Unustuse hõlma alt välja

Ohohoo...lõpuks leidsin ka mahti kiigata üle pika aja oma blogisse ja katsun mõned read ka kirja panna. Kuigi blogivõistluses on suure hooga käimas uus teema- helid, siis olen üpris veendunud, et minu tänane postitus ei tule sellel teemal, kuna lihtsalt vahepeal on nii palju muud toimunud ja tahaksin natuke nendest sündmustest noppeid teha.
11-13. juuli toimusid Tartus Hansapäevad, kus käisin ka mina koos Janeti ja Joosepiga. Alguses polnud Joosep küll sugugi kindel, et tahab minuga sinna tulla, aga peale natukest näo krimpsutamist ja seletamist, et kui väga mul on vaja puidust lõikelauda, jõudsime kokkuleppele- ehk et hea küll lähme, aga kui Tal hakkab kasvõi natukenegi igav, siis tuleme koju ära...õigemini Tema tuleb koju ära, aga mina võin jääda sinna hängima.
Jõudsime Toomemäele ja juba seal oli palju põnevat (robotite ehitamine, erinevate esemete meisterdamine, hobused ja ülihea šašlõki lõhn meelitas külastajaid sööma). Meie otsustasime, et liigume edasi ja vaatab seda šašlõki asja natuke hiljem. Kui jõudsime Raekoja platsile, algas Joosepil tihe kirjeldamisvoor, sest minu kõige sagedasem küsimus oli:"Ooo, mis siin on?" Joosep siis loetles mulle asju: pärlitest erinevad ehted, sepistatud ahjutarvikud, suhkruvatt, lõikelauad, keraamika, riided, juustud, singid, kodukali, mütsid / kübarad jmt). Kuuldes kõiki neid asju, olin ma kindel, et tahan osta endale pärlitest ehteid, juustu, sinki, lõikelauda ja kodukalja. Kuna rahvast oli tõsiselt palju, siis Joosep jättis mu istuma ja läks sularaha võtma ning naases minu juurde juba 600 grammise suitsusauna singiga (Janet oli üpris veendunud, et see lihakäntsakas on Temale ja et meie oleme hetkel Tema maailma parimad sõbrad). Edasi liikusime maitsejuustude juurde ja ostsime kaks juustupatsi, mis nägidki välja nagu punupatsiks kokku punutud juuksed, siis lippasime kodukalja müügimehe juurde ja ostsime 3L kodukalja ning siis läksime sättisime end mõnusasti pingile, kus nautisime täiel rinnal kumbki oma juustupatsi, kodukalja ning uudistasime möödaminevaid ja sagivaid inimesi. Oeh, ma pean ära märkima, et see kodukali koos maitsejuustuga oli lihtsalt mega super hea...nämmnämm!  Peale väikest kosutavat söögipausi, läksime järgmisele söögijahile, sest šašlõkk oli ju veel söömata. Igatahes šašlõki saime, aga tõdesime üksmeeles, et väga suure tõenäosusega, oli Toomemäel palju parem šašlõkk, kuna seal küpsetati liha ikka õige grilli peal, aga too šašlõkk, mida meie lõpuks ostsime, küpsetati suurel vok-pannil ja öelgu mida teised tahavad, aga see rikub šašlõki maitset ikka päris märkimisväärselt.
Kui istusime söögitelgis, siis sai kuulata finišeerivaid triatloniosalejaid ja kõige üllatavam oli minu jaoks see, et finišeerujate seas oli ka Jürgen Ligi ja mitte kuskil viimaste seas, vaid täitsa esimese 15-ne hulgas. Väga vinge!
Kui šašlõkk oli söödud, siis hakkas Joosep isutama suhkruvati järele ja no mis siis ikka...suundusime suhkruvati järjekorda. Minu viimane mälestus suhkruvatist oli see, kui ma olin 13 aastane ja ostsin Tivolist roosa suhkruvati, aga nüüd on ju kõvasti aega edasi läinud ja minu suureks üllatuseks oli maitsevalik märkimisväärselt kasvanud (valikus oli banaani-, apelsini-, metsmarja-, vanilje- ja maasikamaitselist suhkruvatti). Kuna mina tahtsin banaanimaitselist ja Joosep tahtis lihtsalt suhkruvatti, siis võtsimegi kahepeale ühe banaanimaitselise suhkruvati ja kui esitasime oma soovi, siis meie mõlemi üllatuseks pakkus lahke neiu, et kas soovime ka teist maitset juurde ja nii võtsime siis banaani- ja apelsinimaitselise surra-murra suhkruvati. Täitsa mõnus ja nostalgiline oli see söömishetk.
Kui nautisime oma suhkruvatti Suudlevate Tudengite juures, siis samal ajal köitis meie tähelepanu hobukaarikud ja minul tekkis huvi, et huvitav, kui palju üks sõit maksaks ja et nii väga tahaksin minna. Joosep arvas, et Tema võib jääda mind koeraga ootama...igatahes kui suhkruvatt oli söödud, siis läksime juurde ja uurisime, et palju sõit maksab ning vastuseks saime, et üks ring inimese kohta on 5€, aga meie saame kahepeale ühe hinnaga ja kui hakkasime koera kohta küsima, siis lahke naisterahvas vastas, et võtke muidugi koer kaasa. Jeeii!
Kui liikusime kaariku poole, siis ühel hetkel otsustas Janet üles vaadata ja nägi lähedalt hobuse nägu....liigagi lähedalt,  mille peale ehmatas ära ja tegi haugatuse, aga hobune oli vana rahu ise ja peremees ütles, et neil talus jooksevad koerad koos hobustega vabalt ringi ja tsuksud on sellega harjunud. Ronisime kaarikusse ja sõit võis alata, Janet istus kaarikus ja uudistas põnevusega ümberringi olevaid maju, tänavaid ja inimesi...Tal pole ju kunagi olnud nii avarat vaadet ühistranspordist.
Kuna minu üks suuri unistusi on pulmapäeval sõita kirikust ära hobukaarikuga, siis tahtsin uurida, et kas nemad pakuvad sellist võimalust ja kas oleks võimalik visiitkaarti või mõnda muud kontakti saada. Minu suureks üllatuseks, sain teada, et neil on lausa valge luksuslik kaless, millega tehakse pulmasõite ja mis on nagu tõld ja hobustele pannakse ka valged paelad ja lindid külge ning kui uurisin hinna kohta, siis see on kokkuleppel, sest kõik oleneb, et kuhu on vaja tulla, kui pikka sõitu soovitakse teha jne.
Enne, kui ära läksime, siis silitasin ja patsutasin seda armast, ilusat suurt looma, kes koheselt nõudis veel silitust. Väga-väga ilus ja tore hobune oli! :)
Koduteel ostsime väikse paki ka maitsemandleid, aga no teisel päeval, kui tagasi läksin, siis ostsin juba suure koti lisaks ja teisel päeval käisime ka pottseppade ja korstnapühkijate hoovist läbi, kus korstnapühkija meisterdas Janetile korstnapühkija õnnenööbi ja sidus selle isiklikult Janeti rakmete külge ja ega minagi õnnenööbist ei jäänud ilma. Väga uhke ja läikiv nööp ning eriline.
Ahjaa, minu suur eesmärk oli ju endale saada puidust lõikelauda, aga noh võite kolm korda ära arvata, et kas ma ostsin selle...loomulikult mitte, muig.
14-16. juuli leidis aset Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu suvelaager ja etteruttavalt pean ütlema, et väga super oli! Suvelaagrisse sõitsid osalejad kolmes grupis ja need, kes otsustasid tulla bussiga, said väikese lõbusa seikluse osaks. Nimelt laagripaik, kuhu oli vaja jõuda oli Annimatsi kämping ja meie infokohaselt pidime Kääriku peatuses maha kobistama, sest Käärikult Annimatsile pidavat olema 1,5km ja Annimatsilt Annimatsile 2,3km, igati loogiline ju! Kui buss jõudis Annimatsi peatusesse, siis bussijuht hüüdis:"Kas keegi tahtis Annimatsil peatust?" Meie seltskond loomulikult vastas, et ei taha, et sõidame Käärikule välja (lõpppeatusesse siis), kui Käärikul maha ronisime koos oma kompsudega laususin valjusti:"Väägeev!" ja siis hetkeks oli vaikus ning kuulda oli ainult rohutirtsude sirinat, linnulaulu ja heina sahinat. Kõik vaatasid mulle küsivalt otsa, et kuhu edasi. Ma siis ütlesin, et ega ma päris täpselt ei tea, aga arvan, et peame tagasi kõndima. Üks seltskonnaliige ütles siis Macile, et võtku oma tarktelefon (I-föön) välja ja vaadaku kaart välja...mõeldud-tehtud ja selgus, et Käärikult Annimatsile on hoopiski 5-6km. Jess-jess! Kuna Kääriku peatusega oli tegemist lõpppeatusega, siis kolistasime naerulagistades bussi tagasi ja sõitsime Annimatsi peatusesse. Kohale jõudsime ja kõik sujus edasi väga hästi.
Laagris olles tegime erinevaid mänge, aga eriti lahe oli see, et mind muudeti WC-paberi abil elavaks zombiks, keda pidid teised meeskonnakaaslased vedama kuskile x-kohta, siis toimus veel ka sauna- ja grilliõhtu, käidi ujumas ja lisaks ma pean lihtsalt ära märkima, et juhtkoerte võidujooksu võitis Janet, kes jooksis ainsana alla viie sekundi. Janeti teine nimi võiks olla Välk- Ta on tõeline sprinter...nagu Champell, nagu Jones, nagu Bolt...Hussain Bolt! Kõige aeglasem oli juhtkoer Rommi, kes leidis, et Tema ei pea jooksma ja korraks võiks põõsastest ka läbi lipata ja Tema tulemuseks oli 1 minut ja 30 sekundit, hihi.
Laagerdajate seltskond jagati kaheks meeskonnaks: Selgeltnägijate Tuleproov ja Annimatsi matsakad Matsid ning viimane meeskond napsas ka üldvõidu :)
Igatahes kõik, kes tahavad puhata ja nautida mõnusat loodust, siis mina julen küll soovitada Annimatsi kämpingut, sest esiteks on selle koha peremees Aarne Raid väga-väga muhe ja tore, toidud on väga maitsvad, juhtkoerad võisid vabalt ringi joosta (alguses uurisin, et kus tohiksime koeri jooksutada ja vastuseks saime, et igalpool, et see selline metsik ala ja las jooksevad vabalt ringi), siis pluss oli ka see, et kämping asub autoteest piisavalt kaugel ja ei pea muretsema, et koerad jookseksid sõiduteele või muud säärast.
Ja kuna mina ei mõista puhata, siis 17. juuli õhtul sõitsin Tallinnasse, kus viibisin 20. juulini. Olin Merepäevade pimekohvikus pimegiid ja ütleks, et igati vahva oli ja sain mõned uued sõbrad ja tuttavad juurde (näiteks Mmuurrjjaamm) ning ostsin külmkapimagneteid endale ja ühe ka Macile...ma nüüd ootan, millal Mac mu blogi loeb ja ise märkab, et Teda on ootamas üks magnet, muig. Joosepile tõin kuivatatud särge, sest Talle lihtsalt nii väga maitseb kuivatatud kala ja no poest nii head kraami ei saa.
Tegelikult juhtus väga äge seik veel...nimelt kohtusin Merepäevadel peaaegu oma nimekaimuga...meie perekonnanimed erinevad ainult selle poolest, et sellel Kail on i-täht lisaks, aga muidu kõik sama ja Ta on ka Pärnu tüdruk ja nad Siimu talu omanikud, kes tegelevad mesindusega ja kuna mina olen mega suur mesikäpp, siis vahetasime kontakte ja nad kinkisid mulle ka purgi mett.
Lisaks kohtusin ühe kauplejaga, kes valmistab puidust magneteid ja mänge, mis on lihtsalt geniaalsed ja lausa nii geniaalsed, et ma pakkusin, et kas Ta ei tahaks neid pakkuda Heleni Koolile ja mulle valmistab Ta mängutäringu koos kausiga, kus sees ma saaksin täringut veeretada.
Ühesõnaga väga palju toredaid ja lahedaid sündmusi, üritusi ja inimesi olen kohanud nende päevade jooksul, mil pole leidnud aega ega mahti blogimiseks. Vabandused!