Te vist ei taha teada, millega ma olen siin viimased kaks päeva tegelenud. Aga ma ütlen ikkagi. Ma nimelt hakkasin oma vanade postituste tekste liigendama. Nii et jaa. Ma saan aru, et nii mõnigi teist väga ootab mu uusi postitusi, aga mul hetkel ei ole seda va kirjutamistuhinat peal. Vahepeal oli lausa selline periood, kus ma mõtlesin, et lõpetan üldse blogimise. Et see mis on juba kirjas, et see jääb netiavarustesse alles, vähemalt mõneks ajaks, ent juurde ei kirjuta. Ja ei, mitte midagi halba või drastilist pole juhtunud, lihtsalt viskas üle see pidev oma elu eksponeerimine. Vajasin natuke omaette olemise aega, et jõuda selgusele.
Nii et siis teate, et ma olen pisut vaiksem.

Aga muidu nokitsen oma igapäeva asjade kallal ehk kirjeldustõlke töö kallal. Me hetkel oleme valmis saamas Tartu Rahvusarhiivi maja ligipääsetava ekskursiooni. See on olnud üks väga põnev projekt. Ja enne seda sai vabariigipäeva kontsertetendust konsulteeritud ja veel üht koma teist. Lisaks on peagi oodata kirjeldustõlkega muusikavideoid. Üks väga lahe Eesti bänd otsustas, et nemad tahaksid küll enda musavideodele tõlget pimedate heaks ja nii see kõik alguse sai. Tõlked on valmis, stuudios on käidud ja nüüd on vaid oodata esitlusüritust, kus neid tõlkeid esmakordselt esitatakse. Nii et toimetamist jagub.

Vahepeal sain kahekordseks vanatädiks ka. Mitte, et ma oleks muldvana. Mu väike õde on näiteks 13 ja ta on ka juba vanatädi, haha. Ja vaat see on küll omamoodi naljakas.
Ning mõned päevad tagasi saingi õetütre pisikest beebit süles hoida. Oh, ta oli lihtsalt maailma armsaim väike inimene. Tükk aega sain teda süles hoida, aga kuna olin lummatud sellest pambust, siis ei tulnud pähegi pilti teha. Nii et peate ootama järgmist kohtumist.

Mis siis veel…
Vaikselt edeneme ehitus asjadega. Me pole midagi reaalset veel ehitanud, ajame endiselt paberimajandusega seotud asju, aga enam ei peaks kaua minema. Noh, selles mõttes kaua, et kuni midagi ehitama hakkame. Ent sinnani läheb ikka oma mitu aastat, loodetavasti mitte aastakümneid, enne kui elumaja valmis saab. Ja muruplats hooldatud ja terrass valmis ja kaev ja ilus kaevumajake ja lillepeenar või kaks. Võib-olla võrkkiik puude vahele ja plaaditud teerajad, et ma hoovi peal ära ei eksiks jne. Ühesõnaga plaane on palju ja teha veel rohkem.
Ja loomulikult saaks kiiremini, kui tellida moodulmaja vms, aga Joosep tahab algusest lõpuni kõik ise ehitada.

Janetil, mu väikesel pensionäril, läheb samuti kenasti. Vähem kui kahe kuu pärast saab proua juba 15. Ja ma peaks ütlema, et ta on väga kõbus. Silkab õues ringi, keerutab endiselt oma nunnut karvast tagumikku ja lehvitab sabaga nagu Karlssoni propeller. Välimuselt on ta muidugi nagu vana koer. Karv on veidi tuhmunud ja kõrvaotsad, mis nooruspõlves olid karamellikarva, on nüüdseks valged. Isegi sabaots on valge, nagu rebasel.
Aa, ja vahepeal sai see suslik ühe krutskiga ka hakkama, ta nimelt läks keset südaööd uitama.  Aga ma peaks sellest eraldi postituse kirjutama, kuna see veidi pikem jutt. Aga jaa, selle ümber oli palju draamat, muret ja pisaraid.

Aga olgu, ma hetkel tõmban otsad kokku ja jätkan oma tekstide liigendamisega, hihi. Ma korra mõtlesin, et kuna mul on vahepeal jälle mitmeid uusi lugejaid juurde tulnud, et võib-olla peaksin tegema ühe Q ja A. Et mis arvate? Kui on küsimusi, siis jätke alla kommentaariumisse ja eks paistab, kas tuleb postituse jagu materjali kokku või mitte.
Aga seniks, olge mõnusad, nautige kevadet ja tsau-pakaa.

Nagu öeldakse, inimene teeb plaane ja vanajumal naerab. Mul oli juba kindel plaan, et järgmised neli postitust tulevad pulmateemalised, aga life happens ja selle asemel, et ma saaksin roosamannalisusest nõretavate postituste juurde minna, kus on ükssarvikutesabad ja liblikad ja vikerkaared ja udupilved, pidin ma hoopis mitu päeva mööda korteri põrandaid põrandakaltsuga ringi roomama ja kust kokku lükkama.

Kõik sai alguse sellest, et käisime Joosepi vennal ja ta naisel külas ja kuna Janet ei oska üksi kodus olla, siis on ta 99% kordadest meil alati kaasas. Nii ka seekord. Pakkisime endid auto peale, koera panime pagassi. Ja ütlen juba eos ära, et ei, me ei ole loomapiinajad. Me lasime tagaistmed kenasti alla, et salongi soe õhk pääseks ka pagassi ja pehme lamamisalus oli tal ka olemas. Aga tundub, et seda oli siiski liiga vähe, sest järgmine päev kui pikutasime Joosepiga diivanil ja vaatasime sarja, siis äkitselt kargas Joosep istukile ja küsis tülgastavalt, et mis hais see on. Ma esiti ei tundnud midagi, aga kaks sekki hiljem tungis minugi ninna mingi kirbe hais.

Alguses ehmusin ära, et kuskil midagi kärssab, sest ma vannun käsi südamel, et see oli rohkem nagu kärsakas kui sooja kuse hais. Ja kui me kohe haisu põhjust ei suutnud tuvastada, siis tekkis mul kuri kahtlus, et äkki ma kärsatasin oma elektrilise madratsisoojendaja läbi. Ma vahel unustan selle päevaks sisse, ups. Aga ma ei julenud seda kohe Joosepile tunnistada, et tead, ma jätsin soojenduse sisse, et kuule viitsid, mine vaata, kas meie voodi põleb.

Kui Joosep oli elamise läbi kamminud, siis selgus ka tõsiasi – põrand oli märgasid käpajälgesid täis.

 

Egas midagi. Jossu võttis pontud ja läks õue. Mina läksin kookisin põrandalapi välja. Tahtsin mingit kaussi ka võtta, aga ma ei tea, mis nende kaussidega viimasel ajal kogu aeg juhtub, aga need haihtuvad meie elamisest nagu tina tuhka. Ja nüüd ma kahetsesin, et ma olin kategooriliselt keeldunud sellest Vileda põrandapesu mingist pangest ja mopist, mis tsentrifuugib vms. Ma ei tea päris täpselt, kuidas see töötab, aga Joosep kiidab seda palju. Aga kuna meil ei ole sellist head panipaika, kuhu sellist tavaari paigutada, siis mulle kohe teps mitte ei meeldi, kui mingid x asjad seisavad lihtsalt kuskil nurgas põrandal. Nii pidingi siis oma lapikesega, nagu vaene sugulane, jooksma edasi-tagasi vannitoa vahet. Okei, ma alguses jooksin köögikraanikausi vahet, aga kui Joosep tuppa tuli, siis ta oli niiiii kohutavalt häiritud, et ma kusest lappi köögis pesen. Aga mina jällegist ei saanud aru, et milles probleem. ma ju pesen pärast kraanikausi ja selle ümbruse ja kõik muud pinnad ka ju üle ja ei, mitte selle sama lapiga. Mulle lihtsalt tundus korteriplaani arvestades kõige mõistlikum, et ma ei tammu oma kuseste sussitaldadega juba pestud põrandast iga kord uuesti üle, kui siirdun lappi pesema.

Eniveis. Ma ei viitsinud vaielda, Läksin edaspidi oma närust lappi sõnagi lausumata vannituppa pesema ja hetk hiljem võttis Joosep juba põrandapesu üle. Mina pesin suuremad kolded ära ja tema tegi nii-öelda järelpuhastust. Diivani ees olnud vaip sai kuseseks, koerte pesa sai kuseseks. Need ma rullisin esialgu kokku ja viisin vannituppa. Koerad olid öö otsa hädas, et kus nemad siis magama peaksid. Lõpuks avastas Joosepi koon, et ooo, esikus on vaip ja hunnik jalanõusid, nendest saab mõnusa pesa meisterdada ja kukkus keset ööd kaapima ja tammuma jne. Ja kuna esik on meil kohe magamistoa ukse taga, siis oli reaalselt selline tunne nagu keegi kaabiks voodi all saapaid kokku.

Kuskil kell 6 hommikul saabus siis vaikus ja sellega kauaoodatud uni. Aga ega meil pikalt magada ei lastud, sest nagu me kõik teame, siis kõik asjad siin ilmas juhtuvad korraga...
Ja nii helistaski kaks tundi hiljem kuller, kes andis teada, et jõuab umbes 15 mintsa pärast. Ja siis helistas mulle müügiinimene, kes uskuge või mitte, suutis mulle maha müüa neli paari bambussokke, don’t ask. Ma luban, ma kirjutan sellest eraldi postituse, sest see lihtsalt väärib seda. Ja lõpuks, kui ma tundsin end nagu ära räsitud kapsaleht, keda on hakitud, rebitud ja nutripulletist püreeks lastud, tuli Janet magamistoa ukse taha jorisema. Ma esiti ei teinud sellest välja, sest see on tal tavapärane käitumine, olla super rahulolematu kui olen liiga kauaks kuskile teise ruumi jäänud. Ja kuna see inin muutus juba väga tüütuks ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata, siis tegin ma seda, mida iga teine suur loomasõber teeks – panin klapid kõrva ja hakkasin telost videot kuulama. Aga mnjaa, seekord polnud see niisama jorisemine, vaid tõsine vaev, mida vaeseke üritas viimase hetkeni kinni hoida.

Nii et, nagu te juba võisite aimata, siis dialüüsist pääsedes hakkas mul taas suuremat sorti pesuralli.
Ma seekord leidsin mingi pange ka vannitoast, valasin sinna mingit männilõhnalist põrandapesuvahendit ja hakkasin aga otsast pihta ja nii mitu korda. Vaiba toppisin pesumasinasse ja sai isegi puhtaks. Alguses küll pelgasin, et äkki ei mahu, aga ei, täitsa kenasti läks. Pesaga on ainult probleem. Selle ma pesin ka korra masinas läbi, ent hais on ikka küljes. Nüüd mõtlen, et peaks seebi ja harjaga proovima.

Aga Janetil juba parem. Käisime veterinaari juures, kus sai kaks süsti ja tablakad peale. Diagnoosiks siis põiepõletik. Proua ise on omadega nüüdseks vägagi rahul ja põis ilmselt enam vaeva ei põhjusta, sest kepsutab rõõmsalt ringi ja üks hommik sõimas isegi naabrinaisel näo täis. Et kujutad sa pilti ette, tema julgeb meil siin hoovi peal kõndida...

Aga lõpetuseks pilt Janetist, kui ta tuias meil pulmas ringi ja tema lemmik kohad olid buffee ja külaliste lauaalused. Ja siin ta ongi just äsja ühe laua alt välja tulemas ja juba uut sihti välja vaatamas.

Mul kerkis tegelt veel üks kurbust tekitav teema uuesti päevakorda ja see mõjutab ka mind igapäevaselt väga palju, rohkem kui ma tahaks. Nimelt möödunud nädalal toimusid Tartus juhtkoerte eksamid ja mina oleksin pidanud ka seal oma Bibikesega olema. Tundsin, kuidas kogu see talvine-kevadineolukord mind taaskord muserdas ja südamepõhjani kurvastas ja ikka veel ei mõista, kuidas nad said mulle niimoodi teha. Lihtsalt ei saa aru.
Aga olen nüüd suhelnud ühe teise organisatsiooniga ja nemad ütlesid, et parim oleks kui nad saaksid kusagilt juba aastase või nõks vanema labradori, keda hakata mulle kohe treenima, sest neil polnud aasta alguses rahasid ja seetõttu ei saanud nad uusi kutsikaid kasvama jätta. Igatahes nad lubasid maad ja inimesi uurida. Ja nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kust ma saan endale koera, keda hakata kohe treenima, sest mul päriselt ei ole ka aega oodata. Ma saan aru, et elus ei käi asjad nii, et mina muudkui tahan, nipsutan sõrmi ja siis saan. Aga teate kui muserdav see on, kui pead pidevalt oma käimisi teistega kooskõlastama ja sebima kedagi end saatma, viima, tooma, vastu tulema. Blaah, nii tüütu. Ja nüüd kus ma hakkan selle nädala laupäevast BFMis käima, siis seda enam oleks mul koera vaja.

Aga ega ma ise ka ei istu käed rüppes ja oota seda koera nagu viimast hingeõnnistust. Ei. Ma kirjutasin isegi ühele väga pikaaegsele Soome treenerile ja uurisin, et ega neil pole juhuslikult aastast labradori või juba koolitatud koera, kellest on mõni kasutaja ehk loobunud. Igatahes, palusin neil treeneritega ühendust võtta kui peaks olema ja siis mõni päev tagasi helistas mulle üks mu tuttav, kes on samuti mõned juhtkoerad treeninud ja küsis, et mis ma sellest arvan kui tema treeniks mulle uue koera, et talle tehtavat selline pakkumine. Ja ma olin nagu mis asja? Kust selline pakkumine nüüd järsku? ja siis ta ütles, et näe, see inimene helistas ja pakkus ja ta kindlalt ei osanud kinnitada, aga jäi mulje nagu potentsiaalne koerakandidaat oleks juba olemas (Update – tegelt ei ole veel!). Seda on muidugi liiga palju loota, aga mina ikka loodan. Peaasi, et ma üleliia elevile ei läheks, muidu kukun jälle oma pilve pealt valusasti alla. Aga jah, see telefonikõne muutis mu siiski vägagi elevaks ja ma tahaks juba teada, mis värvi mu uus sõber tuleb, mis ta nimi on ja kui suur ta on ja milline iseloom jne. Okei, ma olen ilmselgelt  sündmustest juba ette rutanud. Aga ma ei saa, ma lihtsalt niii väga tahan ja vajan endale uut juhtkoera, kes jaksaks minuga ringi seigelda. Ja siis saaks Janet ka rahulikult oma pensionipõlve nautima hakata, ilma, et peaks kogu aeg mind va pimedat hädast välja aitama ja jälle kusagile saatma. Kuigi ta teeb seda suurima rõõmuga. Ma ütlen - Janet on oma viimase hingetõmbeni tõeline juhtkoer, tõeline truu sõber! Võeh, okei, aitab. Mul läksid silmad märjaks.

Ja kui ma juba siin niimoodi avalikult kurdan ja puistan oma südant, siis lõpetuseks küsin, et ega kellegil mu lugejatest pole juhuslikult üht üleliigset labradori kuskil ripakil või niisama sahtlipõhjas vedelemas??. Ja kui teil endal ei ole, siis palun teid südamest, et jagaksite seda otsingukuulutust ja levitaksite sõna, sest tõesti on vaja koera, kellest võiks saada mulle järgmine tubli juhtkoer. Ma luban, et ta saab minu juures endale maailma parima kodu, rohkelt armastust ja soojust ning iga päev sügamist ja paisid ja kudrutamist. Ja ta poleks kunagi kodus üksi igavlemas. 

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt väga rasked. Tunnen, et süda on katki. Kodune õhkkond on pinev ja stressirohke, sest Joosepil palju tööd ja veel kõiksugu kohustusi ja ma püüan võimalikult vähe segada, sest tean, et suured ja rasked projektid, aga noh, päris ilma segamata ma kah ei saa. Ning kui ma tean, et ma pingutan ja annan endast parima ja siis ikka ütleb , et ma segan, siis... siis see ei mõju emotsionaalselt mulle hästi.Ma ilmselt reageerin üle, ma tean, et reageerin, aga ma ei suuda sinna mitte midagi parata.

Kõik sai alguse neljapäeva õhtul, siis kui Joosep dialüüsravi ette valmistas ja mina tegin viimaseid õhtuseid toimetusi, kui ühtäkki märkasin, et Janet nohiseb köögis akna all. See on alati tema üks lemmik lesimispaikasid olnud. Mõned kuud tagasi küsis Joosep minult, et kui poobikut enam ühel päeval ei ole, kas soovin, et ta teeks talle ilusa puidust kirstukese.
„Ma ei tea,“ vastasin ma veekalkvel silmadega „ma ei taha sellele mõelda.“
„Kallike, ma tean, et sa ei taha, aga mingi aeg me peame ju sellest rääkima. Ma ei saa seda ju siis tulla küsima, kui oled täiesti katki, „ ütles Joosep.

Ja ma ei osanudki vastust anda. Aga ilmselgelt ma aeg-ajalt mõtlen sellele ja nii ka neljapäeva õhtul. Kaks päeva varem olin ma mõelnud, et urn tuhaga oleks ilmselt see kõige kindlam valik, et kui pole kindlat matmispaika, siis urni saan hoida endaga nii kaua kui vaja.. või nii kaua, kuniks olen valmis.. lahti laskma. Ent neljapäeva õhtul köögis kükitades mõtlesin, et kui me krundi ostame, siis kuskile taha aeda võiksime Janeti sängitada küll, ja sinna kõrvale istutaksin püsikust roosipõõsa, sest poobikule meeldib aias ringi luusida  ja lilli nuusutada. Erilised lemmikud ongi roosid. Iga õie juures teeb väikse peatuse ja võtab eraldi aega, et õienupukesi nuhutada.
Sedasi ma siis seal mõtisklesin, kurbus ja helgus käsikäes.

Joosep oli vahepeal magamistoas asjadega valmis saanud ja tuli kööki. Ma tõusin püsti ja kuivatasin pisarad. Ma olin ta peale solvunud, sest päeval oli ta mulle jälle öelnud, et ma ei segaks teda ja ma võtsin seda väga hinge. Ma ei saanud aru, kuidas sai see olla segamine kui ma küsisin temaga seonduvaid asjaolusid… Ja praegusel eluetapil, õrnahingeline nagu ma olen, eskaleerus see üks öeldud sõna selleks, kus ma hakkasin mõtlema, et ahah, kui see on juba segamine, ju ma siis segan oma pimeduse ja dialüüsiga ka teda. Ei. Ma ei taha talle oma pisaraid näidata.
Keerasin püsti tõustes selja, võtsin paberi, kuivatasin pisarad ja kui Joosep mu selja taha jõudis, siis ütles: „Ma viiksin su homme ise Tallinnasse arsti juurde, tahaksin sinuga rääkida.“
„Rääkida?“ küsisin mina tasasel häälel „kas midagi on pahasti?“
*Joosep vaikis*
„Joosep?“
„Ma lihtsalt tunnen, et me oleme viimasel ajal vähe rääkinud ja ma tahaksin sinu kui oma naisega esimesi asju ja uudiseid jagada, aga viimasel ajal räägin ma rohkem teistega. Ma olen lihtsalt väsinud, tahan, et midagi muutuks.“
„Asi on minus jah? Mina olen sulle koormaks jah?“
„Ei, sa ei ole koormaks.“
„Päeval sa ütlesid küll, et ma segan sind,“ vastasin mina.

Ja see „palli“ põrgatamine käis sedasi mitu minutit, kuniks ma tundsin, et olen endast välja minemas. Et mitte olukorda hullemaks ajada, lahkusin köögist ja hakkasin nutma. Lihtsalt nutsin ja nutsin, minuteid. Joosep tuli veel vahepeal ja püüdis minuga rääkida, aga ma olin täiesti endasse tõmbunud. Tahtsin üksi olla. Käisin kuuma dušši all, läksin voodisse ja siis seal ka veel nutsin.
Mingi hetk suutsin ma maha rahuneda, sest Joosep tuli magamistuppa, heitis minu kõrvale voodisse ja hoidis tükk aega mind oma soojas embuses.

Järgmisel päeval kui Tallinnasse sõitsime, siis tundsin end nii segaduses olevat. Ma tundsin, et olen lähtuvalt oma tervisest niigi juba kõik andnud, ma olen nii palju olemas ja teinud nii palju kui vähegi jaksan, aga ikka ei piisa, nüüd ütleb ta mulle, et me räägime vähe. Ma ei saanud aru, kuidas ta sai mulle niimoodi öelda. Tundsin, et ma püüan kogu selle elutempoga kaasa sörkida, ent nüüd virutas keegi mulle obaduse vastu vahtimist ja ma kukkusin raja äärde pikali ja enam ei jaksa tõusta. Lihtsalt ei jaksa.
Vot umbes nii ma end tundsin.

Arsti juures käidud, vereanalüüsid antud ja pärastlõunal kui koju jõudsime, tulid ka esimesed vastused. Mu kreatiniin oli tõusnud peaaegu samale tasemele, mis enne dialüüsravi algust.
Pole siis ime, et ma end sellise emotsionaalse inimvarena tunnen, igast negatiivsest sõnast ja olukorrast heitun ning ei suuda uinuda, külm on ja valutan retsilt pead. Need kõik on kõrge kreatiniini ehk jääkainete sisalduse sümptomid. Ja ma ei tea, mis edasi saab.

Ma ei ole harjunud olema selline ee, kuidas nüüd öelda, kössitav mannatera, kes tunneb, et kõik astuvad talle peale. Ma olen alati olnud see inimene, kes oskab väikeste asjade üle siiralt rõõmustada, või nagu Joosep on öelnud: ma olen nagu soe kevadpäike, kes muudab iga ruumi valgeks ja helgeks. Aga nüüd, nüüd on see kuidagi väga kaootiline, kuna heitun niivõrd lihtsasti ja pisarad on kergelt tulema, ja mitte ainult negatiivsete asjade peale, ka rõõmsad ja helged sündmused muudavad mind härdaks. Aga kogu see emotsioonide virrvarr on kohutavalt väsitav. Võeh.

PS. Aga eks toredaid ja elevust tekitavaid hetki on ka nende keeruliste päevade sisse mahtunud, ja Joosep teeb endiselt oma totakaid nalju, mis ajavad mind laginal südamest naerma. Ja muide... Me lähme täna notarisse, sest leidsime sobiva krundi, tititi.                                                                         

    Tulin just õuest ja ei, mitte niisama, vaid kogemuse võrra rikkamana.
Ma ei tea, kuidas mujal Eestis täna ilm on, aga meil siin sajab, või noh, sadas kui käisin poobikuga õues. Tavaliselt on Joosep see, kes meie koonudega väljas käib, aga kuna Janet saab järgmisel kuul juba 14, siis mõnel päeval tahab mutike tavapärasest rohkem põiele. Kohusetundliku koerapidajana ma loomulikult võimaldan seda oma penskarile. Ent ma kipun aeg-ajalt ikka ja jälle ära unustama, et Janet on vana. Mu väike penskar, kes ei kuule enam väga hästi, või siis üldse mitte. Ja ma ju tegelikult tean ja teadvustan endale seda, ent miskipärast on ikka nii, et kas siis vanast harjumusest või usaldusest oma lontkõrvalise sõbrakese vastu, on mul tunne, et me saame hakkama. Aga seda seni, kuni ma leian end taas olukorrast, mis tuletab mulle jälle meelde, et ma pole kõikvõimas, ja et ma olen ikka veel pime.

Sulge korraks silmad *oota, veel mitte* ja kujutle end pimedana seismas õues, roosa lühike pitskleidike seljas, ketsid jalas ja pea kohal vihmavari, mis võimendab vihmapladinat. Kui enne tundus varjule langev vihma krabin mõneti romantiline, siis ühtäkki, peale seda kui su juhtkoer on su hüljanud, muutub see tüütuks ja segavaks faktoriks, sest sa ei suuda enam mitte ühtegi teist heli eristada. Lihtsalt üks lõputuna kostuv miljonite vihmapiiskade tilkumine, noh, nii-öelda valge müra.
Ja nii ma seal siis seisin.. üksi vihmas, pimedana, kurdistunud juhtkoer maeiteakus.

Sisimas ma lootsin, et Janet lamab kuskil sealsamas, närides ennastunustavalt oma käppa, mida ta tavaliselt niiske ilmaga ikka teeb. See on ka ainus kord, kus ma midagi sellist olen lootnud. Aga ei, ükskõik kui palju ma oma kõrvu ei teritanud,  sedasorti heli mu kõrvad kinni ei püüdnud.
Küll ma siis kükitasin ja tegin käega viipamis liigutuse enda juurde. Ei midagi. Patsutasin vastu jalga. Ei midagi. Hüüda pole mõtet, ta ei kuule nagunii. Telefon? Selle jätsin ma ju ettenägelikult tuppa laadima. Karjun Joosepit appi? Kui oleksin hädaohus, siis ma saaksin sellega hakkama küll…
Aga ma ei ole ju hädaohus!
Valget keppi ma ka kaasa ei võtnud. Peab tunnistama, et ma olen „väga hästi“ varustatud pime, igaks elujuhtumiks alati valmis, muig.
Hmm, aga mul on ju vihmavari. Ma panen selle kokku ja dadaa, ongi mul kepilaadne värgendus olemas, millega enda ees olevat maapinda kobada. Aga mis siis kui ma ära eksin… Pitskleit ei kannata väga palju vihma. Kaalun variante, plusse ja miinuseid, väike riskianalüüs ning jõuan otsusele, et see ei tasu end ära.  Pärast olen eksinud ja siis olen pealekauba veel märg ka ja siis külmetun ja eieiei. Mida ma teen siis? Ootan. Jah, ma ootan. Joosep tuleb mind otsima. Kui mitte kohe, siis kunagi ikka.

Ja nii ma seisin ja seisin. Oli möödunud juba umbes veerand tundi, aga Joosepit ikka ei kusagil.
Vahepeal tegin veel paar kükki ja käeviibutust. Noh, nii moe pärast.
Ikka ei midagi. See suslik oli mu tõesti hüljanud.

Viimaks, mõned minutid hiljem, kostus eemalt see tuttav ja pisut murelik Joosepi hõige: „Kaii!“
Jessjess, ma olen päästetud! Halleluuja“!
Kui Joosep minuni jõudis, siis informeeris mind, et mu penskarist juhtkoer ootab mind maja ees trepil. Einoh muidugi, kus mujal võiks labrador, kes on tõu poolest VEE- ja linnukoer, oma pimedat peremeest oodata kui mitte vihmavarjus. Mnjah, tüüpiline Janeti käitumine.. vesi on fuh, vesi on paha, vesi on iuu.
Noh, ja kuidas sa siis hõikad endale silmad räästa alt kohale, kui need ei kuule…

Eile oli väga tore ja mõnus päev. Käisime nimelt Ingeliina ja poobikuga Lavi järve ääres jalutamas ja kauneid hetki püüdmas. Ega ma seekord pikka juttu ei teegi, lisan siia mõned toredamad hetked.

Tahaks vaadata kaugele kui vaid silm seletaks…

Vaadake kui ilusti veteran juhtkoer poseerida oskab

Janet väsis ka lõpuks täitsa ära, ei ole lihtne see pensionipõli

*need, kes tahavad Janetist ägedaid storysid näha, minge tsekake ka mu Instagrami!    
Seniks aga tsau ja olge muhedad!

Istusin hommikul köögilaua taga ja nosisin enda tehtud vahukoorega pannkooke ning kuigi põsed olid magusast punnis, siis meel oli ikkagist pisuke nukker ja mõru. Kui Joosep seda mingi hetk märkas, siis päris, et mis mind vaevab. Esiti ei osanud ma sellele küsimusele isegi päris selget vastust anda, teadsin vaid seda, et olen kuidagi rahulolematu. Mitte küll iga päev ja kogu aeg, aga aeg-ajalt, vahete-vahel varjutavad mu päikesepaistet tumedad murepilved. Pika pinnimise peale suutsin ma aga lõpuks oma tunded sõnadesse panna ja ütlesin, et ma tunnen kohutavalt puudust iseseisvusest. Joosep ei saanud esiti aru, et millest ma ometigi räägin. „Sa oled ju iseseisev“, vastas ta automaatselt.

Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.

Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See koer siin on koolis käinud!".

Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.

Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas. Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka   koer tüdrukut ilusti mööda teeserva... ".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.

Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla, teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant: "Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen…

Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks, aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+ noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama, nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud  naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.

Minu selle miljoniaasta pikkuse blogipausi sisse mahtus mitmeid sündmusi ja juhtumisi. Nats on imelik hakata kirjutama keset lagedat maikuud veebruari- ja märtsikuu sündmustest koos lumiste pildikestega, aga mis parata, järgnevate postitustega just seda saama hakkategi. Alustuseks üks soojenduslugu Joosepi sünnipäevaeelsest päevast, mis seisis mul draftides. See siis mingi kolme nädala tagune juhtum.

Käisin täna linnas ja võtsin oma kaks pakki Smardist välja. Enne seda käisin ka Anu Fotost läbi ja lasin reisifotod välja printida ja siis ostsin Joosepile sünnipäeva hommikuks kohvi kõrvale Britta kooki. See üks Jossu lemmikuid. Lõpuks oli aeg hakata tagasi bussi peale liikuma ja kuna Janetil on praegu kevadine karvavahetus teoksil, kus viskab usinasti talvekasukat maha, siis no see on lihtsalt täiesti haige mismoodi see koer hargneb. Kammid, ei kammi, eriti vahet pole.

Igatahes... polnud võib-olla just kõige kirkam mõte panna jalga mustad sukad, aga no kuna need sobisid mu ülejäänud outfitiga perfektselt, siis tuli lihtsalt ilu nimel ohvreid tuua. Mul oli nimelt Desiguali värviline lilleline kootud kleit ja must nahktagi ja must nahast õlakott ja jalas olid madalad mustad nahkpapud ning juuksed olid hobusesabas. #imeilusagapiltieimõiganudteha

Rullisin siis enne bussi minekut end veelkord üle, sest sellistel perioodidel ma alati püüan anda endast maksimumi, et võimalikult vähe lahtiseid karvu siseruumidesse vedada.

Kuna ma ei läinud bussikast bussi peale, vaid Papiniidust, siis bussi astudes vabastas üks lahke proua esimese rea istekohad. No et ma ei peaks pimedana kuhugile taha otsa ronima. Kui kaasreisija oli lahke ja sõbralik, siis bussijuhiks oli seevastu üks toriseva moega juht, kes peaaegu alati jätab natuke sellise mulje, kui ma bussi astun, et ma võiks lausa kuulda mismoodi mõtleb valjusti "Jälle see pime oma karvase koeraga...".

Seega püüdsin eriti hoolas oma hargneva koeraga olla. Naeratasin malbelt ja pugesin vaikselt istuma, kuid enne seda pressis Janet end mu jalgade eest läbi, et end mõnusasti istmete alla sirgu tõmmata. Võite kolm korda arvata millised mu jalad peale seda eestvaates välja nägid.

Enne Nõmme jõudmist mõtlesin, et ookei, ma katsun viimase hetkeni istuda ja kui buss uksed lahti teeb, siis hüppan püsti ja lähen sirgjooneliselt treppideni ja surun Janetit tagumikust, et too väljuks esimesena, et siis saan oma karvaseid jäsemeid varjata ja Janet saab kähku õue edasi hargnema minna.

Plaan võis ju mul hea olla, aga kui kõik tundub minevat plaanipäraselt, siis kargab alati kuskilt onu Murphy välja ja naksab mind kannikast. Selle asemel, et Janet teeks minuga koostööd ja astuks rõõmsalt õue värske õhu kätte, kukkus see koon jonnima: eiii, ma ei taha esimesena minna, mine iseee! Aga no mina ka ei tahtnud esimesena minna, mul oli ju oma karvaste jalgade varjamiseks master plan välja mõeldud, mida järgida ja seni kuni ma seal taidlesin ja läbirääkimisi pidasin... omast arust koeraga, siis otsustas see paskaak mind ja mu master plani ignoreerida ning raputas kõik oma miljon lahtist karva sinna samma, otse bussijuhi kõrvale, maha. Jess. Ole sa tänatud! Ma arvan, et see bussijuht armastab meid eilsest veelgi palavamalt... NOT!

Aa, tulles korra tagasi Joosepi bezeekoogi juurde...
Kuna mul oli kook eraldi riidest poekotikeses, mille viskasin, või no õigemini asetasin hellalt ja õrnalt bussi kõrvalistmele, et säilitada kvaliteetne välimus, siis ega erilist vahet polnud, põhimõtteliselt oleksin võinud selle ka visata sinna istmele, sest ma istusin sõna otseses mõttes koogile peale. Jep, thats me. #miksminugapeabalatijuhtuma

Kui koju jõudsin, siis asetasin koogisäilmed külmikusse, kõige kõrgemale, sest ma ei tahtnud, et Joosep näeks ja loeks, et mis koogi ma ostsin. Ta küll nurus, et ma annaks kohe koogi kätte, aga ma olen veendunud, et sünnipäevaks mõeldud kook maitseb alati kõige paremini ikka õigel päeval ja nii jäi karp suletuks. See eest üritasin Joosepit võikudega lohutada ja kui hakkasin külmikust tomatit välja õngitsema, ise samal ajal hoides telefoni pea ja õla vahel, sest mul oli ju hirmus vajadus samal ajal õega lobiseda ja siis see juhtuski... järsku karjatasin Karinile: "EIIII! Lõpeta kõne ära, ma EI SAA enam rääkida!"

Mul nimelt kukkus kook külmiku kõige kõrgemalt riiulilt põrandale. Neetud tomat! Ma sain minuti jooksul 76 minisüdarit. Nagu ei ole võimalik, et ühe koogiga saab nii lühikese aja jooksul nii palju äpardusi juhtuda. Ma ei julge karbi sisse piiludagi, ei tea milline vapustav koogelmoogel seal karbis end peidab, aga noh, vähemalt on see siiski Joosepi lemmik kook, või noh... oli. Koostisosad on ju endiselt samad :D

Kui eilsed kiirabi seiklused välja jätta, siis uskuge või mitte, aga minu päevake mahutas endasse veel üht koma teist. Näiteks eilse kuupäevaga sai otsa üks eriti armas heategevusprojekt, mis mul oli Lensesega. Kui mõtlete, et mis projekt? Millal? Kelle jaoks? Kus ma sel ajal olin jne, siis kohe kirjutangi sellest lähemalt.

Esmalt alustan sellest, et umbes aasta tagasi, kui vedasin oma koivad kell üks öösel voodisse, tegin enne uinumist oma harjumuspärase meilboksi kontrolli ja sealt leidsin järgmise sisuga kirja::

Sattusime mõni aeg tagasi lugema Teie blogi ja tekkis mõte omalt poolt Janeti heale käpakäigule õlg alla panna.
Kas olete nõus meie pakkumisega, et hoolitseme edaspidi Janeti täis kõhu eest? :)
Palun saatke meile huvi korral tagasiside, millist (1-2 tk) toidukotti Janet soovib. Ja nii iga kord, kui tal toiduvarud lõppema hakkavad. Toidu saabumiseks tuleks laias laastus arvestada 7-10 päeva alates tellimisest, ehk siis e-mailid tuleks meile saata väikese ajavaruga.
Soovime lihtsalt, et Teil oleks argipäevades üks mure - koeratoidumure - vähem :)

Sõbralike õhtutervitustega
Lenses

Ma kohe esiti ei uskunud oma silmi, või no see tähendab kõrvu. Kuna kell oli palju ja ma olin peast juba natuke tuust, siis lugesin kirja 5x läbi ja kui olin kaks sekundit infot settinud, palusin Joosepil seda sama teha. No veendumaks, et ma saan asjadest ikka õigesti aru - Lenses soovib Janetit aasta jagu toiduga varustada ja vastu ei soovi reklaami ega blogipostitust (see oli samuti seal kirjas mainitud, ma lihtsalt kopeerisin siia kärbitud versiooni).

Jep, nii oli ja ma ei tea, milliseid taevaseid jõude või inimesi ma pean ära tänama, et me saime sellise toetuse osaliseks. Lihtsalt i-me-line! Ning kuigi Lenses ei soovinud reklaampostitust või muud taolist, siis mul paratamatult tekkis soov kuidagigi Lensese võrratut meeskonda kogu südamest tänada, et on meid Janetiga toetanud. See on olnud meile tohutult suureks abiks. Olen ikka aeg-ajalt sellele mõelnud, et kui armas ja vahva üllatus see oli, kui nende kirja lugesin.

Nii tekkiski mul plaan Lenses paljastada. Ikka selle sõna kõige paremas tähenduses ja minu arvates ei tohiks jääda ükski heategu märkamata. Olgu selleks kasvõi esialgu tühisena näiv "aitäh", soe käepigistus, tunnustus või mõni hea sõna. Seega mina teen üleskutse kõigile läätse- ja prillikandjatele, et kui kellegil teist on tarvis uusi või esmaseid kontaktläätsi, siis soetage need just Lensesest, sest nad pole mingisugused silme ees virvendavate euromärkidega rahahaid, vaid üks ääretult armas ja abivalmis ettevõte.

Mina ja Janet täname selle usaldatud toetuse eest ning poobik rõõmustas iga Lensese poolt saadetud krõbinakoti üle koonust sabaotsani. Arvan, et antud postitust oleks paslik lõpetada kuldsete sõnadega, mille Lensese kontaktisik kirjutas ühe oma vastuskirja lõppu: heade inimestega (ja heade koertega) juhtuvadki head asjad! :)

PS. Igaks juhuks mainin, et Lenseselt on nende paljastamiseks luba saadud. Aitäh-aitäh veelkord! :)

Eelmise nädala neljapäeva hilisõhtul pakkisin targu enda ja poobiku tavaari kokku, et saaksin hommikul kauem põõnata ja äratuskella edasi lükata. Ma pole absoluutselt hommikuinimene ja hommikul üles tõustes näen ma välja nagu pulstunud tuust ja mitte ainult... ma tunnen ka end nagu läbi lukuaugu pressitud morsk (kuigi Joosep väidab, et olen hommikuti imeilus ja armas). No on kuidas on, oluline on see, et lõpuks ajasin end ikka püsti ja söögilaua all nohisev Janet loivas ka esikusse, kui märkas, et haarasin kapiukse küljes rippuvad rakmed.

Jõudsime bussijaama umbes seitse mintsa enne bussi väljumist ja kuna mul oli meeles, et varem väljus täpselt samal ajal kaks bussi, siis otsustasin kärmelt t-piletist järgi tsekata, et teaksin, kas pean hoolikamalt jälgima, et kust suunast buss sisse sõidab. On ennegi nii juhtunud, et üks buss sõidab sisse ja teine buss tuleb minut hiljem järgi, aga kuna esimese bussi mootorimüra summutab teise bussi saabumise ära, siis olen nii mõnestki bussist sedasi maha jäänud.
Paraku jõudsin ma ainult sihtkoha sisse tippida, kui juba keeras esimene buss sisse ja loomulikult suures tippimistuhinas ei pööranud ma sellele tähelepanu, et kummalt poolt see buss nüüd saabuski... aga egas midagi. Eks tuleb minna ja küsida.

Kamandasin siis Janeti bussiust otsima. Leidnud ilma erilise vaevata bussiukse, kobisime bussi ja sain teada, et see sõidab Pärnusse. Böäk-böäk! Kuid bussijuht lisas, et Tartu buss on taga. Ukerdasime siis tagurpidi bussist välja ja olin esiti otsustusvõimetu, et millist käsklust Janetile anda. Tean-tean, bussijuht andis mulle ju suuna kätte ja teoreetiliselt oleks see tähendanud seda, et kui seisan näoga bussi poole, siis peaksin vasakule minema, aga kuna ma olen niii palju inimesi kohanud, kes on hoonete ja esemete positsioneerimises üli kehvad, siis ma kahtlesin selle info õigsuses. Inimene võib ju öelda küll, et taga, aga elu on näidanud, et see võib tähendada nii vasakul, paremal, ees, taga, üleval või all.

Kuid hoolimata skepsisest andsin esimeseks käsuks Janetile pöörata vasakule. Janet keeraski, no nii moe pärast meeter vasakule ja siis näitas uuesti mulle Pärnu bussi ust. Umbes nagu daah, loll pime, uks ju siin samas! Ma siis kordasin jäärapäiselt uuesti, et mingu vasakule, aga no Janet ei liikunud mitte grammigi, vaid jõllitas pingsalt esimese bussi ust edasi. Sain aru, et vasak käsk praegu siin ei toimi ning järgmiseks otsustasin bussi eest minna. Vahepeal olin ma miskipärast jõudnud kindlale veendumusele, et buss on teise bussi taga ehk paralleelselt kõrval.

Janet läkski kenasti esimese bussinina eest läbi ja keset bussijaamaplatsi ja mina taga korrutamas, et otsigu uks, kuid siis jäi seisma, vaatas ringi ja keeras järsult ümber ja hakkas mind tagasi Pärnu bussi peale lohistama. Ma taga peaaegu, et ahastunult kisendamas: "Eiiiii, otsi teine buss mulle!!!". Janet jäi selle peale seisma. Jälle vaatas ringi ja võttis uuesti suuna sama bussi peale, kuhu me esimesena sisse ronisime. Ma olin nii piiri peale aetud, sest ma ei tohtinud Tartu bussilt maha jääda ja olin juba valmis Janeti ette asfaldile põlvili laskuma ja taevastelt jõududelt abi anuma, kui äkki jooksis üks proua meie suunas ja küsis, kas mul oleks abi vaja. Einoh, kes mind natuke rohkem teavad, siis tavaolukorras oleksin ma abist keeldunud ja öelnud masaanisehakkama. Korduvalt saanud ju. Ainult, et bussist maha jäänud ja siis on Kiku tahtnud mind peajagu lühemaks teha.

Igatahes tänu sellele heale prouale saime me lõpuks õigele bussile ja vaata raiska, bussijuht ei valetanudki, see too teine buss seisiski täpselt esimese bussi taga, mitte aga küljel, ees, all või üleval, vaid taga. No täitsa kohe nagu ime. Hakka või inimesi taas uskuma. Kui ma Tartu bussi astusin, siis tervitasin kergelt naerdes bussijuhti ja bussijuht muigas mulle vastu. Hiljem sain veel jupp aega mõelda sellele, mismoodi kaks bussitäit rahvast sai tasuta meelelahutust jälgida. Hakka või piletiraha küsima ma ütlen :D

Appi, ma viimasel ajal jõuan aina harvem siia, aga no mis teha - elu vajab ka elamist. Eriti veel, kui Joosepil oli vahepeal mitmenädalane puhkus ja siis me püüdsime võimalikult palju ühiselt koos aega veeta ja kõiksugu vahvaid tegemisi ette võtta. Ei pea vist mainimagi, et mina olin selliste kulminatsioonidega enam kui rahul.

Joosep tegi otsuse, et võtab oma puhkusest terve ööpäeva ja pühendab selle eranditult ainult mulle ja meie suhtele, täites iga mu väiksemagi soovi. Minu esimeseks sooviks oli minna loodusesse matkama ja telkima. Võib-olla ka sellepärast, et eelmisel suvel jäi see tegemata ja ma olin üpriski nördinud. Hah, aga matkama me lõpuks ei jõudnudki, sest viimasel hetkel muutsin meelt, aga selle eest hüppasime autosse ja trippisime sinna, kuhu hing parasjagu ihkas ja mis tundus meelepärane. Nii alustasimegi oma seiklust Seljametsa karjäärist, kus ainult Joosep käis ujumas. Vesi olevat super soe, aga kuna seal oli rahvast nagu murdu, siis otsustasin jääda kaldale, sest mulle ei meeldi võõraste pilkude ees oma pekkidega lehvitada. Selle asemel kuulatasin ma niisama ajaviiteks inimeste jutusuminat (loe: stalkisin rahvast). Kusjuures mulle tundus, et peale minu oli seal veel üks pime, kuna kui Joosep vette läks, siis too väidetav pime uuris oma kaaslaselt, et kas keegi läks veel ujuma. Ma eeldan, et tegu oli pimedaga, sest no ma ei tea ühtegi teist põhjust, miks peaks nägija midagi sellist küsima... saaks ju ise vaadata vms. Igatahes antud olukord tekitas minus parajalt elevust, sest järgmiseks hakkas mind huvitama, et kes see selline on.

Pärast karjääri võtsime suuna Rae ranna poole, sest mina polnud veel endiselt ujuda saanud. Varasemalt olin ma Rae rannas käinud ainult kahel korral - lapsena ja poolpimedana, kuid Joosep polnud seal veel kunagi käinud ja seega ma üritasin siis pimesi teed juhatada. Etteruttavalt öeldes edukalt, kuna jõudsime pärale.


Rae rannas oli nii mõnus, sest rahvast oli vähe ja keegi ei lesinud oma rätiku ja kompsudega minu privaattsoonis. Kuskil kõrkjates mängis seltskond bongosid, grillisid ja tantsisid. See lõi sellise mõnusa suvise meeleolu. Kui oma rätiku ja kotid maha panime, siis jätsin Janeti kohta hoidma ja ise läksime Joosepiga veetemperatuuri uurima. Jalutasime põlvini vette ja kes on Pärnu ranna üldise olemusega kursis, siis need teavad, et peale vett tuleb taas madalik ja nii sattusimegi liivaribale, mis oli kaetud kõigest sentimeetrise veekihiga. Enne seda läbisime veeriba, mis ulatus põlvini.

Janet jälgis meid pinksalt kaldalt ja siis otsustasime, et kutsume poobiku ka saarekesele ja ega ei pidanudki kahte korda kutsuma - Janet kargas püsti ja hakkas rõõmsalt meie poole silkama, kuid kui vesi tõusis kõhuni, jäi kahtlustavalt seisma ja hakkas ühelt käpalt teisele tammuma. Meie labradoriproua suhtumine veesse on järgmine: vesi on senikaua tore ja hea, kuni mu käpad ulatuvad põhja. Nii seisiski Janet jäärapäiselt paigal ja mõõtis kahtlustavalt silma ja varbaotsaga veesügavust ning meie teiselpool vett ergutasime ja julgustasime poobikut veetakistust ületama. Lõpuks võttis Janet kogu oma julguse kokku, tõstis ninaotsa taeva poole ja tippis kikivarvukil üle vee.

Kui Janet lõpuks meieni jõudis, siis avastasime, et heleroosa jalutusrihm, mis jäi kaelarihma külge, lohises rõõmsalt järgi ja oli"mõnusasti" läbi ligunenud ja eriti liivane, aga no see kõik oli köömes kõige selle kõrval, kui õnnelik ja rõõmus Janet oli. Patsutasime poobikut tunnustavalt rinnakule ja siis hakkas möll pihta. Janet tuuritas mööda saarekest ringi, hüppas esik'äppadega vette ja kutsus mind mängima, uudistas liivalosse ja ma ise ajasin ka teda taga. Kahju oli ainult sellest, et jätsime kaamera kaldale, sest see oleks olnud nii äge hetk, mida jäädvustada, kuna see püüdlikus, eneseületus ja siiras rõõm oma saavutuse üle oli nii hindamatu. Kuid Joosep ütles, et vähemalt on see meil oma mälestustes olemas.

Pärast vees möllamist läksime kaldale ja kuna möllamise käigus sai selgeks, et vesi on ujumiskõlblik, siis koorisime end lahti ja läksime ujuma. Joosep küll esialgu arvas, et ta ei hakka merre tulema, et jääb kaldale, kuid lõpuks otsustas siiski ümber. Nii möllasime vees ka oma pool tunnikest. Joosep sukeldus vee alla, võttis mu jalgadest kinni ja siis suure hooga tuli pinnale ja viskas mu õhku ja nii mitu korda järjest. Siis panime käed sõrmsoengusse ja kolme pealt kükitasime vee alla ja tegime vee all musi :D Esimene läks veits mööda, aga teisel korral leidsime üksteist üles. Siis tegime niisama veesõda ja Joosep ajas mind vees taga jne. Ühesõnaga meil oli üüber fun! :)

Pärast ujumist suundusime sööma ja kuna viimasel ajal on hakanud Hessi paprikakastmega jalabenotortilla Steffi krevetisalatile konkurentsi pakkuma, siis läksimegi Hessi drive-inni, kus ma võtsin endale kaks tortillat. See on lihtsalt nii kohutavalt maitsev! Pärast söömist uuris Joosep, et mida järgmiseks tahaksin teha, aga teate, mul oli selline tunne nagu oleksin plikatirtsuna kommi- või lelupoodi sattunud ning mulle on antud vaba voli valida mida iganes hing ihkab, aga kuna valik on suur ja lai, siis see põhjustab otsustusvõimetust. Täpselt nii juhtus ka minuga. Mul oli pea ühtäkki ideedest täiesti lage. Saate aru!? Ma oleksin võinud ükskõik mida küsida, aga minu peakeses vihises ainult tuul.

Seega tegi Joosep järgmiseks ettepanekuks minna rannapromenaadile jalutama ja kuna minu jaoks tundus see üliromantiline, siis nii me suundusimegi õhtuhämaruses (või siis tegelikult juba pimeduses) keskranda. Jalutasime käsikäes terve promenaadi pikkuse edasi-tagasi läbi ja promenaadi lõpus purskkaevu kõrval hoidsime üksteise ümbert kinni, tegime musi ja kuulatasime merekohinat. No nii palju, kui see läbi inimeste poolt tekitatud kahina ja sahina läbi kostus.

Promenaadi lõpus müüs üks pruunlane pärlitest meisterdatud ehteid ja mina soovisin ka endale miskit soetada ja nii ostsimegi mulle kaks käevõru. Ühe sellise Aafrika toonides - sellise hästi värvilise ja väiksemate kivikestega ning teise roosade-valgete kividega, natuke massiivsema käevõru. Kumbki käevõru maksis 5€. Enne, kui läksime eheteleti äärde, siis sosistasin Joosepile, et tema rääkigu, sest mina ei taha suhelda. Ei, mitte sellepärast, et tegu oli mustanahalisega, vaid ma pelgan, et kui tegu on sellise agressiivsema müümistehnika harrastajaga, kes hakkab mulle liialt aktiivselt asju pähe määrima, siis ma ei oska sellistega väga hästi toime tulla ja nii on lihtsam, kui ma ütlen Joosepile, et ma ei soovi midagi ja siis tema on see, kes oma konkreetsusega edastab mu vastuse :D

Kuid minu üllatuseks oli too mustanahaline müüja nii sõbralik, lahke, südamlik ja abivalmis. Joosep küsis, kas ma võin ehteid katsuda, kuna ma ei näe ja kui mõnda ehet jäin pikemalt uudistama, siis lahkelt võttis selle lukustusest lahti ja sain selle oma kätte jne. Ja kui ostsime need käevõrud, siis see mustanahaline tänas meid nii siiralt. Nii siiralt nagu oleks tahtnud oma häälega öelda, et kui oluline see tema jaoks oli, et saab nüüd meie raha eest osta oma naisele ja 10 lapsele süüa. Ma ei tea. Võib-olla see pole nii, aga ma pole ammu nii siirast tänulikkust kohanud. Inimene tänas naeratades ja mitte ainult füüsiliselt, vaid naeratas kogu hingega. Isegi mina pime tajusin seda.

Pärast sellist pikka päeva tundsin ma väsimust ja kuskile telkima ma ei soovinud enam minna. Mõtlesin vaid oma pehmest ja soojast voodist ja sellest, kuidas ükski sääsepinin mul kõrvus ei piniseks. Nii ütlesingi Joosepile, et lähme parem koju ja kui koju jõudsime, siis tegime snäkki ja vaatasime filme ja olime üksteise kaisus.

Blogi pikaajalisemad lugejad on kursis , et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse statsionaari minema ja seda koos oma juhtkoeraga . Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga üksmeelselt, et see poleks päris mõistlik, kui tuleksin vabatahtlikult sellisesse keskkonda, kus kõik inimesed igast august lekivad.

Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.

Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.

Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.

Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.

Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.

Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.

Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"

Kuigi täna on alles neljapäev, siis mul on reaalselt tunne nagu oleks pühapäev. See bussiga loksumine väsitab rohkem kui koolitus ise. Ega pole naljaasi kahe päeva jooksul viibida 12 tundi bussis. Kui aus olla, siis koolitus ise polegi otseselt väsitav või raske, vähemalt veel mitte. Aga eks ma olen enamus ajast olnud ka laual siruli ja seda sel põhjusel, kuna mina olen meie grupis ainuke pime ja seeläbi on õpetajal lihtsam ja mõistlikum teistele otse minu peal võtted selgeks õpetada, kui hakata hiljem mulle eraldi selgitama.

Teisipäeval oli siis esimene koolituspäev ja põhiline osa läks tutvumisele, et kes me sellised oleme, millega tegeleme, kust tuleme jne. Alguses võib ju mõelda, et miks tutvumisele nii palju aega kulutati, aga sellel on väga oluline põhjus.See tutvumine on nimelt seepärast oluline, kuna massaaž on küllaltki intiimne tegevus. Pole ju harjunud oma kaasmaalast kohe esimesel või teisel kohtumispäeval seljalt, reite sisekülgedelt, tuhara pealt ja säärte pealt siluma ja paitama. Mul isiklikult endal pole veel seda silumise võimalust avanenud, aga seevastu olen mina olnud see, kelle peal on kätt harjutatud. Küllaltki naljakas on, mismoodi kursusekaaslased on nii närvis, et peopesad on suurest pingest higised ja külmad, et käsi lihtsalt keset silitust takerdub ja kui tuleb õpetaja, kes näitab uuesti ette mõningased võtted, siis õpetaja käsi oleks nagu siidkindaga kaetud - nii pehme ja sujuv. 

Me olemegi siis praegu nende kahe päeva jooksul tutvunud massaaži ajalooga, et kust üldse massaaž pärineb, kuidas on ajas erinevad võtted arenenud ja kergelt oleme puudutanud ka inimese terviklikuse teemat ning riivasime põgusalt ka teaduspõhise- ja alternatiivmeditsiini koosmõju. Kui hommikune teooria osa sai läbi, siis oligi aeg minna lauale ja hakata praktiseerima. Eile saadetigi meid koju sõnadega, et mingu ja harjutagu me siis silitamisvõtteid, sest uuel nädalal lähme edasi ja hakkame esimesi päris võtteid õppima.
Kuigi eile koju jõudes olin ma surmväsinud, siis kupatasin Joosepi voodisse kõhuli ja hakkasin silitusvõtteid kinnistama. Kui ma jalgadeni jõudsin ja reite sisekülgi silitasin, siis Joosepi ainus küsimus oli, et kas minu jalgu silitati ka täpselt niimoodi. Eks ma mõistan natuke Joosepi häiritust selles küsimuses, aga ma püüdsin talle selgitada, et see pole mitte midagi siivutut või kahemõttelist ja mina isiklikult ei mõtle inimest masseerides, et oi ma mudin praegu üht meest siin. Suhtun klienti sooneutraalselt. Ma ei tea, kas see on õige mõttelaad või kas nii tohib, aga kuna meile ei ole praegu selle kohta midagi täpsemat öeldud, siis nii ma mõtlen. Ma mõtlen, et inimene on n-ö ainulaadne "kunstiteos", mida saab voolida ja mudida.

Juba nende kahe päevaga olen mõistnud, et mul on hädasti tarvis hakata end varustama kõiksugu massaažitarvikutega. Alustades erinevatest looduslikest õlidest, froteerätikutest ja lõpetades loomulikult massaažilauaga, aga need kaks viimast on küllaltki krõbedas hinnaklassis. Me kõik pidime kursuse ajaks võtma endale isiklikud froteerätikud, ideaalis kokku 3tk - alusrätik, eraldi rätik alakehale ja eraldi rätik ülakehale. Mnjah, aga kuna meil on kodus totaalne froteerätikutepõud, siis ma võtsin aluslinaks tavalise voodilina ja alakeha jaoks ühe kõige suurema froteerätiku, kuid lõpptulemusena oli mul ikka kõik vastupidi. Aluslinaks mõeldud lina läks ülakeha katteks ja froteerätik läks alakehale ning alusrätiku asemele pandi see tavaline massaažilauda kattev paber. Ühesõnaga peab natuke neid rätiku asju uurima, et kust saada ilusaid, kvaliteetseid ja mitte üüratult kalleid froteerätikuid. Ma ideaalis tahaksin esialgu kahte kolmeosalist komplekti, millest üks oleks lõheroosa ja teine apelsinikarva.

Järgmine koolituspäev algab juba taas esmaspäeval ja praegune graafik kulgeb esialgu maikuuni täpselt nii, et esmaspäevast kolmapäevani viibin Tallinnas ja võimalik, et isegi kolmapäeval ei pääse koju, kuna viimane buss Kilingi-Nõmme poole väljub kell 17 ja kui koolituspäeva viimane loeng on anatoomia või füsioloogia, siis ei saa varem minema ka lipsata ja saan lihtsalt alles neljapäeva varahommikul kodu poole liikuma hakata.

Joosep pole veel protestima hakanud, et ma hakkan nii palju kodust ära olema, aga eks ma olen see nädal ekstra tubli ka olnud. Tegin esmaspäeval kartulitega värske kapsa-hakklihahautist, mida sai ka järgmisel päeval süüa ja kui teisipäeva õhtupoolikul koju jõudsin, siis haarasin paar ampsu sooja sööki, panin järgmise päeva asjad valmis, tegin kolmapäevaks kuumsuitsu hõbeheigisalatit ja hommikul vorpisin üllatusena Joosepile võikud ja tegin termosesse kohvi valmis, et kui hommikul ärkab, siis on kohe mõnus päevaga alustada, nii et ta ei pannud peaaegu tähelegi, et mind kodus pole :D

Kahju on ainult sellest, et massaaži koolitusruumi ei lubata Janetit ja seepärast peab Janet kõik need pikad tunnid ootama mind pika koridori lõpus. Ma küll hoiatasin, et ta hakkab haukuma, kui ühtegi hingelist pole samas ruumis ja mitte miski ei aita selle vastu. Kui olin 15 minutit ära olnud, siis hakkasidki esimesed haledad haugatused kostuma. Vahepeal käidi poobikut keelamas ja ühel hetkel kostus vaid vhahepeal haledat jorinat. Kui lõunapaus tuli, siis läksin oma poobikut vaatama ja selleks ajaks oli massaažikeskuse sekretär võtnud Janeti enda ruumi, kus siis Janet oli kohe pugenud laua alla ja kurtis seal sekretärile oma kurba üksildast saatust sellest, mismoodi ma vaese hinge maha jätsin. Aga kui ma ruumi astusin, siis oh seda rõõmu. Ta konkreetselt viskus külili, siis ajas tagumiku uppi, siis näitas mulle miljon korda igaks sajaks juhuks välisust, sest äkki ma tahaksin ära minna (sest tema oli küll valmis juba lahkuma). Ühesõnaga pauside ajal sain Janetilt palju etteheitvaid jorinaid ja mõminaid kuulda, aga õnneks pidas päevakese kenasti vastu.

Järgmisel päeval mõtlesin, et oh, äkki saan kolmapäeval ka Janeti sekretäriruumi jätta, aga järgmisel päeval oli teine inimene seal ja kui uurisin,kas oleks võimalik, siis tuli välja, et sellel sekretäril on koerakarvaallergia. Kuna vedasin Janetile kodust pehme lamamismati kaasa, siis õnneks sai selle peal lebotada, kuid haukumise vastu see ei mõjunud. Isegi ühtegi sõõmu vett ei joonud, alles koju jõudes kaanis vett endale niimoodi sisse nagu poleks sada aastat juua saanud - stress.
Kui hakkasime keskusest lahkuma, siis too allergiat põdev sekretär ütles, et ta pole küll mingi koeraspetsialist, aga kas see ei aitaks haukumise vastu, kui koer pimedasse ruumi panna... Ma küll vastasin prouale viisakalt ja konkreetselt, et see pole lahendus, kuid sisimas olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul on veel parem mõte, äkki lõikame üldse koeral häälepaelad läbi või mis? Mõtlesin veel, et ega koer pole ju papagoi, kelle puurile tõstad kohvikannusoojendaja peale ja siis jääb vait, kuna ekslikult arvab, et nüüd on öö. Ma saan aru, et ega see pole normaalne, kui mu koer haugub ja häirib sellega teisi, aga ega seegi pole päris okei, kui minu n-ö silmad peavad kuskil esikus ootama. Mu poobikul on lihtsalt mure, et jätan ta maha ja kaon kuskile ära. Ta ei vaja mitte midagi muud, kui seda, et saaks kuskil toanurgas oma lamamismatil pikutada ja aeg-ajalt silmanurgast piiluda, et olen endiselt olemas. Ühesõnaga see olukord vajab lahendust, mis sobiks kõigile osapooltele.

Eks paar sellist väikest murekohta on veel, aga usun, et need lahenevad jooksvalt. Võib-olla kirjutan sellest lähemalt juba järgmises postituses. Kuid üldiselt on kõik väga super ja ma olen ülimalt rahul ning ootan aina uusi loenguid ja praktikat.