kus vaadati mind uuesti pealaest jalatallani üle, kuulati kopse ja kirjutati teine põletikuvastane ravim välja, mis siis konkreetselt mõeldud nina- ja neelupõletike vastu. Pluss 10mg Zyrtecit ja kuna mu köha oli muutunud ülikuivaks, siis ostsime ka mingi homöopaatilise köhasiirupi. Mis minu meelest absoluutselt ei aita. Pigem ajab rohkem köhima. Mul ausalt juba bronhhid valusad sellest läkastamisest. Ja imelik on ka see tunne, mis mind köhima ajab. Nimelt, kui ma sisse hingan, siis tekib kopsu selline hõre külm tunne ja sellele järgnebki mitmeminutiline köhahoog.
Aga nii ma siin elan. See uus AB tekitab samuti mulle allergiat. Ma ei kujuta ettegi, milline ma siis välja näeksin, kui ma Zyrtecit ei võtaks. Aga ma olen tänulik, et mu nägu on täppidest puutumata. Loodame, et nii ka jääb. Mul veel kaks päeva minna nende ravimitega.
Ahjaa, et kõigest sellest eelnevast vähe poleks juba olnud, tegin ma hommikul ärgates avastuse, et lisaks kõigele muule on mu paremasse silma põletik tekkinud, halleluuja. Ajab mingit läga välja. Joosep, hea mees, tundis muret, et kas ma jään nüüd uuesti, teist korda silmast pimedaks. Nagu mitmekordne pimedus.
