Mis juhtus möödunud aasta blogiauhindadel


Öeldakse ju küll, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja, aga kuna minu silmad on nagunii juba manalateed lännud, siis mul erilist vahet pole ja võin rahuliku südamega meenutada… möödunud aasta blogiauhindasid. Ma tahan sellepärast selle throwbacki teha, kuna eelmisel aastal, peale EBAt, olin ma raudpoltkindel, et mina enam EI osale blogiauhindadel, lihtsalt ei osale ja vsjoo. Vähemalt mõnda aega,sest ma niigi ei talu eriti hästi seda pinget, mis eelneb kogu sellele peole ja trallile. Kogu see sättimine, mukkimine, juuksed, küüned, riietus, sobivad kingad, you name it, lihtsalt mingi 100 asja vea kottidega nagu koormaeesel kaasa. Ja siis veel palveta, et ilm ei oleks sajune.
Ma enam päris täpselt ei mäletagi, et kust see otsus tuli, ilmselt Joosep ärgitas mind, aga möödunud aasta blogiauhindade hommikuni olin ma veendunud, et mina panen selga musta, suhteliselt mini kleidikese, millel on selg osaliselt paljas ja natuke litrit ja pärleid. Soetasin seks puhuks endale isegi uued kingadki. Juuksed oli plaanis lokitada ja silmale teha seksikas suitsune look. Aga kõik, kes mind möödunud aastal EBAl kohtasid, kas mul oli must kleit seljas, ahh? EI olnud! Ma nägin hoopis välja nagu üles puhvitud roosa puudel, vanaema riidekapist näpatud pitsist öösärk seljas, millega ta raudselt omal ajal vanaisagi ära võrgutas.
Küsite, et mis juhtus? Long story short. Juhtus see, et inimesed, kes pidid mu meigi ja lokkide eest hoolitsema, unustasid mu ära või ajasid päevad sassi or whatever. Ja teada sain ma sellest muidugi täiesti juhuslikult, kui otsustasin igaks sajaks juhuks helistada, et oma bronn üle kinnitada. Nende reaktsioon oli, et misasja, blogiauhinnad? Täna!? Ja teate, kui mul oleksid tol momendil saapad jalas olnud, siis oleks mu süda just sinna vajunud. Ma reaalselt tundsin ahastust, sest nagu ma juba eespool kirjutasin, siis ma pole just kõige parem pingeliste olukordade händlimisel. Mul ketras peas ainult üks küsimus – mida ma teen, mida ma teen!?? 😨😰
Noh, mis ma ikka tegin, poetasin paar tundeküllast pisarat. Kui muidugist lahinal nutmine ja looteasendis hingetuna kõõksumine, mille käigus kulub pool rulli vetsupaberit ära, on paar tundeküllast pisarat, siis seda ma tõepoolest tegin. Üldse ei salga. Ma arvan, et ma unustasin vahepeal isegi hingata. Jap, ma olen emotsionaalne inimene, eriti kui asjad ei lähe plaanitult.
Mingi hetk, kui ma suutsin natukese maha rahuneda, siis haarasin kapist uuesti oma musta kleidi, proovisin seda mingi sajandat korda selga ja jõudsin järeldusele, et kleit, milles ma olin enam kui kaks kuud kindel olnud, et just selles ma laekun EBAle, otsustasin ma vähem kui minutiga, et ei, see kleit ikka ei sobi. Ratsionaalne inimene, mis ma muud ikka oskan öelda. 😃😇 Ja kuna Joosepit polnud ka kodus, kellel tavaliselt sellistel puhkudel, kui minul emotsioonid üle pea laksavad, on võrratu oskus mind maha rahustada ja säilitada optimistlikku meelt, siis nii tekkiski mul „imeline“ mõte end riietada pitsilisse suvekleiti. Ent nagu me juba eespoolt lugeda saime, siis see polnud minu elu parim, ega ka just halvim otsus, aga siiski piisavalt nigel otsus, et end mannetuna tunda. 😊
Viskusin veel viimast korda enne minekut voodile siruli ning soigusin endamisi, tundes samal ajal iga keharakuga, et ma EI TAHA kuskile enam minna. Aga see paganama e-kiri, mis kõikidele nominentidele saadeti, et oled pääsenud esikolmikusse ja kõikide nominentide kohalolek on väga-väga oluline ja kui ise tulla ei saa, siis saada keegi teine auhinda vastu võtma ja blablablaa. Mul oli nagu aaaaaarrrrgggh, ma pean ikka minema, nui neljaks.
Ja vähe sellest, et kõigele sellele eelnes selline stress, pinge, nutt ja hala, siis polnud eriti hea tunne, kui kohapeal selgus, et ainult esikohad saavad tunnustatud ja lavale. Noh, selles suhtes tore, et ma ei pidanud sellise nässakana lavale ronima, aga kuna mu meeleolu oli sitt, ma tundsin end sitasti, siis oli nagu täiesti pointless see rabelemine ja iga hinna eest kohale roomamine.  Ja no nii ma otsustasingi ja vandusin endale pühalikult, et never again! Ma ei taha, ma ei suuda, mul pole vaja sellist pinget.
Aga kae nalja – ma olen siiski tänavu blogiauhindadel esindatud, sest teadupärast parandab aeg haavad, tasandab ja silub emotsioonid. Kuid ega ma kohe, kui registreerimisvoor avati, ei jooksnud ummisjalu end regama. Ma jälgisin tasa ja targu ning püüdsin seekord oma sisemist looma ohjes hoida, et mitte kohe  emotsiooni pealt uisapäisa otsustada – pauh ja tehtud! 🙃
Kui ma tutvusin tänavuste EBA uuendustega, siis pean ausalt tunnistama, et mul oli siiralt hea meel lugeda nii paljudest toredatest uuendustest, k.a eraldi domeen ja žürii kaasamine. See pani mind tunnustavalt naeratama.
Ja enne, kui üldse registreerimine lahti läks, siis lugesin somest Leenu postitust, et lisaks paljudele teistele toredatele ja kauaoodatud uuendustele, on lisandumas ka täiesti uus blogikategooria – inspireerivad blogid (kuigi see läks lõpuks ikka kasulike blogidega ühte patta). Mäletan, et kui Joosep sellest konkreetsest uuendusest kuulis, siis elavnes silmmärgatavalt, haaras mu embusesse ja ütles eriti entusiastlikult, et see on just see kategooria kuhu mina kuuluma peaksin. Ma olin nagu eee, rahune maha, ma pole öelnud, et ma üldse osalen ja pealegi, ma ei arva, et ma oleksin kuidagi inspireeriv või midagi. Ja seda päris tõsiselt – ilma klišeeta.
Aga viimasel päeval, mõni tund enne regamisvooru sulgumist, otsustasin ma end siiski blogiauhindadele kirja panna, või tähendab Joosep tegi seda minu eest. Ja kuna Joosep on niivõrd veendunud, et ma olen inspireeriv, siis palusin, et oleks nii pai ning kirjutaks mulle ja ka teistele, et mille poolest või kust otsast see va inspiratsioon välja paistab, sest mina ei näe. Igas mõttes.
Ja olge lahked, Joosep kirjutas järgmist:

Miks ja kuidas Kai inimesi inspireerib?

Lühike vastus oleks see, et Kai on õige inimene. Mõnikord öeldakse, et õnnetused või haigused juhtuvad õigete inimestega. Seejuures ei peeta silmas seda, et need inimesed vääriksid seda olukorda, millesse nad on sattunud, vaid hoopis seda, et need inimesed on nendega toimetulemiseks piisavalt tugevad. Seda võib öelda nii Afganistanis missiooni viimasel päeval patrullis miini otsa astunud ja põlvest saati jalast ilma jäänud sõduri kui ka paljude teiste, kaasa arvatud Kai kohta. Need on inimesed, kes ei saa elu enam kunagi nõnda kogeda nagu nad on varem kogenud ega saa enam kunagi kogeda samamoodi nagu teised nende ümber kogevad igal aja hetkel. Kui sunniksin ennast vastu tahtmist Kai olukorda mõtlema, siis oleksin ilmselt kibestunud ja närviline. Kristlased saaksid lohutust küll Jumalalt, seda usun ka mina, aga ma arvan, et Kai on selle koha pealt üks hea Jumala tööriist. Seda sellepärast, et Kai leiab siiski pimeda, neeruhaige diabeetikuna elus nii palju ja nii jaburaid asju, mille üle rõõmus olla.
Mõni lihtne näide:
  • parandasin meie pliidi ukse ära, Kai oli kolm päeva rõõmus
  • kevade hakul, kui päike hakkas eredamalt paistma, tuli Kai ühel pärastlõunasel ajal magamistoast, ise samal ajal kilgates nagu väike tüdruk: „Kallis, kas tead, et magamistoas on päikese lõhn!“
  • panin toiduõli ja nõudepesuvahendi dosaatoritega pudelitesse, et Kai teaks kuidas kogust arvestada, Kai oli jälle tükk aega rõõmus
  • metallrõnga sisse ruutudeks punutud traat, millega saab kartulit tükeldada, teeb Kai igal kasutuskorral rõõmsaks

See ongi Kai, pimedus pole takistuseks tunda rõõmu päikesest ja selle lõhnast. Ta rõõmustab nagu pisike laps, kes on saanud jõuludeks midagi sellist, mille peale täiskasvanu oskab napilt õlgu kehitada. Ja kui nüüd peaks keegi teine sattuma sarnasesse olukorda ja esimene must masenduselaine on üle elatud, siis ma usun, et Kai suudab seda inimest kosutada. Et ka siis on võimalik tunda elust rõõmu, näha elus ja elamises suurt väärtust. Otsida võimalusi, kuidas leida oma koht siin päikese all.
Hea näitena võin tuua selle, kuidas olen inimestele rääkinud, et Kai on juhtinud organisatsiooni sinnamaani, kus koosolekud toimuvad ministeeriumi tasandil, korraldanud erinevaid sponsorüritusi, on tegutsenud selle nimel, et avalikkuse teadlikkus pimedatest ja juhtkoertest aina kasvaks ning samal ajal on Kai korraldanud laagreid, millest on osalised võtnud kaasa palju ilusaid mälestusi. Lisaks on Kai aidanud korraldada rahvusvahelist konverentsi, taaskord – pimedana. Kai on tegelenud paljude asjadega. Edukalt. See näitab minu arvates seda, et suure tahtejõuga on meil kõigil võimalus eneseteostuseks. Arvan, et paljud inimesed, kes on oma eluga sattunud mõeldamatult keerulisse olukorda, võivad Kai blogi lugedes saada inspireeritud Kai käekäigust ja ellusuhtumisest ning jõuda sarnaste mõteteni – meil kõigil on oma koht siin päikese all, selle leidmiseks tasub kulutada aega, ka siis, kui olukord paistab lootusetu.

Uuh, tublid olete, kui jaksasite selle eeposelaadse postituse lõpuni läbi lugeda. Ma ei teagi kohe nüüd, eks ise otsustage, kas annate oma hääle minu www.puhtapime.ee blogile või mitte, ma kedagi relvaähvardusel sundima ei hakka, aga vahva oleks ikka saada tunnustatud. Hääletus läheb lukku 31. Mai kell 23:59, nii et veel viimased neli päeva saab ohjeldamatult oma lemmikutele toetust avaldada. SIIN!
Ja kui vabatahtlikult kohustuslik hääl on minu blogile antud, siis palun minge lähimasse kööki, viilutage endale paar kurgiviilu ning tehke minu lahkel loal oma väsinud ja kurnatud silmadele kurgikompressi. Lav ya! ❤️  #maoleninspireeriv #maolenkõigeinspireerivaminimeneüldse

CONVERSATION

8 kommentaari:

  1. hääletatud! sul on väga vahva blogi ja teil mõlemil Joosepiga on teineteisega vedanud. soovin edu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, armas Evelin! :)
      Ma olen tohutult tänulik selle eest, et mu elus on selline inimene nagu Joosep, me kuidagi väga hästi täiendame üksteist.

      Kustuta
  2. Esiteks, uus postitituuuuus... jessss!!!
    Teiseks, nii armas tekst Joosepilt ja täpselt naelapea pihta.
    Luv ya
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hihi, Sul oli väga-väga armas reaktsioon.

      Kustuta
  3. Vabandust, aga kust oleks võimalik saada sellist kartulihakkimisvõret? Mul läksid ka silmad särama juba enam-vähem. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meie otsisime ja otsisime ja lõpuks leidsime Pärnu kolme iksi Maximast, ostsime kohe kolm tükki. Kui Sa ise kuskilt ei leia, siis võime osta ja saata lähimasse pakiautomaati vms.

      Kustuta
  4. Hääletasin ka! Ja oleks ilma selle postituseta ka hääletanud. Mulle niiii meeldib kõik su blogi juures! Oled tõesti inspireeriv päikesekiir. Aitäh.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle, et panid mind naeratama! :)

      Kustuta

Back
to top